Sinu suuremad zaljotid ehk vahelejäämised sõjaväes

[kalleb]

mingeid megazaljote ei olnud

märkimisväärsematena võid nimetada 2

1) kui 1988 aasta kevadel jobannoi mereväelaste patrull mind Kaliningradi kesklinnas kinni nabis ja kubusse vedas (pääsesin sealt õnnels poole tunni pärast sest korrapidaja oli staabiülema tuttav ja saadeti väeosast kedagi kiirelt järele),olin teel sõjatehasesse tööle

2) 1989 aastal kevadel umbes 2 kuud enne demblit käivitasime pargis kaasaveetava elektrijaama et paar kaitset raadiojaama zipi jaoks ära parandada (oli vaja tinutuskolvida väheke tööd teha ja kasarmusse ei viitsinud end vedada)

poole töö pealt kargas sisse mingi kuradi kindralleitnant-vanamehenäss jebanoi ja kukkus minuga karjuma et miks elektrijaam töötab ja miks kongis istun

selgitasin et bojevaja zadatsa - taastan raadijaama lahinguvalmidust aga see vingus edasi ja käskis seisma panna ja pargist kaduda

pärast oli raisk väeosa komandörile bizdulei andnud ja see vingus ka

et ohutustehnikat ei jälgi vms

igaljuhul midagi ei juhtunud ja asi rahunes maha

tegemist oli poolsegase kindralleitnandiga kes aegajalt käis meil nuhkimas- natsalnik artilerii armii

[vanahalb]

Ei tea kuipalju seda klassikaliseks zaljotiks võib pidada, aga üks töö ikaldus küll täielikult. See oli üldse imelik päev, juba hommikul oli õhus midagi pahaendelist.
Asi juhtus päris alguses, mõned nädalad pärast vandeandmist. Noorsõduritel veel mingeid kindlaid ülesandeid polnud, tavaliselt oldi toimkondades või kakerdati sihitult autopargis ringi. Sealt võis iga ohvitser omale kellegi püüda ja mingile kiireloomulisele tööle saata.
Ükskord jäin roodukale pihku ja ta küsis , et kas ma autorehvi oskan parandada. Ütlesin, et on ette tulnud. Kodus oli vanematel auto ja mina neid kumme tavaliselt lappisin kui vaja.

Roodukomandör ei saatnud mind mehekõrgust Urali kummi kangutama vaid tegi hoopis tagasihoidlikuma alguse. Roodukal oli Ziguli ja selle üks tagarehv oli tegelikult juba ammu katkine. Vana ise oli ehe näide vene hingest - pikad laiskuseperioodid vaheldusid üliinimlike jõupingutustega. Seda oli näha nii proverkadeks (midagi õppuse ja eksami vahepealset) valmistumisel kui tagavararajoonis kaevikute kaevamisel.
Rehviga oli ka niimoodi , et roodukas sõitis autoga pidevalt ja lõi aeg-ajalt käsipumbaga õhku juurde. Lõppkiirusele sellised asjad eriti ei mõjunud ja töölt koju sai ilma vahepeal peatumata. Aga sel kevadsuvel oli tal tekkinud mõte senise eluga lõpparve teha ja naine majja võtta. No ei saa enam vanamoodi, oleks hea kui keegi sooja süüa teeks või vormi ära triigiks.
Mingile kandidaadile tahtis ta autosõitu teha ja Kaliningradi ilusaid kohti näidata. Aga see oleks tulnud juba pikem ots ja pole soliidne kui vahepeal peab pagasnikust pumba võtma ja sellega vehkima. Igatahes tuli pikalt edasi lükatud töö ette võtta ja kumm ära parandada.

Roodukas oli auto lükanud tehnikapargi garaaziboksi varjule, et kombatile või mõnele võõrale silma ei jääks. Ruumi oli, mitu sõjaväekrusa olid parasjagu komandeeringus. Vana ütles lühidalt, et kõik vajalikud asjad on pagassis ja andis tuubi kummiliimi. See oli halb enne, vahtisin seda tuubi umbusklikult. Kodus olin sisekumme lappinud vulkaniseerimisega, vastavad tabletid ja toorkummilapakad olid poes müügil . Sellise kummiliimiga kleebiti koolis paberit ja võib-olla lappis keegi jalgrattal kumme.

Panin tuubi esialgu kõrvale ja vaatasin, mis pagasnikus on. Käsipump oli, rattavõti oli ja kummieeblid ka, aga tungrauda ei hakanud kuskilt silma. Tungrauda ei paistnud garaazis ka olevat, vist oli üldse üks defitsiitne asi nagu labidas või ämbergi.
Mingisugune puuduv tungraud ei tohtinud loomulikult rooduka autoparandust ega tema kohtamist hukata ja ma tuletasin koolipõlvest füüsikatunde, Archimedest ja kangi meelde. Archimedes oli lubanud toetuspunkti olemasolul maakera teise kohta nihutada ja mis on rooduvana Ziguli maakera kõrval?

