Õhutõrje

[Kapten Trumm]

Kõige suurem heidutus pole mitte Merkeli-tädi retoorika, vaid reaalsed õppused, kus nt Kevadtormi käigus maabub Eestis vähemalt NRF tugevdatud pataljon (veel parem kui brigaad). See oleks täitsa uus tase ja võtaks GRU anaüütikud kukalt kratsima.

Paraku on selline üritus liiga provokatiivne (ühe eskadrilli suuruse üksuse manöövrid õhuruumis seda ei ole) ja seda ei taha keegi teha. Ja ega meil eriti ei karjuta kah, et tulge ja tehke.

Võtke seesama transpordilaev, lennutage üksus kohale ja korraldage selle laeva tühjaks laadimine ja üksuse kiirmarss vastutusalale kõikide kaamerate ees.

Siis hakatakse mõtlema, et asjal on tõsi taga.

Vaadake, mis näiteks Lõuna-Koreas iga aasta tehakse? Maandatakse massiivseid meredessante demonstreerimaks Kim'ile, et asjal on tõsi taga.

[Lemet]

Mul oli terve keska jooksul seina peal plakat tekstiga :
"Homme hakkan õppima...!"
TAHE oli täitsa olemas...a va liha, see sunnik osutus tihtipeale nõrgaks kohaks...

ja kuidas selle Kunnasega ikkagi on, valetab või mitte??

[toomas tyrk]

ja kuidas selle Kunnasega ikkagi on, valetab või mitte??

No miks Sa seda minult küsid? Ja minu teada ta pole ka foorumi liige, nii et ta ise ei saa siin ka vastata...

Mis puutub aga ühisõppustesse, siis USA merejalavägi on ju Eestis käinud küll. Ehitanud sillakesi ning tegelenud muu "humanitaarse" tegevusega...

Ja meie õnneks pole meie naaber (veel ) tõesti Põhja-Korea...

[Qtec]

Kuulge aitab spekulatsioonidest ja vaidlustest! NATO pole üheski ametlikus pressiteates üheselt ja ümberlükkamatult teatanud, et meie kaitsmise kavad on välja töötatud. Veel vähem, nende järgi ei ole sooritatud mitte ühtegi sõjalist õppust. Ei ole, lihtsalt ei ole ning niikaua kui selline olukord kestab tuleb lähtuda eeldusest, et neid plaane lihtsalt polegi. Kui keegi midagi vihjamisi siin või seal midagi pillab, siis see ei tähenda midagi ning ei kohusta ka kedagi!!!
Mis puudutab Ämari väljaehitust, siis ka see ei tähenda veel, et selle taga on mingi suur plaan. Lihtsalt terve mõistus, et selline suht normaalne lennuväli võiks ühel NATO riigil iseenesest olla + võibolla mõningane meie KaMina lobitöö ja ongi kogu müstika ning plaan.
Eesti ohuhinnangud on läbi aegade vaid 2-e asjaga silma paistnud:
1. täppi on pandud sellega, et senini tõepoolest sõda pole meie õuele saabunud;
2. seda, et seal väidetakse, et põhimõtteliselt oleme vana jumala selja taga ning meid ei ähvarda mingid ohud;
Õnneks mineva aasta Gruusia on hakanud vähemalt viimast juba dogma staatusse tõusnud punkti murendama. Pagan, isegi äärmiselt vaoshoitud Soomlased tunnistavad oma vastavates uuringutes kasvavat Venemaa ohtu ning aktiivselt arendavade oma üpriski heal tasemel olevat kaitsevõimet veelgi edasi. Viimase aja uudistest paistavad ka Britid rohkem muret tundvat meie julgeoleku pärast, kui meie seda ise oleme.
Ühesõnaga, kõigest hoolimata, tundub, et ühe normaalse riigi tunnuseks on, et valmistutakse ette võimalikeks ohtudeks. Meie aga kuulume NATO'sse ning see tagab meile automaatse tuhande aastase rahuriigi ning mulle paistab, et selline viljaka ning edasiviiva mõtte kultiveerimine käib aktiivselt ka militaar.net'i foorumiseinte vahel ning seda lausa moderaatorite tasandil, kes minu loogika järgi peaksid olema iseenesest erapooletud korrahoidjad. Väga hämmastav!!

