Kui asulakoht on sinise "barankaga" tähistatud samuti nagu mingi kultusekivi, siis peaks igaüks aru saama, et selline tähistamine ei täida oma ülesannet - ei kaitse objekti ega anna infot mälestise piiridest. Eriti arvestades seda, et olen kohtunud projektfirmas töötavate tehniliste idiootidega, kes tõsimeeli arvasidki, et asulakoht on tähise alla jääv ala - need paar ruutmeetrit siis!Puhka rahus,Metallidetektor...
Kordame nüüd koos: mälestise kaitsevöönd! Nii, korras! Mälestiste kaitsevööndite kaardile kandmine ei ole "enter" nupu vajutuse kaugusel, peab tööd ka enne tegema ja see edeneb nii kuidas kellelegi - kellele aeglaselt, kellele liiga kiiresti Kui asulakoht on sinise "barankaga" tähistatud samuti nagu mingi kultusekivi, siis peaks igaüks aru saama, et selline tähistamine ei täida oma ülesannet - ei kaitse objekti ega anna infot mälestise piiridest. Eriti arvestades seda, et olen kohtunud projektfirmas töötavate tehniliste idiootidega, kes tõsimeeli arvasidki, et asulakoht on tähise alla jääv ala - need paar ruutmeetrit siis!
Kui asulakoht on sinise "barankaga" tähistatud samuti nagu mingi kultusekivi, siis peaks igaüks aru saama, et selline tähistamine ei täida oma ülesannet - ei kaitse objekti ega anna infot mälestise piiridest. Eriti arvestades seda, et olen kohtunud projektfirmas töötavate tehniliste idiootidega, kes tõsimeeli arvasidki, et asulakoht on tähise alla jääv ala - need paar ruutmeetrit siis!
Kontrollisin otseallikast - kavandatavad kaitsevööndid kollasega maa-ameti kaardil on süsteemi viga. 90 protsenti nendest "kavandatavatest" on tegelikult juba ministri käskkirjaga kinnitatud ja seega seaduse jõuga, väike osa aga mitte. Kuna massin viskas vimka, siis läheb nädalake paar aega, et ühekaupa asjad ära klattida. Kesse massina vasta saab! 
Minu arusaam on siis selline, et kui internetikeskkond viskab villast ja kaitsetahvlid puuduvad, siis on ka vääriti mõistmist ja probleemidki kerged tekkima.Ei oskaksi sellisel juhul kedagi süüdlaseks teha ja narr oleks vist kedagi süüdistada ka.
Ma vähe teistsuguse mõttelaadiga...ela ise ja lase teistel ka elada.
See põllumaadel kaevamise asi tahaks ka selgeksrääkimist just võimaliku leiu osas.
Pasunad on järjepidevalt nii ajakirjanduses kui netis hüüdmas kahte asja:
Kehtivate seaduste kõrvalekaldumatu täitmine on kohustuslik.
Olete teadvalt võtnud kõrgendatud riski, sestap täiendage ennast.
Põhimõtteliselt võiks ju nõustuda? Seadused on üldistavad ja igat olukorda seal lahti ei kirjutata. Piisab, kui järgida seaduse mõtet, ehk siis seda, millise tulemuseni seadusandja on soovinud seadust kehtestadas jõuda.
Muinsuskaitseseaduse osa, mis käsitleb lahtisi leide on suunatud üheselt sellele, et võimalikku erilist väärtust omavad leiud jõuaksid riigi käsutusse moel, mis võimaldaks leiust saada maksimaalset informatsiooni. Seaduses on kaks põhipostulaati:
Jäta leiukoht puutumata ja teata, edasise eest hoolitsevad juba spetsialistid.
Selle koha pealt hakkab küna jõudsalt lõhenema, sest:
Nende nõuete täitmiseks seaduse tundmisest ei piisa, peab orienteeruma ka asjade ja seoste maailmas. Pahausksel leidjal jääb täna võimalus väita, et ta ei teadnud ja ei pidanudki teadma ja et ta täiesti kindlasti oleks seadust täitnud, kui oleks hoomanud leiu olemust ja väärtust.
