vaadakem asja realselt võimalused:
1. F-16 (jumal teab kelle vana arvestades F35 peale tulemist)
2. Gripen
3.F-18 (üks tõenäolimemaid arvestades, et soome on reserveerinud need mida kanada maha kannab seoses F35 kasutuselevõtuga ja soome neid upgradema ja siis müüma hakkab)
Võttes arvesse poliitikuid ja otsustavaid kindraleid ei ole välistatud muidugi ka 5 ehk 6 võimalis ja ka mitte võimalus, et kõik võimalused lihtsalt ära jäetakse ja makstakse lõputult edasi mõnele riigile kes siis õhuturvet pakuks.
Lennuvahendid EKV-le ehk õhuväe oleksoloogia
-
Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 43808
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Arvestades, et meil aetakse kõrgele seatud võhikute poolt kõige rohkem taga linnukesi "võimekuste ankeedil", siis ei maksa päris ära unustada ja L-159 "Krüünerit".
Hea odav ja Brüsselis raporteerides saab kannad kokku lüüa "Tehtud". Poliitikuid ja ametnikke muidugi lahinguväärtus ei huvita.
Hea odav ja Brüsselis raporteerides saab kannad kokku lüüa "Tehtud". Poliitikuid ja ametnikke muidugi lahinguväärtus ei huvita.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Äkki seletaks lahti, mida see tähandab -ei saa usaldada? Millised on põhjendused, viited? Kuidas mõjutab see konkreetselt lennuparki sõja olukorras? Praegu tundub see kohvipaksu pealt ennustamisena, mida küll usaldatavus-ebausaldatavus ka tihti on.metsaline kirjutas:Kuna svenssoneid ei saa usaldada, oleks ikka parim pill eestlaste jaoks F-16.
Kas nato on usaldatav? Vast on - ometi läheb mõni nädal ikka nende saabumiseni.
Kas usa on usaldatav? Ometi, 1,5 milj. riigi probleemide ees silma kinni pigistamine ei oleks neil ju esimene kord.
Kel ei ole lootust tulevikuks, selle minevik röövib temalt oleviku.
Rootsi nö ebausaldatavus tuleneb sellest, et kui läheb suureks jamaks siis näitab nii ajalugu (II MS) kui ka kes vähegi Rootsi asju lähemalt tunneb, teab, et suure jama puhul teeb Rootsi ukse näo pähe ja hoiab kõigest eemale nii kaua kui võimalik.
Kõik need viited, mehaanik, mida tõid on õiged aga lähemalt vaadates on need meie poolt välja filtreeritud meile meeldivad reageeringud. Carl Bildt pole kogu valitsus ega avalik arvamus. Veel vähem mingid valitsusvälised organisatsioonid. Tuletage ajaloost meelde Baltutlämningen'i, lähiajaloost seda, et Baltikumi iseseisvumise ajal hoidis Rootsi selgelt oma moka maas. Nord-stream ei ole isegi rootslaste osas veel võidetud lahing.
Rootsi neutraliteedipoliitika on tegelikult:
- piisav kaugus tegelikust ohust (Venest)
- tugev ja rikas NATO orientatsiooniga naaber (Norra) Rootsit ei hakata ründama, teades, et Norrat on teatud põhjustel praktiliselt võimatu võtta
- okkalise vahepuhvri olemasolu (Soome, Botnia laht, tundra)
- Venemaale mitte eriti atraktiivne olemine (ainus oluline väärtus on seal ehk mõned maavarad ja põhja suunast Euroopale lähenemise võimalus)
Seega, seda neutraalsust võib käsitleda ka pasapüksluse, mugavuse, ohmu olemise ühe erivormina.
Rootslased on seda tüüpi rahvas, et nad ei taha kellegagi tülitseda. Igasuguseid otsuseid tahavad teha nii, et võimalikult vähe osapooli kannatada saaks, isegi kui tulemuseks on sitt otsus või selle puudumine. Kui see neid otseselt ei puuduta, siis see neid ei koti. See pole nii mitte ainult igapäevaelus ja poliitikas vaid ka sõjanduses. Otsustusprotsess (poliitiline) on pikk ja vaevarikas.
