Kergetiivuline draakonileedi

[Lemet]

Sai võetud ette tõlkimiseks jutuke luurelennuki U-2 ajaloost. Suhteliselt jampsi algallikat http://www.popmech.ru/article/5211-legk ... di-drakon/ kohendades ja kontrollides sattusin aga peale tõelisele müsteeriumile sellest, kuidas tegelikult vene pool 1960 aasta esimese mai hommikul ameerika lennukit alla tulistas. Aga et seda esimest jutukest koos nähtud vaevaga ei raatsi kah kaotsi lasta, panen ta siinkohal avalikuks kaemiseks välja. Ja asun seda teist tõlkima. Paar päeva vast läheb...Kõik märkused ja tähelepanekud on nagu alati teretulnud.


1950-ndate keskpaigast sagenesid Ameerikas seletamatutel põhjustel UFOjuhtumid. Muideks, seletamatuteks jäid need põhjused vaid kodanike põhimassile. Pühendatud teadsid, et tegu polnud mitte siia saabunud teiste tsivilisatsioonide esindajatega, vaid lihtsalt suures kõrguses lendava luurelennuki pikkadelt ja õhukestelt tiibadelt peegelduva päikesega. Mis maa peal paistsid juba hämarduvas taevas salapäraste sähvatustena.

Viiekümnendate algul astus külm sõda järjekordsesse, pingelisemasse ajajärku. Kui veel neljakümnendate lõpul võisid ameerika lennukid suht karistamatult teostada NSVL piiridel õhuluuret, siis uue aastakümne koidikul muutus nõukogude õhukaitse märksa aktiivsemaks ning agressiivsemaks. Viiekümnendate algul toimus endiste liitlaste vahel mitmeid õhulahinguid, alla tulistati lennukeid nii ameeriklastel kui venelastel.
http://news2000.org.ua/print?a=%2Fpaper%2F35151
1952 aasta juunis tulistasid nõukogude hävitajad alla Balti mere kohal lende sooritavad Rootsi lennukid, 16 juunil Hiiumaa lähedal “Catalina”

mis otsis varem, 13 juunil,-e allatulistatud DC-3.


http://www.airforce.ru/awm/hotsky/hotsky2.htm
1953 aasta 6 novembril lasi LA –11 paar Jaapani meres Vladivostoki lähedal alla USA kahemootorilise pommitaja P2V “Neptune”.


Lisaks kõigele algas ka Korea sõda, mis omakorda teravdas veelgi vastasseisu.
1953 aasta jaanuaris ilmus Valgesse Majja uus president- kindral Dwight Eisenhower,

kes avaldas käigult rahulolematust “raudse eesriide” tagant saabuva luureinformatsiooni nigela kvaliteedi üle. Sama aasta augustis katsetas NSVL vesinikupommi, järgmisel aastal demonstreeris aga oma esimest turboreaktiivmootoritega kaugpommitajat M-4,

mis oli mõeldud vastukaaluks ameeriklaste B-52 projektile. Ameeriklastele hakkas tunduma, et vaekauss võidurelvastumises hakkab vägisi nõukogude poolele langema. Kuidas aga seda kindla peale välja selgitada? Tavalistel lennukitel “Raudse eesriide” taha lendamine oli muutunud väga ohtlikuks.
1953 aasta juulis kuulutas üks õhujõudude uurimisüksustest välja konkursi lennuki loomiseks, mis suudaks teostada fotoluuret ligi 20 000 meetri kõrguselt. Arvati, et sellel kõrgusel jääb lennuk venelaste radaritele nähtamatuks ning hävitajatele kättesaamatuks.

Ilma soomuse ja suurtükkideta.

Konkursis osalema kutsuti kolm kompaniid: Bell Aircraft Corporation New Yorgis, Fairchild Engine and Airplane Corporation Hagerstownist ning Glen L. Martin Company Baltmorist. Konkursi tulemuste põhjal sai õhujõudude toetuse projekt Bell X-16

ning Martini kompanii poolt rekonstrueeritud pommitaja B-57,

mis kujutas endast brittide litsentsi järgi toodetud pommitaja Canberra edasiarendust. Kui juba tundus, et kõik on üheselt otsustatud, sekkus kontvõõrana asjade käiku konkursile mitte kutsutud Lockheed, kus arvati, et loomaks masinat, mida nõukogude õhujõud ei suuda alla tulistada mitte ainult täna-homme, vaid ka lähemate aastate jooksul, ei piisa vaid olemasolevate masinate pisukesest modifitseerimisest, vaid tuleb luua kontseptuaalselt uus masin. Projekt CL-282

(mis sai ülemaailmselt kuulsaks nime “U-2” all, mis tähendab Utility No 2 ehk “kohandatud, mitmeotstarbeline”) loomine usaldati kogenud konstruktori Clarence Leonard “Kelly” Johnsonile
.
Kelle kontos olid sellised masinad nagu “P-38”, “P-80” ja F-104. Viimaselt laenas ta uue lennuki loomisel osaliselt kerekuju, kõiges muus aga võinuks tema poolt pakutud lennukit täie õigusega nimetada reaktiivmootoriga purilennukiks. Õhukese profiili ja suure ulatusega tiib, saba ja isegi ratastega šassii puudumine (algselt pidi rataste asemel kasutatama suusakujulist liugpinda)-kõik see oli sõjalennuki jaoks ülimalt ebatüüpiline. Kuid just sedasorti lennuk võis Johnsoni arvates tulla toime luureoperatsioonidega ligi 22 000 meetri kõrgusel ja 3200 kilomeetri raadiuses. Siiski olid sõjaväelased oma valiku juba teinud ning liiatigi ei äratanud ühemootorilise suurtükkide ja soomuseta lennuki projekt neis mingit usaldust
Ootamatult sai Lockheedi projekt 1954 aastal toetuse Eisenhoweri poolt loodud ja tuntud ameerika teadlastest koosneva Tehnoloogiliste Võimaluste Nõukogult. Kelly Johnsoni ideid hindas kõrgelt nõukogusse kuuluv Edwin Land- 45 aastane miljonär, polarisatsioonifiltri ja kiirfotograafia leiutaja, kes oli ka kompanii “Polaroid” asutaja. Ta pakkus välja idee CL-282 baasil täisväärtusliku luurekompleksi loomiseks, kasutades sealjuures tehnika viimaseid saavutusi jälgimistehnoloogiate osas. Lõpuks andis ka Eisenhower projektile rohelise tule, kuid arvestades missiooni delikaatsust, anti kogu projekt üle CIA haldusesse. Põhjus oli lihtne- Ameerika president ei tahtnud, et NSVL õhuruumi tungiks sõjalennuk- see oleks võinud viia sõjani, aga CIA loeti ameerikas tsiviilorganisatsiooniks.


Kosmose lävel

1954 aasta 26 novembril kutsus CIA šeff Allen Welsh Dulles

enda juurde oma eriülesannetega abi Richard M Bisselli, et talle teatada ülisalajase programmi heakskiitmisest presidendi poolt ning teatada ka seda, et temale, Bissellile, on tehtud ettepanek programmi juhtima hakata. Jutt oli loomulikult projekt CL-282-st. Kõrgendatud salastatuse huvides andis Bissell projektile AQUATONE täieliku autonoomsuse ning seltskond, kes projekti kallal töötas, moodustas omamoodi “agentuuri agentuuris” omaette finantseerimise, transpordi ja muude abiteenistustega. Hingekirjas ei olnud mitte ainuüksi CIA teenistujad, vaid ka inimesed Lockheedist, aga ka õhujõududest
29 novembri ja 3 detsembri vahelisel ajal kogus Kelly Johnson kokku uue inseneride- konstruktorite seltskonna. Töödeks tulevase U-2 loomiseks valis Johnson Lockheedile kuuluva tootmiskompleksi Skunk Works,mis asus Burbankis Californias.

Tööd olid organiseeritud nii, et kõikide inseneride ja projekteerijate töökohad asusid katselennuki komplekteerimise vahetus läheduses ning kõik töö käigus tekkinud probleemid lahendati sealsamas ilma pika kirjavahetuse ja kooskõlastusteta. Nii õnnestus säästa kallihinnalist aega ning lennuk valmis 88 päevaga.
Skunk Workis loodav lennuk erines mõnevõrra algsest projektist.
Näiteks kasutati esialgselt plaanitud jalaste asemel siiski ratastega šassiid, küll aga väga omapärase konstruktsiooniga. Siiani harjumuspärase kolme toetuspunktiga ratasteliku asemel kasutati tandemtelikut- kaht ratast piki kerejoont. Stardil toetasid pikki painduvaid tiibu veel tiibade otstes tugedel paiknevad rattakesed, millised peale lennuki õhkutõusmist eemale heideti. Maandus lennuk samuti “jalgratta” kombel, balanseerides kahel rattal peaaegu lennuki täieliku peatumiseni, seda enam, et maandumiskiirus oli üsnagi väike. Lõppetapil toetus lennuk siiski tiivaotsale, saades sel kombel kolmanda toetuspunkti.

Et tiibu sealjuures mitte vigastada, olid nende otsad valmistatud titaanist jalastena.
Kütusepaagid kui sellised olid esiotsa hoopis kõrvale heidetud- Johnson muutis kõik tiivakonsoolid kahesektsioonilisteks kütusemahutiteks. Kütuse reservvaru aga paiknes kere ninaosas. Hiljem, juba 1957 aastal, sai U-2 täiendavad kütusepaagid, mis paigutati tiibade alla. Muideks, kütusefirma Shell töötas spetsiaalselt CL-282 jaoks välja spetsiaalse kõrge keemispunktiga kütusesegu, et vältida suures kõrguses hõrenduse tõttu kütuse keemahakkamist.
Kaalu vähendamise eest tuli lõivu maksta vastupidavusega- konstruktsiooni koormus oli arvestatud 2,5 G-le, mis on märksa väiksem tavalistele sõjalennukitele esitatavatest nõuetest. Et vastu seista 10 000 meetri kõrgusel esinevatele tugeva tuule puhangutele, pidi U-2 lendama kerge kabreerimisega, s.t veidi nina tõstes.
Ohverdanud kere vastupidavuse, tuli loobuda ka kabiinis inimese jaoks vastuvõetava rõhu loomisest. U-2 piloot pidi sooritama lennud spetsiaalses kõrgusülikonnas, mis oli ühendatud lennuki elutagamissüsteemidega.

Skafandri projekti jaoks töötas välja David Clarki kompanii Massachusettis. Just siis pandi alus tehnoloogiatele, mida hiljem kosmoseprogrammides kasutati. Polnud ju vaja välja mõelda mitte ainuüksi seda, kuidas kaitsta inimest kõrgustes, kus praktiliselt ei saa eksisteerida midagi elusat, vaid ka see, kuidas anda piloodile võimalus süüa, juua ja oma loomulikke vajadusi rahuldada. Üheks leiutiseks olid näiteks “kosmilised” tuubid toiduga, mis ilmusid esmakordselt AQUATONI programmi raames.


Tööd esimese katsemasina kallal, mis ai nimks “artikkel 341”, lõppesid 1955 aasta 22 juunil



"Coffins corner"- "Kirstunurk"

1955 aasta 27 juulil toimunud esimestel katsetustel plaanis Lockheedi katselendur Tony LeVier

vaid ruleerida mööda stardirada ning kontrollida, kuidas töötavad juhtimisseadmed. Aga juba kiirusel 120 km/h rebis lennuk end maast lahti. Piloot surus masina tagasi maapinnale, kuid osutus hetke pärast taas õhus olevaks. LeVier suutis küll masina rajale asetada, kuid enne lennuki lõplikku peatumist jõudsid süttida pidurid ning lõhkeda hüdrovoolikud.
Pärast maapealseid katsetusi algasid lennud, kus avaldusid luurelennuki juhtimise uued peensused. Üheks suurimaist probleemidest oli maandumine. Lennuki pika nina tõttu ei näinud piloot praktiliselt maad ning tal oli äärmiselt raske määrata vahemaad maapinnani. See probleem lahendati teise piloodi abil, kes, tõsi küll, ei asunud mitte lennukis, vaid sportautos, mis sõitis maandumishetkel lennurajal lennuki kõrval ning kust anti maanduva lennuki piloodile raadio teel korrekteerivaid suuniseid.


1955 aasta 8 septembril viis Tony LeVier lennuki esmakordselt 19 500 meetri kõrgusele, mis andis tunnistust kogu programmi kaheldamatust edust. Paraku algasid varsti probleemid mootoriga. Suurel kõrgusel kippus mootor J-57P-37 äkitselt süttima. Pratt&Whitney inseneridel õnnestus mootorit täiustada. Muideks, ega valikut nii ehk naa polnudki, mootoreid oli vähe ja täiuslikum mootor J-57P-31 paigaldati U-2-le alles 1956 aastal.
U-2 konstruktsioonieelised tulid kaarega tagasi juhtimisraskustena. Näiteks jäi maksimaalsel kõrgusel lennukiiruse ja pöörisesse mineku kiiruse vahele vaid väike “pilu”, mida piloodid kutsusid "Coffins corner"- “kirstunurgaks”. Katsetuste käigus hukkus kolm pilooti, paljudest asetleidnud intsidentidest õnnestus siiski ohvriteta pääseda.

Moskva peale.

Esimesed luurelennud sooritas U-2 (nüüdseks oli lennukile antud ametlikult selline koodnimetus) 1956 aasta juunis veel enne seda, kui Eisenhower kiitis heaks õhuluure NSVL territooriumi kohal. Aerofotoluure esimesteks sihtmärkideks said Varssavi lepingu liikmetest Ida-Euroopa maad. 20 juunil, startinud Wiesbadeni lennuväljalt tollase SFV territooriumilt, mis oli U-2-de alalise baseerumise kohaks, läbis lennuk DDR ja Poola Rahvavabariigi õhuruumi. Pildistatu saadeti kohe fotoluure allüksusesse ning juba kahe päeva pärast saabus otsus- ülesvõtted on väga hea kvaliteediga. Tulemustest innustatud Richard Bissell organiseeris veel kaks lendu- ühe Tšehhoslovakkia, Ungari ja Bulgaaria õhuruumis, teise Demokraatliku Saksamaa, Poola, Ungari ja Rumeenia kohal.

Peagi aga saabusid luureandmed selle kohta, et 20 juuni lennu ajal sattus lennuk Poola radarite vaatevälja. Ja kuigi Varssavi lepingu õhukaitsel ei õnnestunud määrata lennukõrgust, sai lõplikult selgeks, et nähtamatu lennuki plaanidest ei tulnud midagi välja ning U-2 lende hakkavad raskendama poliitilised komplikatsioonid. Eisenhower oli küll pettunud, kuid andis siiski südant kõvaks tehes heakskiidu luurelendude jätkamiseks.

1956 aasta neljandal juulil tõusis U-2 Wiesbadeni lennuväljalt õhku ning võttis kursi Poznanile. Peale seda ületas ta nõukogude piiri ning lennanud üle Valgevene, pööras põhja,Leningradi poole. Viimasel lennuetapil ületas lennuk Baltikumi taeva ning pöördus seejärel Wiesbadenisse tagasi. Missiooni eesmärgiks oli Piiteri laevaehitusettevõtete dokkide pildistamine, kus ehitati uusi nõukogude allveelaevu ning pommitajate M-4 baseerumiskohtade väljaselgitamine.
Järgmisel päeval sooritati veel üks lend. Sel korral tungis U-2 veelgi sügavamale NSVL õhuruumi ning lendas üle Moskva. Pealinn ja selle ümbruses oli küll pilvitus, aga uduvastaste filtritega õnnestus siiski teha mitmeid hinnalisi fotosid nõukogude lennuki- ja raketitööstuse ettevõtetest Ramenskis, Kaliningradis (praegune Koroljov), Filis ja Himkis. Tegu oli esimese ja ainukese U-2 lennuga NSVL pealinna kohal.