[toomas tyrk]

Meie aga kuulume NATO'sse ning see tagab meile automaatse tuhande aastase rahuriigi ning mulle paistab, et selline viljaka ning edasiviiva mõtte kultiveerimine käib aktiivselt ka militaar.net'i foorumiseinte vahel ning seda lausa moderaatorite tasandil, kes minu loogika järgi peaksid olema iseenesest erapooletud korrahoidjad. Väga hämmastav!!

Hm, moderaatorid vist siin teemas eriti sõna pole võtnud. Mina üksinda laiutan siin omi lõugasid...

Aga igaljuhul on see eeldus vale, et moderaatori ameti saanud mees peaks loobuma isiklikust arvamusest. Igal-ühel on õigus oma arvamusele. Lihtsalt - ta ei tohi oma seisukohtade kaitsmisel teisi kaasvestlejaid põhjendamatult represseerida.

Mida seni pole ka keegi kusagil teemas siin foorumis veel teinud...

[kaur3]

Kui palju peab koondama ressursse, et saaks piisava enesekaitsevõime? Gruusia relvajõud nägid 2008 kevadel välja sellised

http://mdb.cast.ru/mdb/3-2008/item3/article2/
http://mdb.cast.ru/mdb/3-2008/item3/article3/

Nii mõnelegi eesti mehele on see nagu märg unenägu. Mis kasuteguriga kasutati neid jõudusid 2008. aasta augustis?

Leo Kunnas kirjutas eelmisel aastal nii:

Olen varem väitnud, et Eesti sõjaaja kaitsejõudude (kaitse-väe ja kaitseliidu) suurus peaks olema korrelatsioonis Venemaa Leningradi sõjaväeringkonna alalises valmiduses olevate üksuste hulgaga, see tähendab 40 000–50 000 inimest.

Olukorras, kus kümne aasta jõupingutuste tulemusel on jõutud vaid 1,64% kaitsekulutusteni SKT-st ning sedagi raha ei kasutata eesmärgipäraselt, on 40 000–50 000-meheline sõjaaja kaitsevägi tõesti saavutamatu. Selleks on vaja jõuda kõigepealt 2% kaitsekulutusteni SKT-st ning mis veelgi olulisem – riigikaitseks eraldatud raha eesmärgipäraselt ja sihtotstarbeliselt kulutada. Samuti ei tohiks oluliselt suurendada rahuaja kaitseväge (seda enam, et otsene sõjaline oht hetkel puudub), sest see sööks sõjaaja kaitseväe arendamiseks vajalikud ressursid lihtsalt ära.

http://www.epl.ee/artikkel/426433

Kus on mõistlik ja reaalne künnis?

[tuna]

Kellele on tõesti kasulik, et Eestis üritatakse NATOst teha pigem usutunnistuse küsimust, asja millesse tuleb pimesi uskuda?

NATO eesmärk ei ole, et meie siin peame temasse piiritult uskuma, vaid vastupidi, Venemaa peab temasse uskuma.

Kui NATO-sse ei usuta, siis jookseb enamus mobiliseeritud kaitseväest varsti pärast sõja algust laiali (kui üldse kokku tulebki). Juba ainuüksi sellepärast tuleb inimesi panna sellesse piiritult uskuma. Siin militaar.netil on muidugi iselaadne seltskond, kes naljalt laiali ei jookse. Aga sellest üksi jääks vist väheseks...

Kui aga NATO tõepoolest appi ei tule, siis on ausalt öeldes juba ükskõik, kas keegi pani siin kedagi midagi uskuma või ei pannud või kas keegi midagi uskus või ei uskunud.

Mis puutub Venemaa olukorrahinnangutesse, siis vaevalt, et venelaste arvates on ainsaks võimalikuks probleemiks Eesti vallutamisel see, et NATO-l võib olla plaan, kuidas siia vägesid saata. Heidutusena mõjuvad ka teised faktorid. Juba see risk, et NATO-ga võib tulla mingi jama, peaks venelasi mõtlema panema. Kui Venemaa Eestit ründab, siis peab sellel olema nii hea põhjus, et kaalub konfliktiohu NATO-ga üles. Jutt mingite plaanide näilisest olemasolust või mitteolemasolust on antud juhul keskendumine tesisejärgulistele asjadele.