Suhtumine konkreetselt Eestisse on pigem sinna üleoleva ja distantsi hoidva poole. Seda nii avaliku arvamuse kui valitsuse/poliitikute osas. Kuni 90-ndate lõpuni oli Eesti ja eestlased üks nõme alaväärne ja koomiline, justkui tuhandete kilomeetrite taga asuv naaber (Aftonbladeti lemmikteema) üldnimetajaga Baltikum (k.a. siinsed venelased) või ühes potis Ida-Euroopaga (Poola võõrtöölised, sigatsevad Jugomaade immigrandid).
Nüüd on vaikselt Eesti renomee tõusma hakanud ja räägitakse ka positiivsest aga suhtumine on selline "so what?". Mingit naabritunnet või "teeme koos" või "aitame kui põhjust" suhet ei ole. Kõige viimane informeerimatusest tulenev parastav suhtumine ja "parem kui eemale hoida" tagantjärele tarkus on Swedi ja SEB-i Baltikumi kohalolu üle üldrahvalik irisemine.
Kokkuvõttes, kui Vene tungib Eestile kallale, siis Rootsi paneb omapoolsed varustuskanalid klõpsti kinni, radariabi ja lennuvälju ei paku (ok, neutraliteet kahte viimast tähendabki) ja ütleb, et saage ise hakkama, meie tegeleme probleemiga siis kui see meie randa jõuab aga me teame, et ei jõua, järelikult pole meie asi.
Verdikt: Rootsi on sõjatehnoloogia tarnekanali ja -allikana ebausaldusväärne partner. Punkt. Joonealusena, et uus Gripen (uuena neid ongi ainult võtta) on teise käe F-16-ga võrreldes hinna-kvaliteedi (kuhu käib ka know-how, asendatavus jne) suhte osas oluliselt kehvem. F-18 unustage ka ära a) pole saada b) 2seatereid pole praktiliselt üldse saada c) kallim osta d) kallim pidada
Kõik need viited, mehaanik, mida tõid on õiged aga lähemalt vaadates on need meie poolt välja filtreeritud meile meeldivad reageeringud. Carl Bildt pole kogu valitsus ega avalik arvamus. Veel vähem mingid valitsusvälised organisatsioonid. Tuletage ajaloost meelde Baltutlämningen'i, lähiajaloost seda, et Baltikumi iseseisvumise ajal hoidis Rootsi selgelt oma moka maas. Nord-stream ei ole isegi rootslaste osas veel võidetud lahing.
Rootsi neutraliteedipoliitika on tegelikult:
- piisav kaugus tegelikust ohust (Venest)
- tugev ja rikas NATO orientatsiooniga naaber (Norra) Rootsit ei hakata ründama, teades, et Norrat on teatud põhjustel praktiliselt võimatu võtta
- okkalise vahepuhvri olemasolu (Soome, Botnia laht, tundra)
- Venemaale mitte eriti atraktiivne olemine (ainus oluline väärtus on seal ehk mõned maavarad ja põhja suunast Euroopale lähenemise võimalus)
Seega, seda neutraalsust võib käsitleda ka pasapüksluse, mugavuse, ohmu olemise ühe erivormina.
Rootslased on seda tüüpi rahvas, et nad ei taha kellegagi tülitseda. Igasuguseid otsuseid tahavad teha nii, et võimalikult vähe osapooli kannatada saaks, isegi kui tulemuseks on sitt otsus või selle puudumine. Kui see neid otseselt ei puuduta, siis see neid ei koti. See pole nii mitte ainult igapäevaelus ja poliitikas vaid ka sõjanduses. Otsustusprotsess (poliitiline) on pikk ja vaevarikas.
