See tundub olevat selline kalamehejutt rohkem, kui sellise asi tõele vastab, siis tollest ajal kui Su-27 relvastusse tuli, on väiksemgi intsident kuskil ligipääsetav, kuid sellsest loost kuulen esimest korda.
Nato lennukitega oli intsident küll Barentsi merel, aga mitte F-16-ga, vaid norrakate Orioniga, kus Su-27 hakkas demoma oma manööverdusvõimet, kuid piloodi ebaprofessionaalsuse tõttu põrkasid lennukid kergelt kokku, Orioni propellerid raiusid ära Su sabakiilude ülemised otsad (need on klaasplastist).
Samas Lahesõjas ei suutnud Iraagi Mig-29-d mitte vähimatki teha, neid lasti esimesel päeval mitu tükki alla ja seda nii vanade tüüpide poolt nagu F-15 ja AIM-7 Sparrow
Selles simos on see piloodikiivri featuur olemas, mingeid "andmete kuvamisi" seal ei ole ja ei ole kunagi olnud, lihtsalt visiirile valgustatakse üks sihikurõngas ja täpseks sihtimiseks pead sihtmärki oma silmaga nägema. See aga ei ole nii lihtne, sest kabiini hiigelpaksud raamid ja lennuki pikk nina varjavad vaatevälja, samuti istub piloot liiga madalal, selle shlemm-visiiri praktiline tööväli on lennukist ettepoole ja üksjagu üles. Muideks sellise puuduste all lähilahingus F16 ei kannata, sest tal on ilma raamideta kabiiniklaas, lühike nina ja piloot istub praktiliselt vööst saadik kerest kõrgemal, vaateväli on märksa parem. Su-l pole tahapoole vaatejälja ollagi, kui F-16-l näeb lihtsalt üle õla, siis Su-l on selleks kabiiniklaasi küljes tahavaatepeegild

-arva kui palju sealt paistab.
Reaalse lahingu pidamise juures on veel see lisafetuur, et enamik F-16 on tänaseks relvastatud active-hominguga AMRAAMidega (AIM-120). Sellised on isegi saksa F-4 peal juba. Vene Su-27 ja Mig-29 on relvastatud semi-active-homing'tüüp R-27-tega, mis nõuavad raketi juhtimiseks sihtmärgi valgustamist pidevalt kuni tabamuseni. See tähendab, et radari scope ei näita muud kui valgustatavat lennukit, samuti ei saa manööverdada, muidu on rakett kadunud.
AIM-120 läheb kuskil 10 sek peale välja laskmist autonoomsesse reziimi, kus teha juhib raketil olev autonoomne radar. Praktikas tähendab see seda, et piloot võib 3-4 lennuki pihta lasta ja ise uttu tõmmata, Su-d peavad püsima samal kursil või kaotama raketid.
Pluss veel see, et praktikas on uued raketid nagu R-73 ja R-27 relvastuses väga vähe, sest venelaste õhujõud ei jaksa neid osta, Mig-29 peal on seepärast kiviaegsed R-60 ja R-23 raketid, mille võimetust tõestas viimane õhusõda 1982 Bekaa orus, kus Süüria lennukid ei suutnud tabada ühtegi Iisraeli oma, kuid ise kaotasid mitukümmend lennukit.
Kõik see jutt Su-27 ja Mig-29 imeradaritest on väljamõeldis, need suudavad korraga rünnata ainult ühte sihtmärki. Samuti on vene lennukite puudus meeletu tahm, mis mootoritest lendab, nii näiteks on forsaazil lendava 29 taga lendav tahm on pilvede taustal visuaalselt näha ligi 100 km kauguselt. Ja praegusel ajal hävitatakse enamik vaenlase lennukeid siiski BVR (beyond visual range), siis mingid kobramanöövrid on kasutud. 30 mm suure purustusjõuga kahurist pole suuremat kasu, sest laskekiirus on liiga väike ja manöövritel tekib suur hajuvus, manööverdavale hävitajale sellega pihta saamine on tiba keeruline (sama häda, mis oli Mig-15-l F-86 vastu).
Mig-29 ja Su-27 on vene aja kohta silmapaistvad masinad ja kõvasti paremad kui eelmine põlvkord (Mig-23 - see on sõdades olnud lääne päritolu lennukitele märklauaks rohkem), aga peale lähimaa manööverdusvõime on nad siiski 60ndate aastate tase.