Enesetäiendusest võiks siin olla abi ainult juhul, kui pädev organ, kellel on selleks riigi volitused, nt. muinsuskaitseamet- võtaks kokku panna materjali algtõdedest kuni võimalike erijuhtudeni koos spetsifikatsiooni ja muu vajalikuks peetava materjaliga. Läbi klubide ja foorumite saab selle paketi tundmise ja sellest lähtumise kohustuslikuks teha ka ilma seadusi muutmata, näiteks lepingu jõuga. Muidugi võib paketi koostada ka mõni kodanikeühendus, aga sundivat jõudu sellisele ilma MK-ta külge ei saa.
Niisis on leiu mõistele võimalik anda piisavalt selge ja üheselt mõistetav sisu lihtsalt ja kiiresti. Loomulikult jäävad ka siis erijuhtumid ja unikaalsed leiud, mille puhul isegi professionaalid on sunnitud asja olemuses kokku leppima või konstanteerima, et las jääb, ehk aeg annab arutust.
Leiu toimumises on samuti palju ebaselget. Praegu toimiv seadus käsitleb leiu ilmnemist kui juhuslikku protsessi, kus leid paljastub reeglina põllu- või pinnasetööde käigus, uhutakse vee või vihma poolt kusagilt välja või paljastub varingus ehk ka mõnel muul juhuslikul moel. Seega käsitleb seadus leiu paljastumist kui visuaalset toimingut. Detektori abil toimuv leid aga visuaalne ei ole. Nimetagem seda pigem audio-visuaalseks, kuniks midagi targemat välja mõeldakse. Kui üldse on vaja seda erisust välja tuua.
Detektori abil leidmist põllumaadel saab vaadelda tegelikult samadel alustel nagu eseme väljakündmist või aiatöödel väljakaevamist, mingit tegelikku vahet ei ole. Mõlemal juhul liigutatakse leid omalt esialgselt asukohalt nähtavale ja teda leiuna käsitleda saab ainult peale tema paljastumist, ehk siis ikkagi ainult visuaalselt.
Just selline põhjendamatu eristamine on tekitanud paksu verd ja realiseerunud süüdistustes kultuurkihi tahtlikus rikkumises ja leiu kontekstist eemaldamises. Kahetsusväärsel kombel on detektoristid sellise käsitluse tänu ajakirjandusele ja netislärmajatele omaks võtnud ja teadvustavadki ennast sellises situatsioonis kui seaduserikkujaid. Leiust ja leiukohast teatamist omakorda kui seaduserikkumise ülestunnistamist. Netis ja ajakirjanduses levitatavate ähvarduste ja karmide karistuste nõudmise taustal ei ole just väga mugav olukord, või mis? Tagajärjed on täna just sellised nagu nad on ja annavad põhjust uuteks süüdistusteks.
Põllumaade künnikihist paljastunud leidude puhul ei saa olla kellelgi mingit kindlust selles, et leid liigutati just nimelt tema algsest asukohast. Leiukontekst künnikihis ei tähenda ka sugugi sentimeetrit siia või sinnapoole, leiu asendit risti või pikuti, vaid üldist kooslust mingil loogiliselt määratud alal. Künnikiht on ilma igasuguse kahtluseta segatud kiht ja nii tulebki teda selguse mõttes käsitleda.
Leiu eemaldamine kontekstist ei tähenda ka sugugi leiu kojutassimist, vaid mõeldud on võimaluse olemasolu eseme konteksti sobitamiseks eseme autentsel kujul säilimise läbi. Ei ole vahet, kas leid tõsteti töö käigus leides leiukohast meetri kõrgusele või viidi kilomeetri kaugusele, oluline on, et säiliks võimalus olukord uuringute läbiviimiseks taastada.
Kultuurikihi rikkumiseks pidada ühte või mitut labidaauku põllu- või aiamaal ei vasta samuti seaduse mõttele. Iga kurgipeenar oleks sellise käsitluse puhul tõendusmaterjal ja karistuse rakenduse alus, olenemata sellest, kas üldse mingit leidu oli. Oluline on teada, et kultuurkiht ei ole mitte kaks tonni mulda, vaid teatav infoallikas, mille ümbertöötlemisel võib võimalik informatsioon muutuda raskestitõlgendatavaks. Rikkumiseks tuleb lugeda leiu ilmnemisel ja võimalike teiste leidude ootuses koha läbikaevamist, pinnase teisaldamist või kinnimatmist- üldisemalt siis leiu ilmnemise järgselt suuremate mullatööde ettevõtmist.