Suhtumine konkreetselt Eestisse on pigem sinna üleoleva ja distantsi hoidva poole. Seda nii avaliku arvamuse kui valitsuse/poliitikute osas. Kuni 90-ndate lõpuni oli Eesti ja eestlased üks nõme alaväärne ja koomiline, justkui tuhandete kilomeetrite taga asuv naaber (Aftonbladeti lemmikteema) üldnimetajaga Baltikum (k.a. siinsed venelased) või ühes potis Ida-Euroopaga (Poola võõrtöölised, sigatsevad Jugomaade immigrandid).
Nüüd on vaikselt Eesti renomee tõusma hakanud ja räägitakse ka positiivsest aga suhtumine on selline "so what?". Mingit naabritunnet või "teeme koos" või "aitame kui põhjust" suhet ei ole. Kõige viimane informeerimatusest tulenev parastav suhtumine ja "parem kui eemale hoida" tagantjärele tarkus on Swedi ja SEB-i Baltikumi kohalolu üle üldrahvalik irisemine.
Kokkuvõttes, kui Vene tungib Eestile kallale, siis Rootsi paneb omapoolsed varustuskanalid klõpsti kinni, radariabi ja lennuvälju ei paku (ok, neutraliteet kahte viimast tähendabki) ja ütleb, et saage ise hakkama, meie tegeleme probleemiga siis kui see meie randa jõuab aga me teame, et ei jõua, järelikult pole meie asi.
Verdikt: Rootsi on sõjatehnoloogia tarnekanali ja -allikana ebausaldusväärne partner. Punkt. Joonealusena, et uus Gripen (uuena neid ongi ainult võtta) on teise käe F-16-ga võrreldes hinna-kvaliteedi (kuhu käib ka know-how, asendatavus jne) suhte osas oluliselt kehvem. F-18 unustage ka ära a) pole saada b) 2seatereid pole praktiliselt üldse saada c) kallim osta d) kallim pidada
Päris karm hinnang. Aga tänud laiema seletuse eest.araterI kirjutas: Rootsi neutraliteedipoliitika on tegelikult:
- piisav kaugus tegelikust ohust (Venest)
- tugev ja rikas NATO orientatsiooniga naaber (Norra) Rootsit ei hakata ründama, teades, et Norrat on teatud põhjustel praktiliselt võimatu võtta
- okkalise vahepuhvri olemasolu (Soome, Botnia laht, tundra)
- Venemaale mitte eriti atraktiivne olemine (ainus oluline väärtus on seal ehk mõned maavarad ja põhja suunast Euroopale lähenemise võimalus)
Seega, seda neutraalsust võib käsitleda ka pasapüksluse, mugavuse, ohmu olemise ühe erivormina.
Kel ei ole lootust tulevikuks, selle minevik röövib temalt oleviku.
Ma arvan samuti, et F-16 oleks see meie mudel. Ehk saaks kusagilt endisest sotsleerist kätte häda pärast ka vanu (kuid odavaid?) MIG-29 lennukeid, kuid nendega pole vist palju head teha? Samas parem, kui L-159? Muidugi võiks meil olla ka paar relvastatavat treeninglennukit, kuid odavamatest ja vanematest L-39 -test peaks küll olema.
Ministeeriumiinimesed minu kõrvu ulatunud mitteametlike kuulujuttude järgi Õhuväele põhimõtteliselt vähegi uhkemaid lennukeid ei taha muretseda ja põhjendus, mida olen kuulnud, on nii uskumatult lapsik, et tahaks kohe... Siiski see põhjus jääb avaldamata foorumis.