Nõukogude radarite jälgimisandmete dešifreerimine näitas, et kuigi nõukogude õhuruumi tungimine ei jäänud radarite poolt märkamata ning võeti ette ka mõningaid katseid seda tõrjuda, polnud PVO tervikuna suuteline U-2 tema teekonnal jälgima. Ja mis kõige üllatavam- nii Leningradi kui ka Moskva kohal lendamine jäi venelastel kahe silma vahele. Ilmutatud fotodel võis näha mitte ainult nõukogude sõjaväeobjekte, vaid ka MIG-15 ja MIG-17, mis startisid rikkujat tabama. Kõik see veenis ameeriklasi lõplikult, et avastama U-2-te on venelased küll suutelised, aga alla tulistama siiski mitte. 9 ja 10 juulil sooritati veel kaks lendu nõukogude territooriumi kohal, 16 juulil avaldas NSVL ametlikku protesti seoses “kahemootorilise pommitaja tungimisega NSVL õhuruumi”. Ameerika pool eitas ametlikult kõike ning teatas omakorda, et “mainitud ajal ei viibinud ükski ameerika sõjalennuk NSVL õhuruumis”. Siiski andis Eisenhower käsu peatada luurelennud NSVL kohal. Taastati need alles pärast seda, kui suhted seoses Ungari ülestõusu mahasurumisega kahe suurriigi vahel taas halvemaks muutusid.
20 novembril 1956 aastal startis Francis Garry Powersi poolt piloteeritav U-2 Türgis asuva Adeni linna lähedalt, Incerlikist, kus oli sisse seatud veel üks U-2-de pidev baseerumiskoht.

Misiooni jätkamast segasid tõrked elektrisüsteemis, kuid seekord oli saatus veel Powersi vastu armuline ning piloot pöördus elusa ja tervena baasi tagasi. Vedas ka teisel piloodil, kes Adenist Bulgaaria poole suundudes oleks sidrunikaramelli pähe pea-aegu alla neelanud kapsli surmava mürgiga, mida piloodid “igaks juhuks” endaga kaasa võtsid. Selle intsidendi tulemusena asendati kapslid hiljem süstaldega.
CIA jätkas siiski ameerika valitsuse veenmist, et suudab teha U-2 tõeliselt nähtamatuks. Lennukit püüti üle kleepida “tapeediga”, mis pidi neelama radarkiirgust vahemikus 65-85 MHz või siis ümbritseda juhtmetest “ekraaniga” (Projekt “Dirty Bird”),

kuid 100% tulemust saavutada ei õnnestunudki. Lennuk purunes katsetustel 57 aasta aprillis. Kui aga 1960 aasta esimesel mail lõhkes Powersi lennuki sabas, mis üritas esmakordselt ületada NSVL territooriumit põhjast lõunasse (mis on küll ilmselgelt puhas jamps, sest mitmete allikad, kaasa arvatud Powersi enda memuaarid, räägivad midagi muud. Aga sellest allpool- LEMET)nõukogude rakett C-75,

jättes selle ilma sabas asuvatest juhtpindadest, sai selgeks, et nagu lennuki nähtamatus, nii oli ka tema tabamatus muutunud täitumatuks unistuseks. Lennuk kukkus patusele maale, Powersi võtsid kinni kolm kohalikku talumeest, P. Asetin, A.Tšeremitšin ning V. Surin

lennuki rusud viidi moskvasse ning korraldati neist näitus, mida ka Nikita vaatamas käis

Peale seda lõpetati ka U-2 lennud NSVL kohal

Vahetusteta veteran

U-2 lennud NSVL kohal oli kõige skandaalsem, kuid mõistagi mitte ainuke lehekülg legendaarse luurelennuki ajaloos, mis siiani asub ameeriklaste teenistuses. 50-ndate keskel teostas U-2 Suessi kriisi ajal taktikalist luuret. 60-ndate algul mängis see lennuk, mida kutsuti “Draakonileedi” otsustavat rolli nõukogude rakettide Kuubale paigutamise avastamises. Nende lendude käigus tulistati Vabaduse saare kohal sellesama raketiga C-75 alla veel üks U-2. Lennukid täitsid luureülesandeid Vietnamis ja Iraagis. Mõned lennukid anti kuuekümnendatel üle USA-le sõbralikule Taiwanile- U-2 abil spioneerisid saarel elavad kapitalistlikud hiinlased mandril elavate kommunistlike hiinlaste järele. Möödunud poole sajandi jooksul on lennukist välja lastud ligi paarkümmend erinevat modifikatsiooni, nende hulgas ka üks täiesti tsiviilotstarbeline. Jutt on ER-2-st, NASA lendavast teaduslaboratooriumist.

Oleks nagu aeg veteranil pinsile jääda, aga isegi luuresputnikute ajastul ei saada kuidagi ilma U-2 hakkama.
Lockheedi U-2 ümber on tema loomisest alates valitsenud mingi sagimine. Algas see kõik juba ülisalajastest ülesannetest, mida lennuk täitma pidi. Relvastusse võeti U-2 1957 aastal, 15 masinat läks Strateegiliste õhujõudude juhtkonna alluvusse kuuluva luureüksuse koosseisu, kümme järgmist masinat läbis hoolika katsetuste programmi NASAs. Ainuüksi 1957 kuni 1960 aastani sooritasid õhujõudude luureüksusesse kuuluvad lennukid 6048 luurelendu, neist 2400 kõrgemal kui 18 000 meetrit. Masinad startisid erinevatest baasidest Puerto-Ricol, Austraalias, Aasias ja Lõuna-Ameerikas. Lennukite piloodid esinesid tsivilistidena, loomulikult ilma mingite dokumentideta. Samuti ei olnud ka ülesandele siirduvatel lennukitel mingeid eraldusmärke. Mitmete aastate jooksul sooritasid need lennukid lende endise NSVL territooriumi kohal, millest me mõistetavatel põhjustel pikki aastaid midagi ei teadnud. Nii näiteks osales 1960 aasta esimesel mail Sverdlovski lähistel allatulistatud Francis Powers regulaarselt terves seerias salajastes lendudes, mis kestsid üle aasta. Startinud Incirliki baasist Türgist Adani linna lähedalt või Pakistanist Peshawarist, lendas ta mööda varemvalitud maršruuti Norrasse Bodö lennuväljale.
Oma mälestustes märgib Powers, et kaheksatunnine lend toimus enam kui 20 000 meetri kõrgusel stratosfääris, ning oli mõnel etapil mil lennuk lendas väljalülitatud mootoritega nagu purilennuk, puhtfüüsiliselt erakordselt raske. Pilooti ei muserdanud mitte üksnes masendav üksindustunne, vaid tal polnud võimalik ka pidada raadiosidet lendude keskusega ega ka kõrgusülikonna tõttu süüa ega juua. Pealegi ei lahkunud hetkekski ohutunne, jälgides nõukogude õhukaitsehävitajate pidevaid katseid teda alla tulistada. Tema õnneks olid tolleaegsete nõukogude hävitajate tehnilised parameetrid selleks ilmselt ebapiisavad. U-2 asus nende jaoks sõna otseses mõttes kättesaamatus kõrguses. Sellise kõrguse saavtamiseks oli lennukil terve rida konstruktsiooni iseärasusi, mida juba eespool sai kirjeldatud. Nii näitekks oli sstart tänu neile algul äärmiselt harjumatu ning ebamugav. Abirattad kinnitusid tiivaotstesse pukside ja trossi abil, mille teist otsa hoidis tehnik, kes jooksis startiva lennuki kõrval ning kui lennuk oli saavutanud piisava kiiruse, tõmbas trossist ja tugirattad pudenesid stardirajale. Teise tiivaga toimus samuti ning lennuk sai edukalt startida. Ka maandumisel tekkisid probleemid. Piloodid harjutasid maandumist “silma järgi”. Toimus see nii- harilikult maanduti vastutuult nagu purilennukil ning balanseeriti kaldetüüridega kuni lennuk kaotas täielikult kiiruse. Siiski said lennukid maandumisel tihti vigastusi, ning kümne aasta jooksul kaotati ligi pooled 1956 aasta tellimuse põhjal ehitatud masinad. Nii võib tuua näiteks sellise juhtumi, kus lennuk U-2C-L0, mille seerianumber oli USAF 56-6714 ja mis on praegu muuseumieksponaadina ühes California lennuväebaasis välja pandud, sai vigastada hädamaandumisel karjamaale Orwilli linnakese lähedal. Selle masina maandas piloot kapten Edward Beaumont “kõhule”, kuna tundis end 19 500 meetri kõrgusel toimunud treeninglennu ajal ootamatult halvasti.
Luurelendudeks varustati piloote soome pussi, summutiga püstoli, mürgiampullide, nende riikide, millistest üle lennati, üksikasjaliste kaartide, valuuta, kellade ja muude väärisesemetega vajaduse korral kohalikele maksmiseks ning muude “Bondilike” rekvisiitidega.

Selgus veel üks fakt- lennukis paiknev katapultiste oli Powersi sõnul varustatud võimsa lõhkeseadeldisega- vaenlase kätte sattumine oleks olnud üpriski keeruline…Powersile olla saladuse paljastanud uks tehase lennuväljal töötanud tehnikutest. Sestap, kui teda tabas lennul 68 000 jala kõrgusel nõukogude rakett, hülgas ta kabiini ilma katapultistmeta ja avas langevarju käsitsi. Vangi sattununa jutustas ta sellest Ametiühingute Maja sammassaalis toimunud kohtuistungil.


Pärast lühiajalist vangisistumist vahetati Garry Powers 1962 aasta 10 veebruaril Berliinis Glienicker Brückel välja tuntud nõukogude luuraja polkovnik Rudolf Abeli vastu,

kes oli Ameerikas areteeritud. 62 aasta oktoobris lõpetas Powers oma teenistuse CIAs ning siirdus tööle Lockheedi, kus jätkas U-2 katsetamist. 1970 aastal hakkas lendama helikopteril, algul “rohelise patrullina”, hiljem Los Angelese televisiooni- ja raadiouudiste kompaniis.

Hukkus helikopteriõnnetuses esimesel augustil 1977.



U-2

Tehniline kirjeldus:

Kõrgusluureks ja teaduslikeks uuringuteks ettenähtud monoplaan. Konstruktsioonilt vabaltkandva keskse tiivaasetusega ning allalastud tiivaotstega , mida maandumise ajal suuskadena kasutati Tiib on täismetallkonstruktsioon. Tiiva pindala- 52,5 ruutmeetrit.
Kere- täismetall monokokk kandva kattekoorikuga. Korpuses tiibade taga asetsevad pidurdusklapid, mis avanevad ettepoole.

Saba- vabalt kandev täismetallist. Juhtpinnad on varustatud trimmeritega. Mõningatel masinatel on paigaldatud kerealune kiil.
Telik- keresse tõmmatav tandem, mille mõlemad toed on varustatud paarisratastega.Tiibade otstes paikneval eemaldataval tugitelikul on samuti paarisrattad
Saba- ja tiivarattad on väikese diameetriga ning täiskummist kattega. Piduritega on varustatud vaid peateliku rattad. Kere tagaosas paiknevas konteineris asub pidurduslangevari. Mootor: üks turboreaktiivmootor Pratt&Whitney J-57C tõmbega 4990 kg või J-75-P-13 samasuguse tõmbega. Sisemised kütusepaagid mahutasid 2970 liitrit, amuti sai kasutada kaht tiivaalust lisapaaki mahutavusega 395 liitrit kumbki. .

Modifikatsioonid:

U-2A- Esimene modifikatsioon, mis
lasti välja nii õhujõudude kui
CIA vajadusi arvestades


U-2B- 1959 aasta modifikatsioon CIA
Vajadustele


U-2C- U-2B edasiarendus

U-2C(T) U-2C treeningversioon


U-2E- U-2 elekroonse luure ja
-võitluse vahenditega


U-2F Õhus tankimise võimekusega


U-2R Praktiliselt uus mudel U-2
disainiga. Edaspidi nimetati
lennukit TR-1

[toomas tyrk]

1952 aasta juunis-juulis tulistasid nõukogude hävitajad alla Balti mere kohal patrullendu sooritavad Rootsi lennukid,
16 juunil Hiiumaa lähedal “Catalina”
ning 13 juulil DC-3.

"Popular Mechanics" pole ikka mingi õige ajakiri, vähemasti ajaloo kohapealt mitte

Kohe alguses selline prohmakas. See oli vist ikka veidi teises järjekorras. DC 3 oli see lennuk, mis SignInt'i tegi ning esimesena alla tulistati. 13. juunil. Ning Catalinad saadeti seda (ning meeskonnaliikmeid) otsima ja üks neist tulistati 16. juunil alla.
http://en.wikipedia.org/wiki/Catalina_affair

[Lemet]

Pole sel populaarsel mehaanikal selle koha peal mingit süüd,(nemad pajatasid hoopiski sündmustest Balti mere kohal 08.04 1952, mil olla alla tulistatud ÜSA mereväe patrull-lennuk ja mille kohta ma paraku netist mingit muud infot ei leidnud.) Kui, siis vast ikka juurdelisatud airforce.ru saidil. Mida tasub kah avada, selleks ta seal seisabki Tabelis number kaks on asjad igal juhul just niipidi kirjas, nagu siingi seisab, koos viidetega. Ning allpool on õige kuupäev kah kirjas. Ilmselt on saidi autoril näpp vääratanud ning kuue asemel seitsmele sattunud. Kust eelmainitud viga mul kahe silma vahele jäi ka siia lipsas. Nagu esimestes ridades täheldatud sai, elas artikli algne materjal üle suht märgatava kontrolli ja muutmise. Loodetavast ei muuda see viga kirjatüki lugemisväärtust nüüd suisa olematuks. Siinkohal suurimad tänud ka lugupeetud kaasfoorumlasele EOD tema abi ja professionaalsete seletuse eest eest.

[man21]

Tänan, Lemet! Oled jällegi suure töö ära teinud. Enamuses olen ma nende sündmustega kursis, kuid oli ka huvitavaid nüansse, mida varem kuulnud pole ja muidugi pildimaterjal, mille eest olen eriti tänulik.

[Lemet]

Nagu lubatud...

Lugu sellest, kuidas vene lennuvägi mööda taevaalust U-2 taga ajas ja mis sellest kõigest lõpuks välja tuli...


Need viirastuslennukid hulkusid nõukogude õhuruum kõige suuremates sügavustes. Mustade monoplaanide piloodid vaatlesid läbi teravate objektiivide nõukogude kõige salajasemaid sõjalisi ja kaitseobjekte Siberis ja Kesk-Aasias, Venemaa lagendikel ja Kaukaasia mäestikes, Baltikumis ja Kaug-Idas. Nad olid kindlad enda täielikus karistamatuses, sest lennud kulgesid stratosfääris.Isegi kõikvõimas Allen Dulles oli kindel, et maailmas pole olemas selliseid rakette ja hävituslennukeid, mis suudaksid tema viirastuslennukeid tabada. Sama uskus ka president Dwight Eisenhower. Küll aga ei saanud sellega nõustuda nõukogude liider Nikita Hruštšov.
Peaaegu viiskümmend aastat tagasi tulistati luurelennuk Lockheed U-2 alla. Sellega sai hakkama seniitraketikompleksi S-75 lahinguüksus, mida sel hetkel käsutas major Mihhail Voronov.
Vähesed aga teavad, et U-2 püüdmises osalesid ka nõukogude hävituslendurid. Täna avame selle saladuse. .