Kangi loomulikult tehnikapargis ei olnud, see oli labidast veel hulka hinnalisem instrument. Aga põhimõte jäi ikka samaks. Pumpasin katkise rehvi nii täis kui julgesin ja lõin auto serva alla enam-vähem paraja puupaku. Siis lasin rehvi uuesti tühjaks ja ratas oleks nagu pidanud õhku jääma.
Ei jäänud. Võib-olla oli puupakk ikkagi liiga madal või ei lubanud rehvi profiili kõrgus nii lihtsat lahendust. Palju puudu ka ei jäänud, juba loksus, aga ära tõmmata ei jõudnud. Lajatasin seestpoolt paar matakat ja äraneetud ratas keeras ennast üldse koopasse kuidagi risti - jäi tsentreerimisspilka taha kinni.

Igal juhul tuli nurka ülespoole saada ja selleks oli ainuke võimalus auto teisi nurkasid allapoole tõmmata. Lasin teise tagarehvi ka tühjaks. Peaks ju puupaku pealt üle kaaluma ja katkise kummiga serva ülespoole vedama. Siis keerasin mõlemist esirehvist ventiilid välja, aga ei midagi - auto oli täiesti maadligi, aga ei tulnud see viltuvajunud ratas alt ära.

Aeg lendas rahmeldamisega ja juba tuli roodukas tagasi. Tema arvestuse järgi oleks olnud aeg istmesse vajuda ja minema sahistada, unustades igaveseks käsipumbad ning susisevad kummid. Kuigi roodukomandör oli paljunäinud mees, nõtkusid temalgi garaaziuksel põlved ja käsi kobas tellisseinalt tuge. Pärast kui kired vaibunud, rääkis roodukas, et ta tundis kuidas betoonpõrand jalge alt tükkhaaval põrguhauda mureneb ja taevad raginal kaela langevad. Ta andis auto, et sellel kumm ära parandataks, aga nüüd olid kõik kummid tühjad ja üks ratas üldse alt ära väänatud.

Tagasihoidlike sõnadega väljendades, roodukas küsis miks niimoodi ja ma seletasin, et tungrauda ei ole. Kusjuures ma ei teadnud, mismoodi on vene keeles "tungraud" ja üldse oli vene keel väga kesine. Aga vana oli küllaltki taiplik ja jagas välja, mis puudu on. Tormas pagasniku juurde, tõmbas sealt ühe rauakolaka ja viskas mind sellega, karjudes, et misasi see siis on???

Ta ei tahtnudki pihta visata, kobakas lendas kaugelt mööda ja mürtsatas 15 sammu pealt vastu garaazi otsaseina. Kuulitõukes oleks see päris kõva tulemus olnud ja rooduka kasv ning kaal näisid samuti selleks spordialaks sobivat. Vana ise tormas minema. Ma tirisin väidetava tungraua päevavalguse kätte ja see küll ühtegi tuntud riista ei meenutanud. Ma olin arvanud, et see umbes 20 kilone rauatükk on lihtsalt talvest jäänud ballast - et auto libedaga lappama ei läheks. Seal pagasnikus oli igasugust sodi, osa asju ilmselgelt jõuludest pärit. Mitu-mitu aega hiljem tuli see tungraud küll tuttav ette. Mehhaaniline tungraud. Raudteelased kergitasid sellistega raudteed, et liiprite alla saaks viglaga killustikku visata ja teed loodi ajada. No aga sõiduauto tõstmiseks selge "overkill"

Roodukas oli napi veerandtunni pärast jälle tagasi, kolmeliitrine purk kasemahla kaenlas. Vana oli joonelt kõrvalõue voentorgi (poodi) läinud ja sealt suhkruvett ostnud. Surus selle mulle sülle, siis mõtles vähe ja võttis tagasi. Tal tekkis vist äsjase autoremondiga paralleele tõmmates tõsine hirm, et ma enne joomahakkamist purgil kaela maha löön ja otsustas selle oma käega lahti teha. Aga mitte nii nagu Londoni või Pariisi parimates majades vaid koduselt, sõjakooli kursantide moodi.
Otsis oma pagasnikust muu koli seest Ziguli tööriistakomplekti kuuluva kahe otsaga kruvikeeraja, vaatas kumb pool teravam on ja virutas purgi plekk-kaande kaks auku. Säh, joo, kahjur!

Auto vastu oli ta juba huvi kaotanud. Pärast selgus, et vana läks rääkis roodu tehniku mädaks ja laenas temalt Moskvitchi. Tehnik elas üldse nagu rikas juut ja mosse oli igatipidi lihvitud-lakutud 2140. SL ka veel. Minumeelest selleks sõiduks igal juhul parem kui rooduka enda iseliikuv kaptjorka.
Ma timmisin garaazis kasemahla ja tegelesin kogu ülejäänud õhtu autokummidega. Imekombel jäi selle paberiliimiga pandud lapp isegi pidama. Vist sellepärast, et rooduka Lada seisis veel mitu päeva puki otsas ja vana ennast polnud näha. Liimil oli aega kuivada küll.

Roodukast naisemeest seekord ei saanud, ei tea kas oli auto ikkagi vilets või rikkus vana ise midagi oma tahumatu olekuga ära. Kui olukord ja seltskond vähegi võimaldasid käis endiselt triigitud vormi asemel telkmantli või lausa tankistikombinesooniga ringi, üks käsi taskus ja vormimüts viimase võimaluseni kuklasse lükatud. Zampoliti kõõrdpilkudele vastas vabandavalt, et mäletad ju isegi kuidas 41-sel aastal kõik algas. Nii et kui midagi on, saab kohe kaevikusse püherdama ja ei pea minema koju riideid vahetama.