Rahaga põhjendamine on nagu ta on. Ega meil polegi vaja miskit lennurügementi või õhulaevastikku teha. Piisab 4 pidevalt kasutamisvalmis masinast nagu Leedus seisavad. Eluski ei usu, et selle käputäie aeroplaanide ja 150 teenindaja omamine armee pankrotti tähistab. Õhuturbe eest pidavat makstama nagunii u 100 milj aastas? Venelased teevad MIG-29 lõbulende rikkuritele 236000 EEK - 30 min. Vaevalt aga tegelik lennutund summaarselt pool milli on ja lõbulende kassa täiteks võiksime pakkuda ka ise. Venelaste meelehärmiks võiks hind isegi tsipa odavam olla, kui neil. Mingi fond või sihtasutus võiks seda korraldada.
Maanteelennuväljadest niipalju, et viimasel ajal olen ringi sõites hakanud juba huvi pärast ka selle pilguga teid vaatama, et kas sinna saaks eeldatavalt teha võsalennuvälja. Taolisi kohti on tegelikult täiesti piisavalt meil, kus ilusat tasast sirget teed 800-1000 m ja kõrvale saaks teha ka hooldeboksi või peidukoha.
Ministeeriumiinimesed minu kõrvu ulatunud mitteametlike kuulujuttude järgi Õhuväele põhimõtteliselt vähegi uhkemaid lennukeid ei taha muretseda ja põhjendus, mida olen kuulnud, on nii uskumatult lapsik, et tahaks kohe... Siiski see põhjus jääb avaldamata foorumis.
Rahaga põhjendamine on nagu ta on. Ega meil polegi vaja miskit lennurügementi või õhulaevastikku teha. Piisab 4 pidevalt kasutamisvalmis masinast nagu Leedus seisavad. Eluski ei usu, et selle käputäie aeroplaanide ja 150 teenindaja omamine armee pankrotti tähistab. Õhuturbe eest pidavat makstama nagunii u 100 milj aastas? Venelased teevad MIG-29 lõbulende rikkuritele 236000 EEK - 30 min. Vaevalt aga tegelik lennutund summaarselt pool milli on ja lõbulende kassa täiteks võiksime pakkuda ka ise. Venelaste meelehärmiks võiks hind isegi tsipa odavam olla, kui neil. Mingi fond või sihtasutus võiks seda korraldada.
Maanteelennuväljadest niipalju, et viimasel ajal olen ringi sõites hakanud juba huvi pärast ka selle pilguga teid vaatama, et kas sinna saaks eeldatavalt teha võsalennuvälja. Taolisi kohti on tegelikult täiesti piisavalt meil, kus ilusat tasast sirget teed 800-1000 m ja kõrvale saaks teha ka hooldeboksi või peidukoha.
Oletan, et kaitseministeeriumi loogika võiks olla umbes selline:hummel kirjutas:
Ministeeriumiinimesed minu kõrvu ulatunud mitteametlike kuulujuttude järgi Õhuväele põhimõtteliselt vähegi uhkemaid lennukeid ei taha muretseda ja põhjendus, mida olen kuulnud, on nii uskumatult lapsik, et tahaks kohe... Siiski see põhjus jääb avaldamata foorumis.
-maavägesid ja õhuvägesid mõlemaid korraga pole võimalik lähema 10 (või rohkem) aasta jooksul tasemele viia
-konflikti korral niikuinii ilma välise abita me toime ei tule
-abi saamiseks ongi NATO-ga liitutud
-kümmekonna hävitaja saatmine meie lennuväljale kriisieelsel ajal käib kiiresti ning selle otsuse tegemise valulävi on märgatavalt väiksem ja odavam võrreldes mingi 10 tuhandelise maaväe saatmisega
-lähtutakse ohuhinnangutest ja selle põhjal nagu oleks meil aega küll tasapisi oma kaitsevõimet arendada.
Eesmärk peaks olema meie oma maavägede sellisele tasemele viimine, et poleks vaja NATO maavägede otsest abi kasutada. Kui lähtuda Juhani pakutud 2010 aastast, siis oleks ka eelistused ja tempod teistsugused nagu siingi foorumis välja pakutud.
Seniks kuni NATO-l pole konkreetset plaani meie kaitsmiseks pole ka mingit kindlust abi toimimise suhtes.
