Moderniseerimata Su-27 ja MiG-29 suudab korraga juhtida ühte raketti. Radarjuhtimisega R-27 ei jälgi ise mitte midagi, raketi tipus asub lihtsalt vastuvõtja ja kandurlennuk peab oma radari kiirega (koondades radari võimsuse ühte kiirde) sihtmärki valgustama kuni tabamuseni. R-27 IR mudelid aga on mõeldud võimsat soojusfooni emiteeritvate sihtmärkide vastu nagu strateegilised pommitajad. Üldiselt ongi see probleem, et R-27 ei ole erinevalt MICA-st ja AIM-120st tõsine dogfihti relv, ta on mõeldud rohkem õhukaitse ülesannete (loomise ajal oli põhiline vaenlane B-52 ja B-1), sellest nende suur mass, mõõtmed ja nigel agility. F-16 MLU või C suudab korraga juhtida nelja ja näiteks F/A-18C kuute raketti. Lisaboonusena saadab R-27 lennu esimest poolt selges õhus kümnete kilomeetrite taha nähtav tossusaba, samas lääne raketid on praktiliselt suitsuvabad.toomas tyrk kirjutas:Hm, ehk ei maksaks ka seda unustada, et MICA on ka mõõtmetelt AMRAAMist väiksem ning kergem. Ning seepärast ka väiksema tegevusulatusega![]()
Pool-aktiiv- ja aktiivjuhtimisega rakettide eelistest ning puudustest tead Sa ilmselt ise paremini. Kui kaugelt R-27 on võimeline juba ise sihtmärki jälgima? Mitu R-27 suudab üks Su 27 korraga sihtmärgini juhtida?
Lisaks on poolaktiivne rakett haavatav segamisele, kui teda juhtiv radar ära pimestada, on rakett kadunud. Vähemalt AIM-120 läheb seepeale anti jamming mode'i ha hakkab suunduma häirete allika pihta. Seepärast ongi aktiivse raketi vastu ainuke kaitse järelveetav jammer (towed decoy) - seade, kus häireid emiteeriv antenn lendab lennuki järel trossi otsas ohutus kauguses. Venelastel aga sellist pole. Õigem oleks öelda, et peale väheste Sorbtsia tüüpi segajate (mis on efektiivsed poolaktiivsete rakettide vastu, mida läänes enam ei kasutata) pole venelastel tänaseni adekvaatset kaitset aktiivrakettide vastu.