Pärast remontisin veel mõned korrad rooduka autot. Ükskord sai tehtud mingi vaalarasvast, saapaviksist ja kahurimäärdest isetembitud seguga roostetõrjet ja kord kleepisin talle tagaaknale isegi klaasisoojenduse. Vana oli selle althõlma meremehe käest ostnud, kirevas pakendis mingi Jugoslaavia või India vuffel. Minu meelest rõve pornotuuning, aga roodukale meeldis. Arvas, et kui muidu asja pole, siis saab vähemalt talvel autot lükates käsi soojendada.

Sellegipoolest, hukkaläinud kummiremont võis olla otsustavaks kaalukeeleks, miks roodukas alguses mu viljaladudesse asumisele saatis ja pärast tubase töö peale - kirjutajaks nihverdas.

[KT]

Meie laeva suurim zaljot ehk vahelejäämine oli see, kui ükskord kaks vanemat tõugu madruspoissi kuskil allkorrusel napsi võtsid. Oli see nüüd riigiviin või miski muu üllas jook, igatahes pani see midagi poiste peas tagurpidi tööle.

Nina täis võetud, otsustasid nad, et vaja varjule pugeda. Kuna lugu juhtus seisu ajal ja üks madrustest oli roolimees, siis mõeldi kasutusele võtta tema vahipost ehk kaptenisild. Igavesti mõistlik mõte - kes seal seisu ajal ikka kolab - ainult et marsruut, mida nad valisid, ei olnud mõistlik teps mitte.

Tavapärane teekond oleks kulgenud mööda laevatreppe. Aga kaptenisillale minev trepistik oli seesama, mille kaudu seltsimehed kõrgemad ohvitserid oma kajutitesse käisid. Et vältida vahelejäämist, otsustati kasutada alternatiivset teed. Hmmm, ainult et millist?

Napsitanud madruspoisid vaatasid laevadekilt ülepoole, ihaldatud puhkepaiga poole. See jäi neist nii umbes viie korruse kõrgusele. Ja mööda siledat metallseina kõndimist ei polnud neile õpetatud ega taevaisa poolt ka tiibu antud.

Kuid ennäe. Napsist pisut ähame, ent muidu terane madrusesilm tuvastas, et seinas on ju teatud vahemaade tagant augud. Aknaaugud, kui maarottide keeles öelda. Laeval kannavad samad asjad nime illuminaatorid. Lisaks aukudele on näiliselt siledal laeva pealisehituse fassaadil aga ka veel igasugu torusid ja muud, millele jalga toetada.

Mõeldud-tehtud. Või midagi sinnakanti.

Et tegu oli suvise ajaga ja muidu mitte-määrusekohase olukorraga, siis olid madrused pesuväel. Ehk siis triibuline meremehe-maika ja langevarjudeks kutsutud trussikud. Vormi juurde kuuluvad sinised moodustised kulusid imekiirelt sõelaks ning seetõttu kandis igaüks selliseid, nagu väeosa poes parajasti müügis oli või kodust juurde saadeti. Erilise mässumeelsuse märgiks ja vanamehe staatuse kinnituseks kandsid mõned koguni nö hawai-mustrilisi või muidu rõõmsavärvilisi pantaloonesid.

Miks ma aluspükste-teemal nii pikalt peatun? Aga seetõttu et see kujunes kogu loo juures võtme-küsimuseks.

Mõne aja jooksul võis jälgida veidrat vaatepilti. Kaks üle keskmise vintis madrus-ämblikmeest kulgesid vaevaliselt üles mööda praktiliselt püstloodset laevaseina, otsides tuge illuminaatoritelt ning kinnitades igat sammu vaikse vandumisega. Õigupoolest nägi sõjaplaan ette, et keegi seda pilti ei jälgi. Kuid kus tegijaid, seal nägijaid.

Õnnetuseks juhtus seda mööda-seina-kulgemist nägema üks silmapaar.

Nagu öeldud, elasid pealisehitises, kaptenisillast allapoole jäävatel korrustel seltsimehed ohvitserid, kenasti hierarhia-redelit pidi paigutatuna. korrus enne kaptenisilda laevakapten ise. Sellest korrus allapoole zampolit ja teised kõrged tegelased, allapoole väiksemad vennad.

No vat, olid siis meie kangelased venitanud end üle poole vahemaast, kui juhtusid seda vaatepilti nägema ühed liigsed silmad. Zampoliti omad. Seestpoolt. Ehk siis märkasid tema vanad silmad üllatusega, kuidas tema kajutiaknast mööduvad lillelised trussikud. Väljaspool. Ilmse liikumissuunaga ülespoole. Mida mitte üks eeskiri ega laevamäärus ette ei näe.

Õnneks jagus seltsimehel poliitohvitseril taipu mitte röögatada ja nurjatut korrarikkujat läbi illuminaatori kinni pidada proovida - too oleks võinud siis ehmatusega alla pudiseda. Zampolit tormas selle asemel hooga kajutist välja, astmeid vahele jättes alla dekile ja kamandas mehed alla.

