tegelikult, kui nüüd mõelda kellel relvad käes on, siis ainult kahel organisatsioonil: riigistruktuurid ja jahimehed. muidugi on kämblatäis üksikuid entusiaste aga ikkagi.
kusjuures, enamus jahimehi oskavad ennast varjata ka (varitsusjaht), nii et veel üks pluss.
ainult et loomad ei lase vastu!
Snaiper vahendid: vintpüssid, optikad, padrunid, kaugusemõ..
Seda, et kõik jahimehed on sõjalises mõttes täpsuslaskurid, arvati ka EKJ juhtkonnas nii 10 a tagasi.
Sellepärast ongi erialade areng meie lääneliitlastest kaugele maha jäänud, et kuni selle sajandi alguseni keegi ei tegelenud täpsuslaskuri ja snaipri erialade arendamisega. Üksikud fännid tegid seda oma põhitöö kõrvalt ja tänaseks on tulemus näha. Kui enamik lääneriikide täpsuslaskureid rühmast kõrgemal tasemel kasutab poltlukuga täpsuspüsse kaliibrites 300 Win Mag või 338 Lapua Mag, et lasta kaugustele 1000 m, siis eestlaste peamine täpsuspüss on tänase päevani poolautomaatne Galil Snaiper, mis osteti 1990ndatel Iisraelist ja on tänaseks tehniliselt kulunud vanarauaks. Täiesti loomulik, kui relvad on olnud 15 a kasutuses. Praktiline laskekaugus ei ületa 500 m. Õnneks on viimastel aastatel toimunud kiire areng ja väljaõpet on oluliselt täiendatud ning on hangitud ka uuemaid relvasüsteeme.
Jahimeeste massiline täpsuslaskuriks koolitamine ei ole võimalik mitmel erineval põhjusel. Ma saan aru, et enamik selle idee pooldajaid ei ole ei jahimehed ega täpsuslaskurid, sellepärast kirjutan pikemalt.
1) Jahimeeste praktiline laskekaugus lõppeb seal, kus täpsuslaskuril algab. Enamik jahikarabiine on sisse lastud 50-100 m peale ja sihtimispunkti muutes lastakse kauguseid 20-200m, kusjuures 100+ m laskusid on väga harva;
2) Jahimeeste relvad ja sihikud ei sobi täpsuslaskurile. Keskmine 308 Win karabiin kaalub 3kilo, sama kaliibriga snaipripüss 5 kilo. Tavaline jahisihik on suurendusega 1-4x, täpsuslaskurid vajavad suuremat suurendust, näiteks 3-12 või isegi 6-24. Parem sihik on ka raskem ja kallim. Kui laskevalmis täpsuspüss kaalub 7-8, siis jahikarabiin ainult 4-5 kilo. See on saavutatud lühema ja õhema raua ning muude erinevustega, mis paarisaja meetri kauguselt eriti midagi ei mõjuta, kuid kui lasta maksimumkaugustele, on kergemate relvade hajuvus suurem. Jahimeestel on mildot sihikuid harva, sest need on kallid, kuid kauguste mõõtmine tavalise jahioptika niitristiga on keerulisem, kui mildot;
3) Jahimeeste laskemoon ei sobi täpsuslaskurile. Jahil lastakse peamiselt poolmantelkuulidega, mis tabamisel võtavad looma kindlamalt maha. Sõjas sellist moona kasutada ei tohi. Täpsuslaskuri peamine laskemoon on raske täismantelkuul inimeste ja soomustläbistav kuul kergelt soomustatud tehnika vastu. See tähendab, et relv on vaja sisse lasta ja teha ballistikatabelid ning harjutada laskma kõikidele kaugustele ja igasuguse ilmaga. See on suur ajakulu;
4) EKJ võimekus täpsuslaskureid koolitada. Ma olen näinud igasugu wannabe snaiproiinstruktoreid, kes tegelikult ei oska midagi, ainult jutt on vägev. Pädevate täpsuslaskurite instruktorite hulk Eestis on väike ja aastas suudetakse koolitada vaid minimaalne vajalik hulk täpsuslaskureid. Lohutuseks võib öelda, et isegi USA armee tunneb selle ala instruktoritest puudust. Seega koolitatakse peamiselt ajateenijaid reservi, kaadrikaitseväelasi missioonidele ja kaitseliitlasi, kelle puhul on teada, et ta tegeleb erialaga aastaid. Keegi ei hakka raiskama aega ja raha jahimehe koolitamiseks, kes ei ole isegi kaitseliitlane ja kelle puhul on küsitav, kas teda üldse peale baaskursuse lõppu veel nähakse;
5) Jahimeeste enda motivatsioon. Kaitseliitlaste hulgas on palju aktiivseid jahimehi ja neid on ka täpsuslaskurite hulgas, kuid ma pakun, et keskmine jahimees loobub, kui talle pakkuda täpsuslaskuri kursust kestvusega 5 nädalat jutti ja siis veel iga aasta treeninguid sama palju, et taset hoida. Täpsuslaskur, kellel puudub paarimees ja kes ei tegutse koos üksusega, on paberist tiiger, suur osa tema oskustest ja võimetest ei leia rakendust isegi siis, kui ta on superosav;Täpsuslaskuri baaskursus on pikk ja raske ning sellele kulub palju aega. Paljude jahimeeste ja ka sportlaskurite huvi täpsuslaskuri eriala vastu kuivab kohe kokku, kui nad saavad aru, kui palju aega peavad nad teemaga tegelema. Kui inimese esimene valik on jaht või sport, siis ei ole tal enam vaba aega teise erialaga tegeleda, mis nõuab vähemalt sama palju püghendumist, sest vaba aeg on väga piiratud resurss.
Lisaks siia veel mõned juriidilised asjad, et eraomanduses olevat relva ei tohi Kaitsejõudude laskeharjutusel kasutada, samuti on Kaitsejõududel keelatud anda eraisikutele laskemoona, näiteks selleks, et jahimehest täpsuslaskur saaks oma jahiseltsi tiirus laskmist harjutada.
EKJ täpsuslaskuri ja snaipri kursustel harjutatakse ainult EKJ tabelrelvastuse ja laskemoonaga. Jahimeeste ilusatest ja toredatest püssidest ei ole midagi kasu, kui nendega treenida ei saa. Pealegi on isegi sama kaliibriga karabiinide ballistika nii erinev, et iga jahimees peab endale ise ballistikatabeli tegema ja mitte 100 või 200, vaid vähemalt 500 või parem veel 1000 m kaugusele. Kui paljud jahimehed seda oskavad? EKJ kursusel tehakse tabel koos ja see kehtib kõikide sama tüüpi relvade puhul väikeste erinevustega. Ma olen seisukohal, et kogemus küti või sportlaskurina on kindlasti eelis täpsuslaskuri eriala, kuid need kogemused ei tee automaatselt täpsuslaskurit.
Sellepärast ongi erialade areng meie lääneliitlastest kaugele maha jäänud, et kuni selle sajandi alguseni keegi ei tegelenud täpsuslaskuri ja snaipri erialade arendamisega. Üksikud fännid tegid seda oma põhitöö kõrvalt ja tänaseks on tulemus näha. Kui enamik lääneriikide täpsuslaskureid rühmast kõrgemal tasemel kasutab poltlukuga täpsuspüsse kaliibrites 300 Win Mag või 338 Lapua Mag, et lasta kaugustele 1000 m, siis eestlaste peamine täpsuspüss on tänase päevani poolautomaatne Galil Snaiper, mis osteti 1990ndatel Iisraelist ja on tänaseks tehniliselt kulunud vanarauaks. Täiesti loomulik, kui relvad on olnud 15 a kasutuses. Praktiline laskekaugus ei ületa 500 m. Õnneks on viimastel aastatel toimunud kiire areng ja väljaõpet on oluliselt täiendatud ning on hangitud ka uuemaid relvasüsteeme.
Jahimeeste massiline täpsuslaskuriks koolitamine ei ole võimalik mitmel erineval põhjusel. Ma saan aru, et enamik selle idee pooldajaid ei ole ei jahimehed ega täpsuslaskurid, sellepärast kirjutan pikemalt.
1) Jahimeeste praktiline laskekaugus lõppeb seal, kus täpsuslaskuril algab. Enamik jahikarabiine on sisse lastud 50-100 m peale ja sihtimispunkti muutes lastakse kauguseid 20-200m, kusjuures 100+ m laskusid on väga harva;
2) Jahimeeste relvad ja sihikud ei sobi täpsuslaskurile. Keskmine 308 Win karabiin kaalub 3kilo, sama kaliibriga snaipripüss 5 kilo. Tavaline jahisihik on suurendusega 1-4x, täpsuslaskurid vajavad suuremat suurendust, näiteks 3-12 või isegi 6-24. Parem sihik on ka raskem ja kallim. Kui laskevalmis täpsuspüss kaalub 7-8, siis jahikarabiin ainult 4-5 kilo. See on saavutatud lühema ja õhema raua ning muude erinevustega, mis paarisaja meetri kauguselt eriti midagi ei mõjuta, kuid kui lasta maksimumkaugustele, on kergemate relvade hajuvus suurem. Jahimeestel on mildot sihikuid harva, sest need on kallid, kuid kauguste mõõtmine tavalise jahioptika niitristiga on keerulisem, kui mildot;
3) Jahimeeste laskemoon ei sobi täpsuslaskurile. Jahil lastakse peamiselt poolmantelkuulidega, mis tabamisel võtavad looma kindlamalt maha. Sõjas sellist moona kasutada ei tohi. Täpsuslaskuri peamine laskemoon on raske täismantelkuul inimeste ja soomustläbistav kuul kergelt soomustatud tehnika vastu. See tähendab, et relv on vaja sisse lasta ja teha ballistikatabelid ning harjutada laskma kõikidele kaugustele ja igasuguse ilmaga. See on suur ajakulu;
4) EKJ võimekus täpsuslaskureid koolitada. Ma olen näinud igasugu wannabe snaiproiinstruktoreid, kes tegelikult ei oska midagi, ainult jutt on vägev. Pädevate täpsuslaskurite instruktorite hulk Eestis on väike ja aastas suudetakse koolitada vaid minimaalne vajalik hulk täpsuslaskureid. Lohutuseks võib öelda, et isegi USA armee tunneb selle ala instruktoritest puudust. Seega koolitatakse peamiselt ajateenijaid reservi, kaadrikaitseväelasi missioonidele ja kaitseliitlasi, kelle puhul on teada, et ta tegeleb erialaga aastaid. Keegi ei hakka raiskama aega ja raha jahimehe koolitamiseks, kes ei ole isegi kaitseliitlane ja kelle puhul on küsitav, kas teda üldse peale baaskursuse lõppu veel nähakse;
5) Jahimeeste enda motivatsioon. Kaitseliitlaste hulgas on palju aktiivseid jahimehi ja neid on ka täpsuslaskurite hulgas, kuid ma pakun, et keskmine jahimees loobub, kui talle pakkuda täpsuslaskuri kursust kestvusega 5 nädalat jutti ja siis veel iga aasta treeninguid sama palju, et taset hoida. Täpsuslaskur, kellel puudub paarimees ja kes ei tegutse koos üksusega, on paberist tiiger, suur osa tema oskustest ja võimetest ei leia rakendust isegi siis, kui ta on superosav;Täpsuslaskuri baaskursus on pikk ja raske ning sellele kulub palju aega. Paljude jahimeeste ja ka sportlaskurite huvi täpsuslaskuri eriala vastu kuivab kohe kokku, kui nad saavad aru, kui palju aega peavad nad teemaga tegelema. Kui inimese esimene valik on jaht või sport, siis ei ole tal enam vaba aega teise erialaga tegeleda, mis nõuab vähemalt sama palju püghendumist, sest vaba aeg on väga piiratud resurss.
Lisaks siia veel mõned juriidilised asjad, et eraomanduses olevat relva ei tohi Kaitsejõudude laskeharjutusel kasutada, samuti on Kaitsejõududel keelatud anda eraisikutele laskemoona, näiteks selleks, et jahimehest täpsuslaskur saaks oma jahiseltsi tiirus laskmist harjutada.
EKJ täpsuslaskuri ja snaipri kursustel harjutatakse ainult EKJ tabelrelvastuse ja laskemoonaga. Jahimeeste ilusatest ja toredatest püssidest ei ole midagi kasu, kui nendega treenida ei saa. Pealegi on isegi sama kaliibriga karabiinide ballistika nii erinev, et iga jahimees peab endale ise ballistikatabeli tegema ja mitte 100 või 200, vaid vähemalt 500 või parem veel 1000 m kaugusele. Kui paljud jahimehed seda oskavad? EKJ kursusel tehakse tabel koos ja see kehtib kõikide sama tüüpi relvade puhul väikeste erinevustega. Ma olen seisukohal, et kogemus küti või sportlaskurina on kindlasti eelis täpsuslaskuri eriala, kuid need kogemused ei tee automaatselt täpsuslaskurit.
-
sammal.habe
- Liige
- Postitusi: 881
- Liitunud: 30 Apr, 2004 19:49
- Asukoht: 58°22'N 26°43'E
- Kontakt:
ma mõnda asja täpsustaks. sest näib, et Leo ei ole jahimees.
pigem peaks kaaluma, kas meil on vaja arvukalt täpsuslaskuri baaskoolitust saanud ja igapäevaselt relvadega kokkupuutuvaid kodanikke - keda vajadusel saaks täiend- või ümber-koolitada KV relvade peale -
- või siis jätkub kaks-kodanikku-malevast - stiilis väljaõpe.
kui EKV ei ole valmis koolitama, siis võib muidugi seletada et jahivärk on hoopis teise spetsiifikaga, püssid kõlbmatud, meestel mott puudub jne.jne.
ja lõpuks juhiks tähelepanu, et jutt on pelgalt täpsuslaskuri baaskoolitusest, mitte snaiprivärgist...
sokujaht, rebase- ja hanejaht põllust vindiga jms on enamasti alates 100st meetrist. rebast-hane lastakse 300 meetri pealt veel edukalt. ajujaht on iseasi, seal jah 50m distants on tavaline, liikuvat looma kaugemalt lasta on keeruline. ent ajujahil laskmine ei haaku täpsuslaskuri asjadega üldsegi. seega seda ei võtaks võrdlusse.Jahimeeste praktiline laskekaugus lõppeb seal, kus täpsuslaskuril algab. Enamik jahikarabiine on sisse lastud 50-100 m peale ja sihtimispunkti muutes lastakse kauguseid 20-200m, kusjuures 100+ m laskusid on väga harva;
1-4 suurendusega on spetsiifiliselt ajujahi sihikud. ja neid on vähem. tavaline jahisihik on 3-9 või 2,5-10 suurendusega. on ka võimsamaid sihikuid liikvel jahimeeste käes.... Tavaline jahisihik on suurendusega 1-4x, täpsuslaskurid vajavad suuremat suurendust, näiteks 3-12 või isegi 6-24. Parem sihik on ka raskem ja kallim. Kui laskevalmis täpsuspüss kaalub 7-8, siis jahikarabiin ainult 4-5 kilo.
täismantel on näiteks hane laskmisel põllust ja rebase jahil laialt kasutatav.Jahimeeste laskemoon ei sobi täpsuslaskurile. Jahil lastakse peamiselt poolmantelkuulidega, mis tabamisel võtavad looma kindlamalt maha. Sõjas sellist moona kasutada ei tohi.
ent see ei puutu ju enam jahimeestesse...EKJ võimekus täpsuslaskureid koolitada. Ma olen näinud igasugu wannabe snaiproiinstruktoreid, kes tegelikult ei oska midagi, ainult jutt on vägev.
pigem peaks kaaluma, kas meil on vaja arvukalt täpsuslaskuri baaskoolitust saanud ja igapäevaselt relvadega kokkupuutuvaid kodanikke - keda vajadusel saaks täiend- või ümber-koolitada KV relvade peale -
- või siis jätkub kaks-kodanikku-malevast - stiilis väljaõpe.
kui EKV ei ole valmis koolitama, siis võib muidugi seletada et jahivärk on hoopis teise spetsiifikaga, püssid kõlbmatud, meestel mott puudub jne.jne.
ja lõpuks juhiks tähelepanu, et jutt on pelgalt täpsuslaskuri baaskoolitusest, mitte snaiprivärgist...
Viimati muutis sammal.habe, 27 Veebr, 2009 15:39, muudetud 1 kord kokku.
sammalhabemel on püss olemas. muul rahval on püss olemas. ongi tõestus olemas.
tegelikult neist täpsuslaskureist-jahimeestest polegi nii väga mõtet jaurata, sissideks tuleks teha nad hoopis. ehk siis sellised, kes lask lasu haaval värvilisi maha võtavad ja end metsas varjavad. (ja ei, ma ei mõtle mustanahalisi).
ehk siis, lask ja vaikus. soovitatavalt korrata järgmisel ööl, oskajamatel serveerida pisikese plahvatusega.
tegelikult neist täpsuslaskureist-jahimeestest polegi nii väga mõtet jaurata, sissideks tuleks teha nad hoopis. ehk siis sellised, kes lask lasu haaval värvilisi maha võtavad ja end metsas varjavad. (ja ei, ma ei mõtle mustanahalisi).
ehk siis, lask ja vaikus. soovitatavalt korrata järgmisel ööl, oskajamatel serveerida pisikese plahvatusega.
Keegi võiks kirjeldada ka vaenlasepoolseid levinumaid ennetavaid vastutegevusi: elanikkonna terroriseerimist, kättemaksuaktsioone, pantvangide hukkamist jmt.
Sest on selge, et snaipril on väga raske oma südametunnistusele vastu hakata, kui on teada, et peale tabavat lasku notitakse maha 5-6 tsiviilisikut või pannakse kolmele lähimale talule tuli otsa...
Sest on selge, et snaipril on väga raske oma südametunnistusele vastu hakata, kui on teada, et peale tabavat lasku notitakse maha 5-6 tsiviilisikut või pannakse kolmele lähimale talule tuli otsa...
Palju summuti muidu kuuli ballistilisi omadusi mõjutab, kas mingi 300-400 m saab täpselt veel lasta. Pakutakse üldse poltlukuga täpsusrelvadele summutit? Lähidistantsidel (kuni 300 m) oleks sissil summuti kasutamine väga abiks kasvõi enda tervise huvides 
ja vaenlane on ka rohkem segaduses ja häiritud, et ei kuule ega näe kust lask tuli.
ja vaenlane on ka rohkem segaduses ja häiritud, et ei kuule ega näe kust lask tuli.-
Unto Pulkkinen
- Liige
- Postitusi: 166
- Liitunud: 02 Veebr, 2009 12:39
- Kontakt:
Summuti siirdab natukene tabamuskohta märgil. On siis vaja sisselasta sihik uuesti.Pirr kirjutas:Palju summuti muidu kuuli ballistilisi omadusi mõjutab
Muidu see ei praktiliselt tee ballistikale kahju. Minu kogemus on, et võib lasta kaugele ka.
Summuti peab olema sümmeetriline, et ei ole ebasümmeetriliseid pööriseid
summuti sissepoolel, kes tekeb kuulile kõrvalekaldumist.
Summuti natukene võttab ära tagasipõrged ja suuleeki ka.
Vähemalt .308 Win kaliibris summutti võib lihtsalt kasutada.
Tagasipõrge ei ole liiga jõuline. .338 LM kaliibris ma ei ole proovinud,
aga tagasipõrge võib olla üsna suur ilma suupiduri.
Kui laskekaugus on lühike, summuti on soovitav.
Linnalahingus ruum on suur summuti.
Kui lastakse ruumi tagaseina kõrvalt või järgmisest ruumist, pauk on vaikne.
22LR vintpüss summutiga võib olla linnalahingus lühikel kaugusel hea,
aga peab kasutada FMJ padruneid, algkiirus alla häälekiiruse.
Si vis pacem, para bellum
-
Unto Pulkkinen
- Liige
- Postitusi: 166
- Liitunud: 02 Veebr, 2009 12:39
- Kontakt:
KUULIDE TÄPSUSEST
Kuulide täpsusest
Tabamuse täpsus sõltub kuulist ka.
Kuuli kuju mõjub õhutakistuse ja stabiilsuse lendu jooksul.
Head kuulid ovad näiteks Scenar, Lock Base ja vana D46.
Täpned kuulid ovad täismantelkuuleid, millal kuuli päras ei ole nähtaval tina.
Kinnine kuuli pära lubab suurema rõhku rauas vigastamatu kuuli.
Kinnine pära on ka lihtsam valmistada sümmeetriliseks.
Kuna kuul on alles raua suust ära minemas, nii rauast pursab välja
kuuli mööta püssirohigaasi suure surve ja kiirusega.
Kui kuuli pära ei sümmeetriline, nii purse tekeb kõrvalekalde kuuli päräle.
Kuul ei selle järgi pihta täpselt.
Kui kuuli päras on kriimustus, nii tabamustäpsus muutub halvemaks.
Samuti, kui vintpüssi raua suus on kriimustus või ei ole sümmeetriline, nii mõju on sama.
Seesama on mõju summutiga. Selle väljumisauk peab olema vigastamatu.
Mõnikord näkeb, et raua suuaukul on väike sümmeetriline taane, et auku äär ei seega lihtsalt kriimustu.
Seevastu kuuli tipp ei mõju kuuli ballistika väga palju.
Vanad sõjaveteranid ovad jutustanud, et need mõnikord tekisid nalja venelastele.
Need viilisid rada kuuli tippi. Kui see lastakse, nii kuulus vile.
Sellega need äratasid vaenlase aegajalt.
See oli ehk vaenlasele austatud surm, kui suris vilistava kuuli pärast.
Üks kõike täpsem kuul on Scenar.
Siin on kinnine tasane pära ja väga väike auk tippis. See auk ei avane tabamusel.
Niimoodi seda võib lasta sõjas ka, igatahes selline teade mul on.
Lock Base kuulil on väga hea ballistika. Se sopib snaipridele hästi, kui lastakse kaugele.
Tabamuse täpsus sõltub kuulist ka.
Kuuli kuju mõjub õhutakistuse ja stabiilsuse lendu jooksul.
Head kuulid ovad näiteks Scenar, Lock Base ja vana D46.
Täpned kuulid ovad täismantelkuuleid, millal kuuli päras ei ole nähtaval tina.
Kinnine kuuli pära lubab suurema rõhku rauas vigastamatu kuuli.
Kinnine pära on ka lihtsam valmistada sümmeetriliseks.
Kuna kuul on alles raua suust ära minemas, nii rauast pursab välja
kuuli mööta püssirohigaasi suure surve ja kiirusega.
Kui kuuli pära ei sümmeetriline, nii purse tekeb kõrvalekalde kuuli päräle.
Kuul ei selle järgi pihta täpselt.
Kui kuuli päras on kriimustus, nii tabamustäpsus muutub halvemaks.
Samuti, kui vintpüssi raua suus on kriimustus või ei ole sümmeetriline, nii mõju on sama.
Seesama on mõju summutiga. Selle väljumisauk peab olema vigastamatu.
Mõnikord näkeb, et raua suuaukul on väike sümmeetriline taane, et auku äär ei seega lihtsalt kriimustu.
Seevastu kuuli tipp ei mõju kuuli ballistika väga palju.
Vanad sõjaveteranid ovad jutustanud, et need mõnikord tekisid nalja venelastele.
Need viilisid rada kuuli tippi. Kui see lastakse, nii kuulus vile.
Sellega need äratasid vaenlase aegajalt.
See oli ehk vaenlasele austatud surm, kui suris vilistava kuuli pärast.
Üks kõike täpsem kuul on Scenar.
Siin on kinnine tasane pära ja väga väike auk tippis. See auk ei avane tabamusel.
Niimoodi seda võib lasta sõjas ka, igatahes selline teade mul on.
Lock Base kuulil on väga hea ballistika. Se sopib snaipridele hästi, kui lastakse kaugele.
Si vis pacem, para bellum
Hea nali, ei ole ammu nii hästi naernud 
60 aastat vana püss ja laskemoon täpsuspüssina? Põhjasõja aegset musketti ei taha proovida, mul on veel Narva lahingu aegset musta püssirohtu järgi originaalpakendis? Kui II ilmasõja aegse kolmeliinisega 300 m pealt telliskivile pihta saad nii 50% laskudest, on selle relva maksimaalne täpsus käes. Mina nii vana laskemoona ei näpiks, see võib anda tõrkeid või veel hullem, lasta relva puruks ja laskuri sandiks.
60 aastat vana püss ja laskemoon täpsuspüssina? Põhjasõja aegset musketti ei taha proovida, mul on veel Narva lahingu aegset musta püssirohtu järgi originaalpakendis? Kui II ilmasõja aegse kolmeliinisega 300 m pealt telliskivile pihta saad nii 50% laskudest, on selle relva maksimaalne täpsus käes. Mina nii vana laskemoona ei näpiks, see võib anda tõrkeid või veel hullem, lasta relva puruks ja laskuri sandiks.-
Oma isa poeg
- Uudistaja
- Postitusi: 28
- Liitunud: 06 Dets, 2007 17:56
- Kontakt:
Ei ole naljakas.
Jõudu naermisel.
Aga minu arust nalja pole.On inimene kes tahab olemasolevate vahenditega ka midagi saavutada ja võimalusel kodu kaitsta.Olgu see siis Mosin, Mauser,või mingi muu toru.Moona peaks küll värskema otsima,et õnnetust poleks.Aga püss ise on tegija,kui hästi säilinud on.
Kunagi olid need ju kasutusel ja tehti nendega ka tegusid. Vaata kasvõi Zaitsevi kontot.Olgugi, ise arvan seda ülepaisutatuks.(näide filmist ,,Vaenlane väravas,,)Sealne noor ja väljaõpetamatta sõdur olevat olnud Zaitsevi prototüüp. Ja kuidas siis kasutati tema laskeoskust ,, kangelase vormimiseks,,. Jah lasta ta oskas ja püssiks oli ka Mosin.
Samas natuke otsides leiad ka Mauseri kasutajaid kes valdasid täiuslikult tehnikat.Ja ära kustutada distantsilt 600-700m.polnud probleem.Juhuseid oli ka pikematel distantsidel.Kui Sul on võimalus küsi veel elavatelt,et kui kaugel kaeviku taga tunti end julgena.Ja seda mõlemal poolel.Saad ettekujutuse püssimeeste oskusest relva kasutada.Ja polnud nad kõik mitte snaiprid optika taga.
Aga optika pandi ikka Mosinale või Mausrile peale ja distants koos efektiivsusega suurenes.
Kas tänapäeva Eesti sõduri relv ja sõdur ise oleks sellisel distantsil arvestatav tegija?Relvana mõtlen ikka seda mis kogu aeg kaasas.Olid ju Mosinad ja Mausrid siis meestel igapäeva tööriistad.
Ka Afgaanid alul tegid venelastele haiget esimese ilmasõja aegsete püssidega.Mõni taat olevat ka harkjalal eestlaetavat edukalt pruukinud.
Eks sealgi saadi parem relv alul vaenlaselt,nagu Eestisk1941.aastal,kus ,,tegijate,,relvade väljalase algas aastast 1800millegagi.Kaasaegsemad kästi ju karmide ähvardustega ära tuua.Vähe õnnestus peita ja veel vähem hiljem leida.
Hiljem saadi venelaselt juba uuem ja tõhusam relvastus.Ja nendega klohmiti üpriski edukalt idarindel.Nii idapataljonid kui julgestusüksused olid ju põhiliselt vene relvadega.
Mina küll ei naeraks kui teaks,et mind vaadatakse üle Mossini või Mausri toru,vaid tahaksin muutuda nähtamatuks.0n tervislikum ja pikendab eluiga.
Samas Mossini omanikul pole ehk vahendeid kaasaegsemat omama hakata või on seadus takistuseks.
Relvaloa taotlemisel leitakse ju ka veneaegsed patukesed ettehõõrumiseks üles.Ja oh mis mõnu see otsustajale pakub!
Isiklik kogemus.
Aga minu arust nalja pole.On inimene kes tahab olemasolevate vahenditega ka midagi saavutada ja võimalusel kodu kaitsta.Olgu see siis Mosin, Mauser,või mingi muu toru.Moona peaks küll värskema otsima,et õnnetust poleks.Aga püss ise on tegija,kui hästi säilinud on.
Kunagi olid need ju kasutusel ja tehti nendega ka tegusid. Vaata kasvõi Zaitsevi kontot.Olgugi, ise arvan seda ülepaisutatuks.(näide filmist ,,Vaenlane väravas,,)Sealne noor ja väljaõpetamatta sõdur olevat olnud Zaitsevi prototüüp. Ja kuidas siis kasutati tema laskeoskust ,, kangelase vormimiseks,,. Jah lasta ta oskas ja püssiks oli ka Mosin.
Samas natuke otsides leiad ka Mauseri kasutajaid kes valdasid täiuslikult tehnikat.Ja ära kustutada distantsilt 600-700m.polnud probleem.Juhuseid oli ka pikematel distantsidel.Kui Sul on võimalus küsi veel elavatelt,et kui kaugel kaeviku taga tunti end julgena.Ja seda mõlemal poolel.Saad ettekujutuse püssimeeste oskusest relva kasutada.Ja polnud nad kõik mitte snaiprid optika taga.
Aga optika pandi ikka Mosinale või Mausrile peale ja distants koos efektiivsusega suurenes.
Kas tänapäeva Eesti sõduri relv ja sõdur ise oleks sellisel distantsil arvestatav tegija?Relvana mõtlen ikka seda mis kogu aeg kaasas.Olid ju Mosinad ja Mausrid siis meestel igapäeva tööriistad.
Ka Afgaanid alul tegid venelastele haiget esimese ilmasõja aegsete püssidega.Mõni taat olevat ka harkjalal eestlaetavat edukalt pruukinud.
Eks sealgi saadi parem relv alul vaenlaselt,nagu Eestisk1941.aastal,kus ,,tegijate,,relvade väljalase algas aastast 1800millegagi.Kaasaegsemad kästi ju karmide ähvardustega ära tuua.Vähe õnnestus peita ja veel vähem hiljem leida.
Hiljem saadi venelaselt juba uuem ja tõhusam relvastus.Ja nendega klohmiti üpriski edukalt idarindel.Nii idapataljonid kui julgestusüksused olid ju põhiliselt vene relvadega.
Mina küll ei naeraks kui teaks,et mind vaadatakse üle Mossini või Mausri toru,vaid tahaksin muutuda nähtamatuks.0n tervislikum ja pikendab eluiga.
Samas Mossini omanikul pole ehk vahendeid kaasaegsemat omama hakata või on seadus takistuseks.
Relvaloa taotlemisel leitakse ju ka veneaegsed patukesed ettehõõrumiseks üles.Ja oh mis mõnu see otsustajale pakub!
Isiklik kogemus.
Inimene, kes omab elementaarseid teadmisi laskemoona ja relvade tehnilistest omadustest, ei tohiks esitada selliseid küsimusi, sest need ei ole täiskasvanult tõsiseltvõetavad, sellepärast oligi naljakas.
Enne kui tatti pritsima hakkate, tehke endale selgeks mõned elementaarsed asjad. Näiteks see, kuidas valiti II MS aegadel täpsuspüsse ja täpsuslaskureid. Kui pikk oli nende väljaõpe ja oodatav eluiga lahingus? Mis oli nende püsside ressurss tulenevalt metalli kvaliteedist. Milliseid sihikuid kasutati ja kui kaugele peamiselt lasti. Millist laskemoona kasutati?
Siis tehke endale selgeks, millised on tänapäevased vahendid ja võimalused. Vahet märkate? Enamik neid asju on ainult kerge guugeldamise kaugusel, kui natuke võõrkeeli osata.
Läänes on eraldi klubid inimestele, kes harrastavad vanasid relvi, kuni selleni välja, et peetakse täpsuslaskmise võistlusi muskettidest, kuid kellelgi neist ei tule pähe hakata võistlema kaasaegsete täpsuspüsside vastu. Kindlasti on oma klubi ka II MS aegsete täpsuspüsside omanikele.
Võrdlus afgaanidega on kohatu. Seal kasutati kõike, mis pauku tegi ja väga edukalt. Peamiselt selletõttu, paremaid relvi esialgu ei olnud. Laskur oli oma relvaga kokku kasvanud ja kogu elu lasknud samast püssist ning oskas selle kõiki võimalusi kasutada. Tänapäeva lääne ühiskonnas selliseid laskureid ei ole, sest sellise eluviisiga inimesi ei ole, kelle ellujäämine sõltub otseselt nende oskustest kütina. Kui saaki ei ole, sured nälga ja enne vaatad oma laste surma pealt, see motiveeris.
Enamik I ja II MS tuntud täpsuskütte olid kogenud jäägrid ehk elukutselised kütid. Ma suhtun lugupidamisega veteranidesse, kuid tean ka väga hästi seda, et need, kes meeleldi oma sõjamälestusi heietavad, olid tihtipeale just tagalas, mitte rindel. Samas rindehundid, kes on palju verd ja soolikaid näinud, väga ei taha sellest rääkida, sest see toob meelde hästiunustatud jubedaid mälestusi. Ei tasu puhta kullana kõiki mälestusi võtta, samuti on oluline propagandamull sisse kirjutatud nii Saksa kui Vene täpsuslaskurite elulugudes. Ainsana saab usaldada soomlaste andmeid, sest need on dokumentaalselt kinnitatud ja propagandakordajat seal vahel ei ole.
Enne kui tatti pritsima hakkate, tehke endale selgeks mõned elementaarsed asjad. Näiteks see, kuidas valiti II MS aegadel täpsuspüsse ja täpsuslaskureid. Kui pikk oli nende väljaõpe ja oodatav eluiga lahingus? Mis oli nende püsside ressurss tulenevalt metalli kvaliteedist. Milliseid sihikuid kasutati ja kui kaugele peamiselt lasti. Millist laskemoona kasutati?
Siis tehke endale selgeks, millised on tänapäevased vahendid ja võimalused. Vahet märkate? Enamik neid asju on ainult kerge guugeldamise kaugusel, kui natuke võõrkeeli osata.
Läänes on eraldi klubid inimestele, kes harrastavad vanasid relvi, kuni selleni välja, et peetakse täpsuslaskmise võistlusi muskettidest, kuid kellelgi neist ei tule pähe hakata võistlema kaasaegsete täpsuspüsside vastu. Kindlasti on oma klubi ka II MS aegsete täpsuspüsside omanikele.
Võrdlus afgaanidega on kohatu. Seal kasutati kõike, mis pauku tegi ja väga edukalt. Peamiselt selletõttu, paremaid relvi esialgu ei olnud. Laskur oli oma relvaga kokku kasvanud ja kogu elu lasknud samast püssist ning oskas selle kõiki võimalusi kasutada. Tänapäeva lääne ühiskonnas selliseid laskureid ei ole, sest sellise eluviisiga inimesi ei ole, kelle ellujäämine sõltub otseselt nende oskustest kütina. Kui saaki ei ole, sured nälga ja enne vaatad oma laste surma pealt, see motiveeris.
Enamik I ja II MS tuntud täpsuskütte olid kogenud jäägrid ehk elukutselised kütid. Ma suhtun lugupidamisega veteranidesse, kuid tean ka väga hästi seda, et need, kes meeleldi oma sõjamälestusi heietavad, olid tihtipeale just tagalas, mitte rindel. Samas rindehundid, kes on palju verd ja soolikaid näinud, väga ei taha sellest rääkida, sest see toob meelde hästiunustatud jubedaid mälestusi. Ei tasu puhta kullana kõiki mälestusi võtta, samuti on oluline propagandamull sisse kirjutatud nii Saksa kui Vene täpsuslaskurite elulugudes. Ainsana saab usaldada soomlaste andmeid, sest need on dokumentaalselt kinnitatud ja propagandakordajat seal vahel ei ole.
Viimati muutis Leo, 02 Mär, 2009 14:13, muudetud 1 kord kokku.
Ma oma postitusega ei mõelnudki nagu seda, et IIMS aegne Mosin võiks konkurentsi pakkuda tänapäevasele moodsale täpsuspüssile. Pigem ikka seda, mida oleks sellise vana, aga heas seisukorras, relvaga võimalik veel tänapäeval teha.
Netiostinguga leidin ka videoklipi kus lihtsa optikaga varustatud Mosinaga lasti u. 30-40 cm läbimõõduga, punaseks värvitud, sihtmärki ~650 jardi kauguselt ja korduvalt saadi pihta, mõni lask läks ka mööda.
Netiostinguga leidin ka videoklipi kus lihtsa optikaga varustatud Mosinaga lasti u. 30-40 cm läbimõõduga, punaseks värvitud, sihtmärki ~650 jardi kauguselt ja korduvalt saadi pihta, mõni lask läks ka mööda.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline