Erialase terminoloogia eestindamisel ja selekteerimisel on vaja natuke rohkem iseseisvat ja intelligentsile tuginevat ajutegevust, kui enamusel õppematerjalide leiutajatel kaitseväes enamasti jagub.alo kirjutas:Aga erialast terminoloogiat mõnikord ei tasugi eestindada, kui võõrsõna (mitte laensõna) juba juurdunud on. Minu arvates poleks mõistlik hakata rääkima "asukohaarvust" koordinaadi, "suunanurgast" asimuudi või "lennutusõpetusest" ballistika asemel.
Paljude terminite puhul on täiesti aktsepteeritav ja põlvedega edasi kandunud "jalgratas" juba muide selgeks vaieldud ja leiutatud ning vähemalt enne 2. ilmasõda. Sinna hulka kuulub ka rivi ja rivistumine (näiteks "sõjalaevade rivistused" - olen ühes vanas materjalis ise näinud), küll aga ei kuulu "asukohaarv" ja "lennutusõpetus". Viimaseid võib teaduslikuma terminoloogia alla liigitada ja seetõttu võõrsõnadena ka aktsepteeritavad. Samuti näiteks spetsiifilised... bussool, lafett, geodeesia jne. "Rivi" ei ole aga nüüd küll miski teadus ega võõrsõna!
Lihtsalt ükskord tubli noor ohvitser X käis õppimas arenenud riigis Y uudset eriala Z ja tagasi tulles ei suutnud mõelda enam eesti sõjanduslikus keeles-meeles, vaid teisendas midagi otse ja süvenemata nii nagu mäletas. Ülejäänud koogutasid vaguralt kaasa - oi tark mees, välismaalt tulnud, teab huvitavaid uusi sõnu.
Ise olen ka 2 väisriigis õppinud keerulist terminoloogiaküllast asja mida kodumaal ei õpetatud ja tean, mis see tähendab. Ikka kannatab enne kodumaal asja kallale asumist natuke ajurakke liigutada, et mitte lollusi genereerida. Silmaring aitab ka palju kaasa.
