NATO artikkel 5

[Qtec]

Kas meil on kehtiv ametlik piirileping Venemaaga või ei ole, peale Tartu Rahulepingut? Minu teada ei ole... sest peale Tartu Rahu lepingut uut lepingut, mis omaks ka mingit juriidilist õigust, sõlmitud pole. St. kehtib Tartu Rahuleping, mida rikutakse igapäevaselt ning pidevalt Venemaa poolt.
Mis puudutab EL'iga liitumist ning piirilepingut, siis võibolla on sul tõesti õigus. Ei vaidle vastu.
Aga, olles lugenud uuesti läbi Henn'u postituse ning ka sinu, corvus, postituse, saan aru, et vaidleme üldsegi hoopiski natuke erinevatel teemadel...

[toomas tyrk]

On tegelikult ka piirileping ning paberil. See on aga ratifitseerimata Eesti poolt ratifitseerimiseadusesse kirjutatud preambula pärast.

[Jaanus2]

See Tartu rahu on põhiseaduses mainitud pigem sellepärast, et juhuslikult on Peipsil jupp piiri, mis endise piirijoonega kattub. Kui Venemaaga piirilepingu üle läbirääkimised käisid, oli keegi (õiguskantsler?) väga mures selle pärast, et keegi jummala pärast seda piirijuppi ei
näpiks.

[toomas tyrk]

Mis sisuliselt teeb ta olematuks, seda enam et Venemaa pool tundub olevat ta ametlikult ka denontseerinud..

Venemaa ei ole lepingut denontseerinud. Vastupidi - Venemaa avaldas arvamust, et preambula lisamisega on Eesti ühepoolselt lepingu teksti muutnud. Ning teatas et ei ole nõus selle muudetud lepingu tekstiga ning tegi Eesti poolele ettepaneku avada uued läbirääkimised piirilepinguni jõudmiseks.

[toomas tyrk]

See läheb siin juba väga rahvusvahelise õiguse temaatiliseks vaidluseks, aga mina isiklikult olen aru saanud, et denontseerida saab ikka juba kehtivat lepingut. Eesti-Vene piirilepingu puhul jäi aga ratifitseerimisprotsess pooleli. Seega ei tähenda Vene poole avaldus, et ta ei ole valmis ratifitseerima lepingut, millele Eesti riik on (enda poolt väidetavalt vaid siseriiklikuks tarbeks) äkki preambula lisanud, siiski mitte denontseerimine.

Miks ma aga selle piirilepingu küsimuse siia teemasse sisse tõin - selles kokkulepitud piirijoon erineb ka praegu kehtivast kontrolljoonest. Mis lisab Venemaale veel mitmeid "mänguvõimalusi".

Kui Eesti ja Venemaa vahel puudub praegu mõlema riigi poolt tunnustatud ning lepingutega kinnitatud piir, siis millisest piirist lähtuvalt peaks NATO Eesti territoriaalset terviklikust kaitsma?

Kui näiteks kuue aasta pärast teatab Venemaa, et peale pikki ning asjatuid katseid Eestiga normaalses piiris kokku leppiada märgib ta ühepoolses korras seal-ja-seal lõigus piiri maha joonel nagu see selles lõpuni ratifitseerimata piirilepingus kirjas on? Oma kodanike huvide kaitseks muidugi. Ja siis märgib piiri maha seal lõigus, kus Eesti pidi oma territooriumi veidi veel Venemaale andma, kuid muidugi jätab muutmata seal, kus Eesti pidi seal Saatse saapa juures territooriume tagasi saama. Ja sealjuures veel veidi "eksib" piiri mahamärkimisel.

Mis Eesti siis teeb? Kuidas taastab oma territoriaalse terviklikuse?

[Henn]

Tegelikult ei ole olemas mingit põhjust uue piirilepingu sõlmimiseks ja teha meisse varjamatu vaenuga suhtuvale Venemaale territoriaalset kingitust. Ei poliitilist, majanduslikku, julgeolekualast, moraalset, eetilist ... ei mingit.

[Henn]

Henn kullake! Tee endale ikka PS paragrahv 122 mõte täiesti selgeks!

§ 122. Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega. Eesti mere- ja õhupiir määratakse rahvusvaheliste konventsioonide alusel.

Corvus (minule sa küll kullake pole, olen õnnelikult abielus ),
Ehk teed asja siiski endale selgeks ja loed kasvõi Riigikogu protokolle 2005. aastast, kus toodi välja täpne selgitus, mida Põhiseaduslikus Assamblees selle sätte juures silmas peeti. Põhiseaduse algne ja tegelik mõte on oluline, mitte hilisemad moonutuskatsed.

Teised riikidevahelised piirilepingud tähendavad Eesti-Läti piirilepingut. Tartu Rahu märgiti Põhiseaduses spetsiaalselt ära, et selle sätte mõtet väänama ei saaks hakata, et see oleks võimalikult raske ja Eesti-Vene piiri ei hakataks kusagile mujale märkima. Aga võta näpust.

Tegelikult ongi nii, et enne kui Eesti-Vene piiri muuta saab, tuleks Põhiseadust muuta.

