Kas Eesti Valitsus ja President käitusid õigesti 1939-1940

[toomas tyrk]

Ei maksa unustada, et sel ajal N Liidul ja Tšehhoslovakkial puudus ühine piir. Tšehhide abistamiseks oleks väed tulnud viia läbi Lõuna-Poola, või kaarega Rumeeniast.

Kui ma õieti mäletan - vägede läbilaskmiseks küsiti ka Poola valitsuse nõusolekut, mida aga loomulikult ei saadud. Sest poolakatel tekkis loomulik küsimus, et kui lased venelased sisse, kas ja millal nad välja lähevad.

Sellele järgnes juba apelleerimine Rahvaste Liidule.

Siit üks 1938. a. Euroopa kaart ka:
http://www.worldmapsonline.com/europe1938.htm

[toomas tyrk]

Eee, vist ei olnud jah poolakate käest mingid viisakat küsimist.

Vaatasin ka veidi seda 1938. a. sündmuste kronoloogiat, ja tundub, et ainuke N Liidu poolne kontaktivõtt Poolaga selles Müncheni kriisi saginas oli nende hoiatamine, et Poola poolse agressiooni korral Tšehhoslovakkia Tešini piirkonna vastu astub N Liit Tšehhoslovakkia poolel sõtta.

Ei maksa unustada, et poolakail oli ka oma huvit Tšehhoslovakkia jagamises osaleda, ning seda nad ka tegid Tešini piirkonna hõivamisega, Sudeedimaa hõivamisega samal ajal.

Võimalus suure sõja puhkemiseks 1938. a. sügisel oli ikka väga suur...

[Henn]

Tore Henn, et oled viitsinud veidi end harida. Kahjuks unustad (võimalik, et need on sulle ka uudiseks) sa aga mõned elementaarsed majandusalased tõed, nagu selle, et 1940.aasta ei ole majandus enam kuskil Euroopas eriti võrreldav ja nagu ka selle, et kus rohkem kus vähem hakkasid ilmnema sõjaajale omased tendentsid. Seega räägitakse maailmasõdade vahelise perioodi kontekstis enamasti aastatest 1920-1939.

Märtsis I94I, tööpuuduse tipphetkel, oli Salpa liini ehitusel ametis 35 000 töölist (mehi ja naisi), poolteist tuhat veoautot ja rohkesti muid masinaid. Ravijoel osales töödes ka 900 rootslast, kes lahkusid sügisel, kuid jätsid kinkisid töömasinad ja 235 miljonit marka Soomele. Hinnanguliselt maksis see Soome suurim eraehitus riigile veidi rohkem kui 1 600 miljonit marka.

Üritan veelkord mu väsimatu miitinguline:
See, pisut sunniviisiline-vabatahtlikus saab ilmneda vaid teatavatel tingimustel ja teatavas olukorras. Olukorras, kus tööpuuduse protsent riigis muutub pea nulli lähedaseks ning valitsuse otsuseid võib kvalifitseerida nimetusega "meeleheitlikud pingutused". Seda viimast ka finantsilises mõttes ning järgneb sellele alati sügav depressioon. Täpselt nii juhtus kui sõjad Soome jaoks läbi said. Lisaks võiksid teha endale selgeks kui drastiliselt kasvas alates 1940.aastast Soome välisvõlg, mis senini oli korralikult kontrolli all. Ja mis peamine, kes usaldasid Soomet välislaenu tehes ning kes oleksid usaldanud laenamisega Eestit? Mis puutub taaskord lolli lobasse 10 aastasest kaitseliinide rajamise perioodist, siis küsiks vastu, et miks Soome ei ajanud oma kaitseliine 10 aastaga korda, mil kulusid võinuks sinu teooria kohaselt jagada, vaid pidi nii meeleheitlikult 1939.aastal ning 1940-41.rabelema? Reigo loetles sulle mõned erinevad "poliitikad", mis säärastel puhkudel võiksid olla põhjuseks, lisaks rahaprobleemidele. Kindlasti oleks olnud hoogtöö korras jõukohane rajada mingi kaitsevall. Kindlasti oleks võinud finantse drastiliselt suunata säärasesse ehitusse, ainult et millise hinnaga sel hetkel oleks tulnud arvestada? 1936.aastal näiteks? Soomusrongide mahakandmisega? Mõne pataljoni laiali saatmisega? Või oleks see raha olnud vaja ära võtta mujalt, eelarve tsiviilridadest? Ma ootan ikkagi, millised summad ja kust oleksid pidanud minema säärasesse ehitusse ning ei mu kallis Henn, mitte mina sulle, vaid ikka sina mulle arvuta välja! Saad nii tarkust juure!

