Eesti kaitsejõud 1939a

[Charlemagne]

1940 aasta suve alguseks oleks poliitiline olukord Euroopas veel kehvem Eesti jaoks olnud. Ajastas ju Stalin oma lõpliku Baltimaade annekteerimise just sellele ajale, mil Pariis oli langenud ja brtid väänlesid Dunquerque katlas. Kujutage ette, et Eesti oleks sel hetkel pidanud alistuma pärast kirjeldatud oletatavat sõjategevust( baaside vallutamine).... Stalin oleks vist küllmaa puhtaks teinud.
Ja mitte ainult koostööst Soomega ei olenenuks asjade kulg, Eestil on ju ka lõunapiir.

[hugo1]

Charlemagne, vot just see lõunapiir, oli nii 39a., kui ka 40a. kõige suuremaks probleemiks. Usun, et Põhjpoolt, see tähendab, siis merekindluste poole pealt oli Eesti seis viimasepeal. N-Liit oleks seal tükk aega madistanud, väga võimalik, et seal oleks võinud ka N-Liidu laevastik väga suuri kaotusi kanda, või isegi hävida. Seis oli igaljuhul seal rohkem Eesti-Soome kasuks. Idapiiri oleks ehk Eesti suutnud kinni hoida, aga lõunaga olid tõesti sitad lood. Selle vastu ma ei vaidle. Seal sõltus juba paljuski lätlastest.

[Hiiremees]

Julgen arglikult sekkuda:

- 10 'Spitfire Mk-I/ 1939 (Mk-II' ?) ; piisava maapealse logistikaga oleks olnud praegune 'absoluutne ülekaal õhus'.

- NSVL (hommage to Adidas) I-15 ja I-16 olid juba Hispaania kodusõjas nonsens. FW Anton siia alateemale!

[Hiiremees]

- Teema kokkuvõtteks.

* Meil ei ole siiani Laidoneri-ordenit ja Pätsi-medalit; kuigi oleks võinud olla. Relvastus ei mängi/ei mänginud mingit rolli. Kõik teavad.

- Sea kombel vedas 1991.

- Hiiremees

[Külaline]

Nii enigmaatiline jutt vajaks küll lähemat lahtiseletamist.

[Õpetaja]

Jõudu!

Merepura kirjutas:

Paraku ei ole lugenud aluseks olnud diplomitööd ja selle ümberlükkeid. Kas see info on kuidagi ka avalikult kätte saadav (eriti ümberlükked)?
Samas on magistritöö sissejuhatuses ka välja toodud, et algmaterjalina on kasutatud 2000.a bakalaurusetööd, mis on "põhjalikult ümber töötatud, osaliselt lühendatud ning täiendatud uue materjaliga (mahult juurde u 2/3)."

Siinkohal oleks huvitav teada, kas ümbertöötamise käigus on arvestatud ka ümberlüketega või jätkati nö vana rida?

Püüan Sulle vastata järjekorras:
Loomulikult on KVÜÕA-s kaitstud diplomitööd avalikult kättesaadavad (enamus).

Tutvusin jutualuse teksti vastavate osadega ja arvan et: ükskõik mis maitseaineid sa saia sisse ei pane - sai on sai ...
Näiteks on magistritöö tankitõrje osa nõrgem kui oodanuks.

Need ohvitserid, kes oma diplomitöö kirjutamise käigus tutvusid Salo bakalaureusetööga, vastavad küsijatele üsna üheselt ...


Mis puudutab aga Merepura väitesse, et

enda jaoks oli palju uut infot ka Eesti sõjaväe kohta

:
jah, infot seal on, seda ei eita. Kuid analüüsi ei näe ja selle tulemusi ka mitte . See on fakt.


Tuleksin siinkohal peateema juurde ja esitaksin kaasvestlejatele mõned küsimused:

1) millal võeti Punaarmees kasutusele dessandi maandamiseks sobivad paadid / alused? Pean silmas meredessanti.
2)millal võeti kasutusele jõgede ületamiseks kasutatavad pontoonid või kokkupandavad sillad ?
3) millal võeti kasutusele miiniotsijad ?

See, kes kõigile kolmele küsimusele õige vastuse leiab, näeb ise kuhu ma tüürin ...

