NATO artikkel 5

[Madis22]

Lugesin just hiljuti Postimehest, et Baltpat pidi olema vist meie osa NRF-ist, aga see ei ole ju veel kõik.. Peaks meil olema veel ju välja panna HRF ja FLR üksused. HRF üksuseks on vististi Skautspat, aga edasi?

[kaur3]

ОДКБ тяжело в учениях

Учения Организации договора о коллективной безопасности (ОДКБ), старт которых планировался в минувшую среду, начнутся с недельным опозданием. Между тем под вопросом остается участие Белоруссии и Узбекистана в крайне важной для России фазе учений — дебютных маневрах коллективных сил оперативного реагирования (КСОР) в Казахстане. Причем самые большие проблемы возникли с Ташкентом. Узбекский президент Ислам Каримов не только не собирается подписывать соглашение о КСОР, но и свел к минимуму сотрудничество с ОДКБ. Более того, по данным "Ъ", узбекские власти уже инициировали переговоры с Вашингтоном о возможном возвращении в Узбекистан военной базы США, изгнанной в 2005 году.

http://www.kommersant.ru/doc.aspx?DocsID=1223809

[kaur3]

An Agenda for NATO

Toward a Global Security Web Zbigniew Brzezinski
September/October 2009

REAFFIRMING COLLECTIVE SECURITY

IT WAS noted earlier that Article 5 of the North Atlantic Treaty sufficed for 60 years. But is it still credible? A closer look at its wording may be in order:

The Parties agree that an armed attack against one or more of them
in Europe or North America shall be considered an attack against
them all and consequently they agree that, if such an armed attack
occurs, each of them . . . will assist the Party or Parties so
attacked by taking forthwith, individually and in concert with the
other Parties, such action as it deems necessary, including the use
of armed force, to restore and maintain the security of the North
Atlantic area.

Since European states 60 years ago yearned for guaranteed U.S. power but had no effective power themselves, that wording satisfied the basic European need. It mitigated their collective insecurity by committing the United States at a time when all knew that only the United States could respond with meaningful force. And once it did, all the others would pretty much have to follow. Now, however, the situation is different. The war in Afghanistan is a case in point. Most of the United States' allies now feel relatively secure. It is the United States that needs committed allies in that war. But the qualified wording of Article 5 ("as it deems necessary")
gives each of them the option to do as much or as little (or even nothing) as they think appropriate. And suppose the Taliban were to take over Pakistan, with its nuclear arsenal, and then threaten NATO in Afghanistan. Would that meet Article 5's triggering standard of "an armed attack against one or more of [the NATO allies] in Europe or North America"?
Even more perplexing is the current significance of Article 5 to Europe itself. It raises the question of how tightly binding are NATO's collective-security obligations. If a geopolitically exposed European member of NATO were to become a victim of an armed attack and if the United States and the United Kingdom and other NATO allies were inclined to come to its aid but, say, Greece and Italy were not, could Article 5 be invoked?
Despite the expansion of its membership to 28 countries, NATO remains bound by what it has defined as "a fundamental principle"--namely, that "all NATO decisions are made by consensus," that "consensus has been accepted as the sole basis for decision-making in NATO since the creation of the Alliance in 1949," and that "this principle remains in place." Accordingly, the secretary-general of NATO, as part of the task assigned to him at the recent alliance summit, might consider designating a senior allied group to undertake a review of the current meaning of Article 5. Not only the Afghan challenge but also the significant decline of the U.S. military presence in Europe, the increased membership in NATO itself, and the changes already noted in the global security context call for another look at this key article. Even if a war in Europe is unlikely (and in any such case, the U.S. reaction would be the most significant for some time to come), it is right to ask whether a single member--or even two or three members--of a collective-security alliance have the right to in effect veto a joint response. Perhaps some thought should be given to formulating a more operational definition of "consensus" when it is shared by an overwhelming majority but not by everyone.
Article 13 of the treaty should also be reviewed. It provides for the right of any member to leave NATO after 20 years but does not include any provision for NATO to exclude a member for not being true to its obligations. Unfortunately, the possibility that at a critical juncture, some external financial or political influence could seduce a NATO member can no longer be entirely excluded, particularly given the size of the expanded alliance and the abundance of outside temptations. One should not sweep under the rug the fact that a vague consensus that shields divisions may help preserve NATO's formal unity but would do so at the cost of potential paralysis in a moment of urgent need. Credible collective security will have no enduring meaning if it involves only selective benefits.