Ehk teisisõnu. Maksab see, kas Venemaa usub või ei usu, et NATO reageerib jõuliselt. Jõuline reaktsioon ei pruugi olla konkreetselt siia vägede paiskamine, vaid mitmesugused teistsugused jõuvõtted.

Teine asi on, kui puhkema peaks suuremat sorti sõda NATO ja Venemaa vahel. Siis ei pruugi strateegilistel kaalutlustel NATO jaoks olla otstarbekas Eestisse väegrupi saatmine. Eesti saatus võidakse sellisel juhul otsustatada mujal, heal juhul aidatakse Eesti kaitseväge evakueerida.

Kolmas asi on, kui NATO peaks mingil viisil kokku kukkuma ehk enam mitte funktsioneerima. See võiks venelasi muidugi ahvatleda igasugustele sõjakäikudele. Selle vastu oleks ainus võimalik (ehkki ilmselt mitte kindel) rohi tugev kaitsevägi.

Ei pea antud juhul silmas kedagi konkreetselt, aga NATO-s avalik kahtlemine on (parimal juhul ) mõttetu paniköörlus, mis midagi positiivset kaasa ei too, küll aga negatiivset. Salaja - palun väga.

Tundub, et jõudsime asja ivani.

Aga enne veel, kes õieti kahtleb NATOs? Kas need, kes nõuavad konkreetselt plaani Eesti kaitsmiseks, või need, kes kuulutavad selle nõude mõttetuks paniköörluseks?

Inimesed, kes nõuavad NATOlt plaani, selle sooviga automaatselt ka tunnistavad, et NATOl on võime ja peaks olema tahe Eestit kaitsta.

Inimesed, kes tahavad sellise nõude summutada, automaatselt eeldavad, et võibolla seda võimet ja tahet ei ole. Muidu poleks ju mahavaikimisel mingit mõtet.

Kuid asja juurde. Siin toodud loogika järgi on põhimõtteliselt kaks võimalust: praegune olukord ja nö maailmalõpu stsenaarium.

Praegune olukord on selline, kus Eesti on sõjalise ründe eest kaitstud lihtsalt NATO olemasoluga. Maailmalõpu stsenaarium on suur sõda Venemaa ja NATO vahel või siis NATO kokkukukkumine.

Sellisest loogikast tuleneb automaatselt järeldus, et praegu pole meil vaja midagi teha, sest NATO liikmelisus kaitseb iseenesest. Maailmalõpu stsenaariumi korral pole meil aga enam võimalik midagi teha, sest siis on liikvel nii suured jõud, et meie ei määra midagi.

Ainus tegevusliin on seega oma jõu piires aidata kaasa, et praegune olukord maailmas püsiks. Sellest siis kogu see poliitika, mida KaMin on püüdnud ellu viia - kõik need välismissioonid, mille jaoks tõesti ei ole vaja enamat kui palgaarmeed.

Iseenesest on selline loogika ka õige, aga ainult kuni teatud punktini. Kui jäägitult toetuda ühele tugevusele, siis saab sellest lõpuks nõrkus.

Mis oli Eesti järeldus Venemaa kallaletungist Gruusiale? Kui Gruusia oleks saanud MAPi, siis poleks seda juhtunud. Järelikult, kui Eesti ei oleks mõned aastad varem NATOsse saanud, siis oleks see vabalt võinud olla ka meie.

Iseenesest õige järeldus. Kuid see järeldus ei ütle midagi tuleviku kohta.

Moskva ei saavutanud oma eesmärke Gruusias. Üks põhjus oli Lääne reageering. Mida Venemaa sellest järeldas? Kas ta sai niivõrd valusalt vastu näppe, et loobub agressiivsest poliitikast? Või vastupidi, suunab oma agressiivsuse mõnda teise suunda, kus Lääs saaks paremini aru, kus on Venemaa huvisfäärid?

Üks põhilisi "NATO-uskujate" argumente on, et NATO ei saa Eestit hätta jätta, sest see tähendaks organisatsiooni tõsiseltvõetavuse lõppu. Aga kui see ongi Moskva eesmärk?