õ

[nublu]

Julgen arglikult sekkuda:

- 10 'Spitfire Mk-I/ 1939 (Mk-II' ?) ; piisava maapealse logistikaga oleks olnud praegune 'absoluutne ülekaal õhus'.

- NSVL (hommage to Adidas) I-15 ja I-16 olid juba Hispaania kodusõjas nonsens. FW Anton siia alateemale!

Eesti tellis 12 (mitte 10) kõige esimese seeria Spitfire'it. Seega Mk. I ning lisaks veel 2-labalise fikseeritud sammuga puitpropelleriga. Neist kaks esimest olid juulis 1939 valmis ning toimusid katselennud. Kohal olid ka eestlased, kahjuks pole praegu käepärast ühtegi raamatut et vaadata kes just nimeliselt. Ning kuna sel ajal tulid liinilt juba 3-labalise muutuvsammuga metallpropelleriga Spitfire'id, siis avaldasid nood soovi, et ka Eestile tellitud lennukid saaksid samasugused. Need seerialennukid vastasid samuti brittide Mk. I standardile. Ainult Mk. I kõige esimene partii oli selle puit-propelleriga, mis hiljem ka juba väeosades tegelikult metall-propelleri vastu välja vahetati.

Propelleri sekelduste tõttu jäid ka need 2 esimest lennukit kätte saamata. Kuni käis kauplemine propellerite ümber algas II M-s ning algul britid lihtsalt peatasid kõik tarned ning 13. septembril 1939 tühistasid lepingud ning maksid käsiraha tagasi.

Kui aga Eesti oleks ka tõesti kätte saanud kõik need 12 Spitfire'it ning kui need siis ka tõesti oleks olnud selle 3-labalise muutuvsammuga propelleriga - täielikust ülekaalust õhus oleks asi ikka kaugel olnud. Neist 12 lennukist oleks hädavaevu jätkunud Tallinna ning Merekindluste rajooni õhukaitseks. Ning seda olukorras, kui maarinne oleks püsinud piisavalt kaugel ning venelased poleks seetõttu saanud oma pommituslennukeid hävituslennukitega katta.

Ja kui rääkida Vene lennukeist 1939, siis ei loeks ma neid sugugi mingiks nonsensiks. See, et Me 109 oli (ning oleks olnud ka Spitfire) neist kiirem ei tähenda veel, et venelased ei oleks saanud neil hävituslennukeil edukalt sõdida ning ka saksa kiiremaid hävituslennukeid alla tulistada (muudest lennukeist rääkimata). Mida nad teatavasti tegid isegi kuni 1942. aasta lõpuni välja. Ning kui arvuline ülekaal oli niivõrd suur, siis...

Aga et veidi asjalikumaks jääda, siis paneks siia mõned arvud kirja lennuväe suuruste osas.

Hetkel pole mul käepärast Eesti lennuväe suuruse hinnangut 1937. a. lennuväe ümberrelvastamise kavast. Katsun seda õhtul kodus vaadata, aga mäletamise järgi hinnati vajaduseks midagi üle 70 lennuki, neist rohkem kui pooled luure- ning kerged pommituslennukid, siis järgmiseks hävituslennukid ning ka mingi kogus puhtaid pommituslennukeid. Reaalselt oli 1939. aasta sügisel Lennuväes lahinglennukitena välja käia 10 (kümme) lennukit. Seda paberite järgi. Tänu lennukite vanadusele ning pidevale remontimise tarbele tegelikult veelgi vähem.

Koosseisude järele oleks pidanud lennuvägi olema sel ajal tegelikult vähemasti 39 lahinglennukit suur. 1. ja 2. lennudivisjon kumbki kaks lennusalka à 6 kerget luure- ja pommituslennukit ning 3. lennudivisjon 3 lennusalka à 5 hävituslennukit. Seega ei oleks ka brittide lennukiostu õnnestumisel suudetud saavutada isegi Lennuväe rahu aja koosseisudele vastamist (tellitud oli 12 Spitfire'it ning 10 Lysender'i luure- ning kerget pommituslennukit).

