Kilo Tango kirjutas:
Veelkord. Netfires on madala intensiivsusega konflikti relv, kus eesmärk on hoida kokku logistikakuludelt vältides raskete suurtükkide vedamist konfliktipiirkonda.
Küsin vastu:
1. Kuidas meil endal logistikaga on? Kas me suudame piisavas koguses lollmoonaga relvi kohale vedada, peale esimest tulevahetus ära vedada, kogu orkestrit koos hoida?
2. Suurtükkide vedamine on omaette kunsttükk ning madala intensiivsusega keskkonnas on minu meelest seda lihtsam teha kui kõrgema intensiivsusega kohas.
3. Missugune on meie konfliktipiirkond? Ta on piisavalt pisike, et õhus ülekaalu omav vastane saaks seda suhteliselt hõlpsasti kontrollida. MRLS'sid ja Saksamaade suurtükid jätavad maha päris suure jälje, mida mööda saaks neid taga ajada.
Karta on, et hind võib tulla kopsakas. Samas taandub nende kasutegur snaiper vs automaatur võrdlusele või pigem isegi snaiper vs kuulipildur võrdlusele. Kui esimene teeb oma tööd põhimõtte järgi "Üks lask ja üks tabamus" ning võib sooritada ülesandeid ka väga väikese grupi koosseisus, siis automaatur ja kuulipildur nende konventsionaalse üksuse mõttes peavad liikuma suure grupi koosseisus (st rohkem sõdureid, rohkem kära, rohkem kulu jne).
In Would War II, the United States and its allies expended 25,000 rounds of ammunition to kill a single enemy soldier. In the Korean War, the ammunition expenditure had increased four-fold to 100,000 rounds per soldier; in the Vietnam War, that figure had doubled to 200,000 rounds of ammunition for the death of a single enemy soldier. The risk to noncombatants is apparent.
In contrast, United States Army and Marine Corps snipers in the Vietnam War expended 1.3 rounds of ammunition for each claimed and verified kill, at an average range of six hundred yards, or almost twice the three hundred meters cited above for combat engagements by the average soldier.
http://www.blackfive.net/main/2006/01/a ... ans_e.html