-
Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 43808
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
MiG-29 on küll masin, mille võib rahumeeli ostmata jätta. Märksõnadeks totaalne vananemine, nigel töökindlus ja hiigelsuured ülalpidamiskulud. Tema elutsükli kulud on sama klassi lääne lennukist kordi kallimad. Eelkõige tulenevad need kulud lennuki sõlmede ülilühikesest elueast (tänapäeva standardite järgi), 3. generatsiooni tasemel hoolduse ja remondi mahust. Mitte ilmaasjata on Ida-Euroopa maad neid maha kandmas.
Laias laastus maksab reaktiivhävitaja plaaner 1/3, elektroonika 1/3 ja mootor(id) 1/3 lennuki hinnast. Kui F-16 mootor tahab esimest suuremat putitamist 2000 tunni järel, siis MiG-29 mootoril on sõltuvalt tema tuunituse astmest 300-700 tunniga lennud jäädavalt lennatud.
Poolal on olnud võimalus neid masinaid omavahel võrrelda ja laias laastus oli MiG-29 F-16-st parem ainult lennukõrguse ja maksimaalkiiruse poolest. Muus osas oli mahajäämine märgatav, nt F-16 võttis kaasa kolm korda suurema lahingukoorma ja viis selle poole kaugemale. Relvastuse võimalustest ei hakka üldse rääkimagi, kui F-16 võtab kaasa kõik moodsamad viled ja tuled, siis saadavate MiG-29 õhk-maa roll piirdub tavaliste "raudpommide" ja mittejuhitavate rakettidega, mida saab kasutada üksnes hea nähtavuse korral ja päeval.
Saksa Luftwaffe kasutas neid 1990ndatel mõnda aega ja kuigi Venemaa pakkus täiendavaid lennukeid oma välisvõla katteks, otsustasid saksmannid tuunitud F-4 kasuks. Mis iseenesest on kõnekas fakt. Põhilised probleemid olid tehnilist ja logistilist laadi (venemaalt ei saa osi kätte). Näiteks deforseeriti MiG-ide mootorid ja tihendati niigi tihedat hooldusgraafikut, et saada neist kätte vähegi aktsepteeritavat eluiga (750 tundi).
Laias laastus maksab reaktiivhävitaja plaaner 1/3, elektroonika 1/3 ja mootor(id) 1/3 lennuki hinnast. Kui F-16 mootor tahab esimest suuremat putitamist 2000 tunni järel, siis MiG-29 mootoril on sõltuvalt tema tuunituse astmest 300-700 tunniga lennud jäädavalt lennatud.
Poolal on olnud võimalus neid masinaid omavahel võrrelda ja laias laastus oli MiG-29 F-16-st parem ainult lennukõrguse ja maksimaalkiiruse poolest. Muus osas oli mahajäämine märgatav, nt F-16 võttis kaasa kolm korda suurema lahingukoorma ja viis selle poole kaugemale. Relvastuse võimalustest ei hakka üldse rääkimagi, kui F-16 võtab kaasa kõik moodsamad viled ja tuled, siis saadavate MiG-29 õhk-maa roll piirdub tavaliste "raudpommide" ja mittejuhitavate rakettidega, mida saab kasutada üksnes hea nähtavuse korral ja päeval.
Saksa Luftwaffe kasutas neid 1990ndatel mõnda aega ja kuigi Venemaa pakkus täiendavaid lennukeid oma välisvõla katteks, otsustasid saksmannid tuunitud F-4 kasuks. Mis iseenesest on kõnekas fakt. Põhilised probleemid olid tehnilist ja logistilist laadi (venemaalt ei saa osi kätte). Näiteks deforseeriti MiG-ide mootorid ja tihendati niigi tihedat hooldusgraafikut, et saada neist kätte vähegi aktsepteeritavat eluiga (750 tundi).