1956 aasta neljandal juulil sooritas U-2 esimese lennu NSVL kohal. Startinud Ühendriikide lennuväebaasist Wiesbadenis, tollases Saksa Föderatiivses Vabariigis, kulgesid lennud üle Moskva, Leningradi ning Balti ranniku. Lendude aruandes oli öeldud, et lend kulges üle kahe “maailmas kõige kõrgemal tasemel valvatava ja kaitstava piirkonna. Lend oli edukas, nõukogude õhukaitse tuld ei avanud.”
Fotod mis tehti 90 cm fookuskaugusega aparaadiga, hämmastasid spetsialiste oma kvaliteediga. “Detailid olid niivõrd selgelt näha,” meenutasid hiljem spetsialistid, “ et võis lugeda isegi pommitajate sabal asuvaid numbreid.”
Juulis sooritati Wiesbadenis paikneva allüksuse “10-10” poolt viis luurelendu NSVL kohal, lennukid tungisid õhuruumi ligi 20 000 meetri kõrgusel. Saadi teada paljugi uut nõukogude õhukaitse süsteemi kohta, tema tegevuspõhimõtete, püüdurhävitajatega lennuväljade asukohtade, õhutõrjesuurtükiväe ja radarjaamade positsioonide jms kohta. Huvi tunti ka paljude teiste militaarotstarbeliste objektide vastu, nagu näiteks mereväebaasid.

Meenutab endine sõjaväelendur Vassili Pikalin. 1991 aastal kirjutas ta käesolevate ridade autorile Riiast:
“1956 aasta 5 juuli hommikul olime häälestatud komandöride ettevalmistuseks. Asi oli selles, et meie viieteistkümnes Oršanski F.E Dzeržinski nimeline hävituslennuväe polk (esimene hävituslennuväe polk TTPAs) baseerus Rumbula lennuväljal Riia külje all ning 1955 aasta lõpul hakkasime ümber õppima ülehelikiirusega hävitajale MIG-19. Esimestena hakkasid uut masinat omandama diviisi ja polgu juhtkond. Mina olin diviisikomandöri asetäitja polkovnik Pirogovi juhitavaks ning olin seetõttu kaasteenistujatest paari-kolme harjutuse võrra eespool.
Kuna viiendaks juuliks polnud õppeprogramm veel lõppenud, siis lahinguvalvesse polku ei pandud. Lennukid asusid alalistel seisuplatsidel ilma ripp-paakideta.Ühesõnaga, nagu ma juba ütlesin, valmistusime plaanilisteks õppelendudeks. Minule kinkis algav päev aga raskema katsumuse. Einestasin just polgu sööklas, kui mind kutsuti ruumist välja ning polgu komandöri polkovnik Jessini käsul sõidutati tema autoga leennukite seisuplatsile, kus asus ka minu lennuk. Hämmastas, et MIG oli juba väljalennuks ette valmistatud, lennuki ligidal lebasid aga kompenseeriv kõrgusülikond ning langevari. Sain käsu lennata NSVL riigipiiri rikkuvat lennukit tabama, mis juba Moskva alt tagasi pöördus. (Enne seda oli õhku tõstetud piloot Aleksander Odnoljubov). Pärast starti võtsin juhtimispunkti “Pahra” (30-s Õhuarmee) käsul kursi 180 kraadi. Kui raadioside muutus halvemaks, sain käsu:
Andke “Tammele” (hävituslennuväe diviisi, mis paiknes Šiaulijai lennuväljal, juhtimispunkt) edasi signaal “1001”. See tähendas, et nad oleksid pidanud lendu edasi juhtima. Tegelikult vastas “Tamm” aga, et ei tea ega tunnista sellist signaali.Side “Pahraga” oli selleks hetkeks küll veel püsiv, aga väga nõrk. Šiaulijaile lähenedes kuulsin samal sagedusel raadiosidet diviisi komandopunkti ja kolme lennuki, kahe MIG-17 ja JAK-25, vahel. Nagu ma hiljem teada sain, juhiti ka neid avastatud sihtmärgi peale.
Seoses sellega, et “Tamm” keeldus minu lennukit juhatamast ning kütus hakkas otsakorrale jõudma, palusin “Pahralt” luba Šiaulijais maandumiseks. “Pahra” andiski algul loa, aga siiski tuli 01 (30 Õhuarmee komandör lennuväe kindral-leitnant Mironov) korraldusel jätkata lendu üldsuunaga rikkuja poole, keda komandopunkt nägi kõige järele otsustades väga katkendlikult.Paari minuti pärast lubati mul siiski maanduda. Kütusepuudusest suri mootor kohe peale maandumist välja. Seisuplatsil oli diviisi staabiülem, kes tundis huvi,miks ma edastasin “Tammele” käsu “1001”, aga mitte “10-01”. Vastasin, et sellise käsu sain armee komandopunktist. Pärast sain teada, et staabiülema täpse signaali mitteteadmise eest said diviisi juhtimise mitmed ohvitserid karmilt karistada.
Jõudnud tagasi oma lennuväljale Rumbulis, sain teada, et armeejuhataja käskkirjaga on loodud spetsiaalne grupp piiri rikkuvate lennukite tabamiseks. Grupi vanemaks määrati diviisi tüürimees major Galuškin, minust tehti põhiline täideviia ning veel oli grupis kapten Skriptšenko. Valvet pidime pidama Leedu linna Kedainiai lennuväljal. Efektiivsemaks juhtimiseks paigaldas “Tamm” sideks meiega lisaks raadiole veel juhtmed. Tegutsemisskeem oli järgmine- märgile juhitakse ainult mind, kõik ülejäänud lennukid viibivad maa peal, kuna nii on kergem suunata. Samuti suunatakse sihtmärgile ka üks lennuk Karpaatide sõjaväeringkonnast. Selgituseks niipalju, et viiendal juulil tungis piiririkkuja meie õhuruumi Balti ja Karpaatia sõjaväeringkonna kokkupuuterajoonis. Niisiis plaaniti operatsioon läbi viia vaid kahe lennuki koostöös.Viiendal juulil oli ka tuvastatud, et rikkuja lendas kuskil 20 000 meetri kõrgusel, aga MIG-19 praktiline lagi oli 17 800 meetrit. Mulle antud ülesanne nägi ette saavutada 20 000 meetrine kõrgus nn “dünaamilise mäe” abil, s.t. lennuk peaks peale hoovõttu sooritama otsekui hüppe.
Kuuenda juuli varahommikul teatati meile, et SFV kohal sooritab lendu suure lennukõrgusega lennuk. Täiesti võimalik, et tuleb meie poole. Nii ka juhtus. Lennuki liginedes Brestile saadeti mind õhku teda kinni võtma. Ilm, nagu ma hästi mäletan, oli pilvitu, nähtavus eeskujulik. Pärast kõrguse 12 500 meetrit kogumist(forsaaži sisselülitamise kõrgus) hakati mind kursil 180 kraadi “piiririkkuja” suunas juhatama, kes lendas minuga samal kõrgusel vastupidises suunas.Peagi nägin samatüübilist “rikkujat” punast värvi ninaga lennukis. Tuli välja, et kuuendal juulil saabusid Karpaatia sõjaväeringkonda hävitajad MIG-19 Kubanist ning üks neist saadeti samuti rikkujat püüdma. Nii meid teineteise kallale saadetigi. Päris rikkuja aga suundus meie peade kohal rahumeeles Moskva suunas. Seejärel, nagu meile hiljem räägiti, Leningradi poole, edasi aga mingi Skandinaavia riigi lennuväljale.
Järgmisel päeval, kaheksandal juulil, aeti mulle ette uus lennuk, kuna minu omal oli mootor oma ettenähtud ressursi praktiliselt ära töötanud. Lõunaks lendas Kedainiai lennuväljale armeekomandör. Kindral-leitnant Mironov teatas, et on olemas Peastaabi otsus suunata märgile vaid üks lennuk ja et põhiline ülesanne on pandud teie peale, Pikalin. Tõsi küll, kaheksandal oli kõik vaikne. Kuid üheksandal kordus paljus see, mis oli kuuendalgi toimunud. DDRs paiknevast nõukogude vägede grupist teatati, et kõrglennuk liigub suunaga NSVL suunas. “Tammelt” saadud käsu kohaselt startisin ning võtsin taas kursi 180 kraadi 12 500 meetri kõrgusel. Seejärel anti mulle uueks kursiks 270 kraadi. Rikkuja lendas sel hetkel Bresti kohal. Mõne aja möödudes sain uue käsu:
“Pööre paremale nurgaga 30 kraadi kuni käskluseni.” Ja kohe järgnes informatsioon:
“Rikkuja asub kuue kilomeetri kaugusel, kõrgus 16 000- 16 500 meetrit.”. Võis kindla peale rünnata. Mind pöörati 60-70 kraadi ning anti käsk “Lülitada sisse forsaaž!”. Valmistusin rünnakuks.
Kuid…Pärast forsaaži sisselülitamist toimus umbes 15-20 sekundi pärast plahvatus. Punast värvi lambike armatuurlaual teatas- “Tulekahju vasakus mootoris”, kus pöörded järsult langesid. Kandsin juhtunust ette komandopunkti ning pöördusin 40-50 kraadi vasakule kontrollimaks visuaalselt, kas on tulekahju tunnuseid või mitte. Veendunud, et lennuki järel venib tume suitsusaba,sulgesin vasaku mootori tulekustutuskraani. Signaallambike kustus, kadus ka suits. Piiririkkuja lendas taas karistamatult Moskva poole, õhus polnud ju peale minu ühtegi hävitajat. Ilm oli sel päeval eeskujulik, pilveraasugi polnud ja arvatavasti sai U-2 piloot pildistada kõike, mida ülesanne ette nägi. .. Armee staabist kohale lennanud komisjon tuvastas, et tulekahju puhkes pärast forsaaži sisselülitamist kõrgsurve magistraalist tuleva torukese halva keevituskvaliteedi tõttu. Kütus sattus emulsioonina mootori ja kere vahelisse ruumi… .
Kui U-2 tagasi pöördus, tõsteti meie Rumbuli lennuväljalt õhku meie polgu kõige paremini ettevalmistatud lendurid. Nendeks olid eskadrillikomandör major Sokolov ning lülikomandörid kaptenid Kornejev ja Kapustin. Aga kõik tulemusteta. Esimene maandus Šiaulijai lennuväljal, teine Poolas. Kapten Kapustinil jäi lennuraja algusest puudu 500 meetrit, ta pööras vasakule luhale ning rammis maandumisel lambakarja. Suure kiiruse tõttu lõikus ta lõpuks ühe mahajäetud maja varemetesse. Lennuk purunes, ise jäi küll ellu, aga invaliidina. Selgroog sai õnnetuses viga.
Hiljem viidi läbi piiririkkumise arutelu. Armeekomandör andis edasi, et Nikita Sergejevitš Hruštšov olla ütelnud, et lendur, kes toob piiri rikkuva kõrglennuki alla, esitletakse viivitamatult Nõukogude Liidu Kangelase aunimetuse saamiseks ning materiaalses plaanis saab kõik, mida vaid soovib. Edastati ka kaitseministri otsus, et sellele piloodile omistatakse kohe järjekordne sõjaväeline auaste. Kuulasin armeejuhatajat ning pähe ronis mõte: “Kuidas küll seda rikkujat alla lasta…?”
Selline oli siis sõjaväelendurist erupolkovnik Vassili Pikini pihtimus. Mis on näitlikuks tunnistuseks sellest, et esimesed katsed kõrgluuraja lendu takistada ei andnud mingeid tulemusi. Muideks, tänaseks päevaks on teada, et ameerika piloodid teadsid, et neid püüdsid korduvalt tabada MIG-17 ja MIG-19 lendavad nõukogude piloodid. Ning teadsid ka seda, et teatud tingimustel võivad need lennukid dünaamilist küngast kasutades ka nendeni ulatuda. Kuid U-2 piloodid viisid harilikult rünnakut märgates pöördega oma lennuki MIGide ründeulatusest lihtsalt minema.
Nimetada U-2 lendusid lihtsalt jalutuskäikudeks õhus aga ei saa kuidagi. Ka u-2 lendurid hukkusid ning said raskeid vigastusi. Kuid sellest kõigest allpool.

Järgneb...

[Lemet]

Järg...