Ning isegi kui oleks suudetud hankida see sõja-ajaks ette nähtud lennuväe koosseis (st üle 70 lennuki), siis oleks ikka tegemist olnud regiooni kõige nõrgemate õhujõududega. Tooks siia mõned võrdlused.

Läti lennuväes oli 1939. a. sügisel 31 hävituslennukit (25 uut Gloster Gladiator'it, üks ostetud lennukeist oli lennuõnnetuses juba kaotatud ning ülejäänud 6 olid samad vananenud Bristol Bulldog II), 35 mitmesugust kerget luure- ja pommituslennukit (neist osa Lätis litsensi alusel toodetud ning veel suht-koht uued SV-5) ning 6 vesilennukit. Olid sees tellimused Hawker Hurricane hävituslennukite ostmiseks ning Saksamaalt merelennuväele uute vesilennukite ostuks.

Leedu lennuväes oli 36 hävituslennukit (olid ostnud 14 Dewoitine D-501 monoplaani ning 14 Gloster Gladiator biplaani ning oli veel mingi kogus vanu Fiat CR.20 biplaane) ning 38 kerget luure- ning pommituslennukit (neist valdav enamus Leedus toodetud suhteliselt kaasaegsed ANBO IV ning ANBO 41). Olid sees tellimused Prantsusmaalt uute hävituslennukite ostuks ning käisid ettevalmistused uuemate ANBO pommituslennukite tootmisse andmiseks.

Soome lennuväes oli enne Talvesõja puhkemist 46 hävituslennukit (neist 36 olid suht kaasaegsed Fokker D.XXI monoplaanid, mida soomlased tootsid ise litsensi alusel, ning 10 olid vananenud Bristol Bulldog IV, ning tegelikult oli neil lennukeid rohkem, kuid 46 oli just see arv, mis lennuüksustes tol hetkel arvel oli), 18 kahemootorilist Bristol Blenheim pommituslennukit (samuti Soomes kokku pandud) ning ca 60 kerget luure- ja pommituslennukit (neist samuti osa Soomes litsensi alusel toodetud). Ei hakka siin üles lugema kõiki neid lennukeid, mis õnnestus Talvesõja ajal saada.

Ja veel siis selline väike võrdlus, et Talvesõja alguseks koondasid venelased Soome vastu kusagil üle 900 lahinglennuki. Ning 1940 aasta otsustava pealetungi ajaks oli see kogus kasvanud kusagile üle 1100 lennukini.

Ning soomlastel näkkas päris kõvasti ilmaga - väga palju oli selliseid päevi kus venelased ilmastiku tõttu ei sooritanud ühtegi väljalendu...

[Külaline]

Õpetaja-õpetaja. Niimoodi sõnu loopida on nagu mage, või mis?
Kindlasti paljud meist sooviksid kokkuvõtlikult teada, millised punktid ümber lükati ja millise argumentatsiooniga.

1) millal võeti Punaarmees kasutusele dessandi maandamiseks sobivad paadid / alused? Pean silmas meredessanti.
2)millal võeti kasutusele jõgede ületamiseks kasutatavad pontoonid või kokkupandavad sillad ?
3) millal võeti kasutusele miiniotsijad ?

See, kes kõigile kolmele küsimusele õige vastuse leiab, näeb ise kuhu ma tüürin

Parem vasta ise ära ja räägi, mida nende vastuste põhjal võiks su hinnagul järeldada.

[nublu]

Mis puudutab jõgede ületamist, siis veel 1944. a. septembris ületas Eesti Laskurkorpus Emajõe "käepärastest vahendeist" tehtud ujuvvahenditega. Sillad ehitati samuti palkidest ning plankudest. Ujuvsillad üksteise kõrvale seotud paatidest.

Ning see ei takistanud neil kuidagi edukalt Avinurme alla ning Tallinnani jõuda...

