"Tankid EKV-le"

[allatah]

Nojah, ega see reaalselt ei oleks põhjus, miks mitte tanke osta. Küll aga tuleb tunnistada et minusuguse võhiku jaoks on see probleem, mis vajab siiski tähelepanu, sest tanki ma elu sees näinud pole ja 60 tonni kõlab jubedalt. Seega mõnel tankivastasel meediaväljaandel oleks minusuguste seas kerge tankiviha külvata.

Ilmselt piisaks siiski sellest, kui enne tankide kasutuselevõttu teha (kui seda juba tehtud pole) kõikidele (rahuajal kasutatavatele) sildadele mingid uuringud. Need selekteeriks välja need sillad, mis vajaksid erilist tähelepanu või lausa kasutamisest kõrvalejätmist.
Ise oma "äärmiselt laialdaste tugitoolieksperdi kogemustega" muretsen just selle pärast, et tank on oma kaalu kohta suhteliselt lühike. Laias laastus vast ühe meetri kohta kolm korda raskem kui peaaegu samaraske palgiveok. Seega tuleks ta vedukiga muuta hästi pikaks, sest muidu on kogu see raskus mingi hetk kahe sillatala vahel selles kõige nõrgemas kohas. Kuid eks vist ole normaalne, kui tankide ostu puhul on vedukid juba hinna sees.
Raudtee kasutamise puhul oleks ilmselt mõtekas osta sõjaväe kasutusse vastavad vagunid ning ehk ka vedurid. Ja kui juba raudtee transpordiüksus on loodud, võiks hakata mõtlema ka mõne rongi soomustamisele...

[araterI]

Eesti tsiviilinfra arendamisel ei ole praktiliselt üldse arvesse võetud sõja-aja vajadustega. Vaadates Soome ja Šveitsi näiteid on see oluline osa kaitsestrateegiast ja tegelikult väga mahukas töö. Soomes on tänaseni iga uusehitusega kohustus luua n arv varjendikohti, Šveitsis on erinõuded kõikidele tsiviilraadiojaamadele, siderajatistele jne. Õnneks on küll sildade kandevõime Eestis (minuteada) mitte-avalik info aga arvata võib, et probleeme tuleb rahuajal mitmes kohas. Sõja ajal on probleemid teised aga lahendatavad - kõik kaasaegsed tankid suudavad snorkliga suht sügavas vees sumbata ja lühemate distantside jaoks on sillatankid.

* * *

Täpsemalt on madala tehnilise hoolde võimekus strateegia, mentaliteedi ja konkreetsete juhtide/inimeste probleem. Kui tehnikat oli vähe ja seegi lihtne siis sai hakkama. Kui raha oli piiratud hulgal ja tehnika alased ambitsioonid väikesed siis lepiti vähesega. Kui strateegia on teatav (tehniline) sõjaline võimekus, siis on ka selle osaks vajalik hooldevõime, millest tulenevalt luuakse organisatsioon koos finantseeringuga ning mehitatakse vastavate inimestega. Et siis mets puude taga.

[hummel]

Militaartehnikale mõeldud sildadega tehakse nii, et nende ette pannakse statsionaarselt üles spetsiaalsed sildid, kus peal MLC klass ja vahe meetrites. Samas selle asjaga harjumine ja tegelemine ning vaidlemine nõuab meilt aastakese või isegi paar.
Sildade kandevõime on nii salajane info, et isegi kaitseväe kaartidele pole viitsitud peale kanda. Vene topokaartidel olid aga kandevõimed ja muugi teeinfo olemas, mis oluliselt hõlbustas planeerimist. Ehk siis tuleb jätkata vaidlust selle info pealekandmise üle topoteenistusega. Lisaks muule on kaitseväekaartidel märgatav viga magnetilise vs tegeliku põhjasuuna arvestuses. Aastast magnetilist muutust pole üldse pandud.

Inimene ongi üks probleemide alus. Sealhulgas kaitseväes. Teine lähtekoht on raha. Kokkuvõttes pole raha, et häid inimesi palgata. Paljud kaitseväe tehnoprobleemid ongi ilmselt kinni inimestes, kuid sinna saab kõige vähem parata, sest rahakoormate lisamisega mõistust ega andekust juurde ei tekita ega uusi juhte kiiremini ülespoole ei eduta. Lisaks on kaitsevägi nii väikese riviliste üksuste arvuga, et selktsiooni ehk valikut juhiametitesse ja staapidesse praktiliselt pole. Miniarmees on ka juhtidel väiksem silmaring ja kogemus. Kala mädaneb peast, kuid roogitakse sabast.
Seega tuleb arvestada, et protsessid võtavad aega ja närve. Soomusväe loomisel oleksid ka paratamatult paljud probleemid laiemas mõttes süsteemi ehk inimeste taga kinni, kuid inimeste vahetamine ei tule esialgu ka kõne alla.
Siiski saab asjast lõpuks asja, kui vaikselt ja vähehaaval pihta hakata, aga ei maksaks kohe liiga suurt tükki hammustama rutata. Uue relvaliigi loomine on keerukas protsess igas riigis.
Enne CE auto rooli (või suisa selle sõiduinstruktoriks) asumist tasuks B juhilubadega ja veel parem, kui C lubadega hakkama saada. Vastasel juhul on tegevuse käigus nii moraalsed, kui materiaalsed kahjud märgatavalt suuremad. Algse süsteemikogemuse saamiseks on Leo 1 igati kasulik lähtemasin, sest ei maksa suurt midagi ega tehnilisest kogenematusest või ka teadmatusest põhjustatud vead või vigastused pole nii skandaalsed ega kallid.