2

Lennukite tungimine nõukogude õhuruumi avastati NSVL PVO vahendite abil ning 10 juuli noodis kirjeldas nõukogude valitsus õhupiiride rikkumist kui “…USA teatud ringkondade ettekavatsetud tegevust, mis on ajendatud soovist teravdada NSVL ja USA vahelisi suhteid” ja nõudis provokatsiooniliste luurelendude lõpetamist. Mõneks ajaks lennud tõepoolest ka katkestati. Kuid soov saada uusi luureandmeid oli sedapalju suur, et 1957 aastal lennud taastati. 1957-1959 aastani sooritati NSVL kohal ligi 30 lendu. Kusjuures toimusid need enam mitte ainuüksi Wiesbadenist, vaid ka Incerlikist Türgis, Atsu lennuväebaasist Jaapanis ning teistelt lennuväljadelt. Ameerika eriteenistuste huvisfääriks olid NSVL süvarajoonid- Siber, Kashastan, Novaja Zemlja, kus loodi ja katsetati strateegilise relvastuse uusi tüüpe.
Anname siinkohal sõna erukindral-polkovnikule Juri Votintsevile, kes oli 1960 aasta aprillis PVO korpuse, mille staap paiknes Taškendis, komandör.
“Sellele, mis toimus Kesk-Aasias 1960 aasta 9 aprillil, eelnesid huvitavad sündmused. Millised? Kõigest järgemööda. 1955 aastal, pärast Kindralstaabi Akadeemia lõpetamist määrati mind Moskva kaitseks ette nähtud PVO armee juhataja asetäitjaks. Armeele alluvad väeosad olid relvastatud seniitraketisüsteemiga S-25 “Berkut”. Peale “Berkuti” oli armee käsutuses oma aja kohta küllaltki täiuslikud kaugavastamise raadiolokatsioonivahendid. Asusid nad 200 kilomeetri kaugusel pealinnast. Ja 1957 aasta augustis avastas üks selline jaam Minskist ida pool umbes 20 000 meetri kõrgusel märgi. See liikus üle Minski Moskva suunas. Mõnikümmend kilomeetrit enne seniitraketikomplekside tuleulatusse jõudmist pöördus märk läände ja lahkus. Spetsialistide ees seisis keerukas ülesanne- märgi identifitseerimine. Esiteks liikus märk suures kõrguses. Teiseks tekitas hämmastust see, et märk “lasi varvast”- kadus aeg-ajalt ekraanidelt just siis, kui ei oleks pidanud kaduma. Liiatigi hämmastas kiirus, mis teatud lõikudel erines tugevalt tavalisest lennukiirusest ning küündis vaid linnu lennukiiruseni. Eksperdid arvasid, et kui tegu on lennukiga, siis peaks ta nendel hetkedel lihtsalt kukkuma. Liiatigi ei sobinud märk ekraanil ka linnuparvega- sellisel kõrgusel need lihtsalt ei lenda. Mingi looduslik nähtus? Sondpall, mis lääne eriteenistuste poolt üles lastud?? Aga kuidas siis mõista seda, et märk liikus teatud punkti ning hakkas seejärel liikuma vastassuunda- läände? Küsimusi oli rohkem kui vastuseid. Ühesõnaga- nähtamatu märk, “viirastus”. Lennukeid, mis oleksid nii kõrgele lennanud, polnud ei õhujõududel ega merelennuväel, visuaalselt polenud ka järelikult võimalik kontrollida.
Väekoondise komandör kindral-pölkovnik Konstantin Kazakov kandis lokaatorite meeskondade avastusest ette Kindralstaabi ülemale marssal Sokolovskile ning kaitseminister Rodion Malinovskile. Samal õhtul toimus väekoondise komandopunktis nõupidamine, milles ka mina osalesin. Juhtis seda Kindralstaabi ülem. Lennuki pea-aegu Moskvani lendamise fakt seati kahtluse alla nagu ka märgi lennukõrgus. Kuid juhin tähelepanu, inimesed, kes tollal juhtisid relvajõude, olid ettenägelikud, otsustavad ning suutelised vastu võtma õigeid otsuseid. Partei Poliitbüroo loaga järgnes käsk- väeosadel astuda lahinguvalvesse täiskomplektsuses ja tangitud rakettidega. Ma ei tea, kas märkasid jumal taevas või lääne eriteenistused meie ettevalmistusi- rakettide transportimist, nende stardipositsioonidele paigaldamist jms, kuid katseid Moskvale läheneda “nähtamatud” enam ette ei võtnud.
Küll aga tuli mul “viirastustega” veel edaspidigi kokku puutuda. 1959 aasta mais olin ma Turkmeenia üksiku õhutõrjekorpuse (hilisem TurkVO PVO korpus) eesotsas. Väekoondise üksused paiknesid laiali viie vabariigi territooriumil. Tegu oli küllaltki nõrga väeüksusega, mille koosseisu kuulus vaid kaks hävitajate polku, mis olid varustatud MIG-17 ja MIG-19 tüüpi lennukitega. Samuti kuulus korpuse koosseisu ka kaheksa raadiotehnilist polku ja pataljoni vananenud seadmepargiga nagu näiteks raadiolokatsioonijaamad P-8 ja L-10. Need on nn. kahekoordinaatsed jaamad, mis määravad asimuudi ja kauguse sihtmärgini, sihtmärgi kõrguse määramisega nad enamalt jaolt toime ei tulnud. Ning kui ma tutvusin korpuse väeosadega, siis lennuväepolgus ( aga see oli esimene nõukogude ässade polk Suures Isamaasõjas) jutustas polgukomandör alampolkovnik Gorjunov mulle saladusliku loo. 3-4 kuud enne minu kohalemääramist, kuskil 1957 aasta veebruaris, avastas tolle aja kohta kaasaegne ja muideks ka ainukene jaam väeosas P-30 sihtmärgi kõrgusel 20 000 meetrit. Järelpärimistele sihtmärk ei vastanud. Tehti ettepanek tunnistada sihtmärk NSVL õhupiiri rikkunuks. Sihtmärgi ründamisks tõsteti õhku MIG-19, mida piloteeris kogenud lendur, eskadrillikomandör. Ta suutis ajada lennuki dünaamilise künka arvelt ligikaudu 17 500 meetrini. Sealt teatas ta, et näeb endast 3-4000 meetrit kõrgemal lennukit. Kuid sellel kõrgusel püsis hävitaja kõigest mõne sekundi,peale mida hakkas lennuk kiiresti kõrgust kaotama. Loomulikult kaotas lendur sihtmärgi silmist. Peatselt kaotasid selle ka lokaatorid, täpsemalt küll see üksainus, mis teda nägi, P-30.
Kui piloot oli maandunud, kandis ta ette oma jälgimise resultaatidest. Piloot joonistas meile lennuki, mida ta oli näinud. Pildil oli ristikujuline suure tiivaulatusega lennuk. Sellest teatati Moskvasse, Õhukaitsevägede Peastaapi, kust peagi saabus hävituslennuväe ülemjuhataja kindral-polkovnik Jevgeni Savitski koos grupi spetsialistidega. Moskvalased vestlesid kaua piloodiga, analüüsisid saadud andmeid. Komisjoni töö kokkuvõte hämmastas kogu polku- piloodi tähelepanekud, keda “viirastust” jahtima saadeti, pandi kahtluse alla. Savitski kuulutas:
“Lendur mõtles välja, et jälgis tõusul sihtmärki, tahtis vist silma paista, autasu teenida…” Jäi mulje, et komisjonil oli kindel arvamus- lennukeid, mis suudaksid paar tundi 20 000 meetri kõrgusel lennata, pole olemaski.
Ameerika lennuväebaas Incerlikis, Türgi linna Adani lähedal, oli küllaltki tundud objektiks. Sestap kuulutati Ühendriikides avalikult, et seal hakkab baseeruma NASA ilmastikutingimuste uurimisega tegelev eskadrill. Varsti ilmusid ka “teadusuuringuid” sooritavad lennukid, seejärel aga ka küllaltki eripärase ettevalmistuseda piloodid. CIA esindajad sõitsid mööda õhujõudude baase ning värbasid parimaid noori piloote uude teenistusse, mis kandis nime “10-10”. Kutsuti lendur staapi ja pakuti talle võimalust lennata superlennukitega. Samas lubati olemasolevast kolm korda suuremat palka- kuni 2500 dollarit kuus. Paljud piloodid nõustusid. Ning alles peale salajase lepingu sõlmimist CIAga anti neile teada, et uus tegevus on seotud luurega. Pilootidele, kes saabusid Incerlikki, langes osaks kõige keerulisem- NSVL lõunapiiri “avamine”. Aga kõigest järjekorras.
Võimalik, et eskadrilli tegevus oleks jäänud tänase päevani saladuseks, kui seda poleks avanud 1960 aasta esimesel mail alla tulistatud Francis Powers. Tema lennuk tulistati Sverdlovski kohal alla, ise hüppas ta langevarjuga välja. Powers jutustas, mis ja kuidas toimus 1956-1957 aastatel. Piloodid tõusid Incerliki lennuväljalt õhku ning lendasid itta kuni Vani linnani Türgis, mis paikneb samanimelise järve kaldal. Sealt võeti kurss Iraani pealinnale. Lennanud üle Teherani, suunduti itta, Kaspia mere poole. Lõuna poolt Mešhedi linna ületati Iraani- Afganistaani piir ning liiguti edasi piki Nõukogude- Afgaani piiri. Veidi enne Pakistani tehti taas pööre ja suunduti vanal maršruudil Incerlikki tagasi.
1960 aasta 9 aprillil, veidi enne koidikut, lükati ühest Pakistanis asuva Pešhawari lennuvälja angaarist välja lennuk. Autolaternate valguses säras tema must kate idamaises öös nii kummaliselt, et isegi ammu USA-st saabunud lennuväespetsid kissitasid silmi. U-2 oli juba varem siia toimetatud ning piloot, kel seisis ees keerukas lend, võis ainult oletada, et seda tegi keegi tema kaasteenistujatest Incerliki lennuväebaasist. Täpsustanud mõnda fakti veel kolonel William Sheltoniga, lõpetas ta lennuriietuse selgapaneku ning suundus peale käepigistuste vahetamist U-2 juurde.
Shelton saatis teda külma rahuliku pilguga. Piloot pidi tooma üksusele “10-10” uut kuulsust. Läbikukkumist kolonel ei oodanud. Muideks- kui isegi oleks midagi ebameeldivat juhtunud, siis ei üksusele “10-10” ega isegi USA-le poleks ametlikult mingit kahtlust langenud. Lennukil, nagu ka lenduri kombinesoonil, polnud mingeid eraldusmärke. Planeeritult võis piloot vangi sattuda ainult surnult. Selleks asus tema istme all kolm naela lõhkeainet, mis oleks muutnud pisikesteks tükkideks mitte ainult lennuki, vaid ka selle piloodi.
Mõne minutiga kogus startinud U-2 üle 18 000 meetri kõrgust. Vasakul oli Afganistan, paremal lebas tõusva päikese kiirtes Hiina, otse ees oli aga NSVL, peamine huviobjekt, mida pelgasid paljud “10-10” piloodid. CIA poolt palgatud endine USA õhujõudude piloot vaatas alla maa peale, seejärel mõõteriistadele ning veendunud, et piir on ületatud, andis sellest kokkulepitud signaaliga ( kaks klõpsatust sidelülitiga) maa peale teada. Andis teada ning jätkas lendu. Veidi hiljem lülitas ta sisse fotoaparatuuri ning muu jälgimistehnika. Temale oli osaks saanud ülimalt keeruline ülesanne, keerulisem kui hiljem Powersile antu. Milles see keerukus väljendus?
Tuli lennata üle nelja ülisalajase nõukogude sõjaväeobjekti, Semipalatinski tuumapolügooni, mille kõrval asus strateegiliste pommitajate TU-95 baas, üle PVO raketipolügooni Sarõ-Šaganis ning raketipolügooni Tjura-Tamis, mida laiemalt tuntakse Baikonuri kosmodroomi nime all. Nimelt neid objekte tuli fotoaparaadi kõikenägeva objektiivi ja muu tehnika abil üle vaadata. Esimeseks jäi teele Semipalatinski polügoon.
NSVL riigipiiri rikkumise fakti uurimise materjalidest;
“1960 aasta 9 aprillil lendas Pamiiri rajoonis, 430 kilomeetrit Andižani linnast lõuna pool, Pakistani suunast üle NSVL riigipiiri välismaine lennuk. Turkmeenia üksiku õhutõrjekorpuse raadiolokatsioonipostide kuritegeliku hooletuse tõttu avastati vaenlane alles kell 04.47, kui ta oli jõudnud tungida juba 250 kilomeetri sügavusele nõukogude territooriumile. Eelmainitud rikkuja jõudis välja Semipalatinski polügoonile…”

Näib, et dokumendi näol on tegu vaieldamatu tõendiga, kuid…Vaat mida räägib sel teemal erukindral-polkovnik Juri Votintsev:
“ 9 aprillil kuskil kella seitsme paiku hommikul kohaliku aja järgi kandis korpuse komandopunktist ette operatiivkorrapidaja, et raadiolokatsioonijaam, mis oli paigutatud Issõk- Kuli järve äärde 4500 meetri kõrgusele üle merepinna, avastas piiri lähedal sihtmärgi. See ületas piiri ja suundus otse põhja. Tõstsime õhku neli hävitajat MIG-19, aga hoopis nemad ei suutnud märki avastada…”
Aga kuidas siis suhtuda dokumentidesse, mida aeg ei riku? Võib-olla veab Juri Vsevolodovitš Votinskit alt mälu, võib-olla ajab ta 9 aprillil juhtunu segamini esimese maiga, mil lendas Powers?
“Ei, kindlasti mitte!” vastab Votintsev kindlalt, “Mäletan hästi, kuidas mulle kanti ette sihtmärgi avastamisest. Ja ma isiklikult saatsin püüdurhävitajad sihtmärki tabama!”
Dokumentide analüüs ja toonaste sündmuste tunnistajate usutlemine viivad järgmistele järeldustele. Sihtmärk ilmselt avastati, kuid tema saatmine toimus suurte “aukudega”,
lahingumeeskonnal polnud kindlat veendumust, et nad “saadavad” piiririkkujat ning PVO kesksesse teabevõrku anti info piiririkkujast üle suure hilinemisega. Ja nimelt 04.47 Moskva aja järgi, kui ta oli juba jõudnud 200 kilomeetri sügavusele nõukogude territooriumile.
Siinkohal on vajalik seletada, et sihtmärgist teatamisega hilinemises on süüdi nii Kaitseministeeriumi keskorganid kui ka riigi PVO Peastaaap. Tuletame meelde kindral Savitski saabumist Taškenti 1959 aasta veebruaris, kui “viirastuslennuk” barražeeris Nõukogude Kesk- Aasia liiduvabariikide kohal. Tookord ta teatas, et sellisel suurel kõrgusel (20 000 meetrit) ei saa ükski lennuk pikemat aega lennata. Arusaadav, et kõrge Moskva ülemuse sedasorti instruktaaž ei saanud kahe kuu pärast Turkmeenia PVO lahingumeeskondadele jätta oma mõju avaldamata. Käesoleva kirjutise autor küsis toonastes sündmustes osalejatelt, kas nad teadsid tollal U-2 midagi. “ Ma olin sellest kuulnud,” lausus vestluses erukindral- leitnant Arkadi Kovatševitš, ”veel enne ületoomist lõunasse, kui Baltikumis teenisin.”
Sama kinnitasid ka teised lendurid, kes olid teeninud NSVL läänerajoonides. Kuulnud…Ilmselt oli kuulnud ka nõukogude luure. Aga oleks olnud vaja üksikasjaliselt uuruda kõike lennukisse puutuvat, tema võimalusi ja andmeid.


Järgneb...

[Lemet]

