Kilo Tango kirjutas: See on küll jabur loogika. Esteks kehtib see erafirmadega samamoodi, sest kompetents peitub inimestes, mitte firmades. Teiseks ei jaga raha mitte ministeerium, vaid parlament. Ka Soomes.
Milline erafirma võtaks oma palga ja riski peale Eestis inimesed, kes suudavad relvade hooldusi-remonte teha?
Milline välisfirma tuleb Eesti pisitellimusi tegema? Kui me igat pisiasja hakkame Patrias tegemas käima, siis on karta, et eelarvest muud ei jagugi, kui põtrade rauatöö arveid maksta.
Nende kahe küsimuse vastus on ei, mis tähendab, et ka selle raasukese kaotamise järel võib vastav kompetents Eestist üldse kaduda.
Enne nendele kahele küsimusele selge, demagoogia ja majandusteooria vaba vastamist poleks vast mõtet edasi teemat veeretada?
Eestiga on muidugi kaliibri vahe. Patria suudab panna Horneti osadest kokku nii, et see töötab-lendab
Soome 64 Hornetist tulid ühes tükis riiki ainult kõige esimesed (kas mitte 4 tk, ülejäänud koostasid soomlased ise ja näe, lendavad tänaseni. Lisaks alustas ka Patria hiljuti ühe kahekohalise mudeli ehitust ühekohalisest, et korvata ühe õnnetuse kadu.
Kui sa juhuslikult märganud pole, on see ettevõte riigi omanduses, mida sa nii väga julgelt soovitad kõigile. Riigi omandus on ju imehea. Kas pole?
Mõttetu demagoogia. Riigi omanduse ja tegevuse tulemuste vahel puudub üksühene seos. Paljudes riikides toimivad need ikka palju paremini kui Eestis. Isegi Venemaal. Ka mitmed erafirmad on KV-le saasta tarninud (meenutame näiteks neid kritiseeritud soblesid) - erasektor peaks kah ju ideaalne olema?
Kindlasti vajab ja kindasti ei peaks seda tegema suvalised ettevõtted stiilis "täna see homme teine".
Aga kuidas see ettevõte tekib? Vastus ei ole retoorika "konkurentsis selgub". Milline on Eestis relvatööstuse knowhow erasektoris ja milline on välisfirmade huvi tulla meie pudipadi siia tegema? Mõlemad numbrid on nulli lähedased.
Siis ei osatud kokkuleppeid korralikult sõlmida. Pole vaja riigihankel osaleda kui seda täita ei suudeta või lepingutingimused ei meeldi. Samas on alati võimalik osaleda riigihanke ette valmistamises.
Tüüpiline teoreetiline loogika - sõlmime vettpidava lepingu ja ostame teenust. Probleem algas sellest, et Eestis
1. puudus ja puudub ka praegu vajalik kompetents sõjamasinate kompleksseks teenindamiseks. Vastavat knowhow'd erafirmad kätte ei saanud, kaitseväel seda ei olnud. Ja polnud ka mõtet osta, sest tellimus oli väga kõikuv ja puudus kindlus. Varuosi erafirmad kätte ei saanud, kaitseväel neid polnud ja neid keegi ka ei hankinud.
2. selle teeninduse korrektseks tegemiseks puudus ja puudub praegu igasugune huvi ülaltpoolt, väeosad vaatasid ise, kuidas said. Harilikult ei saanud. Iga väeosa pidas oma palgal tervet remondimeeste armeed (osaliselt ajateenijatest), kes siis seda lagunevat tehnikat oma tarkusest putitasid.
Siis tuleb lepingusse kirja panna, et piiratud käibega varuosad tellib logistikakeskus hooldustöökoja nimekirja alusel.
Just, probleemi lahendab lepingusse kirja panemine. (iroonia).
No valdav osa militaarrahadest läheb ikka erafirmadele nagu LM, Boing, Alliant jms.
Aga näe, oma nish on ka sellel riigi värgil. Näiteks Hummerite kapitaalremont.
Tsiteerides neidsamu ameeriklasi: "If money is the issue, deal with the money". On täiesti absurdne üritada lahendada hooldusküsimusi riigiosaluse peentimmimisega.
Ameerika relvajõud teevad veel kõrgemal tasemel hooldusi-remonte sõjaväe siseselt kui nt soomlased. Pealekauba on USA relvatööstus nabanööri pidi nagunii Pentagoni küljes ja mingist tohutust konkurentsist seal rääkida pole põhjust, pigem vaatab Pentagon stiilis "igaühele midagi", et kompetents ühel päeval Iraani riigis ei töötaks.
Raudtee näide antud kontekstis ei päde, sest see on üks harv suur ebaõnnestumine (seegi mitte täielik krahh) terve rea õnnestumiste hulgas
Miks ta siis ei päde? Kui kerge papp niisama enam ei voolanud, siis kadus inglastel kohe huvi asja vastu.
Teatud monopoolse seisundiga ettevõtet erastamist võib Eestis lugedagi ebaõnnestumiseks. Riiklik kaitse-tellimus keerukates valdkondades on samasugune nabanöör. Ja nagu ma eespool kirjutasin, mingit tervendavat konkurentsi keerukamates teemades ei teki siia kunagi. Välisfirmad pole huvitatud tühjast-tähjast ning kui teevad, siis nii kallilt, et kogu armee tehnoteemat me teha ei saa. Pasi tornid on lihtsalt tilk vett meres. Konkurentsi kohapealt ei teki, sest kompetentsi on väga vähe, töö kõikuv ja ebakindel. Lihtsam on rootsi prügikaste keevitada.
Erastatud ja kontrolli alt väljunud nabanööriettevõtetega on Eestis küllalt pahandusi olnud.
Lõhkepaketid, seljakotid ja voodipesu ei ole sobiv argument, sest teisealt me räägime relvade remondist ja teatud spetsiifiliste asjade valmistamisest.
Õnnestunud erastamised on seal, kus on konkurents. Piltlikult öeldes voodipesu alal on, aga kahurite remondi alal ei ole ega tule. Kummast aktsioomist siis lähtuda?
1. kas teadmisest, et strateegiliste-monopoolsete ettevõtete erastamise praktika Eestis pole eriti edukas (elektrijaamad, Tallinna vesi ja mõned väiksemad näited veel)
2. või teadmisest, et suure konkurentsiga turul toimib eraettevõte hästi.
Lõpetamaks selle erastamise teemalist targutamist, tõstatan taas poindi, millele Sa miskipärast vastama ei kipu.
Eestis on vaja KV tehnilist kompetentsikeskust. Isegi kui Arsenal täielikult kinni panna, laianeb lihtsalt teine "keskus" logistikakeskuses, kus kah nokitsetakse põlve otsas midagi. Miks nad erasektorist Galili tuunimist ei telli, jääb ju arusaamatuks, sest nad pole vist Keynesi raamatut lugenud
Kompetents vajab turgutamist ja esimene asi, kust alustada, on needsamad sõjaväe masinad. Ei ole kuidagit pidi mõistlik, et iga väeosa peab üleval oma remondibrigaadi, kelle koormus on kahtlane ja kes tõenäoliselt pool ajast panevad "kõrvalt".
Kõik see jama tuleb panna ühte kohta kokku (Arsenal, KV logistikakeskuse töökojad, väeosade töökojad teatud mahus) ja siis tekib ka piisavalt vahendeid, et lubada endale teatud kompetentsi ja tehnilis võimalusi. Lõhepaketid tellida Brasiiliast või kust iganes. Sõjaline inseneriteave (USA armees on lausa insenerikorpus olemas) peab olema käepärast võtta, sest isegi tehnika hangetel on probleeme piisavalt ja keegi peab olema võtta, kes MBDA müügimeeste jutus orienteeruda oskab.
Kas see asi asub Arsenalis, logistikakeskuses või Sakala tänaval, on teisejärguline küsimus. Kuigi mina arvan, et Arsenalis oleks võimalused avaramad, eelkõige palkade ja vastutuse osas.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.