[hugo1]

Ootaks, kriitikat või kommentaare Soome looduse kohta, see mis ma kirjutasin. Põhiline argument Eesti ja Soome võrdlemisel vastupanu seisukohalt on ikka ja alati olnud, et Eesti loodus on liiga leebe vastupanuks. Mis te arvate

[nublu]

Ootaks, kriitikat või kommentaare Soome looduse kohta, see mis ma kirjutasin. Põhiline argument Eesti ja Soome võrdlemisel vastupanu seisukohalt on ikka ja alati olnud, et Eesti loodus on liiga leebe vastupanuks. Mis te arvate

Liiga leebe Ja kuidas asi oleks siis lõuna poole Lätis veel vähem lootust, Leedu juba peaaegu mõtetu ning Ukrainas ei saa üldse asja ajada

Igal maastikul on oma omapära ning vastavalt tuleks ka ründeks ning kaitseks valmistuda. Eesti maastik on lahtisem kui Soomes. Seega tankiohtlikum. Üldse sobilikum mobiilsetele üksustele tegutsemiseks. Kaitseks oleks omal samuti pidanud olema rohkem mobiilseid üksusi läbimurrete likvideerimiseks. Ning suurtükiväge oma kaitseliinide katmiseks ning vastase suurtükiväe allasurumiseks.

Ning muidugi kindlustusi jalaväele vastase suurtükive rünnakute all elamiseks...

Eesti piirid olid looduslikult hästi kaitstud. Vabadussõja lõpus oli meil võimalus valida, kust piir jookseb. Ning Narva jõgi ning Irboska künkad olid kaitseks igati sobilikud. Ning asusid piirist just nii kaugel, et neid võis rahulikult kaitseks ette valmistada. Lõuna pool oli aga probleemiks Läti territoorium, kus sobiv kaitsejoon piiril puudus ning lätlaste katteplaanid nägid ette taganemist piirilt veelgi sügavamale (mis jõgi see seal neil iganes oli kus nad oma kaitse tahtsid rajada). Mis oleks osaliselt paljastanud Eesti kaitse tiiva.

Ning loomulikult oleks nende kaitseliinide läbimurdmisel avatud maastikul vastase mobiilsete üksuste peatamine olnud juba suht keeruline...

[Külaline]

Lisan siia veel, et punalennuvägi pidi rohkem vaeva nägema Soome kohal opereerides kui ta seda pidanuks Eesti kohal opereerides nägema. Kasvõi juba selle pärast, et lennuväe põhimassile oli tee Soome sihtmärkideni pikem. Lisaks raskendas punalennuväe tegevust talvine ilm, milline asjaolu Eesti puhul arvesse ei oleks tulnud.

Mis puutub Narva jõe forsseerimisse, siis Salo on oma töös osutanud jõe madalale veetasemele 1939. a. suve lõpul. See võimaldas jõge mitmes kohas ilma abivahenditeta ületada. Aga oleks vaja ka andmeid vihmasadude kohta oktoobri esimesel poolel...

[hugo1]

Selgitusekes, miks ma seda maastiku teemat ültse nii palju torgin on see, et paljud, kes arvavad, et Eesti ei oleks pidanud 39a. vastu hakkama ja kui tuua võrdluseks Soome toovad vastuargumendiks Soome looduse, mis oli tankide jaoks praktiliselt läbimatu, see pärast ka Eesti ja Soome võrdlemine kohatu. Ise ma uskusin ka seda, kuni sinnamaani, kui hakkasin Soome Talvesõja detaile uurima. Siis tegin ma enda jaoks, nii mõnegi üllatava avastuse. Eesti ja Soome olukord, oli tol ajal kohati isegi hämmastavalt sarnane.

Eesti maastik on lahtisem kui Soomes. Seega tankiohtlikum. Üldse sobilikum mobiilsetele üksustele tegutsemiseks

Kirjutasin ju juba ennem, et ka Soomes ei olnud II m.s aegsetele Vene tankidele enam loodus takistuseks, see on müüt mida paljud usuvad. Soome kinnine loodus oli neile pigem kahjuks, kuna ei saanud korralikult kasutada tankitõrjekahureid, sihtimine ja transport. Korralikud mobiilsed üksused vasturünnakuks puudusid ka Soomel.

Ning suurtükiväge oma kaitseliinide katmiseks ning vastase suurtükiväe allasurumiseks.