Kuidas nood kodanikud alla said, olla olnud kurb vaadata. Pool-libisemisi, kõikvõimalikke kehaosi pidi takerdudes, aga alla and jõudsid. Kenasti poolkaineks ehmatanult, kuid ilmselgete lõhnadega.

Et üks patustanu - see roolimadrus - oli minu väeosa poiss (laevas sees jagunesid mehed kuude väeossa), siis kuulati ka mind üle. Et mis ma tean, kuskohast poisid napsu said jne. Aga see on pisiasi.

Mehed pisteti kapteni otsusega esimese hooga kartsa (oli meil laeval ka selline ruum, ehkki ammmmmmu kasutuseta seisnud). Seltsimehed ohvitserid kogunesid asja arutama.

Roolimadrus - Moskva poiss, sõjaväelaste suguvõsast, - oli hiljuti andnud sisse avalduse parteisse astumiseks. See polnud tavaline ajateenijate hulgas, kuid mees oli püüdlik ja taibukas. Enamasti ka täiesti mõistlik kamraad.

Nüüd taheti poisilt mitte ainult partei-kandidaadi staatust ära võtta, vaid ka komsomolist välja visata, paelu pealt maha võtta ja tühistada ka tema eriala-oskuste tase - sedasorti kvalifikatsioonitasemeid oli kokku neli ning poiss oli jõudnud kõrgeimale - "master vojennogo dela". See viimane oli aga oluline, kuna niimoodi vähenes ka palk.

Panin mina siis toime ennekuulmatu teo. Kutsusin kokku meie väeosa komsomoli-koosoleku, ehkki sihukest asja polnud ametlikult olemaski ning varem polnud ma endas ka komsomoli-kihu täheldanud. Aga ma teadsin, et kui kuidagi saab zampolidi hoogu pidurdada, siis ainult tema enda vahendeid kasutades.

Oli meid tol hetkel vist viis või kuus poissi sellel koosolekul ning leppisime omavahel kokku, et tehku muud mis tahavad, aga ametioskuste taseme äravõtmist me ei lase teha. No see oleks ju sulalollus. Parteilist liini pidi karistagu, mis meil sest. Paelad lähevad maha niikuinii. Aga ega siis mehe ametioskused selle apsakaga kuhugi kadunud.

Laeva kapten, igavesti muhe ja mõistlik mees, sai asjast aru. Nii ka läks. Roolimadrusel ja tema napsukaaslasel rebiti paelad maha. Rivi ees. Nii nagu peab. Parteilist liini pidi karistust praktiliselt ei järgnenud – sekkusid madruse kauged ja mõjukad eestkõnelejad ning zampolit pidi sisisedes taanduma. Ametioskuste tase jäi aga roolimadrusel samaks ja jätkas samas ametis. Enne kojuminekut sai ta vist taastatud ka praktiliselt kõik oma paelad – tema jaoks oli see oluline.

Mina muuseas läksin laevalt maha ilma paeladeta. Ainuke poolvägisi pealepandu kisti õnneks rivi ees maha nädal enne teenistuse lõppu. Aga see on juba hoopis teine lugu:)

[ooblää]

endast ei räägi,aga noored jäid vahele praska ajamisega.Lasti zil 135 radikad tühjaks.Pesti läbi.Asemele läks suhkru,pärmi ja vee seguline jahutusvedlik.Ainuke viga oli see,et keegi ei osanud arvestada pärmi efektiivsusega.Radikad hakkasid lihtsalt vahutama ja offedele see ei meeldinud.oi-oi-oi ,marutaudis autod.

[polzunov]

Suurema osa ajast,mille ma raiskasin suure kodumaa heaks,veetsin valvesüsteemide juhtpuldi taga passides.Valvata tuli paari suuremat sorti vangilaagrit.Juhtpult oli igavene kobakas ja mida rohkem teenistusajale otsa tiksus,seda suuremaks kasvas julgus ja ka uudishimu,et mis seal sees on ja kudas ta töötab?Küsimused tööpöhimötte ja skeemlahenduste kohta,milled esitasin hoolduselektroonikutele,pöhjustasid vennikestel körvakuulmise ja könevöime kaotuse ning eriosakonna majori privaatvisiidi minu poole,kes selgitas,kui kuritegelik on nuhkimine söjasaladustes.No sellise pulli peale ma lihtsalt pidin ühel ööl plommid maha vötma ja käe masinasse pistma.Ega seal midagi erilist polnudki,piisas kooliaegsest elektroonikahuvist,et köigele pihta saada.Peamine avastus oli see,et pooled elektroonikablokid olid kasutamata olekus,minul aga peidikus mitu katkist taskuraadiot(need olid keelatud,aga nöutud kaup nii siin kui sealpool traataeda).Nii sai alguse mu pisuke raadioremondiäri ,mis kestis tükk aega päris edukalt. Esimese häirekisa lasi lahti politruk,kellel önnestus konfiskeerida raadio,mille ta juba korra oli kirvega pooleks löönud.Ega ma täpselt ei teagi,millisele tarkpeale need öige suunaga mötted pähe tulid,aga ühel päeval sadas sisse elektroonikaspets polgust ja hakkas köiges kolmes tsoonis pulte puistama.Selle söimuvalingu ees,mille ta tühjakslaastatud plokke nähes kuuldavale lasi,oli meie tunnimeeste omavaheline söimlemine(köned läksid linti)lausa inglite laul.Üsna mitu näppu tahtis kangesti minu peale näidata,aga önneks olin jäljed päris hästi ära peitnud.Nii-öelda profülaktika möttes saadeti mind möneks nädalaks köige kaugemasse vahtkonda asumisele ja igasuguste eriosakondade huvi mu vastu muutus veel ebatervemaks kui enne.