Täpselt nagu jookseks vasikaga võidu. Mida sa nüüd ära tõestasid? Mitte midagi. Triviaalsed tõsiasjad, et tehes kõike korraga suurenes Soome välisvõlg, et peale suuri pingutusi tuleb depressioon jne, ei ole siinkohal mingid argumendid vaid kõrvaline häma, sest mina rõhun just sellele, et korraga ja viimasel hetkel ei oleks pidanudki kõike tegema. Sina kuulutad aga sellised väited juba a´priori valeks ja miitingujutuks. Ometi tõestab just juhtunu veel kord, et kaitseplaneerimist ja -kulutusi tuleb teha pikas perspektiivis, vaadates aastateks ette.

Ka kaitseliinide ehitamine on mahukas ja pikaajaline töö, mida ei tohi viimasele hetkele jätta, sellest aga sinusugune aru ei saa. Sina tambid aga ikka oma jora - ei oleks suutnud, olime kerjused, oleks pidanud kõigest muust loobuma jne. Veel kord - kümne aasta peale jagades, oleks see täiesti jõukohane olnud ilma, et me soomusrongide mahakandmise või pataljonide laialisaatmise peale mõtlemagi oleks pidanud. Seda enam, et meie liin oleks lühem ja odavam olnud.

Sinu õigustus või vabandus, et miks siis Soome ei teinud oma kaitseliine kümne aastaga korda, on idiootlik ja lapsik "aga tema tegi/ei teinud ju ka", mitte tõsiseltvõetav jutt. Teiste tegematajätmised ei vabanda Eesti tegematajätmisi. Leidsid ka millest eeskuju võtta. Soomlased aga said, erinevalt sinust, väga hästi aru, et see oli viga ja asusid paaniliselt seda viga parandama.

Tsiteerin sulle Sõja ja rahu vahel lk. 242 : "Vabadussõja ajal ja vahetult peale seda rajati Eesti kirde- ja kagupiirile märkimisväärselt tugev välikindlustuste süsteem. Pärast I920-I92I ulatuslikku tugevndamist hõlmas see muu hulgas arvukaid väljaehitatud suurtükipositsioone, 557 varjendit ja kaetud kuulipildujapunkti, sadu kilomeetreid kaevikuid ja traattõkkeid ja isegi kindlustatud külasid."

Kui sinu meelest kaitseliini ehitamine nii võimatu oli, siis ütle, miks ei hoitud meil olemasolevaidki kaitseehitisi korras? Või oleksime ka selle nimel pidanud soomusrongidest loobuma? (Samas võiksid teada, et soomusrongid olidki II maailmasõjaks juba ajale üsna jalgu jäänud.) Ja kui sügisel I933 otsustati kaitseliinid taastada (järelikult oli raha leidmine eelarvest täiesti reaalne, vastupidiselt sinu väidetele), siis peale Pätsi-Laidoneri riigipööret pandi asi seisma.

