need mida plaanitakse, võivad olla staapide organiseeritud sõpruskohtumised, kus pööratakse rõhku peldiku kaevamisele ja rännakkolonnile, mitte situatsioonile, peldik võib olematta olla, laagrit ei pea tegema, kes oskab, kasutab telkmantleid ja ööbivad nagu sissid, teevad haake jne.
tähtis ongi justnimelt taktikaline olukord ja selle lahendamine, olukordi võib olla väga palju erinevaid, ja rühmade kaupa koos harjutamine oleks kõige tulemuslikum lahendus.
malevad saavad teatud aeg enne olukorda käsu kätte, ja panevad oma plaani kokku ja liiguvad maastikule ja hakkavad opereerima, mingit munemist ei ole, rühm kokku võtta ja ära seletada on 10minutit, selle ajaga saavad kõik ülevaate, ja jaoülemad saavad sõidupealt mõelda enda tegevuse välja.
eesmärk ongi rühmade operatiivse tegutsemise harjutamine, adrenaliin peaks olema veres, kuna vastase tegevust ei teata.
keegi ei hakka paberil mingit käske enam koostama, autojuhid ei hakka mingit sõidupäevikut esmajoones täitma, sest seda kõike ei jõua lahingolukorras.
mehed staapi, relvad varustus välja 20 minutiga, 10 minutiga mehed kurssi, autole ja läheb lahti.kõik.
peale paari sellist õppust lähevad lahti jutud, ja ärkavad koomas kaitseliitlased ja hakkab tekkima kultuur ja huvi...see oleks juba mingi kübe, mida hakata lihvima.
läheb 5 aastat harjutamisi ja saame hakata rääkima tõesti tugevatest võitlusvõimelistest kompaniidest, ja siis võiks balli ja paraadi korraldada.