N-Liidu tolle aegne suurtükkivägi, sellest võiks lausa eraldi teema teha. Mannerheim lasi püksi hirmust , kui sai teada, kui palju venelastel suurtükke on, ja veel milliseid, parimad maailmas, laskemoona lõputult. Soomel olid nagu ka Eestil kas I m.s aegsed, või veel vanemad, laskemoonaga priisata ei olnud.
Kui sõjaks läks, selgus kurb tõsiasi venelaste kahjuks, nad ei osanud oma uute võimsate suurtükidega lasta. Lasti lausa masendavalt palju mööda, sammuti jäi neid hulgim vasturünnaku korral sommidele sõjasaagiks.

Ning muidugi kindlustusi jalaväele vastase suurtükive rünnakute all elamiseks...

Ei olnud kindlustega kiita ei Soomel, ega ka Eestil, vaid Suvorov on müüdi loonud võitmatust Mannerheimi liinist. Tõde on see, et enamus sellest liinist kopsiti kokku suurõppuste käigus. Eestil oli ka mingid idakindlused olemas, oleksime ka saanud, midagi juurde klopsida kiiruga. Kusjuures idapiir meil mitu korda lühem kui sommidel.

Eesti piirid olid looduslikult hästi kaitstud. Vabadussõja lõpus oli meil võimalus valida, kust piir jookseb. Ning Narva jõgi ning Irboska künkad olid kaitseks igati sobilikud. Ning asusid piirist just nii kaugel, et neid võis rahulikult kaitseks ette valmistada

Vot seda olen ka mina alati püüdnud rääkida, ei old see asi midagi idas nii hull, et russid lihtsalt meist üle oleks jooksnud.

Lõuna pool oli aga probleemiks Läti territoorium, kus sobiv kaitsejoon piiril puudus ning lätlaste katteplaanid nägid ette taganemist piirilt veelgi sügavamale (mis jõgi see seal neil iganes oli kus nad oma kaitse tahtsid rajada). Mis oleks osaliselt paljastanud Eesti kaitse tiiva.

Lõuna kohta pole ise jõudnud eriti uurida, aga praeguse seisuga tean ka mina, et seis oli seal Eesti keeles otse välja öeldes sitt ja väga palju sõltus lätlastest. Lohutuseks vast nii palju, et baaside lepingu järgi ei oleks tohtinud venelane meid sealt rünnata, aga loll lootus. Ainuke asi, mis pähe kargab on, kui ehk Läti oleks ka julgust saanud, kui nägi, et Eesti julgelt vastu hakkas ja ka vastu hakkanud. Jällegi spekulatsioon muidugi, aga eks kogu see teema üks suur spekulatsioon ole.

Ning loomulikult oleks nende kaitseliinide läbimurdmisel avatud maastikul vastase mobiilsete üksuste peatamine olnud juba suht keeruline...

Keeruline kindlasti, aga kas võimatu Huvitav on veel selline fakt, et kui Soome ajaloolased üldiselt kiidavad Vene tanke, et töökindlad jne...
Siis eestlased jälle oma memuaarides kirjeldavad venelaste sissemarssi 39a., et teeääred olevat täis olnud lagunevat Vene tehnikat, mida siis vasjad remontisid. Seda siis ilma lahinguteta, lihtsalt sisse sõites, tankide jaoks heal maastikul nad lihtsalt lagunesid ära, mis nad siis veel rünnates oleks teinud

[nublu]

Eesti maastik on lahtisem kui Soomes. Seega tankiohtlikum. Üldse sobilikum mobiilsetele üksustele tegutsemiseks

Kirjutasin ju juba ennem, et ka Soomes ei olnud II m.s aegsetele Vene tankidele enam loodus takistuseks, see on müüt mida paljud usuvad. Soome kinnine loodus oli neile pigem kahjuks, kuna ei saanud korralikult kasutada tankitõrjekahureid, sihtimine ja transport. Korralikud mobiilsed üksused vasturünnakuks puudusid ka Soomel.