Võiksid teada ka seda, et Soomel oli näiteks peavastupanuliinil Kannasel juba kahekümnendatest aastates olemas ja terved hoitud üle kahesaja kaitserajatise (täpsemalt 22I), mida kolmekümnendate lõpus moderniseeriti ja laiendati. Seega nn. Mannerheimi liinil oli alus juba olemas, vastupidiselt Eestile, kus ei olnud enam mitte midagi alles. Kõik oli lastud laiali tassida.

PS. Ka mina loodan, et sul tarkust ikka juurde tuleb.

[Reigo]

Ja kui sügisel I933 otsustati kaitseliinid taastada (järelikult oli raha leidmine eelarvest täiesti reaalne, vastupidiselt sinu väidetele), siis peale Pätsi-Laidoneri riigipööret pandi asi seisma.

Allikas?

Salo töö, lk 194 (minu rõhutus)

1932-33. a teostati 2. diviisi kaitsepiirkonnas kindlustustööde ja purustustööde ettevalmistamist. Kindlustustööd pidi teostatama sõjategevuse puhkemisel põhiliselt eratööjõuga, töödejuhatajateks oli vaja kaitseväe kaadrit. Petserimaal nähti esimese kaitseliini joontel ette 4 positsiooni üldpikkusega 57-60 km (vt 2.3.7.). Nende
kindlustamiseks kulus arvestuslikult 21 300 inimtööpäeva, 5800 hobusekoormat, palju okastraati ja puitmaterjali, kokku 153 000 kr. Vajalikuks peeti osa välikindlustustöid ära teha juba rahu ajal, sest ootamatu sõja alguse puhul poleks selleks aega ja tööjõudu
jätkunud. Kaevikute ja tõkete rajamiseks oli vaja vähemalt 5 päeva. Planeeriti rahu ajal kindlustada, sh betoonrajatistega ka taga pool asuvad 7 positsiooni ja sõlme Petserist kuni Võruni.

Salo tööd edasi lugedes näeme, et seisma ei pandud mitte midagi, vaid kavatseti kõik kindlustused rajada lausa rahuajal (kindlustuste kava küll muudeti).

[oleeg]

Ja kui sügisel I933 otsustati kaitseliinid taastada (järelikult oli raha leidmine eelarvest täiesti reaalne, vastupidiselt sinu väidetele), siis peale Pätsi-Laidoneri riigipööret pandi asi seisma.

Tumedaks tehtud osa ei vasta tõele.

terv
o

[hugo1]

Minu arust olen ma ka siinses teemas järjekindlat rõhutanud, et Eestit ei saa 1939.aasta kontekstis enamasti võrrelda Soomega. Igas aspektis oleme enamasti võrdlematud suurused - 1939.aasta kontekstis veel eriti! Ühe faktorina, miks me ei saa end nendega võrrelda oli meie eelarve ja majandus, mis minu väitel oli kerjuslik võrreldes nendega. Mitte, et ma oleks nimetanud Eestit kerjusriigiks...aga noh, kui mees järjekindlalt arvab, et ainult üks jõud oleks suutnud Eesti päästa pidades kõiki teisi tegijaid äpudeks, siis on see andestatav.

Kui viitsiksid läbi lugeda raamatu "Talvesõda", siis mõistaksid, et saab ikka küll. Loomulikult oli Soome jõukam riik, soomlasi rohkem jne... Kuid probleemid olid ka suuremad, vaenlane kes ründama pidi arvulislet suurem ,kui see kes meid rünnanud oleks.

Muideks sinu jutt lühemast liinist on pisut....eee, naiivne, et mitte sind solvata. Erinevalt Soomest oleks meie liin just oma nn.lühiduse tõttu arvatavsti pidanud oleme kordades sügavam. Milleks? Seda mõistata ise...

Soe oled peast või?

[Reigo]

Nüüd võib rahus surra!