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
-
Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 43808
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Ühe mootori lahkumisel muutub MiG-29 juhitamatuks. On teada päris mitu lennuõnnetust, kus vastupidiselt venelaste väitele, et lennuk suudab startida ja lennata ühe mootoriga - lõppesid hunnikusse sõitmisega.
Neist markantsem näide oli 1989 Pariisi lennundusnäitusel toimunud intsident. Videot vaadatas on näha, kuidas peale mootoris toimunud pauku keerab lennuk end ära ja piloodil polnud muud teha kui sangasid tõmmata.
http://www.youtube.com/watch?v=YL1FblthxQ0
Midagi analoogset juhtus ka Ungaris
http://www.youtube.com/watch?v=lZojPYJr ... re=related
Umbes sama saatus tabab ka teisi, kellel on mootorid kaugele lahku viidud - nt F-14. Saatuse irooniana on aga elu näidatud, et näiteks F-15 lendab nii ühe mootori kui ka ühe tiivaga.
Neist markantsem näide oli 1989 Pariisi lennundusnäitusel toimunud intsident. Videot vaadatas on näha, kuidas peale mootoris toimunud pauku keerab lennuk end ära ja piloodil polnud muud teha kui sangasid tõmmata.
http://www.youtube.com/watch?v=YL1FblthxQ0
Midagi analoogset juhtus ka Ungaris
http://www.youtube.com/watch?v=lZojPYJr ... re=related
Umbes sama saatus tabab ka teisi, kellel on mootorid kaugele lahku viidud - nt F-14. Saatuse irooniana on aga elu näidatud, et näiteks F-15 lendab nii ühe mootori kui ka ühe tiivaga.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
-
Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 43808
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Mis seal nii väga erilist siis on? Esimeses videos 1989 Pariisis toimunud allasadamisel pääses lendur üle noatera sodiks kukkumisest, teda päästis ainult plahvatuslaine, mis puhus viimasel hetkel pooleldi avanenud kupli täis. Muidu oleks kabelimats tulnud. Tegelikult sai piloot parasjagu rappida. Paberite järgi on K-36 zero-zero iste - tähendab ta peab tagama ohutu atapulteerumise ka maapinnal seisva lennuki kabiinist.
Või mille poolest on K-36 parem kui NACES II?
http://www.youtube.com/watch?v=alo_XWCqNUQ
Kui neid kahte videot võrrelda, siis umbes võrreldavalt kõrguselt (MiG-29 -92 meetrit, F-16 140 jalga), Thunderbirdsi mehe langevari avanes korrektselt, vene mehe langevari oli viimase hetkeni nagu soolikas ja lahti läks ta alles vahetult enne maapinda. Esimese video lõpus on näha soolikana vingerdav langevari, teises videos näed põlevate lennukitükkide kohal langevarju kuplit.
Vene katapultistmed ületasid uudistekünnise peamiselt kahel põhjusel- esiteks polnud läänes keegi neid enne aktsioonis näinud (võib-olla arvati, et seal kargab lendur WWII kombel lennukist ise alla) ja teiseks venelased korraldasid 1980ndate lõpus-90ndate alguses oma kriitikavaba riskimise ja ohtlike manöövritega terve seeria silmapaistvaid lennuõnnetusi lennundusnäitustel, mis jõudsid kogu maailma meediasse. Ühegi teise riigi lendurid niimoodi ei riski ja seepärast kuulub ka lennuõnnetuste osas jäme ots kindlalt venelastele. Muide sealsamas Pariisis kukutati ühe suurima ilmkärakana hulk aastaid tagasi venelaste poolt alla Tu-144. USA-s katsetati väga paljusid vene asju ja kunagi oli isegi üks seniilne admiral, kes soovitas lennukikandjatele tellida uueks lennukiks Su-27. Ka see on ära nähtud.
K-36 on lihtsalt hea katapultiste, midagi, mis seaks ta peajagu teistest kõrgemale, lihtsalt ei ole. NACES istmeid pole lihtsalt eriti aktsioonis nähtud. Vähemalt nii suure kaliibriga üritustel mitte.