[pontu6]

Suutsin endale zaljoti koraldada ka veel peale kroonut. Nimelt vahetult sõjaväest tulles asusin tööle ehitajaks ja objekt oli mingi raadiolokatsiooni väeosa Hiimaal. Ehitasime ohvitseridele elamut ja suhtlesime aktiivselt ka sealsete ajateenijatega. Mingil hetkel tuli mulle hea mõte, et võiks ju poiste käest vähe bensiini ärida. Mõeldud tehtud. Leppisime siis kokku, et tulen õhtul autoga järgi. Õhtul pimedas saingi siis läbi metsa kuidagi kohale. Poisid veeretasid 200se vaadi auto juurde ja kambaga kuidagi upitasime selle sigulli pagasnikusse nii, et pahtlit pudenes igast servast. Ja just siis kargas kusagilt pimedusest välja sampolit kes kõigi peale kohe räuskama hakkas ja komandöri lubas kohale kutsuda. Suutsin seekord siis ikka niipalju teda rahustada, et komandörini asi ei jõudnud. Bensiin tuli muidugi tagastada. 200 kilose vaadi pagassist kätte saamine oli muidugi veel vaevalisem aga kroonu vara tagastati ja auto jäi ka enamvähem ühte tükki.

[Praktik]

See juhtus Leedus Plunge linnas 79 aasta november-detsmber. Käis teenistuse viimane poolaasta.Ükskord novembri keskpaiku hakkas mul üks hammas valutama ja suu läks ikka kõvasti paiste. Roodukomandör vaatas, et asi ikka hull ja saatis mind linna hambaarsti juurde. Saatjaks oli medvend- ajateenija. Arst juures selgus et hambajuures on põletik ja ravi natuke pikem ja vaja mitu korda käia.Õnneks hammast välja ei tahetud tõmmata. Järgmistel kordadel sain juba üksi minna. Viimane kord kui pidin hambaarstile minema juhtus see olema minu 21 sünnipäev. Samal hommikul toimus väeosa klubis pidulik koosolek uue õppeperioodi alguse puhul. Zampolit peab kõne kus manitseb kõiki innukalt kodumaad teenima ja mitte sigadusi tegema.Mina läksin peale koosolekut viimast korda hambaarstile. Tagasi tulles ostsin sünnipäeva puhul linnast 2 pudelit viina, pistsin need vöövahele ja läksin väeossa tagasi. Seal viisin need kööki kus oli kokaks eesti poiss Raul Kallastelt. Õhtul peale õhtusööki võtsime kolme eesti poisiga meie roodust + kokk need viinad vaikselt sisse ja pärast otboid läksime korralikult magama. Kuskil peale 12 öösel ajab dnevalnõi mind üles et roodukomandör kutsub telefonile. Rooduka esimene küsimus oli, et kus on need 2 pudelit viina, mis sa linnast ostsid. Ajasin vastu, et ei mina pole midagi ostnud. Roodukas lubas kohale tulla. Kõne lõppedes ajasin poisid, kellega koos viina jõime, üles ja rääkisin milles asi. Varsti lendas kohale vsvodi komandör vanemleitnant Seltšukov.Minul polnud midagi vaielda, viinalõhnad olid kõvad. Kõik roodu teise aasta mehed löödi üles ja nuusutati läbi. Üks eesti poiss kellega ühes kubrikus olime jäi ka vahele aga teised kaks kes kõrvalkubrikus magasid olid kõvasti hambapastat söönud ja see nad päästis.
Samal öösel viidi mind karauuli kartserisse kust pääsesin hommikul välja. Hommikusel rivistusel kogu pataljoni ees anti mulle ja teisele poisile 3 päeva gubu. Zampolit vahutas mis hirmus sest õppeperioodi esimesel päeval kohe raske distsipliini rikkumine. Gubusse viidi mind kuskil nädala pärast. Aga siiamaani vaevab mind küsimus, et kus kohast sai roodukas teada et ma linnast 2 pudelit viina ostsin. Arvatavasti mõni ohvitseri naine töötas poes aga miks ta siis kohe ei teatanud vaid alles peale keskööd. Linnas asus ainult meie pataljon ja seetõttu oli suhteliselt lihtne mind viinaostmisega siduda.

[vanahalb]

Lugu milles ma ise ei osalenud, aga meie roodukomandör loopis mütsi vastu maad, et täpselt nii oli see juhtunud.