[hugo1]

Täiesti õigus on Sul Corvus, nalja on siin teemas tõesti rohkem kui rubla eest. Paljuski tänu koomik Corvusele&Co-le.. Huviga jälgin seda teemat, näha on, et aeg on edasi läinud. Mäletan, et kunagi kui keegi julges tuua näitena Soome, siis põhi vastuargumendid olid, et Eestit ja Soomet ei anna võrrelda, kuna soomlasi on kõvasti rohkem ja Soome asukoht, maastik, kliima jne... oluliselt erinev Eestist. Nüüd on seis juba muutunud. Selleks, et õigustada Eesti alistumist on appi on võetud RKT,SKP jne... See on midagi mille peale ei tulnud isegi N-Liidu ajaloolased riikide sõjalist võimsust võrreldes. Äkki oleks saanud Saksamaad näidata veel ülekaalukama vastasena, kui seda siiani püüti. Sellisest vaatenurgast lähtudes, teen ettepaneku avada uus alateema. Kas Saksamaa oleks saanud rünnata N-Liitu, või näiteks liitlased Saksamaad jne...
Tegelikult piisaks vaid ühest teemast, kas Soome oleks saanud Talvesõjas vastu pidadad kasvõi kaks nädalat. Karta on, et vastus on ei.
Petseri tulekahju on muidugi kah tase. Ega midagi jõudu seltsimehed ajaloolased Eesti kaitsevõime maha matertamisel ja Pätsu-Laidoneri ettenägelikuse ja tarkuse kiitmisel.

[toomas tyrk]

Mäletan, et kunagi kui keegi julges tuua näitena Soome, siis põhi vastuargumendid olid, et Eestit ja Soomet ei anna võrrelda, kuna soomlasi on kõvasti rohkem ja Soome asukoht, maastik, kliima jne... oluliselt erinev Eestist. Nüüd on seis juba muutunud. Selleks, et õigustada Eesti alistumist on appi on võetud RKT,SKP jne...
/snip-snip/
Äkki oleks saanud Saksamaad näidata veel ülekaalukama vastasena, kui seda siiani püüti. Sellisest vaatenurgast lähtudes, teen ettepaneku avada uus alateema. Kas Saksamaa oleks saanud rünnata N-Liitu, või näiteks liitlased Saksamaad jne...

Hm, lõpetasid põhikooli ära?

Äkki uurid, mis on RKT ja mis SKP?

Siis teed nalja edasi?

Kui viitsid teemat lugeda, siin on viidatud ka liitlaste ning teljeriikide võrdlevaile kogutoodangu arvestustele. See on muuseas osa "enam-vähem" ajaloost, kus siiski on palju ruumi kokkulepetele.

Kui siin hakkab sama teema "Soome Talvesõja ajaloo" raamatu lugemise põhjal peale - teema läheb lukku ja mõni mees raamatukogust uusi raamatuid otsima...

Minu kannatusel on ka piir!

[igavesti eilne]

Peale õõnsa sõnamulina ei sisalda hugo 1 postitus mitte kui midagi. Milline poleks olnud tollase Eesti SKP, sõja korral olnuks meie riigi saatuseks vaid täielik häving. Kuigi Soome olukord polnud ka kerge, meiega võrreldes oli see erakordselt soodne. Lugege ka midagi soovuskujad. Ka minul on see 888. leheküljeline raamat "Talvesõda". Seda võiks rohkem lugeda, mitte ainult otsida endale meelepäraseid tsitaate.

[toomas tyrk]

Hm, tuli meelde, et Hugo'l on veel üks võlg kustutamata...

hugo1 kirjutas:
Kas Eesti ohvitseridel oli ikka 30-ndate teises pooles vaja kasiinosid, või äkki oleks võinud see raha mujale kuluda?

Hm, äkki valgustad ka teisi foorumlasi kui mitu uut kasiinot avati 30-ndate teises pooles eesti ohvitseridele? Või kui mitu kasiinot kolis uutesse ruumidesse?