Järg

3

Muidugi, kõik Lockheed U-2 lennud toimusid sügava saladuskatte all, kuid Luure Keskagentuuril ei kulgenud kõik alati sujuvalt ning ilmselt oleks olnud võimalik üht-teist musta monoplaani kohta välja uurida. Ameeriklastel oli ka ebaõnnestumisi. Nii näiteks ütles ühel U-2, mis tungis NSVL territooriumile Baltikumi kandis, üles mootor. Tol korral aitas ainult Issand taevas, mootor käivitus siiski kõrgusel, mis oli õhutõrje suurtükiväele kättesaamatu. Seejärel järgnesid sündmused Hiinas, kus rikked lennuki mootoris võimaldasid Hiina rahvavabariigi lennukitel viirastuslennukile vahetusse lähedusse jõuda. Ameerika õhujõudude lendurile (kes oli rahvuselt hiinlane) jäi üle vaid kõige viimane võimalus- lennuk õhku lasta.
Tõeline läbikukkumine, kui nii võib öelda, järgnes 1959 aasta 24 septembril, mil 65 kilomeetri kaugusel Tokiost sooritas purilennukite maandumisväljakul hädamaandumise üks viirastustest, kel oli Siberi kohal lennates midagi mootoriga juhtunud. Lendur venitas küll Jaapani saarteni välja, kuid oli sunnitud maanduma tsiviillennuväljal. Sellel veetsid nii lendur kui lennuk kõigest veerand tundi ja kõik oleks olnud kõige paremas korras, kui mitte üks tüütu purilendur poleks osutunud ajakirjanikuks ning poleks jõudnud lennukit pildistada. Järgmisel päeval ilmus foto ajalehes. Enamgi veel, ajakirjanik kogus kokku ka pealtnägijate tunnistused. Kogunesid tähelepanekud, millest võis järeldada, et lennuk kasutab turboreaktiivmootorit ainult selleks, et koguda kõrgust ning planeerib peale seda hääletult, läbides pikki vahemaid. Järeldati ka, et lennukit kasutatakse ilmastiku uurimiseks, kuid teda võib ilmselt kasutada ka luureeesmärkidel.
Lisaks kõigele märgati lennuki ninaosas väikest aknakest, mis on ainult luurelennukitel. Segadusse ajas lennuki väljanägemine. Must värv, nagu märkis autor oma kommentaaris, on vajalik ainult radarkiirguse neeldumiseks. Loomulikult ei saanud tekkinud kära jääda ka NSVL eriteenistustel kahe silma vahele ning ilmselt pöörati sellele ka mingit tähelepanu. Ja ikkagi, vaatamata sellele, et viiekümne üheksanda aasta septembrist oli möödunud juba pool aastat, polnud 60 aasta aprillis erilist ettekujutust U-2 võimekusest. Sestap osutusidki riigi lõunapiire valvavad õhukaitsjad kutsumata külalise visiidiks pehmelt öeldes ettevalmistamata…
1960 aasta 9 aprilli hommik oli PVO lendurite major Boriss Staroverovi ja kapten Vladimir Nazarovi jaoks haruldaselt pingeline. Aga anname sõna nendes sündmustes osalejatele.
“Olime hommikul Volodja Nazaroviga valves, kui välja kuulutati kõrgendatud lahinguvalmidus,” jutustab erupolkovnik Boriss Staroverov, “Teatati, et lõunas ületas välismaine lennuk riigipiiri. Asusime oma kohtadele lennukites. Polgukomandör Ivan Garkavenko määras Volodja juhtijaks ning minu juhitavaks. Otsus oli igati õiglane- ehkki me mõlemad olime eskadrilli komandörid, oli tema lennukogemus SU-9 ligi sada tundi, minul aga ainult näpuotsaga. Nii oligi, et vistist oli Nazarov tollal üheks kõige paremini ettevalmistatud SU-9 piloodiks meie vägedes…”
Katkestame siinkohal Staroverovi jutustuse, et selgitada- selleks olid omad põhjused. PVO hävituslennuvägi ilmus Siberisse 1957 aastal, mil sealpaiknevatel lennuväljadel hakkasid viibima piloodid Moskvast, PVO Bakuu ringkonnas ja riigi teistest piirkondadest, kes siiani olid lennanud MIG-17 ja MIG-19 erinevatel modifikatsioonidel. Polk, milles teenisid Nazarov ja Staroverov, sai samuti kahte tüüpi lennukeid- MIG-19SV(samaljot võssotnõi- kõrglennuk-LEMET) ja MIG-17P(perehvatšik- püüdur-LEMET). Nende masinate peale õpetatigi esialgselt välja lendureid. 1959 aasta suvel ilmusid esimesed SU-9 tüüpi seeriamasinad. Lennukeid toodeti Novosibirskis. Tookord Llodi ka lendurite grupp, mida juhtisid kindral Jevgeni Savitski ning polkovnik Anatoli Karehh PVO Glavkomatist, mis võttis uued lennukid tehases vastu ja lennutas need riigi erinevates nurkades asuvatesse polkudesse laiali. Sellesse gruppi kuulus siis ka Vladimir Nazarov. Ja sealt oligi pärit tema suur kogemus SU-9 piloteerimisel. Päevast päeva suurenes koos lennutundide arvuga ka kogemus. Nazarov lendas nii hästi, et lennukite saajad pakkusid korduvalt talle teenistuskohta hävituslennuväes. Väejuhatus aga pilooti ei vabastanud ning Nazarov tegeles lennukite laialilennutamisega kuni 60 aasta veebruarini
Oma polgus sai Nazarovist instruktor ja ka Staroverovi sai esimesed kogemused SU-9ga tema käe all. Kuid kuni 9 aprillini jõudis Boriss sooritada vaid mõned lennud, olles õhus kokku vaid neli tundi. Polku saabunud lennukid olid veel “toored”, tihti oli probleeme riketega. Polk sai 12 lennukit, kuid lennata sai vaid 2-4 masinaga, ülejäänuid remontisid tehase esindajad, õigemini viimistlesid. Ja veel mõned read, iseloomustamaks meie lendurite ettevalmistust. Enne 9 aprilli polnud nad “õhk-õhk” tüüpi rakette lennukilt välja lasknud, aga muud relva SU-9 pardal polnud. Ja ikkagi oli šanss U-2 allatoomiseks 9 aprilli hommikul lendurite sõnul suur. U-2 oli ideaalne sihtmärk. Tuli vaid 20 000 meetri kõrgusele jõuda ja rakett välja lasta. Ja kõige järgi otsustades oli selline võimalus olemas.
“Muidugi, rakettidega tulistamise kogemuse puudumine on üüratu puudus,” rääkis Boriss Staroverov nende ridade autorile, “kuid raketid olid ju isesihituvate lõhkepeadega. Ja liiatigi olime meie, 50-ndate lendurid, sõjaaja põlvkond ega poleks eriti mõelnud, vaid läinud rammimisele. Nii oli meid ju kasvatatud. Muideks, pärastpoole meile selline ülesanne antigi. Minutid jooksid, aga stardikäsku ei tule ega tule. Meie, arusaadavalt, närveerime, luurelennuk on juba Semipalatinski lähedal. Vaevas kaks küsimust. Esiteks- miks nii kaua ei lasta õhku, rikkuja võib ju selle ajaga minema libiseda. Ja teiseks, kuidas me Semipalatinski peale lähme? Tagasiteeks enam kütust ju ei jätku! Tähendab on vaja lennuvälja maandumiseks.
Teadsime, et Semipalatinski juures on ülisalajane objekt, selle juures aga lennuväli. “Moskva 400” nimetati seda meie keskel. Lendude instruktsioonis, kus näidatakse ära tagavaralennuväljad, seda aga polnud. Sestap leida stardi-maandumisrada, teadmata suunamajakate sagedusi, on raske. Aga lennata “mitte kuhugi” kiirhävitajal…
Kuskil tund peale valmisoleku väljakuulutamist saabus polku meie armee PVO lennuväe ülem kindral Jakov Pazõtško. “Argpüksid!!! Viivitamatult välja lennata!!” karjus ta kohe, “Minge piki Irtõšši, sealt leiate lennuvälja ning sealt juhitakse teid märgini!”
Meie vaidlesime vastu:
“Kes meid seal juhtima hakkab? Selle lennuväljaga meil sidet pole. Ja kui isegi juhatavad sihtmärgini, siis mida me peale rünnakut teeme- katapulteerume või???” Kindral jahtus pisut maha ja võttis meie vastuväiteid kuulda.
Kellelegi lugejatest võib jääda arusaamatuks, miks peaks katapulteeruma, kui lennuväli on lähedal, olgugi et teise ametkonna oma. Keegi vaidleb õieti vastu, et mis siin keerulist on? Helista, saa andmed ja stardi julgelt. Lõpude-lõpuks saab tähtsaid andmeid piloodile ka lennu ajal edastada. Muidugi, nii oleks võinud ja oleks pidanudki olema, aga…tookord tekkis niivõrd loll situatsioon, et edasine sündmuste käik, mida nüüd jutustama hakkan, jääb teisele poole igasugust tervet mõistust…!
Polgust läks teade kõrgemale poole, et SU-9 paar on stardiks ning
riigipiiri rikkuja tabamiseks valmis, andke tagavaralennuvälja koordinaadid. Aga sealtpoolt tuleb vastuseks, et lennuväli, millest te räägite, on salajane, kas teie lenduritel on vastava salastusastme load olemas. Lubasid meil loomulikult ei olnud. Järgmisekks vastati- las istuvad ja ootavad. Kaks- kaks ja pool tundi istusime hermeetilistes kiivrites ja kompenseerivates kõrgusülikondades. Need pigistavad kõvasti, aga asi pole muidugi selles. Ameeriklasest lendur-spioon lendab strateegiliste objektide kohal, pildistab, aga meid sinna lasta kardetakse- äkki saavad midagi liigset tuumavärkidega tegelejate platsilt teada. Kordan veelkord, kõik see on kaugelt väljaspool terve mõistuse piire.
Läbiviidud väike analüüs näitas, et luba kasutada PVO lenduritel strateegiliste pommitajate TU-95 stardi- ja maandumisrada, mis paiknes Semipalatinski polügooni lähedal, taotleti NSVL valitsuselt. Enne seda tegeleti küsimusega PVO peastaabis, õhujõududes, Riikliku Julgeoleku Komitees. Joonistub huvitav pilt- U-2 hulgub tuumapolügooni kohal, strateegiliste pommitajate baasi kohal, aga PVO ülemjuhataja marssal Sergei Birjuzov istub ja ootab- lubatakse tema lennukitel startida või mitte…
Luba stardiks saadi kella seitsme paiku Moskva aja järgi. Mõistagi oli U-2 selleks ajaks, kui Vladimir Nazarov ja Boriss Staroverov tuumapolügooni ligidusse jõudsid, juba ammugi sealt lahkunud, suundudes järgmise tähtsa sõjalise objekti, õhutõrjevägede raketipolügooni suunas.
Kui me maandusime salajasel lennuväljal, näitas baasi juhtkond meile radarist saadud õhuolukorra märkmeid. U-2 oli polügooni kohal selliseid viraaže keerutanud,” jätkas Boriss Staroverov jutustust. “Seal veendusime taas, et loa siin maandumiseks saime kõige kõrgemalt. Mina, lendur, kel oli lubatud ligipääs tuumalõhkepeadele, ei võinud külastada midagi peale söökla, ühiselamu ja oma lennuki seisuplatsi. Meil oli aga kästud pidada seal viieteistkümne päeva jooksul lahinguvalvet. Strateegiliste pommitajate meeskonnad kadestasid meie kõrgusvarustust ning imestasid, kuidas me küll “torude” peal lennata ei karda.
Uurinud PVO seniitrakettide polügoni Sarõ-Šaganis, võttis luuraja U-2 kursi Tjura-Tami(Boikonuri kosmodroom) raketipolügooni suunas. Selleks ajaks oli kogu nõukogude PVO hiiglaslik võrk tõstetud kõrgeimasse lahinguvalmidusse. Ründama valmistusid Uuralites paiknevad PVO väed, kes mängisid esimesel mail pearolli.
Jutustab endine sõjaväelendur Boriss Aivazjan, kes teenis Uuralites ühes lennuväeosas:
“Meenutan seda aega, ja sipelgad jooksevad…Pingeline oli meil viiekümnendate lõpus. Ja ega kuuekümnendatelgi kergem polnud. Lahinguhäired olid pea igapäevased asjad. Põhjuseks olid ameerika lennukid, mis lõunas tihti riigipiiri rikkusid. Lisaks lasti veel õhuvooludega kaasa jooksma luureaparatuuriga varustatud aerostaate. Meid hakati püüdelendudele saatma 1959 aastal, kui ilmusid MIG-19ned. Tõsi küll, lenduritel polnud selliste ülesannete täitmiseks kogemust. Mäletan, kord oli selline juhus…Kuulutati välja häire, jookseme lennukite juurde. Ja sel hetkel kuulen,kuidas polgu komandör, suurte kogemustega rindelendur õpetab jooksul minu juhitavat, vanemleitnant Igor Šišeljovi:
“Sa ära kohe tulista, mine päris ligi, nii saja meetri peale ja põruta siis!” Veidi hiljem liitus õppeprotsessiga polgukomandöri asetäitja, Nõukogude Liidu Kangelane Aleksander Viljamson.
Tormab minu juurde, ma istusin juba lennukis, ja ajab sihukest juttu, et praegugi on naljakas meelde tuletada.
“Sa ikka seda tead, kust kahureid sisse lülitada?” Vastasin, et vist peaks teadma küll, päris hästi kohe. Aga Viljamson jätkab, nagu poleks vastust kuulnudki:
“Ära kaota pead, kui kohe starti ei lubata, siis loeme instruktsiooni, ma juba andsin käsu, et toodaks…”
Vaat selline pingeline olukord oli…Me asusime pidevalt lennuväljal, kõrguskompenseerivates ülikondades, valmis iga hetk startima. Eriti saime väntsutada meie kapten Gusseviga kui kõige kogenenumad. Meie temaga olime kahekesi ainukesed, kes täielikult valdasid hävitajat MIG-19. Kuid juhtus nii, et 9 aprillil, kui luurelennuk üle meie salajaseimate objektide purjetas, ei tulnudki mul startida. Kusjuures kõige lihtsamal ja labasemal põhjusel- ma pidin läbi viima poliitinformatsiooni tundi. Esimestena jõudsid lennuväljale Gennadi Gussev ja vanemleitnant Vladimir Kartševski. Polgukomandör (kelleks vahepeal oli saanud Aleksander Viljamson) andis käsu lennata juhitavana Kartševskil. Tegevustaktika oli meil tookord selline, et startisime oma lennuväljalt ja maandusime Sverdlovski lähedal, kus tankisime. Seejärel sööst Orskisse, taas kütusetankimine ning sealt siis sihtmärki püüdma. Paar lähenes Sverdlovskile, kui midagi loksutas Volodja lennukit. Gussev rääkis pärast, et Kartševski lennuk kaotas ootamatult kiirust ning hakkas ühele tiivale vajuma, näis, et mootor kustus ära…Volodja katapulteerus alles siis, kui teliku rattad hakkasid jääd sügama. Loomulikult ei avanenud langevari ja Volodja hukkus.”
Katkestame siinkohal Boriss Aivazjani jutustuse ning märgime, et nõukogude piloot Vladimir Kartševski oli kahevõitluses “viirastuslennukiga” U-2 esimene ohver nõukogude poolelt. Kuid mitte viimane...


Järgneb...

[Lemet]

Järg

4

“Gussev maandus Koltsovo lennujaamas,” jätkab jutustust Aivazjan,”ning valmistus lendama Orskisse, kuid käsku selleks ei saabunudki. Nähtavasti oli piiririkkuja juba läinud…Pärast loodi komisjon katastroofi uurimiseks. Täpset lõpptulemust, niipalju kui mina mäletan, teada ei antudki, aga versioonid olid kas mootori rike või kütuse lõppemine. Tõsi küll, Moskva komisjon püüdis väga tõestada, et lendur oli lennuks ette valmistamata ning seetõttu hukkuski. Mina loen Volodja Kartsevski hukkumise süüdlaseks “külma sõda”
Jätame nüüd veidikeseks kõrvale hävituslendur Boriss Aivazjani ning märgime, et kui Uraali PVO jaoks oli U-2 lend mingil määral üllatuseks, siis “lõunamaalased” olid lennukit selleks ajaks jälginud juba ligi viis tundi.
Meenutab erukindral-leitnant Arkadi Kovatševitš, kes 1960 aasta aprillis oli Kesk- Aasias dislotseeruva õhuarmee staabiülem:
“Juhtus nii, et väeosade tegevust U-2 lennu tõkestamiseks juhtisid kahe komandopunkti meeskonnad- üksiku PVO korpuse ja meie, õhuarmee oma. Ja kui “viirastus” lähenes Tjura-Tamile, siis mõistsin, et raketipolügoon on tema viimane sihtmärk. Rohkem selliseid olulisi objekte läheduses polnud. Pärast Tjura-Tami läheb rikkuja otse lõunasse. Nii oligi. Muideks, eksida oli raske, analüüs näitas, et lendur täitis hoolikalt planeeritud luureoperatsiooni meie ülisalajaste objektide uurimiseks.
Kuni U-2 keerutas polügooni kohal, ajasin jalule hävituslennuväe polgu, mille lennukid olid suutelised ulatuma Tjura-Tam- Marõ joonele. Seda mööda pidi meie arvestuste kohaselt välismaine luuraja lahkuma. Tegu oli kõige lühema teega lõunapiirile. Polk oli relvastatud SU-9 tüüpi kõrgushävitajatega. Kahju on ainult sellest, et me ei suutnud neid tollal mõistlikult kasutada…”
NSVL riigipiiri rikkumise fakti uurimise materjalidest:
“Lennukid SU-9, mis omavad suures kõrguses ja suurtel kiirustel lendavate sihtmärkide tabamiseks paremaid lahingulisi omadusi, leidsid täiesti ebarahuldavat kasutamist. Lendur vanemleitnant Kudeljat ei suudetud komandopunktide koostöö äärmiselt halva organiseerimise tõttu sihtmärgil juhtida. Kapten Dorošenko osutus ebapiisavalt ette valmistatuks seda tüüpi lennukil suurel kiirusel ja suures kõrguses lendamiseks. Major Pogoreloje saadeti õhku juhuks, kui rikkuja peaks Karšist lääne poolt mööduma, aga ka teda ei juhitud sihtmärgile. Kaks ekipaaži Bakuu PVO ringkonnast saabusid Marõ rajooni suure hilinemisega, kui piiririkkuja oli juba piiri taga. Hävituslennuväe diviiside komandörid ja nende komandopunktid ning meeskonnad osutusid mitte ettevalmistatuteks uute kõrghävitajate suunamiseks. Koostöö diviiside komandopunktide vahel toimus halvasti. Polkovnik Menšikov, omades sihtmärgi püüdeoperatsiooni ettevalmistamiseks ligi viis tundi aega, ei informeerinud naaberdiviisi komandöri polkovnik Šilovit tema poolt vastuvõetud otsusest kõrghävitajate kasutamiseks, mis edaspidiste startide puhul muutis selle diviisi lõigus olukorra õhus segaseks ning hävitajate juhtimise üleandmine toimus suure hilinemisega.
Arkadi Kovatševitš kommenteerib seda dokumenti järgmiselt:
“Fakt on kangekaelne asi. Ainult et olukord oli keerulisem ja segasem kui nendes ridades. Muidugi, nii Menšikov kui ka Šilov, samuti ka meie komandopunkti meeskond, ei tegutsenud veatult, kuid tegid siiski minu arvates kõik meist sõltuva. Mäletan juhtunut hästi. Helistasin diviisikomandör Menšikovile:”Tõsta SU-9 õhku!” Aga tema vastab:” SU-9 pole keegi praktiliselt lennanud, alles alustasime väljaõppega. Siin lõhnab õnnetuse järgi” Argument oli muidugi kaalukas. Aga samas mõtlesin, et kui luuraja minema läheb, siis kes meid pärast küll kuulab, olid lendurid ümber õppinud või mitte. Polk on relvastatud kõrghävitajatega- see on peamine, aga risk on sõjaväelasele pidev kaaslane. Annan käsu lennukid õhku saata. Aga Mensikov annab uue söödu- lennukitel pole rakette. Ja laos pole samuti. Pole veel saabunud. Mida teha? Staabiinsenerid, kes komandopunktis asusid, ütlesid ette: ladudes on raketid MIG-19 jaoks, need sobivad ka SU-9le. Ütlen Menšikovile, et riputatagu need raketid alla.
Praegu on seda kõike muidugi kerge rääkida, aga kujutage tollast situatsiooni ette näiteks Menšikovi diviisis. Lendurid on ette valmistamata, iga hetk oota avariid või katastroofi. Rakette pole, nende kiirendatud korras laost toomine ja lennukite alla riputamine on samuti paras närvikulu. Oli seal diviisikomandöril mahti mõelda, et lendurid hakkavad võõra komandopunkti “nähtavuspiirkonnas”. Muidugi oleks pidanud selle est hoolitsema ja ka armee komandopunkt oli kohustatud seda ette nägema. Aga olukord muutus hävitajate suunamisel U-2le ju segaseks mitte selle tõttu, et diviisikomandör Šilovile teatati SU-9 kasutamisest liiga hilja, nagu on kirja pandud dokumendis. Muideks, . jutustan kõigest üksikasjalikult.
Niisiis, nõudsin startimist. Vanemleitnant Kudelja ja kapten Dorošenko suundusid piiririkkuja lennurajooni. Alguses juhtis neid oma komandopunkt, kuid raadiotehniliste vahendite võimalused on piiratud. Veidi hiljem võttis minu käsul hävitajad üle Šilovi majapidamine. Lihtne öelda, et võttis, aga mida nendega teha, seda nad ei teadnud. Suure lennukõrgusega kiirhävitajaid diviisis ei olnud ning nende lennurežiim oli komandopunkti lahingumeeskonnale teadmata.
Arvan, et isegi kui U-2 oleks läinud selle väeosa lähedalt, kus SU-9 dislotseerusid, poleks isegi nende oma KP suutnud neid sihtmärgile viia. Lihtsalt kogemus puudus. (Kui U-2 piiri taha kadus ja Moskva komisjon kõike raputama hakkas, tehti Turkmeenia sõjaväeringkonnas eksperiment U-2ga identse sihtmärgi ründamiseks. Ringkonda saabunud kogenud piloot lendurite ettevalmistuskeskusest ei suutnud analoogsetes tingimustes sihtmärki leida) Liiatigi, peale selle, et kogemus oli olematu, kulges SU-9 omandamine läbi vaevade ja raskuste. Kõrgemalt poolt saabusid piirangud kiiruse- ja forsaažirežiimidele ning teistele näitajatele. Lendurid ei olnud 9 aprilliks 12 000 meetrist kõrgemale lennanud, tähendab ka KP spetsialistide vilumus oli vastav. Aga kui isegi Mensikovi KP oleks olnud välja töötatud mingisugusedki juhtimisvõtted, siis Šilovi KP ei omanud sedasorti lennukite saatmisest-juhtimisest vähimatki ettekujutust. Sestap esimesena välja lennanud vanemleitnant Kudelja sihtmärgini ei jõudnudki.
Liiatigi puudus sel ajal mööda ääretuid Nõukogude Kesk- Aasia avarusi laialipillatud diviiside vahel side. Seda peeti läbi armee komandopunkti. Mina hoian kahte telefonitoru, konsulteerin Mensikoviga ning juhin sisuliselt hävitajat- õhku oli jäänud vaid kapten Dorošenko. Jutustan Šilovile “Sellisel ja sellisel kõrgusel kiirenda hävitajat M-1,7ni, seejärel lülita sisse forsaaž ja soorita hüpe üles.” Ei tea, kuidas kujunes kapten Doroško saatus edaspidi, kuid sel korral näitas ta end küll hiilgavast küljest. Esiteks leidista ainukesena 17 500 meetri kõrgusel U-2, mis läks temast 3000 meetrit kõrgemal. Ning teiseks suutis ta minna piiririkkuja lennukõrgusele. Dorosko kandis ette, et näeb rikkujat endast veidi kõrgemal ja seejärele teatas, et vajub. Hoida SU-9 ilma vastava ettevalmistuseta 20 000 meetri kõrgusel käis talle üle jõu.”
U-2 laks aga kaugemale ja kaugemale piiri poole. Varsti andis diviisikomandör Šilov mulle teada, et Dorošenko on piirirajoonis ja kütus on otsakorral. Käskisin Šilovil viivitamatult MIG-17 õhku tõsta ja eskortida Dorošenko lähimale lennuväljale. Seejärel järgnes lennuväe ülemjuhataja marssal Konstantin Versinini telefonikõne. Kannan talle ette:
“ Juhtisin SU-9 rikkuja juurde, aga U-2 on juba piirivööndis.”
Veršinin annab aga kohe käsu:
“Las ründab ja katapulteerub!”
Vaidlen vastu:
“Äkki ei kuku meie territooriumile, lennuk on juba piiritsoonis.”
Diviisikomandör Šilov oli selleks ajaks tõstnud õhku paari MIGe, mis tõid SU-9 lennuväljale. Maandus Dorošenko praktiliselt ilma kütuseta, kuid maandas siiski lennuki ühes tükis.(Esimesel mail, kui Powers lendas, kahetsesime koledasti, et kapten Dorošenko oli Novosibirskis lennukite järel ja ei saanud rünnakus osaleda.) Aga KPs helises taas telefon, mille teises otsas uudishimutses Verešinin: “Kas lendur katapulteerus või mitte?” Tundsin, et ülemjuhataja oleks hirmsasti tahtnud, et lendur kindlasti katapulteeruks. Mulle jäigi see soov tookord mõistatuseks…”
Püstitasime koos Arkadi Kovatševiga järgmise versiooni. Seda, et piiririkkuja lennuk tungis kaugele NSVL õhuruumi, teadis ka riigi kõrgeim juht Nikita Hruštšov, kes sattus raevu, et relvajõud ei suuda kuue tunni jooksul midagi ette võtta. Arusaadavalt langes soliidne osa vastutusest ka õhujõudude juhtkonnale. Katapulteerumine oleks võimaldanud väita, et lendur tegi kõik temast sõltuva. Muidugi võib ka olla, et marssal Versinin kartis lõplikult ärapõletatud kütusega lennukis piloodi hukkumist. Katastroofi vari oleks jällegi langenud ka õhujõudude juhtkonnale- spiooni lasite minema lennata ja oma lenduri hukutasite. Selleks hetkeks oli hukkunud juba Vladimir Kartševski-
Kohe peale 9 aprilli saabus Taškenti rohkearvuline komisjon PVO peastaabi ülema kindral Petr Demidovi juhatusel. Arkadi Kovatševitš ütles selle artikli autorile, et temaga keegi tookord ei vestelnud. Kuid vahetult enne äralendu Moskvasse küsis Demidov temalt, kas oleks olnud võimalik rikkujat tabada. Kovatsevski vastas, et kuni ei juhtimissüsteemid ega tabamisvahendid pole valmis, seni mitte.
Erukindral-polkovnik Juri Votintsev jutustas pärast 9 aprilli sündmusi järgmist:
“Ülemjuhataja Sergei Birjuzov viibis 9 aprillil kõik need kuus tundi PVO vägede keskkomandopunktis. Kui rikkuja lennuk minema läks, lausus ta häält tõstmata mulle:
“ Piiririkkuja minemalaskmise eest võetakse teid, seltsimees Votintsev, kas kohalt maha või karistatakse rangelt, aga hoidke pea püsti. Meil PVOs antakse ühe peksasaanu eest tosin mittepekstut”. Aga pärast saabus komisjon. Töötasid nad mitte üksnes Taškendis. Kohe läksid plommi alla mitmed lokaatorijaamad, aga vanemat tüüpi jaamad, nagu ma juba rääkisin, määrasid kõrgust ebatäpselt, näitasid 8 kilomeetrit, 10 ja 12 kilomeetrit, rikkuja aga läks 20 peal. Lisaks toimus märgi saatmine katkendlikult. Nagu mulle tundub kasutati seda kõike meie vastu ära. Partei Keskkomitee istungil kuulutasid Riikliku lennundustehnika komitee esimees ja minister Pjotr Dementjev ning peakonstruktor Artjom Mikojan, kasutades andmeid sihtmärgi jälgimisest:
“Maailmas pole olemas lennukeid, mis suudaksid kuus tundi ja nelikümmend kaheksa minutit lennata 20 000 meetri kõrgusel. Pole muidugi välistatud, et see lennuk kogus periooditi sellise kõrguse, kuid seejärel laskus ta tingimata madalamale. See tähendab, et nende vahenditega, mis olid maa lõunaosas, oleks tulnud lennuk hävitada.” Ning tehti järeldus: ”Vastutus juhtunu eest lasub täielikult PVO vägedel ja selle korpusel, mida käsutab seltsimees Votintsev!”
1960 aasta aprillis andis Nõukogude Liidu Marssal Rodion Malinovski välja käskkirja, NSVL riigipiiri rikkumise fakti kohta. Selles antakse karm hinnang PVO, õhujõudude ja Turkmeenia sõjaväeringkonna vastutavate isikute tegevusele. Kasutati seal väljendeid “ kuritegelik hooletus”. “lubamatu korralagedus” jne. Kindral Votintsev ja polkovnik Kovatševitš said hoiatuse ametikohale mittevastavusest. Turkmeenia sõjaväeringkonna juhataja armeekindral Ivan Fedjuninski sai range noomituse.
“Kui esimesel mail tulistati Francis Powersi poolt piloteeritav U-2 ning said teatavaks viirastuslennuki tehnilised andmed, sai ka ilmseks, et meie PVO korpusel ei olnud vahendeid ega võimalusi rikkuja takistamiseks,” pihtis autorile Juri Votintsev, “Me tegime minu arust kõik, mida suutsime. 1960 aastal toimus Moskvas teenistusalane nõupidamine. Selle lõppedes kutsus marssal Birjuzov mind enda juurde kabinetti, avas šeifi ning näitas enda poolt koostatud raportit Malinovskile. Selles viitas Birjuzov korpuse tegevuse asjaoludele, Powersi tunnistusele, kandis ette, et korpusel puudusid vahendid U-2 lennu takistamiseks ning tegi kaitseministrile ettepaneku minu noomituse tühistamiseks. Raportil nägin resolutsiooni: “Seltsimees Birjuzovile! Kaitseministri poolt avaldatud noomitusega tuleb kindralil ringi käia vähemalt aasta!”.
Allpool seisis kaks tähte- R.M. Noomitus tühistati täpselt aasta pärast. Nii lõppes minu jaoks see lugu.”
Niisiis, 1960 aasta 9 aprillil viidi USA eriteenistuste poolt läbi luureoperatsioon. Sel päeval õnnestus Peshawarist startinud lennukil Lockheed U-2 teha pea võimatut- vaadelda ühe lennu vältel 20 000 meetri kõrguselt Nõukogude Liidu ülisalajasi sõjaväeobjekte- Semipalatinski tuumapolügooni, strateegiliste pommitajate TU-95 baasi, Sarõ- Šagani seniitrakettide polügoonining raketipolügooni Tjura-Tamis. 9 aprillil 1960 aastal kell 11.35 siirdus U-2 Marõ linna lähedal NSVL piiridest välja. Nõukogude pool tegi kinnises noodis järsu avalduse. Ameeriklased vaikisid- nemad pole piiririkkumises osalised. Vaikisid ning jätkasid luurelendude planeerimist...


Järgneb...