Meie autobati 1, 2 ja 5 rood asusid Kaliningradis, 3 ja 4 rood täiesti eraldi garnisonis - Kornevos. Need roodud tegelesid ainult kütusevärgiga ja ju siis olid seal paremad tingimused masuudiga möllata. 1 ja 2 roodu spetsiifikat - tankimürske võis vabalt Kaliningradi linna sees ladustada. Põlevad vedelikud olid vist ohtlikumad, et nendega metsade keskel majandati. Logistiline moment oli ka asja juures - tankid olid samuti sealkandis ja kütust neile ikka kulus.
Kornevo oli mõnedkümned kilomeetrid Kaliningradist lõuna pool, peaaegu Poola piiri ääres ja klassikuuluvuselt selgelt kolkagarnison. Tsurbenne ja urjukke oli seal küll rohkem kui miljonilinnas Taškendis endas. Muist olidki juba välimuselt sellised psühholoogilised massihävitusrelvad, keda inimeste sekka lasta ei lubanud meie pataljonikomandöri sündsustunne. Teise suure grupi moodustasid võitlejad, kes suitsu ei teinud ja sel lihtsal põhjusel petrooli ligi lubati. Ühtlasi oli viimaste ülesanne ära hoida Tunguusi katastroofi kordumine Kornevo põlismetsas.
3 ja 4 roodus põimusid tihtipeale mõlemad väärt omadused. Igatahes ei hirmutatud meid Kaliningradis mitte kubu või dispatiga vaid lubati vajadusel üle viia neljandasse roodu.

Ühel pärastlõunasel ajal asutas ennast Kornevosse sõitma diviisikomandör ise. Peale autobati kütuseroodude oli seal minumeelest ka tankipataljon ja võib-olla veel üht-teist millele võim peale hakkas.
Diviisivana oli juba sellise kaliibri mees kes ei sõitnud mitte uazikuga vaid Volgaga. Tol korral olevat ta läinud ilma erilise kaaskonnata, ühe autoga. Ei tea hinnata, kas kõrgemad ohvitserid kannavad väljasõitudel alati teenistusrelva kaasas, aga tol korral oli ka püstol ligi võetud. Keegi olevat sealkandis karu näinud, meie kombat rääkis, et viimasel korral läks 9-pealine ilvesekari üle tee. Ja üldse - neid tsusmekke ei tea, vahest tuleb kellegile päraga otsaette koputada ja õigele teele juhatada.

Volga oli küll üks kodumaise autotööstuse väärikamaid esindajaid, aga tol korral andis ta metsa vahel, enne Kornevot, lõplikult saba. Nii põhjalikult, et diviisikomandör olevat lubanud edaspidi juuditank LuAZ-i peale üle minna. Kui katki läheb, lükkab autojuht seda enda ees nagu kurgikäru.
Puu otsa magamisaset teha polnud vaja, üks pahaaimamatu laia profiiliga mehhanisaator töristas Belarusiga lähemale. Diviisikomandör pidas püstoliga vehkides traktori kinni ja sundis põllumehe oma Volga Kornevosse pukseerimiseks sleppi võtma. Tavalist taksi, poolt liitrit tulivett polnud traktoristile pakkuda. Diviisikomandör kasutas palju mõjusamaid vahendeid - loosungeid "kodumaa eest", "isamaa ei unusta teid", "au tööle" ja haardeulatuses olevat püstolit.

Poliitiline selgitustöö võttis oma aja ning Belarussi kiirus erineb Volgast lausa kordades. Seepärast jõudis diviisivana autobati KTP värava taha alles vanapimedas. Autobati valis ta vist sellepärast, et juba see õhk peaks ta Volgale uue elu andma.
Järjekordne sats kütuseveoks spetsiaalselt välja valitud pilvetaguste auulide urjukke oli KTP-s valves kui ukse tagant hakkas kloppimist kostma ja keegi kes ennast diviisikomandöriks nimetas, nõudis sisselaskmist. KTP-l suuri klaasuksi ees pole. Peaks pilust kontrollima, aga milleks kui Belaruss tuksub värava taga ja keegi räuskab ning valetab ennast diviisikomandöriks.
Kohalike purjus traktoristidega olevat alati jama olnud ja auulielanik lubas kolmeni lugeda ja siis sõktõm-barr. Hilisel õhtutunnil, külmalt säravate tähtede all põimusid kirglikud venekeelsed matjid ja stoiline araabiakeelne mula nagu loetaks tuhande ja ühe öö jutte või peletataks koraani abil pahasid vaime.
Sellest keelebarjäärist diviisivana enam läbi murda ei suutnud ning põrutas viimases hädas makarovist paugu õhku. See muutis oluliselt jõudude vahekorda. Toimkond ärkas elul ja tuli uksesilmast uurima, sest traktoristid traktoristideks, aga pole veel kuuldud, et nad püstolitega ringi käiks. Ja ennäe imet, seisiski kindralimundris "russimees" ukse taga.

KTP-s möllas loetud sekundite pärast keeristorm ja kubupäevi sadas nagu küllusesarvest. Täielikust hävingust päästis kišlaki ainult see, et KTP poolne parlamentäär lebas juba enne loodusjõudude märatsema hakkamist teadvusetult põrandal.

[KT]

eee ... aga miks KTP. minu teada ikka KPP ehk Kontrolno-Propusknoi Punkt.

aga lugu hea nagu alati

[Lemet]

KTP-Kontrolno-Tehnitšeski Punkt. Auto- ja muude tehniliste parkide väravas.