Sellise üldiseid teadmisi ja künnimaadel standardolukordi kirjeldava juhendi kokku panemine ei ole samuti mingi kosmoseteadus. Muud ja keerulisemad olukorrad sinna juurde.
Minu nägemuses on riigil lausa kohustus oma huvid selgelt ja üheseltmõistetavalt kodanike jaoks lahti kirjutada. Miks mitte meie abiga. Kuniks seda tehtud pole, peame orienteeruma mingis kummalises käsitluste rägastikus, kus õige tee leidmine on jäetud täna kodaniku enda mureks. Saati veel, kui sellesse rägastikku on siginud miskisugused kaigastega tüübid oma nägemuse ja tõlgendustega, mis seda orienteerumist sugugi lihtsamaks ei muuda. Vastupidi, ärahirmutatud inimene leiab alatasa oma lahenduse. Kui seaduslik see on, jääb meil teadmata.
Kui muidugi rakendatakse veneaegset printsiipi "Üks pekstu on parem, kui kaks peksmatut", siis pole ju eriti raske arvata, kui palju saab olema neid, kes end üldistes huvides peksta lasevad, et seeläbi paremaks kodanikuks saada.
Pasunad on järjepidevalt nii ajakirjanduses kui netis hüüdmas kahte asja:
Kehtivate seaduste kõrvalekaldumatu täitmine on kohustuslik.
Olete teadvalt võtnud kõrgendatud riski, sestap täiendage ennast.
Põhimõtteliselt võiks ju nõustuda? Seadused on üldistavad ja igat olukorda seal lahti ei kirjutata. Piisab, kui järgida seaduse mõtet, ehk siis seda, millise tulemuseni seadusandja on soovinud seadust kehtestadas jõuda.
Muinsuskaitseseaduse osa, mis käsitleb lahtisi leide on suunatud üheselt sellele, et võimalikku erilist väärtust omavad leiud jõuaksid riigi käsutusse moel, mis võimaldaks leiust saada maksimaalset informatsiooni. Seaduses on kaks põhipostulaati:
Jäta leiukoht puutumata ja teata, edasise eest hoolitsevad juba spetsialistid.
Selle koha pealt hakkab küna jõudsalt lõhenema, sest:
Nende nõuete täitmiseks seaduse tundmisest ei piisa, peab orienteeruma ka asjade ja seoste maailmas. Pahausksel leidjal jääb täna võimalus väita, et ta ei teadnud ja ei pidanudki teadma ja et ta täiesti kindlasti oleks seadust täitnud, kui oleks hoomanud leiu olemust ja väärtust.
Enesetäiendusest võiks siin olla abi ainult juhul, kui pädev organ, kellel on selleks riigi volitused, nt. muinsuskaitseamet- võtaks kokku panna materjali algtõdedest kuni võimalike erijuhtudeni koos spetsifikatsiooni ja muu vajalikuks peetava materjaliga. Läbi klubide ja foorumite saab selle paketi tundmise ja sellest lähtumise kohustuslikuks teha ka ilma seadusi muutmata, näiteks lepingu jõuga. Muidugi võib paketi koostada ka mõni kodanikeühendus, aga sundivat jõudu sellisele ilma MK-ta külge ei saa.
Niisis on leiu mõistele võimalik anda piisavalt selge ja üheselt mõistetav sisu lihtsalt ja kiiresti. Loomulikult jäävad ka siis erijuhtumid ja unikaalsed leiud, mille puhul isegi professionaalid on sunnitud asja olemuses kokku leppima või konstanteerima, et las jääb, ehk aeg annab arutust.
Leiu toimumises on samuti palju ebaselget. Praegu toimiv seadus käsitleb leiu ilmnemist kui juhuslikku protsessi, kus leid paljastub reeglina põllu- või pinnasetööde käigus, uhutakse vee või vihma poolt kusagilt välja või paljastub varingus ehk ka mõnel muul juhuslikul moel. Seega käsitleb seadus leiu paljastumist kui visuaalset toimingut. Detektori abil toimuv leid aga visuaalne ei ole. Nimetagem seda pigem audio-visuaalseks, kuniks midagi targemat välja mõeldakse. Kui üldse on vaja seda erisust välja tuua.