Kas Sa üldse tead mis asutis oli ohvitseride kasiino? Ja mis rahadest seda ülal peeti?

[LeBon]

Erinevatest vähestest sittadest variantidest valiti arvatavasti pisut vähem sitem. Kaudselt on selle tõenduseks see, et me siin siiski edasi elame. Rahvus ei surnud-suretatud välja.

Ei vaidle vastu, võib-olla polnuks tõesti vähimatki mõtet vastu hakata ja nö. veelgi sitema variandi korral meid siin edasi ei elaks. Täiesti võimalik.
Samas tekib valus küsimus, et milleks siis oli vaja ja milleks ka praegu meeletut pappi kaitseväe/sõjaväe alla matta...? Võib ju küsimusse läheneda ka nii, et Päts, Laidoner ja teised otsustajad raiskasid tohutuid summasid vaid selleks, et ohvitserid kokkuvõttes seina äärde/ laagritesse ja soldatid Punaarmeesse läheks?
Tegemist ei ole irooniaga, pigem filosoofilisse küsimusega.

[igavesti eilne]

Samas tekib valus küsimus, et milleks siis oli vaja ja milleks ka praegu meeletut pappi kaitseväe/sõjaväe alla matta...? Võib ju küsimusse läheneda ka nii, et Päts, Laidoner ja teised otsustajad raiskasid tohutuid summasid vaid selleks, et ohvitserid kokkuvõttes seina äärde/ laagritesse ja soldatid Punaarmeesse läheks?

Kas siis nii keeruline on aru saada, milline vahe on tollasel ja praegusel olukorral. Balti riigid olid muust maailmast järsku ära lõigatud. Kõrval hüsteeritses tohutu võimsaks kujunenud stalinistlik Nõukogude Liit. Praegune Venemaa on selle kunagise hullunud monstrumi kõrval kukununnu. Nagu mingi naabrionu oma tujudega, mitte ohtlik, aga täitsa ohtuks ei saa ka veel pidada. Meil on pealegi NATO... jne.
Euroopas kogus võimu ja väge natside Saksamaa, kes oli hetkel sõbralikus koostööhoos Stalini punaimpeeriumiga. Baltlastel polnud kusagilt abi loota, kuna poliitiline olukord jättis Eesti koos naabritest väikeriikidega üksi. See tähendas vaid hävingut.
Ma ei usu, et Eesti rahvas oleks vastupanu korral maapinnalt pühitud, aga sõjaohvreid olnuks palju. Sai varem sugulastega sel teemal räägitud, enamik meie rahvast kartis väga verist ja lootusetut sõda. Kes veel ei tea ja on pealegi A. Matrossovi ja N. Gastello hingesugulased (kuni esimese pauguni, mil püksid raskelt täis pasandatakse), siis ka tollal tahtsid inimesed väga elada, mitte loosungeid ja hüüdlauseid hõisates surra.

[Reigo]

Samas tekib valus küsimus, et milleks siis oli vaja ja milleks ka praegu meeletut pappi kaitseväe/sõjaväe alla matta...? Võib ju küsimusse läheneda ka nii, et Päts, Laidoner ja teised otsustajad raiskasid tohutuid summasid vaid selleks, et ohvitserid kokkuvõttes seina äärde/ laagritesse ja soldatid Punaarmeesse läheks?
Tegemist ei ole irooniaga, pigem filosoofilisse küsimusega.

Küsimusele on selle teema all tegelikult juba vähemalt korra vastatud:

Kui täna pole võimalust tulekahju kustutada, siis äkki homme on. Kui täna pole tugevat sõjalist liitlast, siis äkki homme on. Kui armee eile laiali saatsid, aga täna ilmus liitlane, kellega koos on tulekahju võimalik ära kustutada, kas siis eilne tegu oli mõistlik? Teine aspekt: mida nõrgem on su armee, seda tõenäolisem on, et keegi pole liidust sinuga huvitatud.