Selles kontekstis ei ole Eesti praegune kaitsepoliitika (Läti oma muidugi veel rohkem) isegi enam mitte nõrkus, vaid lausa meelitus Moskvale ründamiseks. Kergejalaväega väikeriik, kes peab endavastast rünnakut sisuliselt võimatuks, ja kelle kaitsmiseks NATO poolt tuleb plaani puudumise tõttu jooksu pealt improviseerida.

Kas selline Venemaa rünnak oleks lääne poolt vaadates selge hullumeelsus? Oleks küll. Aga sama hullumeelne poliitika on olnud kogu Putini valitsusajal. Gruusia ründamine oli samasugune hullumeelsus. Läänes ei uskunud vist keegi, et selline asi on võimalik. Aga midagi, tehti ära ja tänaseks Moskvale takkakiitjate hulk hoopis suurenenud.

[toomas tyrk]

Kaitseväe juhataja Ants Laaneots ütles paraadikõnes Narvas, et maailmas kehtib põhimõte: „Aita ennast ise, siis aitavad sind ka teised“. Ta lisas valju häälega üle Peetri väljaku, et NATOl on plaan Eesti kaitseks olemas.

[Kapten Trumm]

Kui palju peab koondama ressursse, et saaks piisava enesekaitsevõime? Gruusia relvajõud nägid 2008 kevadel välja sellised

http://mdb.cast.ru/mdb/3-2008/item3/article2/
http://mdb.cast.ru/mdb/3-2008/item3/article3/

Nii mõnelegi eesti mehele on see nagu märg unenägu. Mis kasuteguriga kasutati neid jõudusid 2008. aasta augustis?

Ma arvan, et kaitsevõimet ei saa üksi väljendada raha*arvukus, vaid see tuleb ka läbi korrutada koefitsendiga "rahvuslik-kultuurilised omapärad".

Oli ka Saddami armee 1991 kohutav jõud regioonis ja maailmas lausa kuues armee. Selle loogika järgi pidanuks ta vähemasti jänkidele ühe vihase lahingu andma. Aga mida ei olnud, oli see apokalüptiline lahing. Jänkid tulid ja iraaklased pagesid.

Nn mustad pole kunagi olnud teab mis efektiivsed sõjamehed, rohkem auru läheb niisama karjumiseks, relvadega vehkimiseks ja enda välja elamiseks. Emotsioonid keevad üle pea ja stressiolukorras on kogu tegevus süsteemivaba lahmimine. Ses mõttes juudid on ka musta verd - ainult vahe on ilmselt selles, et nad elasid enne Iisraeli riiki Ameerikas ja Euroopas, kust võeti läänelik kultuur endale kaasa. Võimalik, et ilma selle keerdkäiguta oleks seal olukord sama tark kui sõbralikes araabia naaberiikides, kõik kõvad relvadega vehkijad, kuid kui sõdimiseks läheb, pole tulemusi kuskil. Tsetseenid puhusid 1994 pilli vaid seepärast, et vene armee oli nullilähedase võitlusvõimega. 1999 oli sootuks teine muusika.

Gruusia puhul polnud isegi küsimus mitte tehnikas, vaid suutlikkuses seda kasutada ja seal olid venelased selgelt üle.

Tunnistage fakti, et vene armee pole enam see poolpaljas kamp, kes 1994 üritas käigult Groznõid vallutada. Nad saavad vähemalt rahuldavalt hakkama ja puudujäägid korvavad arvukuse ja piiramatu kahurilihaga. Niiet arenevad ka nemad ja on väga tõsine soovmõtlemine arvata, et seal ollakse senini 1941. aasta tasemel.

Meil võivad olla kuitahes head sõdurid, lõppkokkuvõttes määrab lahingu tulemuse ikkagi raskerelvastus. Jah, raskerelvas, suurtükid ja tankid. Ja kuskilt maalt hakkab jooksma lahingu karm matemaatika, kui ikka rühmale jookseb korraga peale 200 vanti soomustehnika toetusel, siis nad lihsalt saavad oma tahtmise, kas esimese või kolmanda rünnakuga, aga saavad.

Vale järeldus olukorrast
1. Gruusiat raske sõjatehnika ei aidanud -> järelikult pole seda vaja.

[kaur3]

Kpt Trumm tõdes:

Ma arvan, et kaitsevõimet ei saa üksi väljendada rahavarvukus, vaid see tuleb ka läbi korrutada koefitsendiga "rahvuslik-kultuurilised omapärad".

Trumm, mis see EV kodanike koefitsent on?

[Kapten Trumm]

Ojah...no ma arvan, et kui meenutada Sinimägesid või kasvõi Velikie Luki all toimunut või kasvõi hõimukaaslaste tegusid Karjala rindel, siis eestlase koefitsent on grusiini omast märksa kõrgem.

Miks ma sel teemal sõna võtsin - asi kiskus taaskord teemasse, et Gruusiat näed meiega võrreldes tohutu relvastuse mass ei aidanud, järelikult pole seda vaja. Mina isiklikult ei usu neid kergjalaväe võitmatuse kuulutajaid.

Kui vaadata Kremli kaadreid sellest tee äärde mahajäetud lahingutehnikast, siis probleem tundub olevat mitte selles lahingutehnikas, vaid selle kasutamises. Kui seal armees väidetavalt korraldatakse alles mässusid, siis on nad mentaalselt seal, kus meie olime jäägrikriisi ajal ehk sellises arenguastmes armee ei suudagi eales rasket sõjatehnikat ja suuri väekoondisi tarvitada. Ma arvan, et 1990ndate hakul poleks Eesti ka suutnud brigaadi tasemel suurt midagi ära teha, rääkimata siis veel soomusbrigaadist.

Ühele küsimusele tahaks isegi vastust saada - kuivõrd mõjutas Gruusia armee käekäiku ülikõva osalemine missioonidel (lausa brigaadiga) ja kuipalju maksti seda kinni kodumaise valmisoleku arvelt. Brigaad missioonidel tähendab, et Gruusia kaitse-eelarvest kõrvetati 1/3 juba selleks. Kui missiooniväeosad koju saabusid, siis rindel küll mitte mingit paranemist ei tekkinud.

[Reigo]

Tuna:

Aga enne veel, kes õieti kahtleb NATOs? Kas need, kes nõuavad konkreetselt plaani Eesti kaitsmiseks, või need, kes kuulutavad selle nõude mõttetuks paniköörluseks?

...

Inimesed, kes tahavad sellise nõude summutada, automaatselt eeldavad, et võibolla seda võimet ja tahet ei ole. Muidu poleks ju mahavaikimisel mingit mõtet.

Ei näe, et see jutt oleks mingilgi määral seotud minu eelneva argumentatsiooniga. Jääb täiesti selgusetuks: 1) miks need inimesed, kes tahavad seda summutada, seda automaatselt peavad eeldama; 2) kas need inimesed eeldavad ainult seda või võivad nad ka midagi muud eeldada; 3) kuidas on selline väidetav eeldus põhjuseks mahavaikimisele; 4) kas mahavaikimisele tõesti muud põhjendust üldse ei leia (ise sai kah eelnevalt nagu natuke põhjendatud).

Kuid asja juurde. Siin toodud loogika järgi on põhimõtteliselt kaks võimalust: praegune olukord ja nö maailmalõpu stsenaarium.

Praegune olukord on selline, kus Eesti on sõjalise ründe eest kaitstud lihtsalt NATO olemasoluga. Maailmalõpu stsenaarium on suur sõda Venemaa ja NATO vahel või siis NATO kokkukukkumine.

Sellisest loogikast tuleneb automaatselt järeldus, et praegu pole meil vaja midagi teha, sest NATO liikmelisus kaitseb iseenesest. Maailmalõpu stsenaariumi korral pole meil aga enam võimalik midagi teha, sest siis on liikvel nii suured jõud, et meie ei määra midagi.

Oma teada ei püüdnud ma kuskil mingisuguste loogiliste konstruktsioonide varal tõestada, et minu poolt välja käidud variandid sündmuste võimaliku arenemise kohta on ainsad võimalikud. Muidugi on veel teisigi võimalusi. Näiteks olukord, kus Venemaa hindab, et sõda Eesti vastu kaalub üles võimaliku riski. Moskvas ei usuta eriti, et NATO reageerib. Ja tõepoolest - NATO-l ongi selles asjas probleeme. Nüüd võib oleneda Eesti esmasest kaitsevõimest, kas NATO reageerib või ei reageeri. Mida kauem Eesti vastu paneb, seda suurem on võimalus, et NATO siiski otsustab aktiivselt toetada.

Ainus tegevusliin on seega oma jõu piires aidata kaasa, et praegune olukord maailmas püsiks. Sellest siis kogu see poliitika, mida KaMin on püüdnud ellu viia - kõik need välismissioonid, mille jaoks tõesti ei ole vaja enamat kui palgaarmeed.

Iseenesest on selline loogika ka õige, aga ainult kuni teatud punktini. Kui jäägitult toetuda ühele tugevusele, siis saab sellest lõpuks nõrkus.

Mis oli Eesti järeldus Venemaa kallaletungist Gruusiale? Kui Gruusia oleks saanud MAPi, siis poleks seda juhtunud. Järelikult, kui Eesti ei oleks mõned aastad varem NATOsse saanud, siis oleks see vabalt võinud olla ka meie.

Iseenesest õige järeldus. Kuid see järeldus ei ütle midagi tuleviku kohta.

Moskva ei saavutanud oma eesmärke Gruusias. Üks põhjus oli Lääne reageering. Mida Venemaa sellest järeldas? Kas ta sai niivõrd valusalt vastu näppe, et loobub agressiivsest poliitikast? Või vastupidi, suunab oma agressiivsuse mõnda teise suunda, kus Lääs saaks paremini aru, kus on Venemaa huvisfäärid?

Üks põhilisi "NATO-uskujate" argumente on, et NATO ei saa Eestit hätta jätta, sest see tähendaks organisatsiooni tõsiseltvõetavuse lõppu. Aga kui see ongi Moskva eesmärk?

Selles kontekstis ei ole Eesti praegune kaitsepoliitika (Läti oma muidugi veel rohkem) isegi enam mitte nõrkus, vaid lausa meelitus Moskvale ründamiseks. Kergejalaväega väikeriik, kes peab endavastast rünnakut sisuliselt võimatuks, ja kelle kaitsmiseks NATO poolt tuleb plaani puudumise tõttu jooksu pealt improviseerida.

Kas selline Venemaa rünnak oleks lääne poolt vaadates selge hullumeelsus? Oleks küll. Aga sama hullumeelne poliitika on olnud kogu Putini valitsusajal. Gruusia ründamine oli samasugune hullumeelsus. Läänes ei uskunud vist keegi, et selline asi on võimalik. Aga midagi, tehti ära ja tänaseks Moskvale takkakiitjate hulk hoopis suurenenud.

Kui see jutt oli mõeldud vastuseks minule, siis on küll mingi arusaamatus juhtunud, sest mina pole kunagi väitnud, et meil endal pole vaja midagi teha. Küll olen ma väitnud, et NATO-s avalik kahtlemine ei too kaasa midagi head, vaid vastupidi. Avaliku all pean ma silmas sellist tegevust, mis mõjutab masse. Kahtlemise all mõtlen sellises stiilis sõnavõtte: "ei pruugi nad üldse meile appi tullagi" jne. Sellised inimesed, kui nad pole just mõjuagendid, teevad igal juhul vaid karuteenet. Sest midagi kasulikku sellises stiilis sõnavõttudest ei tule. Kui on vaja Eesti esmase kaitsevõime tõstmise nimel propagandat teha, siis tuleb selleks valida mõnevõrra targem lähenemine. Ausalt öeldes ei näe ma siin probleemi: vajadus iseseisvalt X päevi vastu pidada on ju fakt või mis?

[Reigo]

Kapten Trumm on vahepeal oma postituse ära kustutanud, mistõttu kustutan ka oma vastuse temale. Trummil soovitan siiski tähelepanelikult läbi lugeda, mida olen silmas pidanud (ja üleolevatest familiaarsustest edaspidi loobuda). Ma pole sõnagagi püüdnud õigustada meie riigikaitses haigutavaid auke.

Tuleb aga mõista, et isegi kui meil selliseid auke poleks, siis suur osa massist peaks ikkagi sõda Venemaa vastu ilma NATO abita mõttetuks. Kui neile on eelnevalt seletatud, et "häh, ega keegi meie pärast ju lille liigutama ei hakka", siis võid kindel olla, et pärast esimesi raskusi hakkab armee vaikselt laiali hajuma. Just seda ja anult seda pean ma silmas.

Mitte keegi pole veel selgitanud, milles seisneb see suur kasutegur kui me avalikkusele alasti tõde pasundame. Arvate, et rahvamassid tormavad kaevikuid kaevama ja tankioste rahastama? Vaevalt küll. Nad ütlevad, et sellisel juhul (kui NATO vist appi ei tule) pole meile sõjaväge vajagi.

[Kapten Trumm]

Kui NATO-sse ei usuta, siis jookseb enamus mobiliseeritud kaitseväest varsti pärast sõja algust laiali (kui üldse kokku tulebki). Juba ainuüksi sellepärast tuleb inimesi panna sellesse piiritult uskuma. Siin militaar.netil on muidugi iselaadne seltskond, kes naljalt laiali ei jookse. Aga sellest üksi jääks vist väheseks...

Vabanda, aga midagi nii lolli pole ma siin tükk aega kuulnud

Minumeelest ütleb see lõik Su KV alaste teadmiste kohta kõik. Sa lihtsalt ei adu sisekliimat, mis põhimõtete järgi tegutsetakse ja kuidas süsteemis mõeldakse. Seda teades pole midagi nii lolli võimalik suust välja ajada. Ei joosta mitte kuskile ja võideldakse. Millega nende meeste moraali hoida-näiteks tagada võimalused tellida igal ajal vabalt suurtüki-, miinipildujatuld, CAS-i vms, et nad tunneks, et ei istu kaevikus ainult AK-4ga kahekesi. Sõdur mõtleb käegakatsutavates kategooriates, mitte ei unele NATOst.

Kui aga NATO tõepoolest appi ei tule, siis on ausalt öeldes juba ükskõik, kas keegi pani siin kedagi midagi uskuma või ei pannud või kas keegi midagi uskus või ei uskunud.

Järeldus valedel eeldustel - kui NATO ei tule, siis KV jookseb laiali. Tulenevalt valest eeldusest on ka tulemus ootuspäraselt vale.

Jutt mingite plaanide näilisest olemasolust või mitteolemasolust on antud juhul keskendumine tesisejärgulistele asjadele.

Jällegi -ei peaks sõna võtma, kui ei jaga asjast midagi. Iga algaja kapralgi teab, et paberilt võid nt varitsuse teooriat lõputult lugeda, aga kui pole seda ikka elus kordagi proovinud, siis suure tõenäosusega asi ebaõnnestub. Elus, eriti sõjaväes on tõe (paberi) kriteeriumiks praktika ja veelkord praktika. Kõik need plaanid võivad ju olla, kui aga praktikas pole asja ära proovitud, siis on see kõik fa-fa. Ja töötavaid plaane harjutatakse ja demonstreeritakse ja vastasele - me oleme valmis tegutsema. Harjutustel on probleeme ja suuri probleeme näiliselt tühiste asjade pärast. Mitte ilmaasjata ei harjutatud Normania dessandiks pikka aega ette. Staap oleks ka plaani visandanud ja sõdurid Prantsusmaa poole teele saatnud? Või miks eelnesid 1991 Kõrbetormile küllalt suuremahulised harjutused nii koalitsiooni koduriikides kui Saudi-Araabias? Miks ei piirdutud kaardi ja sõjaväe lahingusse saatmisega?

Ehk teisisõnu. Maksab see, kas Venemaa usub või ei usu, et NATO reageerib jõuliselt. Jõuline reaktsioon ei pruugi olla konkreetselt siia vägede paiskamine, vaid mitmesugused teistsugused jõuvõtted.

Miks siis häbeneda oma valmidust demonstreerida? Kas põhjuseks on rahapuudus, tahtepuudus, vägede puudus? Või mille puudus?

Ei pea antud juhul silmas kedagi konkreetselt, aga NATO-s avalik kahtlemine on (parimal juhul ) mõttetu paniköörlus, mis midagi positiivset kaasa ei too, küll aga negatiivset. Salaja - palun väga.

Ei ole. Kriitika on edasiviiv jõud ja sunnib asjaosalisi tegutsema oma ametikoha ja presiizi säilitamise nimel. Sina vist nimetaksid Kunnast ka panikööriks, kuid tema kirjatöödest on olnud kasu ja rohkem kui väljast paistab.

Mulle meenub siinkohal üks paragrahv Stalini aegsest kriminaalkoodeksist - kas selle sisu polnud mitte "kommunistlikus korras kahtlemine" ja selle eest sai 25+5?

[Reigo]

Kui NATO-sse ei usuta, siis jookseb enamus mobiliseeritud kaitseväest varsti pärast sõja algust laiali (kui üldse kokku tulebki). Juba ainuüksi sellepärast tuleb inimesi panna sellesse piiritult uskuma. Siin militaar.netil on muidugi iselaadne seltskond, kes naljalt laiali ei jookse. Aga sellest üksi jääks vist väheseks...

Vabanda, aga midagi nii lolli pole ma siin tükk aega kuulnud Laughing

Minumeelest ütleb see lõik Su KV alaste teadmiste kohta kõik. Sa lihtsalt ei adu sisekliimat, mis põhimõtete järgi tegutsetakse ja kuidas süsteemis mõeldakse. Seda teades pole midagi nii lolli võimalik suust välja ajada. Ei joosta mitte kuskile ja võideldakse. Millega nende meeste moraali hoida-näiteks tagada võimalused tellida igal ajal vabalt suurtüki-, miinipildujatuld, CAS-i vms, et nad tunneks, et ei istu kaevikus ainult AK-4ga kahekesi. Sõdur mõtleb käegakatsutavates kategooriates, mitte ei unele NATOst.

Läbi sõjaajaloo on sõdurid deserteerunud ja paaniliselt põgenenud (mida madalam moraal, seda suurem tõenäosus). Aga tundub, et lihtsalt polnud kohal Kapten Trummi "süsteemis tegutsemas" ja "meeste moraali hoidmas".

Loomulikult, niikaua kui positsioon peab ja tellid tagant tuld, on kõik võib-olla tore. Aga kui ollakse sunnitud taganema? Või mis veelgi hullem, ollakse sunnitud vaenlase otsesel survel põgenema? Taganemine on ikka kõige demoraliseerivam. Mida väiksem usk NATO-sse, seda suurem tõenäosus, et näiteks taganemise käigus deserteerutakse. Mida väiksem usk NATO-sse, seda suurem on tõenäosus, et mobilisatsioonist hoitakse kõrvale. Jne.

Jällegi -ei peaks sõna võtma, kui ei jaga asjast midagi. Iga algaja kapralgi teab, et paberilt võid nt varitsuse teooriat lõputult lugeda, aga kui pole seda ikka elus kordagi proovinud, siis suure tõenäosusega asi ebaõnnestub. Elus, eriti sõjaväes on tõe (paberi) kriteeriumiks praktika ja veelkord praktika. Kõik need plaanid võivad ju olla, kui aga praktikas pole asja ära proovitud, siis on see kõik fa-fa. Ja töötavaid plaane harjutatakse ja demonstreeritakse ja vastasele - me oleme valmis tegutsema. Harjutustel on probleeme ja suuri probleeme näiliselt tühiste asjade pärast.

Ei peaks sõna võtma, kui ei ei olda võimeline mõistma loetut. Ma pole väitnudki, et tänase päeva seisuga peaks tingimata olema mingi plaan NATO vägede paiskamiseks Eestisse.

Miks siis häbeneda oma valmidust demonstreerida? Kas põhjuseks on rahapuudus, tahtepuudus, vägede puudus?

Ei oska kommenteerida.

Ei ole. Kriitika on edasiviiv jõud ja sunnib asjaosalisi tegutsema oma ametikoha ja presiizi säilitamise nimel.

Igasugune kriitika ei ole edasiviiv jõud.

Mulle meenub siinkohal üks paragrahv Stalini aegsest kriminaalkoodeksist - kas selle sisu polnud mitte "kommunistlikus korras kahtlemine" ja selle eest sai 25+5?

Emotsionaalne plära. Räägime asjast või üldse mitte.