Meie territoriaalmere laius on mäletatavasti 12 meremiili ja selle mõttelise joone ületamisega hakkab meie jaoks kell jooksma. Kaitstavat rannajoont on lahekääre pidi ca 1500 km ja teatri laiust silmas pidades ca 700 km (Soome laht, Väinamere rand+Lääne-Eesti saared ja Peipsi rand). Jah, ka Peipsi randa tuleb millegagi kaitsta, Eesti on sisuliselt kolmest küljest ju veega ümbritsetud. Ja üle Peipsi trügiti nii Vabadussõja kui WWII ajal ja mõlemal juhul olid seal sõjalaevastikud.
Dessandi esimese sillapea loomiseks kasutatakse tavaliselt õhkpadjal laevu, nt Zubr, mille kiirus on ca 40 sõlme. Selline laev on rannas merepiiri ületamise hetkest 20 minutiga. Põhijõud, sh soomustehnika tuleb tavaliste dessantlaevadega, mille kiirus ulatub 20 sõlmeni. Need jõuavad randa umbes 40 minutiga.
Küsin nüüd, kuidas saavutatakse selle Netfiresi kasti sattumine õigesse kohta õigeks ajaks? Selleks ajaks kui see reaalselt õigesse kohta jõuab, on merejalavägi juba ammu randumisalalt kadunud. Samal põhjusel ei ole reaalne kasutada ka suurtükke. Ajaliselt venitaks välja kopteritega-kui neid keegi ülalt kataks.
Eesti rand pole Soome lõunarannik, kus isegi rahuajal tossutab laev skääride vahelt pool tundi sadamani. Vaadake, milline on seal rannajoone sügavus ja palju see aega võidab - eriti kui seal on miine ja muud põnevat.
Eesti rannik on 90% ulatuses (välja arvatud paar väga soist või kõrge pankrannikuga kohta) suvalisele dessantlaevale lühikese ajaga kättesaadav. Võrrelge nt kiirlaevade liiklust - Tallinnani tullakse kogu aeg täiskäigul, alates skääride algusest kuni Soome mainlandini jõudmiseks kulub samapalju aega kui ülejäänud Soome lahe ületamiseks! Seega pole mõtet Soome rannakaitset näiteks tuua a)meil ei ole eriti palju kitsaskohti, mida jõuaks mineerida nii ajaliselt kui rahaliselt b) meie rand on avatud, madalaveeline, madala kandaga - just sobiv õhkpadjal laevadele ning laevalt maha ukerdavatele soomukitele. Soomlastel on lihtsalt tublisti rohkem aega. Ok, hõljukid tulevad miinidest üle kuidagimoodi, aga põhijõud saab seisma kasvõi vähestesse faarvaatritesse mõne vana laeva uputamise teel. See annab aega sõidutada rannikujäägreid ja rannakaitserakette kohale. Soomlaste rannakaitse keskendubki kitsaskohtadele.
Tegelikult jõuab ka suvaline kaubaaurik enne randa kui mingi suurtükipataljon nt Tapalt Paldiskisse.
Arvestades rannakaitseteatri üüratuid mõõtmeid, raha vähesust ja vähest reageerimisaega (mis tuleneb meie alandlikkusel merepiiri osas kui ka geograafilisest paratamatusest) on ranna kaitseks vaja kiiresti ümber paiknevaid löögisüsteeme, mis suudaksid toime tulle ka taktikalise pettuse korral (nt meelitatakse rannakaitse Häädemeeste alla ja samal ajal ilmub õige laevastik Kunda alla). Lennukile on kukepea kihutada 200 km maha, aga kaua võtab see aega veoautodega?
Ehk kui Eesti omandab soomlaste eeskujul mingi suhteliselt staatilise relvasüsteemi, siis meie oludes osutub see kasutuks, sest üheainsa pettemanöövriga on see tasa lülitatav. Kogu ranna ühtlaseks katmiseks ei jätku meil relvi ega inimesi.
Hävituslennukist mobiilsemat ja mitmekülgsemat relvasüsteemi pole lihtsalt olemas. Me võime ükskõik mis Discovery imerelva pakkuda, see, mis ise üle Eesti vastaseni lendab, seda me osta ei jõua ja see, mida jõuame, on ehk 60-90 km laskekaugusega ja maa peal seda vedades jääb hiljaks. Ainuke võimalus on uputada dessant koos neid vedava laevaga. Kui dessant on rannas või sealt juba edasi liikunud, reorganiseerunud, lahinguformatsioonis, kaevunud jne on selle hävitamine oluliselt keerulisem. Meenutame, et ühe pataljoni garanteeriud hävitamiseks on kohale tarvis tarida vähemalt kolm pataljoni, suutükivägi jne. Seega lahing rannas pole variant.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