[Lemet]

Järg

5

Nõukogude õhukaitsesüsteem, mille vedasid käima lokaatorimeeskonnad esimese mai hommikul kell kuus, kogus pöördeid. “Viirastuslennuki” lennust NSVL kohal teati Moskvas juba varahommikul. Tõttame veidi sündmustets ette ja kandume mõtteis NSVL Ülemnõukogu istungile, mis toimus viiendal mail.
“Sellest agressiivsest aktist,” kuulutas tookord Nikita Hruštšov, “kandis kaitseminister valitsusele viivitamatult ette. Valitsus otsustas- agressor teab, millega riskeerib, kui tungib võõrale territooriumile. Kui ta pääseb karistamatult, läheb ta uutele provokatsioonidele. Seetõttu tuleb tegutseda ja lennuk alla tulistada.” Niipalju me teame nõukogude valitsuse juhi sõnul U-2 lennu tõkestamiseks vastuvõetud otsustest.
A.N Šelepini kinnitusel, kes tollal oli Riikliku Julgeoleku Komitee esimees, arenesid sündmused mõnevõrra teisiti. Kuidas nimelt? Tutvume tema lühikese jutustusega.
Südaöösel enne 1960 aasta esimest maid mind äratati ja teatati, et tundmatu päritoluga välismaine lennuk ületas meie lõunapiiri. Helistasin kohe kodust riigi PVO peastaapi ning küsisin, kas nad on sellest teadlikud. Mulle vastati, et see on väljamõeldis. Seejärel astusin vahetult ühendusse selle piirivalveüksuse komandöriga, kes sellest ette kandis. Jutuajamise jooksul kinnitas ta kõike. Pärast seda äratasin Hruštšovi ning teatasin talle piiri rikkunud lennukist. Hruštšov käskis viivitamatult leida kaitseminister Malinovski, et see talle viivitamatult helistaks. Peale jutuajamist Hruštsoviga korraldas kaitseminister oma ametkonnale julma peapesu. Hruštsov käskis lennuki raketiga alla lasta.”
Oletame, et Aleksander Šelepini mälu võib usaldada. Dokumentides, millistega artikli autoril õnnestus tutvuda, pole märgitud, et lennuk avastati kell 05.36 raadiotehniliste vahenditega. Kuid tekib õigustatud küsimus- kuidas suutsid piirivalvurid enne koitu avastada 20 000 meetri kõrguselt lennuki?
Nii või teisiti, kuid kella kuueks hommikul oli nõukogude õhukaitse viidud kõrgeimasse lahinguvalmidusse. Häiresignaal tõstis ohvitserid ja sõdurid jalule kõigis õhutõrjerakettide, hävituslennuväe ja raadiotehnilistes väeosades ja allüksustes Kesk- Aasias ja Kashastanis, Siberis ja Uraalides, veidi aja pärast aga ka NSVL Euroopa osas ning Kaug-Põhjas. Riigin PVO keskjuhtimispunkti saabusid PVO ülemjuhataja marssal Sergei Birjuzov ja koos temaga esimene asetäitja suurtükiväemarssal Nikolai Jakovlev, peastaabi ülem lennuväe kindral-polkovnik Pjotr Demidov, hävituslennuväe ülemjuhataja Jevgeni Savitski, seniitraketivägede juhataja suurtükiväe kindral-polkovnik Konstantin Kazakov ning teised lahingujuhtimise kindralid ja ohvitserid. Marssal Sergei Birjuzov võttis perioodiliselt ühendust väeüksuste komandöridega, täpsustas olukorda, nõudis rikkuja lennu tõkestamist. Aktiivitses ka lennuväe kindral-leitnant Savitski, kes andis lennuväeüksuste komandöridele käsu:
“Rünnata rikkujat kõigi valvelülidega, mis asuvad piiririkkuja lennu rajoonis, vajaduse korral- rammida!”
Erukindral-polkovniku Georgi Mihhailovi ja erupolkovnik Aleksander Orlovi meenutuste järgi, kes teenisid sel ajal riigi PVO peastaabis, kujunes kella seitsmeks hommikul, kui kogu PVO juhtkond ning tugevdatud lahingumeeskonnad oma kohad komandopunktis , mis paiknes sel ajal Frunze kaldapealsel asuvas kaitseministeeriumi hoonetekompleksis maja No 3 õuel, sisse võtnud, küllaltki närviline õhkkond. Kell 10 pidi Punasel väljakul algama paraad, seejärel aga töötajate demonstratsioon, kus nii partei juhtkond, valitsus kui ka relvajõudude, kaasa arvatud PVO juhid pidid mausolemi katusel osalema. Kella kaheksaks hommikul olid õhukaitse spetsid teinud järelduse, et luurelennuki marsruut kulgeb Sverdlovski rajoonist edasi Valge mere äärde ja maandumislennuväljaks on ilmselt Norras asuv Bodö. Üksteisele järgnesid telefonikõned kaitseminister Malinovskilt Kremlist ja isiklikult Hrustsovilt. Nende sisu oli umbes selline:
“Häbi!! Riik on kindlustanud PVO kõige vajalikuga, aga teie ei suuda alla helikiirust lendavat lennukit alla tulistada!!” Millele marssal Sergei Birjuzov vastas:
“ Kui ma võiksin raketiks muutuda, lendaksin ise kohale ja laseksin selle neetud rikkuja alla!”
Nagu nüüd näha, valasid Nkita Hrustsovi juhtnöörid ainult õli tulle. Toome ajaloolise väljavõtte ühe põhjas paikneva PVO üksuse aruandlusest:
“1960 aasta 1 mail kell 8.37 hommikul viidi seoses riigipiiri rikkumisega luurelennuk U-2 poolt Turkmeenia sõjaväeringkonna rajoonis kõik allüksused lahinguülesande täitmiseks kõrgendatud lahinguvalmidusse. Esimene ešelon saavutas lahinguvalmiduse 8-9 minuti pärast…teistele lennuväljadele paigutati ümber seitse lennukit: kaks SU-9, üks MIG-19PM, kaks MIG-19S…orienteeruv stardiaeg pärast käsu saamist 9-18 minutit…”
Ühel lennukitest sooritas hüppe välismaise piiririkkuja oletatava marsruudi suunas ka kapten Vassili Poljakov, kes kaks kuud hiljem tulistas põhja pool Svjatoi Nossi neeme väljaspool NSVL õhuruumi alla USA luurelennuki RB-47. Nii lukustus riigi põhjapiirkond. Olukord Uraalide kandis, kuhu rikkuja suundus, oli veelgi palavam. Anname veelkord sõna endisele sõjaväelendurile Boriss Aivazjanile:
“Pingeline oli meil juba enne Powersit. Lahinguhäired olid igapäevased. Rahutust põhjustasid meie piire rikkuvad ameerika lennukid ja aerostaadid. Õhupallid tõime alla. Ka mina hävitasin ühe- kuuenda liginemisega. Polgus naerdi, et näe, ei suutnud seisvat sihtmärki esimese lähenemisega tabada. Aga liikumatuses see keerukus ju seisnebki, proovi pihta saada, kui MIG tohutul kiirusel väikese palli suunas sööstab. Asusime pidevalt lennuväljal, kõrguskostüümides ja valmis igal hetkel välja lendama. Komandöri asetäitja, Aleksander Viljamson rääkis tihti, et kui mitte täna, siis homme võib puhkeda reaalne lahing. Sellises olukorras kohtasimegi meie, uraallased, kutsumata külalist. Loomulikult, nagu praeguseks on selgunud, oli samasugune meeleolu ka ameeriklastel. Kas siis lennuga kokku puutunud ei närveerinud. Powers oli kuni piiri ületuseni teinud U-2 27 lendu, olnud õhus 500 tundi, kuid tunnistas hiljem, et sellest hoolimata närveeris ja tundis hirmu."
Kas oleks olnud võimalik takistada luuraja lendu? Loomulikult, aga vaid neis rajoonides, kus dislotseerusid õhutõrje raketikompleksid. 1960 aasta mais märkis kaitseminister marssal Rodion Malinovski, et lennuk tulistati meelega alla sellises kohas, et lendur ei saaks varjuda juhusliku piiriületuse taha. Kaitseministri avaldus oli arvestatud pigem meie riigi avalikule arvamusele ning välismaisele auditooriumile ning ei vastanud vähimalgi määral tõele. Tõde oli aga hoopis selline. Hävitajad ei küündinud U-2ni, mis kulges ligi 20 000 meetri kõrgusel kiirusega 750 km/h. Raketidivisjonid vaikisid aga hoopis teisel põhjusel. Kuni Uraalideni kulges rikkuja teekond valdavalt väljaspool nende tuleulatust. Segasid ka erinevad juhuslikud asjaolud. Nii näiteks ei olnud üks divisjonidest, mille tuleulatusse U-2 sattus, esimesel mail lahinguvalmis ja selle meeskond ei olnud olukorras õigeaegselt rikkuja pihta tuld avama. (Ilmselt oli seltskond lihtsalt täis- esimene mai ikkagi…-LEMET)
Kõigest hoolimata polnud U-2 piloodile Francis Powersilee väljajagatud kaartide hulka ässasid sattunud. Nõukogude PVO süsteem kogus iga hetkega pöördeid. Seoses püüdurhävitajate õhkutõusuga ja vajadusega puhastada taevas muudest lennuvahenditest, mis sel hetkel õhus viibisid, anti riigi juhtkonna otsusel signaal “Kovjor”- “Vaip”. Selle kohaselt pidid kõik lennukid ja helikopterid, mis ei osalenud piiririkkuja hävitamises, maanduma lähimal lennuväljal. See võimaldas lokaatorjaamadel kindlamini märki jälgida. Ühesõnaga, lahinguülesande pidid täitma uraallased, selle väekoondise võitlejad, millist käsutas kindral-leitnant Jevgeni Koršunov.
Sel päeval, esimesel mail, olid lennuväljal lahinguvalves eskadrillikomandöri asetäitja kapten Aivazjan ja lendur vanemleitnant Sergei Safronov. Lahinguhäire signaali peale startisid nad kell 07.03 ja olid 32 minuti pärast Koltsovo lennujaamas Sverdlovskis. Aga edasi…Anname taas sõna Boriss Aivazovskile, kes nendes sündmustes vahetult osales.
“Sverdlovskis hakati lennukeid kiiresti tankima. Kiiremini sai tangitud Sergei lennuk. Juhtijana istusin ümber tema lennukisse ja jäin ootama stardikäsku vaenlase lennuki tabamiseks. Start aga venis tund ja kaheksa minutit. Lennuväljal oli juhuslikult ka üks SU-9, mida kapten Igor Mentjukov tehasest väeosasse lennutas. Masin oli MIG-19 kaasaegsem, aga mis peamine- tema lennulagi oli 20 000 meetrit. Tõsi, lennuk polnud lahingukõlbulik, relvastus puudus ja lenduril polnud kõrguskostüümi.
Komandopunktis oli nähtavasti suudetud täpselt määrata rikkuja lennukõrgus ning mõisteti, et seda kätte saama on suuteline ainult SU-9. Kapten Mentjukovile tehtigi ülesandeks püüda U-2 Sverdlovskile lähenemisel kinni. Sisselülitatud raadiojaama kaudu kuulsin KP ja lenduri vahelist jutuajamist.
“Ülesanne on sihtmärk hävitada, rammida,” kõlas sihitajate tüürimehe hääl. Paar sekundit vaikust, seejärel:
“Käsu andis “Draakon” (PVO lennuväe juhataja Jevgeni Savitski rindekutsungit teadis tollal iga lendur)
Ei tea, kas helistas Savitski ise või loodeti käsku tema nimega veenvamaks muuta, aga üht mõistsin kindlalt- lenduri saatus on otsustatud, piloot saadeti kindlasse surma. Rammida sellises kõrguses ilma kõrgusülikonnata, ilma hapnikumaskita…Nähtavasti polnud juhtkonnal sel hetkel teist väljapääsu. Raketid? Raketid olid kasutud, Asi on selles, et esialgu toimus rünnak Sverdlovskist lõunas. Luuraja võis linnast mööda lennata ning ka rakettide dislokatsioonist mööduda. “
Kuid Francis Powers liikus käsikaudu. Ja kui Peshewari lennuväljal teda saatev polkovnik Willem Shelton rääkis, et nõukogudel pole nii kõrgele lendavaid rakette, siis polkovnik kas kavaldas või ei omanud seda hädavajalikku informatsiooni. Nagu me juba teame, paigutas NSVL suurte tööstuskeskuste ümber õhutõrjerakettide kompleksid S-75, mis suutsid tabada sihtmärke rohkem kui 20 000 meetri kõrgusel. Enamgi veel, selleks hetkeks oli NSVL olemas ka kõrghävitaja SU-9.
Üks SU-9 pilootidest Igor Mentjukov mäletab seda aega hästi. Temale, ühele paremini ettevalmistatud PVO lendurite lahinguettevalmistuse ja ümberõppe keskuse, mis asub Moromi külje all Savastleikas,lendurile oleks pea-aegu juba 9 aprillil osaks saanud võimalus rünnata U-2te. Sel päeval istus ta lennuki kabiinis Kilp-Javrel, Koola poolsaarel, valmis ründama kõrgel lendavat sihtmärki. Kuid tookord ei lennanud U-2 risti üle terve maa. Esimesel mail oodati Powersit pea-aegu kõigis PVO polkudes, kaasa arvatud nendes, mis olid saanud SU-9. samuti olid valmisolekus raketikompleksid S-75.
“Kuuekümnenda aasta aprillis,” jutustas mulle Igor Mentjukov, “saadeti mind valvesse Kilp-Javri. Kuu lõpul pöördusime tagasi koju Savastleikusse, mulle anti aga uus ülesanne- lennata Novosibirskisse, võtta sealt suurte paakidega SU-9, lennutada see Baranovitši Valgevenes ning asuda lahinguvalvesse. Seal asus hävituslennuväe polk, mille relvastuses olid ka SU üheksad. Lennukid võtsid pardale 3250 kilogrammi kütust. Kuuekümnenda aasta mais toodeti Novosibirskis juba lennukeid, mis võisid pardale võtta 3720 kilo kütust. Aga liigsed pool tonni kütust- see on märgatavalt suurem lennukaugus, suurem püüderaadius. Ülesanne oli äärmiselt selge ja lakooniline- olla esimesel mail Baranovitšis.
27 aprillil lendasime koos paarimehe Anatoli Sakovitšiga Novosibirskisse, võtsime tehasest kaks SU-9 ja siirdusime tagasi läände. Aeg pressis peale. 30 aprillil olime juba Sverdlovskis, Koltsovo lennuväljal, kuid takerdusime seal halva ilma tõttu. Närveerisime, Baranovitšini on pikk maa, aega aga pole üldse jäänud. Ei pidanud vastu, helistasin Moskvasse, korrapidajale ülelendude alal ning palusin luba jõuda Baranovitšini teist teed mööda. Korrapidaja aga käskis rahuneda ja soovitas homme lennata.
Hommikul, esimesel mail, kuskil seitsme paiku äratati meid üles. Telefoni teel sain käsu “Valmisolek number üks!”. Arvasin, et ilm paranes ning sestap meid kiirustataksegi. Tõsi küll, startisime hiljem, suunaga Tšeljabinski poole. Kohe tekkis küsimus- miks suunati itta? Veidi hiljem rahutus süvenes- sidele ei tulnud mitte lennuvälja komandopunkt, vaid armee PVO juhataja lennuväe kindral-major Juri Vovk.
“Olen “Sokol”, 732, kuidas kuulete? Kuulake mind tähelepanelikult. Sihtmärk on reaalne. Kõrgeltlendav. Rammida. Moskva käsk. Edastas “Draakon””
Möödusid minutid. Tähendab, tegu on tõsise olukorraga, kui käsu edastab “Draakon” ise. Vastan:
“Rammimiseks valmis. Ainuke palve- mitte unustada peret ja ema…”
“Kõik saab tehtud.”

Järgneb...

[Lemet]

Järg

6

Vestluse ajal Igor Andrejevitšiga tundsin huvi, kas kahevõitluse käik ei oleks võinud olla teistsugune?
“Rammimine on alati ohtlik,” vastas vestluskaaslane, ”minu olukorras oleks aga olnud tegu kindla surmaga. Kogu konks on selles, et ma ei olnud valmistunud lahingulennuks. Startisin ilma rakettideta, suurtükke aga SU-9 pole. Lisaks polnud mul seljas ei kõrguskostüümi ega ka hermeetilist kiivrit. Lennukite transpordil me seda ei vajanud. 20 000-21 000 meetri kõrgusel katapulteerudes oleks mind tükkideks rebitud nagu õhupall. Ja mingist pessimismist rääkida pole põhjust, lenduri jaoks on pere eest hoolitsemine püha kohus. Aga minu Ljudmilla ootas just last. Oleksin ma hukka saanud, oleks tal imikuga raskeks läinud. Muideks, poeg sündis esimesel septembril, täpselt neli kuud pärast seda kurikuulsat lendu.
Lendasin siis Tšeljabinski suunas minutit seitseteist, aga sidele keegi ei tule. Mõtlesin, et suunati ja unustati. Aga siis kõlas kõrvaklappides “Kuidas mind kuulete?”
“Normaalselt.” Vastan
“Jätkake sellel kursil.” Veidi hiljem
“Kas kütuse oled paakidest ära kulutanud?”
“Veel mitte.” Kohe tuli käsk:
“Heida paagid küljest, lähed rammimisele.”
Heitsin paagid ära. Käsklus “Forsaaž”. Lülitasin forsaaži sisse, pöörasin lennukit 120 kraadi ja kiirendasin ta kuni M-1,9ni aga võib-olla ka M-2,0ni. Hakati mind viima 20 kilomeetri kõrgusele. Möödus mõni minut, mulle teatati:
“Sihtmärgini on 25 kilomeetrit. Lülitasin sihiku sisse, aga ekraan on häireid täis. Ebaõnn. Ja veel missugune. Enne starti töötas normaalselt, aga nüüd…”Teatan:
“Sihik on ummistatud häiretest, kasutan visuaalset avastamist”
Aga ka siin on keerukused. U-2 on kiirus 750-780 km/h, minul aga üle kahe. Ühesõnaga- ei näe sihtmärki, tee või tina. Kui rikkujani jäi veel kaheteistkümne kilomeetri ringis, teatati mulle, et sihtmärk alustas pööret. Alles hiljem sain teada, et sel hetkel kadus ta lokaatorite ekraanilt. Teen pöörde rikkuja järel. Teatatakse, et ma möödun sihtmärgust kaheksa kilomeetri kauguselt, kargan tast ette. Kindral Volk karjub mulle:
“Lülita forsaaž välja, vähenda kiirust!!”
“Ei tohi välja lülitada!” läksin ma samuti tigedaks, mõistes, et KP ei oma õrnematki aimu, kuidas kasutada ja sihitada SU-9
“Lülita välja, see on käsk!!” edastas kindral veel kord. Vandusin kurja ja lülitasin välja. Tuli uus käsk:
“Kao tsoonist minema, teie pihta töötatakse!”
“Näen!!” karjun. Õhku ilmusid selleks ajaks plahvatuste sähvatused, üks pisut eespool lennusuunas, teine paremal. Raketikompleksid töötavad…
Esimesena avas tule rikkuja pihta raketidivisjon mida käsutas kapten Nikolai Šeludko. Paraku oli U-2 selleks ajaks patareide tuleulatusest väljas ja hakkas kaarega linnast mööduma. Raketid temani ei ulatanud.
“Pöörasin ja pagesin tuletsoonist,” jätkab jutustust Igor Mentjukov, ”Seejärel küsisin tundmatu sihtmärgi asukohta. PP teatab mulle et “Sihtmärk on sinu taga.” Teen uue pöörde, aga tunnen, et kukun. Lendasin ju ilma forsaažita, isegi ei märganud, kuidas kiirus oli kukkunud kolmesaja kilomeetrini tunnis. Vajusin kuni 15 000 meetrini. KP aga nõutakse “Lülita forsaaž sisse!” Läksin jälle tigedaks ja karjusin vastu:
“Aeg oleks teada, kuidas ja millistel kiirustel seda sisse lülitatakse!”. Kiirendasin lennuki 450 kilomeetrini, proovisin forsaaži sisse lülitada, kuigi see lülitub sisse alles 550 kilomeetri juures. Samal ajal süttis kütuse avariijäägi signaallambike. Sai selgeks, et suunamine jääb pooleli. Anti juhtnöör venitada Koltsovoni”
Aga nüüd taas sõna Boriss Aivazjanile.
Igor Mentjukovil lõppes kütus. Talle anti käsk maanduda, meile aga startida.
Startisime. Luurelennuk on meie kohal, aga kus täpselt? Keerutan pead ringiratast- ümberringi pole kedagi. Samal sekundil märkasin plahvatust ning viit maa poole langevat punktikest. Oleks vaid tookord osanud aimata, et need on laguneva U-2 tükid. Mina arvasin plahvatuse raketi iselikvideerumiseks, mõistsin, et senitšikud avasid juba tule ja teatasin sellest ka komandopunkti. Vaenlase lennukit me loomulikult ei avastanud, selle, nagu ma aru saan, hävitasid meie silme all raketšikud. Aga kui ta oleks lendu jätkanud ja me oleks teda näinud? 20 000 meetri kõrgusele oleks vast dünaamilise trajektoori arvelt tõusnud (MIGi lennulagi oli 2-3 tuhat meetrit 20 000 meetrist vähem). Tõsi küll, hetke jooksul märgata vaenulikku lennukit, sihtida ning avada tuli- üks šanss tuhandest. Aga oleks isegi seda kasutanud…”
Katkestame Boriss Aivazjani jutustuse ja siirdume Sverdlovski lähistel asuvasse õhutõrje raketiväeossa.
“Polgu raketiväelased võtsid käsu vaenlase hävitamiseks murega vastu,” pajatab erukindral-major Semen Panžinski, kes oli poliitosakonna ülem. “Divisjoni, mis pidi alanud sündmustes mängima esimest viiulit, komandöri kohuseid täitis ajutiselt staabiülem Mihhail Voronov. (alampolkovnik Šišov oli parasjagu ümberõppel ning viibis kursustel). Voronov oli endine rindemees, kakles fašistidega Doni ääres, Kurski kaarel, Varssavis.. Piiririkkujat pühadeks muidugi ei oodatud. Nii Voronov kui ka tema kaasteenistujad olid veidi lõdvestunud. Meenub, et mitmed ohvitserid olid eelõhtul linna lubatud, peresid vaatama ning plaanisid minna esimese mai demonstratsioonile. Nii et divisjon kohtas rikkujat mittetäielikus koosseisus. Muidugi avaldus see esialgu lahingumeeskonna meeleolus, aga ainult esialgu. Närvipinge ja murelikus kadusid lahinguülesande täitmise käigus…”
Sihtmärgi koordinaadid tabasid luure ja avastamise jaama operaatorid enam-vähem täpselt. Märk oli allüksuse tuleulatuses. Kõik ootasid käsklust. Aga sel hetkel muutus olukord õhus. Rikkuja võttis uue kursi, otsekui aimates teda ähvardavat ohtu. Must liin planšetil, mis osutas märgi kurssi, möödus sellest nähtamatust joonest, kust oli teda veel võimalik raketiga tabada. Major Voronovi ning kugu lahingumeeskonna ette kerkis eriti keerukas situatsioon. Oli nõutav raketi stardimomendi äärmiselt täpne ajastamine, muidu võib märk käest libiseda. Taas on sihtmärk tabatud. Divisjoni komandopunkti ja polgu vahel on side katkendlik, kuid voronovlikult kõlavat “Sihtmärk hävitada!” kuulevad kõik. Seersant Aleksander Feodorovi stardimeeskond töötab eksimatult. Välgatab leek, ja maad pahempidi pöörates sööstab rakett hoogsalt piiririkkja lennukile vast
.(Nu I nu, sampoliit. Milline kirjeldus ja sõnade tulevärk. Isegi veel peale minupoolset teksti äranudimist…mitte ilmaasjata polnud poliittöötajate embleemiks kaks ristatud keelt suure vikerkaarevärvilise seebimulli taustal…LEMET)
Aga pärast…pärast tekkis viivitus. Teine ja kolmas rakett ei lahkunud suunajatelt. Milles asi? Rike? Kohe läks ettekanne komandopunkti väeosa komandörile Sergei Gaiderovile. Temaga koos viibinud väeosa peainsener vassili Borovtsov soovitas jälgida “suletud nurka” Oli juhtunud äärmiselt harva ettetulev situatsioon- suunamiskabiin jäi lennuki ja raketi vahele. Voronovil läks süda kergeks- tõrke põhjus oli objektiivne. Aga selleks ajaks oli esimene rakett juba sihtmärgini jõudnud.
Rakett lõhkes lennuki taga, selle killud lõid läbi sabast ja tiibadest, (Kompleksi S-75 raketi lõhkepea kildude tabamisulatus on kuni 300 meetrit) kuid jätsid puutumata kabiini. Lennuk vajus ninale. Powers haaras vasaku käega drosselist, paremaga aga juhisest. Lennukit vapustasid järjestikused löögid, loopides pilooti kabiinis servast serva. Tiivad rebenesid küljest ning tõstnud nina taeva poole, vajus väärdunud kere spiraalis maa poole. Powers isegi ei püüdnud lennukit õhkida(nupp selleks asus vahetult istme kõrval), ehkki oli seda vastavalt instruktsioonidele kohustatud tegema. Lõhkeaine oleks teinud väikesteks tükkideks mitte üksnes lennuki, vaid ka piloodi. Powers otsustas väljuda langevast masinast ning avada seejärel langevari, mis tal ka korda läks. Aga mõni sekund enne seda sai kapten Nikolai Šeludko, kes käsutas naaberdivisjoni, käsu tulistada U-2 veelkord- nõuti tabamuse garanteerimist. Divisjon andis kogupaugu. Raketid suundusid lennuki rusude pihta.
Lokaatorite ekraanidel lahustus sihtmärk häiretes. Lahingumeeskonna, mida käsutas Mihhail Voronov, suunamisohvitser vanemleitnant Feldbljum otsustas, et häireid tekitab vastane, kel õnnestus mingil kombel raketi eest ära minna. Et rikkuja piloot heitis välja konteineri metall-lintidega, mis tekitasid lokaatoriekraanil häireid. Voronov nõustus selle hinnanguga. Mihhail Romanovitš ise jutustab nii:
“Tegelikult ummistasid ekraani lennuki rusude peegeldused. Seda enam, et peale Šeludko kogupauku tekkis neid veel rohkem. Mõne minuti pärast me mõistsime seda. Ka killud hakkasid maale kukkuma. Kandsime ette polgu komandopunkti, sealt kanti omakorda kõrgemale edasi. Seal aga arvati, et vaenlane, kasutades häireid, jätkab lendu. Ühesõnaga.lõplik ettekanne U-2 hävitamisest järgnes alles peale seda, kui Powers kinni võeti, umbes poole tunni pärast.
Enam kui pool tundi pärast ameerika luurelennuki hävitamist arvati nii polgu kui ka armee PVO juhtimispunktis, et luuraja jätkab lendu. Raadiotehnilise pataljoni, mida juhtis alampolkovnik Ivan Repin, spetsialiste , kes edastasid komandopunktidele raadiokutsungite olukorda, ajasid passiivsed häired samuti segadusse. Ja sellepärast oli hävituslenduritele Boriss Aivazjani ja Sergei Safronovi ees, kes olid jõudnud uude rajooni, küllaltki soliidne ülesanne- rünnata avastamise korral vaenlast
“Järjekordsel viraažil,” selgitab Aivazjan, “andsin Sergeile käsu tagasi tõmbuda, et kui 2-3 minuti jooksul ei avasta vaenulikku lennukit, läheme maandumisele. Kusjuures otse, ilma traditsioonilise ringita lennuvälja kohal.
Safronov ei vastanud, side kahe lennuki vahel oli katkenud. Aivazjan nägi pilvitus taevas ebaharilikku pilve ja pikeeris järsult. See pikee päästis ta elu, võimaldades lõhkenud raketi kildude eest ära minna.
Vestluses Aivazjaniga küsisin, kas kogemus aitas?
“Mingil määral, kuid suuremas jaos oli siiski tegu juhusega,” vastas ta. “Ebatavaline pilv külvas küll rahutust, aga mõtet, et see võib olla Sergei plahvatanud lennuk, küll ei tekkinud. Polnud põhjust. No millest ta oleks pidanud plahvatama?? Aga järsult pikeerisin sellepärast, et harjumus oli kujunenud. Õppelendude ajal olin ligi kuus kuud sihtmärgi rollis, polgukaaslased püüdsid mind. Alatasa palusid kauem ühel kõrgusel püsida. Ajuti tuli maanduda tühjade paakidega, suurendades pidevalt langemisnurka, pea-aegu kukkudes. Ka tol korral otsustasin rakendada sedasama kätteõpitud võtet. Raketšikutel oli mind ilmselt raske jälgida, järsk pikee on ikkagi järsk pikee, omamoodi raketitõrje manööver…”
Õhutõrje raketidivisjonis, mida käsutas major Šugajev, võeti hävitajast tekkinud signaali vaenuliku lennuki pähe, mis laskus 11 000 meetrini. Kanti ette komandopunkti, seaalt saabus kindral-major Ivan Solodovnikovi korraldus tule avamiseks…MIGide pihta. U-2 hävitamisest kandis major Voronov ette pisut hiljem. Veelkord sõna Igor Mentjukovile:
“ Kohe pärast lennuväljale maandumist tulid mulle vastu mitu polkovnikut ja kaks erariides meest. “Istuge!” ütlevad, “sõidate meiega komndopunkti.” Aga siis nägi keegi nendest, et paari kilomeetri kaugusel langeb taevast midagi helkivat. Küsiti minu käest, mis see võiks olla. Vastasin küsimusele küsimusega: “MIGid startisid juba ammu?” Nende müra oli kuulda ja ma oletasin, et MIGid heitsid paagid alla. Hiljem aga selgus, et kukkusid U-2 tükid.
Sõidame komandopunkti, mulle antakse telefonitoru, juhtme teises otsas on PVO lennuväe ülemjuhataja asetäitja kindral Semenov. Räägib mulle:
“Savitski lootis teie peale, Mentjukov.”
Vastasin talle, et kuidas märgile sihitati, nii ka tegutsesin. Ei jõudnud veel lõpetada, kui lokaatori ekraanile ilmus taas märk. Minult küsiti, kas ma olen nõus veelkord startima.
“Milles küsimus…” vastasin.

Järgneb...

[Hydrazine]

Punast värvi lambike armatuurlaual teatas- “Tulekahju vasakus mootoris”

MiG-19'nel on ju ainult üks mootor... nagu ka paaril talle eelnenud ja järgnenud MiG'il(15, 17, ... , 21, 23).

Kas siin ei või mingi eksitus olla?

[Lemet]

Ei mingit viga...

Powerplant: 2× Tumansky RD-9B afterburning turbojets, 31.9 kN (7,178 lbf) each. Lihtsalt ühe jämmeda putke sees Nagu ka MIG-9. Vahepeal olid MIG-15 MIG-17, millel üks Klimovi VK-1 tüüpi mootor. Seejärel MIG-19 kahemootorilisena ja MIG-21 taas ühe mootoriga.

[Hydrazine]

Mina hoian kahte telefonitoru, konsulteerin Mensikoviga ning juhin sisuliselt hävitajat- õhku oli jäänud vaid kapten Dorošenko. Jutustan Šilovile “Sellisel ja sellisel kõrgusel kiirenda hävitajat M-1,7ni, seejärel lülita sisse forsaaž ja soorita hüpe üles.”

Su-9 ilma forsaazhita M1,7'eni ja alles siis forsaazh sisse? See ei kõla usutavalt, selline võimekus on olemas ehk F-22'el ja sedagi kui ta on "clean" ehk ilma välise lastita(relvad-paagid).

[Hydrazine]

Ei mingit viga...

Powerplant: 2× Tumansky RD-9B afterburning turbojets, 31.9 kN (7,178 lbf) each. Lihtsalt ühe jämmeda putke sees Nagu ka MIG-9 ja MIG- 15. Vahepeal oli erandina MIG-17, millel üks Klimovi VK-1 tüüpi mootor. Seejärel MIG-19 kahemootorilisena ja MIG-21 taas ühe mootoriga.

Jah minu viga, mälu järgi ei maksa ikka lahmida, mälu petab nagu selgub.

[Lemet]

Ei võta kommenteerida, aga nii seal kirjas oli... samas ei näe põhjust, miks peaks piloot udu ajama. Õhtul panen venekeelse tsitaadi üles. Võib ju ka olla ajakirjaniku- või trükiviga. Või mingi muu segadus. Nagu ka näiteks Wikis, kus ingliskeelne versioon annab SU-9 lennukõrguseks 16 760 m ja venekeelne 20 000 meetrit