Või mille poolest on K-36 parem kui NACES II?
http://www.youtube.com/watch?v=alo_XWCqNUQ
Kui neid kahte videot võrrelda, siis umbes võrreldavalt kõrguselt (MiG-29 -92 meetrit, F-16 140 jalga), Thunderbirdsi mehe langevari avanes korrektselt, vene mehe langevari oli viimase hetkeni nagu soolikas ja lahti läks ta alles vahetult enne maapinda. Esimese video lõpus on näha soolikana vingerdav langevari, teises videos näed põlevate lennukitükkide kohal langevarju kuplit.
Vene katapultistmed ületasid uudistekünnise peamiselt kahel põhjusel- esiteks polnud läänes keegi neid enne aktsioonis näinud (võib-olla arvati, et seal kargab lendur WWII kombel lennukist ise alla) ja teiseks venelased korraldasid 1980ndate lõpus-90ndate alguses oma kriitikavaba riskimise ja ohtlike manöövritega terve seeria silmapaistvaid lennuõnnetusi lennundusnäitustel, mis jõudsid kogu maailma meediasse. Ühegi teise riigi lendurid niimoodi ei riski ja seepärast kuulub ka lennuõnnetuste osas jäme ots kindlalt venelastele. Muide sealsamas Pariisis kukutati ühe suurima ilmkärakana hulk aastaid tagasi venelaste poolt alla Tu-144. USA-s katsetati väga paljusid vene asju ja kunagi oli isegi üks seniilne admiral, kes soovitas lennukikandjatele tellida uueks lennukiks Su-27. Ka see on ära nähtud.
K-36 on lihtsalt hea katapultiste, midagi, mis seaks ta peajagu teistest kõrgemale, lihtsalt ei ole. NACES istmeid pole lihtsalt eriti aktsioonis nähtud. Vähemalt nii suure kaliibriga üritustel mitte.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Ja ongi põhiküsimus:araterI kirjutas: Verdikt: Rootsi on sõjatehnoloogia tarnekanali ja -allikana ebausaldusväärne partner. Punkt.
Jätame Rootsi koos teiste naabrite ja Põhjamaadega mängust välja. Ütleme, et Venemaa loob ettekäände ja ründab Eestit. Kui kaua kulub praeguse kaitseväe seisu juures aega selleks, et jõuda tasemele, kus suudetakse Tallinna ja Ämarit hoida enese käes min. 2 nädalat näiteks? Ja teada on, et lähikümnendil oma lennuväge hetkel ei paista.
Pean silmas, et naabritega tuleks sidemeid tihendada ja siin annavad relvatarned just plusse. Natosse panustatakse niigi, kuid teda oodates võivad head suhted naabritega kullahinda maksta, siin saaks gripeni hange plussi.
Tõsi, kui Norra pakuks oma kasutat. f-16, tuleks Saabil kõvasti hinda langetada.
Viimati muutis mehaanik, 03 Jaan, 2009 4:56, muudetud 1 kord kokku.
Kel ei ole lootust tulevikuks, selle minevik röövib temalt oleviku.
-
Kilo Tango
- Liige
- Postitusi: 10218
- Liitunud: 14 Aug, 2008 15:40
- Kontakt:
Selle jaoks on teised teemad.mehaanik kirjutas:Ja ongi põhiküsimus:araterI kirjutas: Verdikt: Rootsi on sõjatehnoloogia tarnekanali ja -allikana ebausaldusväärne partner. Punkt.
Jätame Rootsi koos teiste naabrite ja Põhjamaadega mängust välja. Ütleme, et Venemaa loob ettekäände ja ründab Eestit. Kui kaua kulub praeguse kaitseväe seisu juures aega selleks, et jõuda tasemele, kus suudetakse Tallinna ja Ämarit hoida enese käes min. 2 nädalat näiteks? Ja teada on, et lähikümnendil oma lennuväge hetkel ei paista.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist