
Oli meil üks lõunaeesti poiss V.Heinar. Ma täpselt ei tea kui palju ta kaalus aga sõjaväe piletis oli tempel ja kirjad sees, et "Gotov k sluzbe v SA" ja "Ne gotov k strojevoi sluzbe". No ta ikka kaalus. Saapad ei läinud jalga sest sääremarjad olid nii jämedad. Tehti spetstellimusel saapad talle. Aga raadiotehnikas oli mees ülikõva. Käis parandas ohvedel terves sõjaväeringkonnas koduelektroonikat (telekaid ja raadioid ja makke).
Aga vaatamata templile sõjaväepiletis aeti mees ikkagi iga hommik jooksma ja ka fizod (fizitseskaja botkotovka) pidi igapäev tegema. Kui teised tõmbasid lõuga siis mehel lubati kangi küljes lihtsalt niikaua rippuda, kui teised lõuga tõmbasid. Ja ka see oli talle üliraske. Paari kuuga võttis mees niipalju alla, et näonahk jäi lotendama ja vorm oli nigu kartulikott seljas. Eks tal oli ikka väga väga raske.
.....
Noh enamus olid kõvad suitsumehed. Iga väiksemgi vaba hetk tormati kurilkasse. Oli meil väeosa staabis üks sportlasest prappor, mingite järkude ja tiitlitega maratonijooksja. Sellele ei mahtunud kunagi pähe, kuda noored mehed suitsetavad ja sporti ei jaksa teha. Ükskord oli ta siis dezurnõi po tsasti. Peksis meie roodu öösel pea täisvarustuses platsile rivvi (kiivrit ja relva ei olnud, muu modru aga küll). Noh algul kõik mõtlesid, et järjekordne tavaline nöökimine (meil ikka vahel peksti ootamatult üles ja rivvi aja peale). Aga seekord läks teisiti. Begom marsh! Prappor läks ees ja kogu rood kribinal järgi. Tol ööl jooksime kusagil 20-25 km (osalt maastikul, osalt mööda teed) umbes kahe poole (parimad); kolme-kolme poole (halvemad) ja viie tunniga (seerud)

Kusagil kolmveerand maapeal tegime 5 minutilise seisaku. Anti rivitult ja üritasime seerusid järgi oodata. Siis osad vennad mähkisid jalarätid ümber. Prappor arvas, et teeb pulli ja ütles "perekur". Umbes kolmveerand jooksjatest aga panid plärud ette