[vanahalb]

Assaraisk, unustasin tõesti lühendi lahti kirjutamata. Aga Lemetil õigus.
KPP oli rohkem inimeste läbilaskmiseks mõeldud nagu tehase pääsla ja tavaliselt sai putkasse sisse. Vähemalt shlagbaumi või pöördukseni. KTP uksest igaüks läbi ei astunud. Omad tuututasid värava taga kokkulepitud morsesignaali, võõraste jaoks oli korrapidaja, kes ei viitsinud sugugi pidevalt aiatagust jälgida. No kirjutan siis ühe tõestisündinud loo, ilma lühenditeta, et vääritimõistmist poleks

Üks edukas zaljot, milles ise kõrvalosa mängisin. Tegelikult on seda lugu üsna raske kirjakeeles väljendada, sest olulist osa mängivad pilgud, väljapeetud pausid ja varjatud pingest tiine õhustik.

Tegelased:
Meditsiiniteenistuse polkovnik diviisi staabist, diviisikomandöri erakorraline ja täievoliline saadik meditsiini, hügieeni ja toiduküsimustes. Vana laiendas neid volitusi omal initsiatiivil peaaegu kogu armee-elule ja saabus mitte just väga tihti, aga see-eest kõige ebasobivamal momendil midagi kontrollima koos sellega kaasneva pizdulei (päheandmiste) ja õppehäiretega.

Leitnant, rahvuselt tsetseen, meie roodu esimese rühma komandör ja minu otsene ülemus. Tol päeval väeosa korrapidaja. Tsetseenidel oli sõjaväekarjäär juba tol ajal auasi, aga Nõukogude eliitsõjakoolides nad suisa teretulnud ei olnud. Samarkandi Kõrgem Autotranspordivägede Sõjakool oli vist see koht, kuhu ta pika hambaga vastu oli võetud. Aga jalg oli vähemalt ukse vahele saadud ja leitnant tundis ennast nagu lavakunstikooli lõpetaja, kes peab mingis külakultuurimajas taidlusnäiteringi juhendajana sundaega teenima. Moskvas , Kindralstaabis on kogu jõud ja tsetseenil oli kindel plaan ükskord seegi uks jalaga lahti lüüa. Polnudki võib-olla väga utoopiline, sest oma jutu järgi oli ta iidsest sõjapealikute soost, mida isegi Lermontov olevat mingis oma teoses maininud. Leitnant oli värske koolilõpetaja, meiega peaaegu ühel ajal tulnud kuid autoriteedilt vaat et rooduka klassi. Lihtsalt on liik inimesi, kes kunagi häält ei tõsta vaid ainult pilguga rahvamasse liigutavad.

Ja päevnikud - mina ning Kemerovo siberlane meie roodust, küllaltki nahhaalne ja jumalakartmatu vend. Teenistuse koha pealt oli mõlemil teine veerandaeg käimas ja kui lugu algas, olime parasjagu lõpetanud päevnike öise koristamismaratoni.

Koristamine oli üsna loominguline tegevus ja ürituse kestus sõltus kontrollijatest. Kui neid üldse oli. Tsetseen tavaliselt ennast nii maiste probleemidega ei vaevanud. Või kui, siis käis pika nõtkuva sammuga mööda koridori ja vaatas üle uste - punanurgas on Lenini büst omal kohal - okeeey; tualetti saab saapaid määrimata sisse astuda - äge... paisab , et olete tublit tööd teinud.

Me siberlasega otsustasime ennast pärast rassimist piduliku einega kostitada ja ühe öise söömaorgia korraldada. Seda enam, et tsetseenist korrapidaja oli end oma ruumi sulgenud ja polnud pärast õhtust loendust enam näole andnud. Seersant, kes päevnikute tööd korraldas, läks sööklasse ja ütles, et oodake mind mitte varem kui koidikul. Natuke oli põhjust ka, sest mina olin saanud panderolli mitmesuguse kauasäiliva magusa kraamiga ja siberlane oli enne toimkonda astumist lahkunud omavoliliselt väeosa territooriumilt, rünnanud Nevski tänava toidukauplust ja ostnud mingeid poolfabrikaatidena müüdavaid kotlette. Tee, suhkur ja sai olid kohalikku päritolu.

Banketisaaliks oleks ma esimese valikuna kaptjorkat pakkunud. Igal muul ajal täiesti sobiv, aga mitte siis kui päevnik olla. Meie roodu kaptjorka oli siis veel ümber kolimata ja asus koos staabiga teises kasarmus, katlakütjate korrusel. Siberlase ettepanek oli bõtovka (olmetuba). Seal olid triikimislauad koos triikraudadega, peegel, mehhaaniline juukselõikamismasin, käärid, saapaparandamisvahendid ja muu sarnane kraam. Kõik need asjad olid seal paar korda aastas, suuremate kontrollide saabumise aegu. Pärast ohu möödumist varastati tuba loetud minutitega kaptjorkadesse laiali ja tavaliselt kellelgi bõtovkasse asja ei olnudki.

Kõigil kaptjortshikutel olid vist juba triikrauad olemas, sest leidsime bõtovkast täiesti töökorras instrumendi, millest sai pliidi improviseerida. Kotlettide praadimiseks tegime nende jaoks Kalevi shokolaadi ümber olevast hõbepaberist panni, tükkideks murtud shokolaaditahvlid panime koos muu hea-paremaga triikimislauale. Lasime parajasti ziletiteradega vett keema kui polkovnik nagu raipesööja loom lõhna peale uksele ilmus.

Vana kondas järjekordselt mööda öist Kaliningradi. Ei saanudki lõpuni aru, miks sellistel kellaaegadel - kas polnud und või tuli mingitelt salajastelt riitustelt.
Polkovnik oli trepist üles tulnud. Päevniku tumbotshkal tühjus, kiikas kommutaatoriruumi - mitte hingelistki. Ainult magajate nohin ja mingid hääled koridori teises otsas. Lootis vist sealt kogu korrapidamisteenistuse kadumise müsteeriumile lahendust leida, aga avastas päevnikud triikrauaga kotlette praadimas ja sai otse asjaosalistega vestelda.

Polkovnik oli tol korral äärmiselt sõnakehv, võib-olla austas päevakorrajärgset öörahu. Üldiselt kasutas ta ebakõlade avastamisel mitmesuguseid sõnamoodustisi, mis Puškinilgi hinge kinni võtnuks ja seda valjul komandörihäälel. Me ei osanud ka midagi tarka öelda. "Seltsimees polkovnik, päevnikute toimkond toitu manustamas. Kannab ette reamees X" Ei lähe kohe mitte, seda enam, et vormiriietus oli füüsilise töö variant - mütsid ja rihmad nurka visatud, kuub nabani lahti nööbitud.

Vaikuses oli kuulda kuidas teevesi keema läks. Polkovniku suunurgad tukslesid ja ta küsis tehtult ükskõikselt, et kus on korrapidaja. Siberlane vastas samasugusel toonil, et korrapidajaruumis ja polkovnik läks hääletult nagu oli saabunudki, tagasi.
Ära kaotada ja peita polnud enam midagi. Mõtlesime, et istume siis vene kombe kohaselt enne teeleminekut. Võtab aega kuni toimkond maha võetakse, uued leitakse, konvoi organiseeritakse. Loodetavasti on polkovnik aumees ja peab lugu armee traditsioonidest. Isegi surmamõistetul lubatakse enne mahalaskmist viimane sigaret lõpuni tõmmata, analoogia põhjal võime täie õigusega kõhu täis süüa. Kahju oleks lasta heal kraamil raisku minna, pärast ajavad mingid suvalised tsusmekid selle kõik kõrist alla. Jutt käis ka rohkem sel teemal, et palju siis ära väänatakse. Kümme päeva ikka. Alla 15 ära hakka ennustamagi.

Koputasime just tassipõhjast suhkrupära kurku kui polkovnik koos silmnähtavalt unise leitnandiga uuesti uksele kerkis. Jututuju polnud tal sellegipoolest, küsis ainult "Kui kaua nad teeninud on?" Tsetseen jagas hoolimata unenähmastest silmadest asja ära ja vastas, et alles tulid, sügisene kutse. Ja lisas iseloomuliku kaukaasia aktsendiga, täishäälikuid venitades "Mozgiii ne jebiii, daaa! Puskaij kuuzajut!" (Ära hakka ajusid keppima, eks! Las söövad!)
Meditsiinipolkovnik astus mõne sammu lähemale, uuris rikkalikult kaetud triikimislauda ja vedas ninaga õhku. Aga ei olnud kuskil tulivett ei vedelas ega tahkes olekus, tõesõna ei olnud. Poetas mokaotsast "Teie kotletid kõrbevad" ja pöördus, pea maas ja käed selja taga risti, ümber. Sammud kaugenesid mööda koridori, tõenäoliselt tahtis ta pärast neid sündmusi üksinduses elu mõtte üle juurelda. Tsetseenist leitnant muigas irooniliselt ja asutas ennast ka minekule.

Tagantjärele võib mõelda, et polkovnik juhindus mingitest üllastest aadetest ja ehk tulid talle meelde enda esimesed kuud sõjaväes. Aga vaevalt küll, seda vana oli varem nähtud ja nägime ka edaspidi. See lõppmäng oli täiesti erandlik. Pigem mängis siin peaosa tsetseeni karisma. Kui ühe juured pärinevad Bütsantsist või Aleksander Suure aegadest ja teine on alles esimest põlve ohvitser, ainult Nõukogude võimu armust polkovnikupagunitega, hakkavad juhtuma seletamatud lood mille tekkepõhjustele kaasaegne teadus veel valgust heita ei oska.

Mingit karistust ei tulnud ei polkovnikult, korrapidajalt ega järgmisel päeval pataljoni tasandilt. Ainult roodukas pidas manitsuskõne ja käskis leitnanti tänada, et see meid nooremaks valetas. Vanakeste pidusöögi oleks polkovnik koha peal pikselöögiga söeks põletanud ja taadid kivikujudeks muutnud.
Roodukomandör lisas veel poolvaljusti, et tegelikult peaksime kõik tsetseeni tänama. Polkovnik sõitis kohe minema, ilma mingite vaimusünnitisteta.
Mõned kuud hiljem kui lummus oli juba hajunud, tuli uuesti öösel ja korraldas sellise õppehäire, et tagajärgi andis koristada järgmise päeva lõunani. Ometi olid tol korral päevnikud täitsa olemas ja korrapidajagi ei maganud.