[Qtec]

Miks selliste analüüside ja artiklite vastu meie ajakirjandus huvi ei tunne?
Lühiversioon kogu analüüsist ilmununa "The New York Times" lehekülgedel: http://www.nytimes.com/2009/08/20/opini ... .html?_r=1

[Lemet]

http://blogs.wsj.com/washwire/2009/09/2 ... ghanistan/

Lapsesuu või ilmne ebakompetentsus?

[Tundmatu sõdur nr. 4]

http://blogs.wsj.com/washwire/2009/09/2 ... ghanistan/

Lapsesuu või ilmne ebakompetentsus?

Nuu mis teha, mis teha... Omal ajal nõuka sõjakoolis oli sõjandusgeograafia ikka tugev, nii omad ja vaenlased kui muud maad tehti selgeks ning hekseldati üksipulki läbi

West Pointis aga näikse see ohvitseriharidusele oluline distsipliin selgelt nõrgavõitu...

Praegu DELFIs üleval, et jänkistani fourstar juba vabandabki Aaviksoo ees

[Gideonic]

Praegu DELFIs üleval, et jänkistani fourstar juba vabandabki Aaviksoo ees

http://www.epl.ee/artikkel/478942

"Mina ega mitte keegi minu meeskonnast ei soovinud mingil moel alaväärtustada ühegi riigi panust NATO-sse. See oli tahtmatu viga, mille eest ma võtan täieliku vastutuse," seisab kirjas, kusjuures viimane lause on alla joonitud. Kindral McChrystal lisas, et loodab, et Aaviksoo võtab tema isikliku vabanduse vastu.

Vähemalt näide sellest, kuidas tuleb käituda. Tõenäoliselt on süüdi mingi slaide koostanud alluv ja isegi kui viimane ka oma klistiiri kätte sai, ei karga kindral teda avalikult süüdistama ja ennast puhtaks pesema, nagu siinmail, vaid võtab süü puhtalt enda kanda.

Huvitav kuidas Eesti poliitikud sarnases olukorras käitunud oleks

[Arnold]

Vigade tegemine on lihtsam kui nende tunnistamine - paljudele tundub aga parem olevat pihku jäädes "lihtsat" teed pidi edasi tammuda. Kindralid ei saa omale sellist lollust lubada, meie konnatiigist meenub nii mõndagi - täpsuslaskja ja "sõjaajaloolane"

[Kapten Trumm]

Ansip: NATO-l puudub Eesti jaoks konkreetne kaitseplaan

http://www.maaleht.ee/news/uudised/eest ... D=26212213

Segane värk selle plaaniga, üks ütleb, et plaan on olemas, teine ütleb, et konkreetset plaani pole, kuid kui on vaja, siis see tuleb. On siis plaan või ei ole plaani?

[Qtec]

Veidi vana uudis, kuid järjepidevuse jm eesmärgil tooks selle ikkagi ära. Nagu siin eelenvalt juba korduvalt märgitud, NATO abi siia jõudmise kiiruses ei saa mitte kindel olla. Selles pole kindel ka Laaneots http://www.epl.ee/artikkel/479809
Nagu eelnevalt toonitatud, veel täielikult komplekteerimata ning välja õpetamata NRF'i reageerimise kiirus võib ju olla "paberil" 5 päeva ükskõik, mis Euroopa otsa, kuid sellele eelneb mingi X päeva, kuni poliitikud suudavad ennast kokku koguda, vaidlemised ära teha ning 100%'lise konsensuse saavutada. Liikmeid on aga 28 riiki. Venemaa suurusel riigil on piisavalt vahendeid kui, et mitte võimaliku konsensuse saavutamist lausa blokeerida, siis vähemasti tublisti viivitada... Valik on lai ning kindlasti on võimalik leida neil see vajalik üks nõrgim lüli.