Panen siia ühe õpetliku artikli suurtükiväe arendamisest.
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/64B6C9 ... B3003EF79D
Et seal kirjutatu kõik tõsi oleks, ei saa kindlasti öelda. Samuti ei selgu artiklist probleemide tegelikud tehiolud ja põhjused. Euronõuded ei puutu näiteks üldse asjasse, remontimine ei olnud teatud põhjustel sel hetkel Eestis veel lubatud jne. Paljud mured algasid kõrgemalt tasandilt. Siiski on see haige artikkel heaks näiteks, et uue tehnikaga tuleb rahulikult pihta hakata. Probleeme (mis artiklis ei kajastu) oli aga kuhjaga ja lahendused teadmata. Võiks öelda, et uuel tasemel reaalse know-how ja rahuldava võimekuse saavutas suurtükivägi alles tagantjärele 3-4 aastat peale antud hanget. Mõned asjad ootavad siiani lahendamist. Poleks me aga sommidelt 1998 105mm saanud ja nendega mõned aastad töötanud, oleks asi aga nii tehniliselt, kui taktikaliselt päris hullumaja olnud.
Suurtükiväe tegevus ja protsessid on küll palju keerukamad, kui soomusväel, kuid selle eest on tank palju keerulisem aparaat ülal pidada, kui välisuurtükk.

[Lemet]

Headest inimestest kaitseväes- tuttav, kel lähemaid kokkupuuteid KV tehnilise poolega, kehitab harilikult teema jutuks tulles õlgu ja leiab, et enam mõttetumaid mehi, kui seal laua ümber istumas, pole olemas. Ei "sädet silmas" ega mingit initsiatiivi. Põhimõtteliselt leiab, et kui kellelgi püksid põlevad ja ülemus otsest käsku ei anna jalgevahele klaasiga vett valada, siis lastakse munad ikka lõpuni ära põleda...kusjuures peab ülema korraldus olema seda laadi, et "võta parema käega klaas ja suuna veenire endale jalge vahele..." muidu võivat vesi sattuda igale poole mujale kui vajalikku kohta...

[Some]

Kurb kuulata. Asja lahendus on teoreetiliselt lihtne - võtta nupukas mees, ta tehases välja koolitada ja motiveerida teda tööle. Alusmaterjali väljaõppeks tegelikult piisab, motivatsiooniga on juba keerulisem lugu. Kusjuures, tuhka pähe raputades - ega isegi ei tikuks kroonuleivale... Praegune inseneripalk mul ju suuremgi kui kindralil. Patrioot olen siiski ja sõjaolukorras tulen kindlasti vabatahtlikuks. Et mulle 1991a Remnikul õpetati ainult kumminuiaga vehkimist, siis saan tõenäoliselt rakendust koormaelevandina Aga jah, mitte tehnika pole keeruline, vaid väljaõpe on vilets. Diagnostika ja remont on täiesti võimalik paari kuuga meestele selgeks taguda, kui neil natukenegi mõtlemisvõimet on. Kusjuures tänapäeva noored on tõenäoliselt elektroonikas tugevamadki kui mehaanikas.

[Mõmps]

Tere, ütleks enda poolt ka sõnakese, asi järgmine, et ajateenistuses olles sain tankitõrjuja väljaõppe aga ma ei ole tanki iseenda silmadega näha saanud. Mis krdi TT mees ma olen kui tanki näinudki pole, meil peaks kasvõi mõnigi tank olema, kasvõi TT väljaõppeks( ei pea siin silmas mitte tankide märklauana kasutamist) saaks tanki lähemalt näha, ehk ka seestpoolt, kus on "pimedad nurgad" jne. "Harjuks tankidega"- muidu lahingsituatsioonis, nähes elus esimest korda neid soomuselukaid, ehk ka mitut korraga tekib paanika ja hämming, või koguni " kahuripalavik " Ei pea ju kohe hakkama metsikult võimsat soomusrusikat moodustama, algul väljaõppe jaoks mõned( ja väljaõppet saaks ju paljud:TT, mehhaanikud, tankistid, logistikud) ja kui asi selge, siis võiks juba suurematest kogustest mõelda.