Hm, tuletame meelde lahinguid Karjala metsades. Üldse tuleks Talvesõja puhul jagada lahingud vähemasti kaheks osaks - lahinguiks Karjala kannasel ning põhja pool. Põhja pool polnud mingeid piirikindlustusi. Ainult metsad. Vene diviisid tungisid algul kerge vaevaga suht sügavale Soome territooriumile, piirati siis sisse ning hävitati. Ning seda just tänu metsasele maastikule ning sellele, et vene üksused ei osanud seal tegutseda. Ümber piiranud üksused olid neist palju kordi väiksemad ning mobiilsemad. Mitte autode ning tankide arvu poolest, vaid suuskade ning kelkude arvu poolest

Ning suurtükiväge oma kaitseliinide katmiseks ning vastase suurtükiväe allasurumiseks.

N-Liidu tolle aegne suurtükkivägi, sellest võiks lausa eraldi teema teha. Mannerheim lasi püksi hirmust , kui sai teada, kui palju venelastel suurtükke on, ja veel milliseid, parimad maailmas, laskemoona lõputult. Soomel olid nagu ka Eestil kas I m.s aegsed, või veel vanemad, laskemoonaga priisata ei olnud.
Kui sõjaks läks, selgus kurb tõsiasi venelaste kahjuks, nad ei osanud oma uute võimsate suurtükidega lasta. Lasti lausa masendavalt palju mööda, sammuti jäi neid hulgim vasturünnaku korral sommidele sõjasaagiks.

Soome kinnisel maastikul mängis ka suurtükivägi väiksemat rolli. Kuid lõpuks 1940 aastal murti Mannerheimi liin läbi just suurtükiväe jõuga.

Operatsioonidest põhja pool kinnisel ning metsasel maastikul loobuti üldse. Peajõud koondati Mannerheimi liini vastu, punkrid pommitati puruks või tehti muidu kahjutuks, näriti ennast vähe haaval kindlustatud liinist läbi, ning kui tankid liikuma said, siis põrutati ühe soojaga Viiburi alla välja...

Ning muidugi kindlustusi jalaväele vastase suurtükive rünnakute all elamiseks...

Ei olnud kindlustega kiita ei Soomel, ega ka Eestil, vaid Suvorov on müüdi loonud võitmatust Mannerheimi liinist. Tõde on see, et enamus sellest liinist kopsiti kokku suurõppuste käigus. Eestil oli ka mingid idakindlused olemas, oleksime ka saanud, midagi juurde klopsida kiiruga. Kusjuures idapiir meil mitu korda lühem kui sommidel.

Ei maksa ikka Mannerheimi liini nende üksikute Narva jõe joonele rajatud punkritega võrrelda. Kordusõppused tagasid odava tööjõu, mille abil oli võimalik kiiresti liini ehitada. Kuid projekt oli tasemel ning ka punkrid tasemel ehitatud. Betooni valamiseks pole teatavasti suurt kunsti vaja tunda. Kuid vaja palju tööjõudu aukude kaevamiseks, raketiste ehitamiseks, betooni segamiseks jne. Pigem võib süüdistada Eesti sõjaväe juhtkonda, et sarnast meetodit ei kasutatud meie piirikindlustuste rajamisel. Oleks jõutud rohkem...

Ning loomulikult oleks nende kaitseliinide läbimurdmisel avatud maastikul vastase mobiilsete üksuste peatamine olnud juba suht keeruline

Keeruline kindlasti, aga kas võimatu Huvitav on veel selline fakt, et kui Soome ajaloolased üldiselt kiidavad Vene tanke, et töökindlad jne...
Siis eestlased jälle oma memuaarides kirjeldavad venelaste sissemarssi 39a., et teeääred olevat täis olnud lagunevat Vene tehnikat, mida siis vasjad remontisid. Seda siis ilma lahinguteta, lihtsalt sisse sõites, tankide jaoks heal maastikul nad lihtsalt lagunesid ära, mis nad siis veel rünnates oleks teinud

Kusagil netis jäid kunagi ette venelaste hinnangud nende lahingmarsile 1939. a. Balti maade baasidesse. Seal hinnati tulemus heaks. S.t. teele jäänud tankide hulk oli sellise forsseeritud rännaku jaoks normi piires või tegelikult alla normis ette nähtu.

Neile kriitilistele eestlastele oleks võinud ajaloolise tõe huvides korraldada analoogse retke vastupidises suunas - kõik Eesti tankid saata Tallinnast Narva poole teele ning siis vaadata mitu neist kohale oleks jõudnud...

[hugo1]

Hm, tuletame meelde lahinguid Karjala metsades. Üldse tuleks Talvesõja puhul jagada lahingud vähemasti kaheks osaks - lahinguiks Karjala kannasel ning põhja pool. Põhja pool polnud mingeid piirikindlustusi. Ainult metsad. Vene diviisid tungisid algul kerge vaevaga suht sügavale Soome territooriumile, piirati siis sisse ning hävitati. Ning seda just tänu metsasele maastikule ning sellele, et vene üksused ei osanud seal tegutseda. Ümber piiranud üksused olid neist palju kordi väiksemad ning mobiilsemad. Mitte autode ning tankide arvu poolest, vaid suuskade ning kelkude arvu poolest

Asi oligi selles, et kui võrrelda vägede üldarvu, siis venelasi oli nii massiliselt rohkem, et Mannerheim, vist ise ka eriti ei uskunud, et neid õnnestub tagasi tõrjuda. Pealegi eeldati, et punaarmee tase vastab, vähemalt endise tsaariarmee tasemele, reaalsuses olevat muidugi sellele kõvasti alla jäänud. seda siis ainult meeste võrdlemisel. Siis nagu teame oli soomlastel tankidega sama kööga nagu meil, esiteks oli neid vähe ja teiseks vananenud. Isegi mark sama Rénault F17.Sommid vist isegi üritasid mingi tankilahingu maha pidada, mis lõppes muidugi katastroofiga.(lisan veel nii palju, et Soome-Eesti ühine rahuaegne kaitseplaan olevat ette näinud ka ohu korral ühist Blitzkriegi Peterburgi peale, ei kujuta küll hästi ette millega nad rünnanud koos oleksid, kahepeale kokku umbes 30-50 kergetanki Raenault F-17, Eesti 4 rasketanki Mark-V ka veel järgi lohisemas).
Eestlased olid tankide suhtes realistlikumad ja teati kohe, et kui madinaks läheb, siis enamus neist kaevatakse maasse ja kasutatakse seisvate tulipunktitena. Nii oleks neist ka mingit kasu olnud.
Venelaste seis tankides oli muidugi viimasepeal uued ilusad ja meeletus ülekaalus. Esmapilgul, nii Eesti, kui ka Soome jaoks väga hirmutav. Soome jaoks veel eriti just nimelt selle pärast, et oldi kindlad, et Karjala kannasest ja sealt põhja poole ei ole tankid suutelised läbi tulema. Siis saabus aga tõemoment tankid on võimelised läbi tulema ja neid on meeletus koguses piiri taga ootamas. Tankitõrjerelvadega Soomel ka eriti uhkeldada ei olnud ja tankimiinid, neid oli isegi Eestil rohkem, võrrelge ida-piiri pikkust
Nüüd aga reaalsuse juurde. Vene tankistid ei olnud harjunud niimoodi kitsastel teedel metsade vahel ründama(ka Eesti idapiir on täis metsasid, mitte üks suur karjamaa.), Vene tankistid olid harjunud suurte avarate stepitega, kus tankid saavad ilusti kõrvuti mürinal ründele sõita. Tundub, et ka väljaõppe oli puudulik, kui esimesed rasketankid kohale jõutsid olevat tulnud ette juhuseid, kus tankistid ei julgenud tanki seest tulistada, tehti seda eemalt nööriga , no see juba räägib nii mõndagi tankisti ettevalmistusest. Mis kõige hullem, paljud sõdurid olid mongoliitsest rassist, nägid esimest korda elus lund ja metsa, suuskadest rääkimata. Jutt venib pikaks ja pisut segaseks, aga iva on selles, et Soomlased mitte ei püüdnud neid kotti, vaid antsid neile suuskadel kergeid ootamatuid lööke, seda siiski rohkem jalaväele. Sellised ootamatud rünnakud, tekitasid punaarmeelastes meeletut hirmu, kuna sommid olid oma suuskadega lumes palju kiiremad, lisaks veel selgus, miks püstolkuulipilduja hea on , venelastel ju algul seda polnud. Ühe valanguga sai hulga mehi võitlus võimetuks muuta. Selline sõdimine tekitas sõdurites esialgu suurt paanikat, kuid ei peatanud tanke ega autosid, milles Soome oli masendavas vähemuses. Soome sõdurite hulljulgus(molotovi kokteil) ja raskekahuriväe täpsus pani tihti tankid seisma. Ei tohi ära unustada ka sõjasagiks saadud tanke, mida sommid oskasid ära kasutada õigetel hetkedel , kelguga ju ikka tankilahingusse ei lähe.

Soome kinnisel maastikul mängis ka suurtükivägi väiksemat rolli. Kuid lõpuks 1940 aastal murti Mannerheimi liin läbi just suurtükiväe jõuga.

No ega Eesti idapiir ka just karjamaa ei ole , meil ju ka omad metsad ja sood. Mannerheimi liinist murti jah lõpuks läbi ja suurtükid mängisid seal olulist rolli, eks venkud õppisid ka lõppuks laskmise selgeks .

ning kui tankid liikuma said, siis põrutati ühe soojaga Viiburi alla välja...

Sommidel ju polnud tankitõrjemiine piisavalt, mis oleks tankide hoo mahavõtnud, lisaks veel Soome idapiiri ja ültse maala suurus, Eesti oleks saanud enda idapiiri tankide jaoks väga raskelt läbitavaks teha.

Ei maksa ikka Mannerheimi liini nende üksikute Narva jõe joonele rajatud punkritega võrrelda. Kordusõppused tagasid odava tööjõu, mille abil oli võimalik kiiresti liini ehitada. Kuid projekt oli tasemel ning ka punkrid tasemel ehitatud.

Punkrid ja projekt tasemel Projekt oli tasemel ehk paberil, reaalsuses ei saadud suurt osa ültse valmis, väga palju oli tehtud puust ja kiiruga. Mõtle ise millised need olla võisid, eriti, kui raskekahur otsetabamusega sellele pihta sai. Loodan, et Su andmed ei pärine Suvorovi raamatutest, seal kirjeldab seda liini, kui parimat maailmas. Maaalused haiglad laod kasarmud jne.... Reaalsus sellele ei vasta. Suvorov on ka mind paljus eksitanud, mind tõi tema suhtes kaasfoorumlane troll maa peale. Ennem lugesin neid raamatuid suu ammuli. Palju jama on seal.

Pigem võib süüdistada Eesti sõjaväe juhtkonda, et sarnast meetodit ei kasutatud meie piirikindlustuste rajamisel. Oleks jõutud rohkem...

Muidugi oleks jõutud rohkem, isegi, kui 39a. oleks keegi rohkem vaevunud sellega tegelema. Meil aga oli esmatähtis merekindlused, idakindlused olid teise järgulised. Siiski just Soome erakorralised õppused näitasid, et kiiruga saab palju ära teha. Eesti kasuks veel see, et meil oli rohkem autosid ja ei olnud vaja materjale kusagile kaugele põhja transportida, meie idapiir oli ka lühem. Oleksime teinud selle ajaga Soomega võrreldes kõvasti rohkem ära.

Kusagil netis jäid kunagi ette venelaste hinnangud nende lahingmarsile 1939. a. Balti maade baasidesse. Seal hinnati tulemus heaks. S.t. teele jäänud tankide hulk oli sellise forsseeritud rännaku jaoks normi piires või tegelikult alla normis ette nähtu.

Vot siin tõde ei tea, kaldun ka arvama, et ju nad ikka rohkem head kui halvad olid, seda näitasid ka Soome Talvesõja hilisemad lahingud, kus Vene tehnika pandi julmalt proovile. Ehk oli teeäärde jäämise põhjus rohkem tankistide oskamatus oma masinaid õieti kasutada, nagu ka Soome talvesõja alguses.Eesti tankid ja kergetankid ei kannata ültse kriitikat, normaalsed, mootsate tanketidega võrreldavad olid ainult Poola tanketid ja arsenali soomusautod. Sommidel polnud isegi neid mitte. Eesti oli autode poolest pigemini Soomest üle. Pean selle all silmas seda, et Eestis oli tsiviilinimesete käes suur kogus autosid. Poola tankete ja arsenali autosid oleks saanud edukalt kasutada luures.