[Lemet]

Eilses Vikerraadio "reporteritunnis" räägiti palju ka NATO uuest kontseptsioonist, kaitseplaanide olemasolust ja mitteolemasolust jms, alates 13 minutist . Enne seda on juttu Obamast ja tuumarelvast, väärib samuti kuulamist. Vestlevad härrased Kaldre ja endine suursaadik NATO juures Harri Tiido.

http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1223741

[sammalhabe]

Huvitav jutt. http://www.epl.ee/artikkel/480317
Ka meie foorumis on läbi käinud arvamused, et ainuke tõsine NATO abi saab tulla vaid maad mööda. Ja enne on vaja blokeerida Kaliningradi oblast.
Sellised Vene poole õppused reedavad NATO plaane rohkem kui meie "miinitõrje võimekused".

[Lemet]

Ka nii saab sõdida...

http://www.postimees.ee/?id=175750

Timesi teatel avastas USA luure selle, et itaallased maksavad mässulistele, esimest korda juba mullu suve alguses. Esialgu puudutasid süüdistused Herati provintsi Lääne-Afganistanis. Mullu juunis, mitu nädalat enne varitsust prantslastele, avaldas sellise mässulistega äri tegemise vastu tuliselt protesti USA suursaadik Itaalias.

Sarobis tehtud maksed tulid välja hiljem. Neid kinnitas kaude ka üks sealne hõimupealik Haji Abdul Rahmani. «Itaallaste vastu rünnakuid polnud. Rahvas rääkis, et itaallaste ja Talibani vahel olid head suhted,» rääkis ta. «Me teadsime, et Taliban tuli linna ja ei rünnanud Itaalia vägesid, aga me ei teadnud, miks.»

Üks Kabulis töötav NATO ohvitser ütles Timesile, et see praktika ei pruugi olla üdini vale. «Võib-olla täiesti mõistlik osta ära kohalikke rühmitusi ja kasutada vägivalla ärahoidmiseks mittevägivaldseid meetmeid,» märkis ta. «Aga on hullumeelne niiviisi talitada ja mitte teavitada liitlasi.» Itaalia oli siiani kujutanud Sarobit kui head näidet kohalike südamete ja meelte võitmisest.

Mitte et ma kahtleks NATO abis ja selle tulemise hetkelisuses, aga nagu kõlas üks kommentaar Delfis- vox populi-vox dei-

See lugu näitab, milline on Lääne armeede võitlusvõime ja moraal ning näitab mis on NATO riikide tegelik koostöövalmidus. Kurb

[Lemet]

Millegipärast tuleb viimasel ajal ridamisi negatiivse alatooniga uudiseid. Mullu Kanada relvajõudude juhataja kohalt tagasi astunud Hillier võrdleb NATOt mädaneva laibaga.

http://www.postimees.ee/?id=178099
http://www.thespec.com/News_Wire/World/article/656452

[Kapten Trumm]

Miks Eestis pole algatatud juba karistusseadustiku täiendamist punktiga
"Riigi kaitsepoliitikas või NATOs kahtlemine"? Saaks ühtlasi vabaneda tülikatele küsimustele vastamisest ja pidevast kinnitamisest "plaanide" olemasolu kohta. Seda õpetas meile juba seltsimees Dzugashvili, kuidas käituda tuleks. See "plaanide" olemasolu kinnitamine on viimane aasta olnud lausa paanilist laadi - ei möödu naljalt ühtegi riigikaitsesündmust, kus moti tõusu ei tehtaks. Kuna avalikkuses on "plaanide" teema piirdunud vaid paari kolumniga ajalehtedes, siis tekib küsimus, miks seda nii agaralt kinnitatakse?

Siinkohal oleks sobilik tsiteerida ühe kamina tegelase väljaütlemist, et NATO vastased argumendid on ajas muutuvad, kuid kahtlejad on kogu aeg jäänud samaks. Ehk probleem on ikkagi inimestes. Kuidas see grusiinist esirevolutsionäär nüüd ütleski inimese ja probleemi kohta?