[hugo1]

Eest sõjavägi 1939-1940

1939.a. kui algas II Maailmasõda, oli Eesti iseseisev riik ja seega tõmmati ta sõtta oma sõjaväe ja kaitseplaanidega. Samas on selge, et nii nagu teised Euroopa väikeriigid polnud Eesti maailmasõjaks sugugi valmis. 1930ndate majanduskriisi ajal oli kaitsekulutusi oluliselt kärbitud ning kuigi aastail 1937 kuni 1938 hakati sõjavägede ülemjuhataja J.Laidoneri algatusel riigi kaitsega taas tõsisemalt tegelema, oli juba lootusetult hilja. Eesti alustas ettevalmistusi suuremateks relvaostudeks, kuid tellimuste täitmise aeg jõudis kätte alles 1939.a. lõpus või alles 1940.a. Eriti raskelt kannatasid selletõttu Eesti õhujõud ning õhutõrje. Hiljaks jäi ka piiridele kindluste rajamine. Siiski ei saanud Eestit sugugi kaitsetuks pidada. Rahu ajal ulatus Eesti sõjaväe suurus 12572ni, pärast mobilisatsiooni 104364 meheni. Sõjavägi oli küllalt hästi välja õpetatud ja motiveeritud. Kästitulirelvi oli piisavalt, nende seas ka automaatrelvi, mille hulgas oli ka Eestis valmistatud püstol-kuulipildujaid. Küllalt suured olid laskemoona tagavarad. Hästi oli Eesti valmis miinisõjaks. Lisaks korralikule jalaväemiinide tagavarale kuulusid Eesti relvastusse oma aja moodsaimad tankitõrjemiinid, mida sai vajaduse korral kasutada ka lähivõitluses. Heal tasemel oli suurtükivägi. Kokku oli sõjaväe käsutuses 233 suurtükki, mis pärinesid küll vabadussõja ajast kuid olid kasutuskõlblikud. Kaitsevõimet nõrgestas aga see, et piiride kaitserajatised ei olnud täielikult välja ehitatud. Nõrgad olid Eesti soomusjõud. 1939.a septembris olid auto-tankirügemendis lahinguvalmis 4 rasketanki, 10 kergtanki, 4 tanketti ning 13 soomusautot. Pealegi olid kõik tankid vananenud ning tegelikuks sõjategevuseks kõlbmatud. Soomusronge oli Eestis lahinguvalmis 3, lisaks 3 kaugelaskesuurtüki platvormi. Eestil oli 44 moodsat rheinmetall AG37 millimeetrist tankitõrjekahurit, sellele lisaks oli jalaväeüksuste käsutuses väike hulk arsenalis valmistatud moodsaid tankitõrjepüsse. Veelgi puudulikum oli õhutõrje, mis suutis sisuliselt katta ainult Aegna merekindlusi ning osa Tallinna õhuruumi. Õhukaitset ei saanud toetada ka õhujõud, kuhu kuulus kokku 38 lennukit, millest lahinguvalmis võis pidada ainult kümmet. Tugevamad olid merekindlustega kokku kuulunud merejõud. Üldiselt puudus Eestil tõhus kaitsetöö teiste riikidega, ent Soomega oli see olemas. Soome ja Eesti vahel arenenud salajase koostöö eesmärk oli sulgeda sõja puhkemise korral punalaevastik Soome lahte. Selleks planeeriti rajada Soome lahe kitsaimasse kohta miinitõke, mida oleksid julgestanud Soome ja Eesti allveelaevad ning Soome lahe mõlemal kaldal asuvad rannakaitsepatareid. Rannakaitsepatareide tugevdamisse oli Eesti investeerinud palju raha ning need moodustasid kahtlematult kaitsejõudude tõhusaima osa. Kate merelt oli Eestile nende abil igal juhul tagatud. Eesti peamised probleemid olid seega praktiliselt olematu