Ükski neist põhjustest ei olnud see, mida silmas pidasin. Isegi mitte lähedale. Aga see selleks. Eks see MIG-29 on jah vast kahtlane kraam nagu vene värk ikka. Iseasi, et kui tasuta antaks proovimiseks, kas tasuks mingi aja ära. Eks jah ikka see F-16 oleks vist saadav riistapuu. Hind vist polnud ka väga suur ja minu mäletamist mööda arutati siin ka ekspluatatsioonikulusid juba.-maavägesid ja õhuvägesid mõlemaid korraga pole võimalik lähema 10 (või rohkem) aasta jooksul tasemele viia
-konflikti korral niikuinii ilma välise abita me toime ei tule
-abi saamiseks ongi NATO-ga liitutud
-kümmekonna hävitaja saatmine meie lennuväljale kriisieelsel ajal käib kiiresti ning selle otsuse tegemise valulävi on märgatavalt väiksem ja odavam võrreldes mingi 10 tuhandelise maaväe saatmisega
-lähtutakse ohuhinnangutest ja selle põhjal nagu oleks meil aega küll tasapisi oma kaitsevõimet arendada.
Siiski algatuseks ma arvan, et võiks jõuda jälle niikaugele, et muretsetaks paar relvastatavat reaktiivtreeninglennukit, kuid seekord päris omale, mitte ainult laenuks. Neid on ka sihitajate-suunajate õppeks ja taseme hoidmiseks ilmselt vaja. Õhuväelaste reaktiivlennukiinitsiatiiv kipub ka ajalukku vajuma, sest L-39 aeg olla läbi ja uuesti pikendada neil tingimustel lihtsalt ei pädevat. L-39 -te hind aga peaks olema minu arvates sedavõrd väike, et nende paari muretsemine ei tohiks olla mingi eriline pankrotistav rahaline väljaminek. Eriti selle taustal, kui kudrutatakse kallitest-kallitest transpordikopteritest. Ega neist L-39-test ka palju muidugi erilist sõjalist abi pole, aga vähemalt mingit taset võimaldaks hoida. Äkki tuleb ametnikel ükskord mõistus pähe või vahetatakse nad välja.
Ja mis ma veel kirjutasin koperdistest teise teemasse, siis et kas Mi-8 ei oleks mõtekas Õhuväe arsenali ümber arvata? Kas seda saaks veel kapremontida? Kasutaks ikka ära ka olemasolevad võimalused? Mi-8 on ehk kasulikum armeehelikopter, kui R-44.