Detektori abil leidmist põllumaadel saab vaadelda tegelikult samadel alustel nagu eseme väljakündmist või aiatöödel väljakaevamist, mingit tegelikku vahet ei ole. Mõlemal juhul liigutatakse leid omalt esialgselt asukohalt nähtavale ja teda leiuna käsitleda saab ainult peale tema paljastumist, ehk siis ikkagi ainult visuaalselt.
Just selline põhjendamatu eristamine on tekitanud paksu verd ja realiseerunud süüdistustes kultuurkihi tahtlikus rikkumises ja leiu kontekstist eemaldamises. Kahetsusväärsel kombel on detektoristid sellise käsitluse tänu ajakirjandusele ja netislärmajatele omaks võtnud ja teadvustavadki ennast sellises situatsioonis kui seaduserikkujaid. Leiust ja leiukohast teatamist omakorda kui seaduserikkumise ülestunnistamist. Netis ja ajakirjanduses levitatavate ähvarduste ja karmide karistuste nõudmise taustal ei ole just väga mugav olukord, või mis? Tagajärjed on täna just sellised nagu nad on ja annavad põhjust uuteks süüdistusteks.
Põllumaade künnikihist paljastunud leidude puhul ei saa olla kellelgi mingit kindlust selles, et leid liigutati just nimelt tema algsest asukohast. Leiukontekst künnikihis ei tähenda ka sugugi sentimeetrit siia või sinnapoole, leiu asendit risti või pikuti, vaid üldist kooslust mingil loogiliselt määratud alal. Künnikiht on ilma igasuguse kahtluseta segatud kiht ja nii tulebki teda selguse mõttes käsitleda.
Leiu eemaldamine kontekstist ei tähenda ka sugugi leiu kojutassimist, vaid mõeldud on võimaluse olemasolu eseme konteksti sobitamiseks eseme autentsel kujul säilimise läbi. Ei ole vahet, kas leid tõsteti töö käigus leides leiukohast meetri kõrgusele või viidi kilomeetri kaugusele, oluline on, et säiliks võimalus olukord uuringute läbiviimiseks taastada.
Kultuurikihi rikkumiseks pidada ühte või mitut labidaauku põllu- või aiamaal ei vasta samuti seaduse mõttele. Iga kurgipeenar oleks sellise käsitluse puhul tõendusmaterjal ja karistuse rakenduse alus, olenemata sellest, kas üldse mingit leidu oli. Oluline on teada, et kultuurkiht ei ole mitte kaks tonni mulda, vaid teatav infoallikas, mille ümbertöötlemisel võib võimalik informatsioon muutuda raskestitõlgendatavaks. Rikkumiseks tuleb lugeda leiu ilmnemisel ja võimalike teiste leidude ootuses koha läbikaevamist, pinnase teisaldamist või kinnimatmist- üldisemalt siis leiu ilmnemise järgselt suuremate mullatööde ettevõtmist.
Sellise üldiseid teadmisi ja künnimaadel standardolukordi kirjeldava juhendi kokku panemine ei ole samuti mingi kosmoseteadus. Muud ja keerulisemad olukorrad sinna juurde.
Minu nägemuses on riigil lausa kohustus oma huvid selgelt ja üheseltmõistetavalt kodanike jaoks lahti kirjutada. Miks mitte meie abiga. Kuniks seda tehtud pole, peame orienteeruma mingis kummalises käsitluste rägastikus, kus õige tee leidmine on jäetud täna kodaniku enda mureks. Saati veel, kui sellesse rägastikku on siginud miskisugused kaigastega tüübid oma nägemuse ja tõlgendustega, mis seda orienteerumist sugugi lihtsamaks ei muuda. Vastupidi, ärahirmutatud inimene leiab alatasa oma lahenduse. Kui seaduslik see on, jääb meil teadmata.
Kui muidugi rakendatakse veneaegset printsiipi "Üks pekstu on parem, kui kaks peksmatut", siis pole ju eriti raske arvata, kui palju saab olema neid, kes end üldistes huvides peksta lasevad, et seeläbi paremaks kodanikuks saada.
Ennekõike tuleb maaomanikuga kokku leppida tegevused, mis väljuvad nn igamehe õiguse piiridest. Seente ja marjade korjamine, teatud regulatsioonide järgimisel ka paljudel juhtudel kalapüük ja jaht on sellised tegevused, aga detektimine ja kaevamine pole paraku sellisesse seisusse veel tõusnudEi saa siinkohal unustada maaomaniku rolli asjas. Ennekõike peab leiust teavitama maaomanikku ja seda kuidas omanik asjale reageerib ei tea keegi.
