A4 kirjutas: Minuarust pole mõtet näha tonti seal, kus seda ei ole. Soovitan kõigil tähelepanelikult sundkoormiste seadust lugeda - tegemist on ikka väga karmi seadusega. Halada selles kontekstis "õhukesest riigist" on naeruväärne, arvestades seda, et see seadus on kehtinud ja regulaarselt täiendusi saanud alates 1995. aasta algusest ning isegi kõige vihasemad õhukese riigi eest võitlevad poliitikud pole kordagi isegi tõstatanud küsimust selle seaduse kaotamisest või isegi lahjemaks muutmisest. Sisuliselt annab see seadus sõja korral kaitseväele ilma luba küsimata tsiviilsektorist võtta seda, mida ise heaks arvab - piisab vaid kaitseväe ülemjuhataja informeerimisest.
Loomulikult tehakse võõrandamiseks juba rahu ajal ettevalmistusi ja loomulikult tuleb seda teha niimoodi, et kõrvalised isikud sellest ei teaks - seaduse 5. paragrahv ütleb: Isikud on vastutavad sundkoormistega seotud riigi- ja ärisaladuse ja salastatud välisteabe hoidmise eest seaduses ettenähtud alustel ja korras. Mobilisatsiooni puudutav on üks rangemini hoitud riigisaladusi ja kui me teaksime sellest piisavalt palju, et sellest siin foorumis lobiseda, oleks kuskil midagi väga mäda.
Karm võib see olla, aga selle toimemehhanism on ümmargune null. Selliseid deklaratiivseid seadusi on teisigi. Kui vaadata milline porno valitseb kutsealuste ja reservväelaste arvestuse teemal, siis on ikka nõrk argument "kui meil vaja läheb, siis teeme". Kas on midagi juhtnud nendega, kes viimasele Siilile tulemata jätsid? Riik praegu ei teagi, kuskohast ta midagi võtma hakkab ja kui asi kõrbema hakkab, küll siis asjasthuvitatud seltsimehed hoolitsevad, et midagi võtta pole. Selleks, et taolised asjad töötaks, peavad TÄNA olema valmis nimekirjad, kuskohast mida saab ja kui palju. See on lapsjuristide arusaam elust, et kui seadus on, on asi tehtud ja "võimekus" on olemas. Tegelikult on seadusest tähtsam selle rakendusmehhanism ja REAALSES elus sõltub ühe või teise auto kättesaamine teadmisest, mille järgi püssimehed õige koha ja õige masina leiavad. Vihjeks - tunnen paari transpordifirma juhatajat ja olen seda nendelt küsinud - kas on tuntud huvi selle vastu, kus nende autod asuvad, mis neil on jne - vastuseks on üllatunud nägu ja EI OLE.
"Kui vaja küll me teeme" näiteks reservväelaste puhul tähendab seda, et kutsete laialisaatmisel tubli kolmandik lihtsalt ei tule, kuna ei saa seda kätte. Sellepärast, et keegi pole aastaid suvatsenud kontrollida kontaktandmete vastavust. Logige riigiportaali kaudi sisse, KRA-le saate teatada oma aadressina ükskõik mida ja seda ei kontrolli keegi. Sama on
ka praegu rahvastikuregistriga. Moblilisatsioon toimub täpselt samade andmebaaside järgi. Ja sellest pole mingit saladust, sellest pasundas ajakirjandus Siili ajal iga päev ja mingid vastavate andmetega mälupulgad vedelesid kah alles mitte väga ammu kuskil tänaval. Ja need ei olnud kultuuriministeeriumist pärit.
Kuidagi väheveenvana kõlavad sellised argumendid, et kõik on justkui korras. Justkui oleks Sakalas seifis kuskil mingi ülisalajane plaan, mille väljavõtmisel toimub zimm-zalabimm ja lahenevad kõik senised tegematajätmised ning kaitsevägi purustab vaenlase tema omal maal

Tegelikkus on see, et sellised elementaarsed asjad kedagi ei huvita ja nendega tegelemise vajadust ei nähta või sellega lihtsalt ei tegeleta.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.