[Actual]

Ei usu, et TT väljaõppes see päris tanki nägemine määrava tähtsusega on. Demagoogiliselt võiks ju siis ka väita, et mis õhutõrjujate trennist saab kui neist igaüks ei näe oma allatulistatud lennukit kukkumas must suitsu saba taga. Või kas saab asja sõduritest, kes pole väljaõppes saanud elus inimese pihta tulistada jne.

[man21]

Ei usu, et TT väljaõppes see päris tanki nägemine määrava tähtsusega on. Demagoogiliselt võiks ju siis ka väita, et mis õhutõrjujate trennist saab kui neist igaüks ei näe oma allatulistatud lennukit kukkumas must suitsu saba taga. Või kas saab asja sõduritest, kes pole väljaõppes saanud elus inimese pihta tulistada jne.

Sellepärast sa ei usu, et ei ole tankiga kokku puutunud. Ma ise teenisin tanki diviisis ja tean missugune tunne on, kui suurem hulk tanke liikvel on. Jah, tollal pidasin ma neid omadeks ja seega tunne oli ülev, aga 1991. aastal kui tuli Pihkva diviis oma BMD´ga, mida võib tinglikult ka kergtankiks nimetada, oli tunne juba teine.
Kas sa tead, mis tunne on kui mitukümmend tonni metalli tuleb sulle peale. Ehkki me teadsime õppustel, et meid keegi tappa ei taha, oli ikkagi kõhe. Psüühikal on oma roll lahingus. Lennuk lendab kaugel ja kõrgel ning on momendiga kadunud, aga tank on sinuga samal tasapinnal.

[Actual]

See on tõsi jah, et ma pole pidanud mitmekümne tonniste tankidega rinda pistma. Aga kui psühholoogia ületamatu on, kuidas saada üle sõdurite psühholoogilisest tõkkest tappa teine inimene?
või psühholoogia mängib ainult raua, eriti müriseva raua puhul.

[man21]

Selleks, et sõdur harjuks keskkonnaga ongi tanki vaja. Kui ta kohtab seda esmakordselt lahingus võib juhtuda, et lööb korraks verest välja ja saab hukka.
Tapmise ja tapmise vahel on ka vaks vahet - mõtlen psühholoohilisest aspektist. Kui tapad vaenlast, ise teda nägemata (suurtükist, pommi heites, raketti lennutades), siis ei ole nii koormav, aga kui sa pead teda saja meetri pealt laskma, väga hästi teda nähes, on juba teine asi. Kõige raskem on tappa lähivõitluses ja kui sa väljaõppelt ei ole valmis, aitab ainult hetkelisest kõhklusest ja sa oled surmalaps. Igaüks ei olegi selleks võimeline, kuid need mehed on vaja enne kindlaks teha ja panna nad radarile istuma, logistikasse või sidesse, kuhugi, kus nad otseslt ei pea kedagi tapma.
Sõda on üks räpane asi ja seal kehtib reegel, kas tapad sina või saad tapetud ise.

[Kapten Trumm]

Militaartehnikale mõeldud sildadega tehakse nii, et nende ette pannakse statsionaarselt üles spetsiaalsed sildid, kus peal MLC klass ja vahe meetrites. Samas selle asjaga harjumine ja tegelemine ning vaidlemine nõuab meilt aastakese või isegi paar.

Saksamaal olid aastal 2005 (kui ma seal viimati käisin) iga silla juures sellised väikesed kollased märgid, tanki pilt ja mingi arv (nt 70 - ilmselt siis kandejõud). Küsisin ka bussijuhi käest ja tema ütles, et sellest märgist ei tea midagi ja liiklusmärkide hulka, mida autokoolis õpetatakse, see ei kuulu.

[paul]

Illustreerivat materjali MLC kohta. Numbrid on max tonnid, vastavalt siis kahe- ja ühesuunalise liikumise puhul.

[vk1]

1 pilt on parem, kui tuhat sõna . See siin siis terve Bundeswehri tankipataljon

[vk1]

ja selline on siis mehh. jalaväepat. Marderitel

[HeiniR]

Kui arvestada vahemaid ja pindala Eestis ja Saksamaal, siis kas me siiski peaksime sama palju ressursse kogu teeninduse osa peale matma? Saksamaal on mõeldud tankipataljon pidama lahinguid kuni tuhandete km. kaugusel, Eestis oleks maksimaalne raadius tankipataljonil baasist ca.150-250km , mis tähendab, et isegi 250km kauguselt oleks võimalik "eesliinil" võitlevaid tankipataljone teenindada.
Loogiliselt kuluks meil teenindusosa peale pigem 2 korda vähem teenindavaid masinaid?(seega ka personali)