Kui leidsid kultuuriväärtusega leiu, siis on seaduse järgi kohustus teatada sellest omavalitsusele ja muinsuskaitseametile. Omanik ei puutu asjasse, sest ta pole leitu omanik ja ei saa ka kunagi selleks. Leides muu peitvara, siis on tõesti vaja teatada omanikule - kui olete eelnevalt saanud omanikult loa midagi otsida, siis peate leitu rahalises väärtuses omanikuga pooleks jagama, kui ei ole eelnevalt otsimisluba küsinud, siis on omanik teile teatamise eest topelttänulik - kõik tema maa pealt leitu kuulub saba ja karvadega talle!
Siga (milline pseudonüüm! või ei olegi?) kirjutab pikalt ja soravalt.
Leiukonteksti rikkumine leitud eseme künnikihist eemaldamise käigus seisneb päämiselt selles, et leitud esemeid näeme suhtlusportaalides(kui näeme) ja hiljem ei ole enam täie kindlusega võimalik usutavalt tuvastada, kust see välja võeti. Künnikihi leiukontekst ongi künnikiht ja täpne leiukoht! Ja võimalikult kiire kohavaatlus. "Leidsime eelmine nädal laiba, uurisime sõpradega asja" - no ei ole tõsine suhtlemine!
Üksikleid võib viidata senitundmatule suuremale mälestisele, aga ka teatud üksikleiud võivad olla suureks täienduseks esiajaloost arusaamisel.
Võib muidugi teha igasuguseid koolitusi mälestiste äratundmiseks jms., aga kuidas ja kus saaks õpetada AUSUST?
Kartulivõtul leitud peitaardest suuremate rahade taskutoppimine ja pärast riigilt ülejäägi eest leiutasu saamine ning õhtulehtede tähelepanuorbiidis kulgemine erilist ajalookoolitust ei vaja. Kui oleks saadud, poleks tasku topitud ehk mitte ainult suuruse, vaid ka turuväärtuse järgi.
Leiukonteksti rikkumine leitud eseme künnikihist eemaldamise käigus seisneb päämiselt selles, et leitud esemeid näeme suhtlusportaalides(kui näeme) ja hiljem ei ole enam täie kindlusega võimalik usutavalt tuvastada, kust see välja võeti. Künnikihi leiukontekst ongi künnikiht ja täpne leiukoht! Ja võimalikult kiire kohavaatlus. "Leidsime eelmine nädal laiba, uurisime sõpradega asja" - no ei ole tõsine suhtlemine!
Üksikleid võib viidata senitundmatule suuremale mälestisele, aga ka teatud üksikleiud võivad olla suureks täienduseks esiajaloost arusaamisel.
Võib muidugi teha igasuguseid koolitusi mälestiste äratundmiseks jms., aga kuidas ja kus saaks õpetada AUSUST?
Kartulivõtul leitud peitaardest suuremate rahade taskutoppimine ja pärast riigilt ülejäägi eest leiutasu saamine ning õhtulehtede tähelepanuorbiidis kulgemine erilist ajalookoolitust ei vaja. Kui oleks saadud, poleks tasku topitud ehk mitte ainult suuruse, vaid ka turuväärtuse järgi.
Viimati muutis Arnold, 20 Mär, 2009 18:37, muudetud 1 kord kokku.
Sellesisulise väitega, justnagu poleks leiust kasvõi nädala möödudes enam täie kindlusega võimalik usutavalt tuvastada, kust see välja võeti, antakse sisuline hinnang üldsegi mitte leiutingimustele, vaid leidja vaimsetele võimetele ja usaldusväärsusele. Maakeeli kõlaks see umbes " Me sind sitta ei usu, va haugimäluga maakas". Kui leidja väidab täie kindlusega, et kivist kaks meetrit vasakul see vedeles ja vahepeal pole miskit muutunud, siis pole ehk mingit põhjust ka kümne aasta pärast sellise lausega välja tulla? Kuigi- teadupärast on iseenese ülendamine teiste alandamise läbi üks vähimat vaimset pingutust nõudev vahend ego upitamiseks. Mispärast seda just maainimeste puhul rakendada püütakse, pole mina veel aru saanud.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Bing [Bot] ja 2 külalist