lennuväli ja nõrk õhutõrje. Piisavaks ei saanud pidada ka tankitõrjet. SAMAS EI OLNUD NÄITEKS SOOME VALMISOLEK SÕJAKS EESTI OMAST SUGUGI PAREM. OMETI SUUTIS SOOME PUNAARMEELE EDUKALT VASTU PANNA JA ISESEISVUSE SÄILITADA. Eesti kaitseplaanide kohaselt oodati punaväe pealööki Narva suunal, mis oli ilmselt õige. Eesti väed pidid riigi piirilt kattelahinguid pidades taganema Narva jõe joonele ning jätnud Jaanilinna sillapea siin kaitsele asuma.Kui punaväel oleks õnnestunud Narva jõejoonelt läbi murda, oleks järgmine kaitseliin sisse võetud Sinimägedes. Keerukam oli olukord lõunarindel, kus punaväe teel oli vähem looduslikke tõkkeid. Siin oli plaanis alustada totaalset miinisõda, aeglustades sellega maksimaalset punaväe edenemist, kuni vabadussõjast tuttaval kaitseliinil suudetakse Petseri ees vastase pealetung seisma panna. Nagu näha, sarnanes Eesti kaitseplaan sakslaste poolt 1944.a. kasutatuga, millega suudeti punaväge ligi 7 kuud Eestist eemale hoida. 1939.a. septembrikriisi ajal oli Eesti sõjavägi kõikidele probleemidele vaatamata igal juhul valmis Eesti iseseisvust kaitsma. Teade Venemaa nõudmiste vastuvõtmisest mõjus sõjaväelastele seetõttu pigem masendavalt kui rõõmustavalt. Arusaamatus süvenes veelgi, kui 1939.a. oktoobris punaarmee üksused oma baasidesse asusid. Nende varustus ja väljaõpe ei jätnud Eesti sõduritele head muljet. Soome Talvesõja alates tunti Eesti sõjaväes soomlastele kaasa ning üritati neid võimaluste piires aidata. Oma jõuetustunne suurenes aga veelgi, kasvade mõnel pool üle kriitikaks Eesti juhtkonna passiivsuse suhtes. 1940.a. suvel esitas N.Liit Eestile uue ultimaatumi ning okupeeris Eesti täielikult. Vastupanu sissetungijale ei osutatud ning nõukogude poole nõudmisel desarmeeriti kaitseliit. Eesti sõjavägi aeti oma paiknemiskohtadest välja. Kuigi mitmel pool kippusid tunded üle keema, säilitati ometi distsipliin. 1940.a. 21.juuni õhtul ründasid relvaladudest relvi saanud kommunistliku "rahva omakaitse" üksused Raua tn. paigutatud sidepataljoni ja tapsid tunnimees Johannes Mandre. Mobilisatsiooni varust end relvastanud pataljon avas vastutule ja tappis kuni 10 ründajat. Sidepataljonis sai raskelt haavata seersant Aleksander Männikus, kes hiljem suri. Lahinguväljale saabusid punaväe soomusmasinad kuid uue valitsuse kaitseministri Tõnis Rotbergi vahendusel õnnestus konflikt vaigistada. Mandre ja Männikus olidki esimesed II Maailmasõjas langenud.
Allikas: "Eesti sõdur II Maailmasõjas". Lk 14. Autor Mart Laar.

Tundub, et Laar on kah koha miitinguliste hulgas leidnud.
Millegipärast arvan, et Laar Eesti ajaloolastest on üks pädevamaid, vähemalt selles osas mis puudutab II maailmasõda, eriti seda mis toimus siin sellel ajal Eestis. On ju tema sulest sel teemal mitu raamatutki ilmunud.
Igaljuhul pean ma teda antud valdkonnas oluliselt targemaks, kui üht teist ilalõuga, vabandust ajaloolast, kel asjaks sootuks teine arvamus on.