Jaanus,
Truuvälja demagoogiast ei ole üldse mõtet meenutada, sest tema selgituse põhjal säilib Tartu Rahu piir kui on alles jupikegi vanast piirist. Kusjuures selle pikkus ei olevat oluline. Seega kasvõi üks meeter. Peipsil jäigi u. neljasaja km pikkusest piirist kuueteist km pikkume jupp samaks. See pidavat tagama selle, et uus piir vastab Tartu Rahule ja leping Põhiseadusele. Sellise loogika järgi võiks piiri tõmmata kasvõi Toompea alla, peaasi, et kusagil on veel üks jupike. Sorry, aga sellised seletused sobivad meie vaenlase, mitte õiguskantsleri suhu. Paraku korrati seda koolilapsegi pooolt ümberlükatavat JOKKjuriidilist jampsi nii Jõksi kui paljude teiste loovutuspoliitikute poolt.

Toomas,
Mis puutub NATO sse, siis praegune piir on mõlemapoolsete lepingutega tunnistatud ajutiseks kontrolljooneks ja seda valvataksegi. Kunagi ajas Lang häma, et NATO lendurid ei teadvat, kuhu maani võib lennata ja seetõttu peaksime oma seaduslikest aladest loobuma. Igasuguste uute "teiste" piirilepingute sõlmimisega avamegi Pandora laeka, mis võimaldab Kremlil Eestit üha uuesti survestada ja piiri nihutada.


Vene pool võttis oma allkirja lepingult tagasi. Meie peaksime oma ratifitseerimisseaduse denonsseerima. Olgu pealegi piir de facto seal, kuhu Venemaa selle pani (pole meil ju jõude seda tagasi võtta), de jure jäägu aga sinna, kus ta olema peab. Miks peaksime vabatahtlikult ja tasuta neist aladest loobuma. Sellega ka annektsiooni ja okupatsiooni legaliseerima. Seda enam, et väited mille järgi ilma piirilepinguta ei saa me ei EL-i ega NATO-sse olid vale ning rahvusvahelise õiguse järgi kehtib Tartu Rahuleping edasi..

[toomas tyrk]

Mis puutub NATO sse, siis praegune piir on mõlemapoolsete lepingutega tunnistatud ajutiseks kontrolljooneks ja seda valvataksegi.

Milliste lepingutega? Kus lepingus on kirjas ja mõlema poole allkirjadega kinnitatud selle kulgemine? Eesti ja Venemaa vahel ei ole vähemasti minuteada ühtegi lepingut, milles oleks kokku lepitud ja maha märgitud ka see kontrolljoone kulgemine.

Mäletatavasti märkis Venemaa selle samuti maha esialgu ühepoolselt ja omal algatusel. Miks nad ei võiks nüüd öelda, ooops - siit läks vähe nihu

[Actual]

Tartu rahulepinguga kokkulepitul on ainult sellisel juhul mõte kui lepingu osapooled on lepinguga nõus ja täidavad lepingut. Meie kui ühe lepinguosapoole jaoks on see leping A ja O, aga kas ka Venemaa jaoks?
Mulle on jäänud mulje, et praegune Venemaa Tartu rahulepingut ei tunnusta ja ei taha sellest midagi kuuldagi. Meie jälle väidame, et kui Venemaa meid juba Eesti Vabariigina tunnustas siis järelikult tunnustas ka meie Põhiseadust ja põhiseadusega seotud Tartu Rahu.
Loogika ütleks, et kui üks osapool lepingut ei täida või seda eitab siis sisuliselt ju leping ei tööta ja on sisutühi.
Me võime ju oma põhiseadusse liita igasuguseid huvitavaid asjasid näiteks, et Marss ja Kuu kuuluvad meile aga see ei tähenda, et kõik kes meie riiki tunnustavad, tunnustaksid automaatselt ka Marsi ja Kuu kuulumist Eesti Vabariigile.
Tartu rahulepingu toppimine kuskile preambulasse, ette teades, et teine osapool seda ei tunnusta on eriline lollus. Sisuliselt oleme sellega näidanud oma tahet piirileping jätta sõlmimata.

[Henn]

Tegel. Henn ma võin sulle olulisemad nüansid isegi kandikul ette tuua:

1. Eesti riigipiire muutvate lepingute ratifitseerimiseks nõuab põhiseaduse § 122 Riigikogu koosseisu kahekolmandikulist häälteenamust.

2. 27. märtsil 1992 toimus Põhiseaduse Assamblee hääletus paragrahvi 122 asjus, mille kohta eesistuja andis järgmise selgituse: "…Assamblee leppis kokku, et ta tõlgendab paragrahv 124.1 (hilisemas numeratsioonis 122.1) lõiku selliselt, et see ei takista vastaval komisjonil pidamast piiriläbirääkimisi Venemaaga, muutmaks piir, mis on kokku lepitud 1920. aastal 2. veebruaril Tartu rahulepinguga."

3. Vastavalt Eesti Vabariigi endise õiguskantsleri Eerik-Juhan Truuvälja hinnangule ei ole lepingute sõlmimine vastuolus selle paragrahviga, ta osales ja esines lepingute heakskiitmisel ka Vabariigi Valitsuse istungil 1996. aastal. Õiguskantsler Truuväli andis oma hinnangu veel enne lepingute heakskiitmist. Tema seisukohtade aluseks olid nii paragrahvi 122 grammatiline tõlgendamine kui ka ajalooline tõlgendamine Põhiseaduse Assamblee protokolli baasil. Toonane õiguskantsler leidis, et kui maismaapiir langeb kokku nii Tartu rahulepingus kui ka hilisemates lepingutes fikseerituga (sõltumata nende osade proportsioonist), siis on uus piirileping kooskõlas põhiseaduse paragrahvi 122 nõuetega. Just sellise olukorraga olekski uue lepingu jõustumisel tegemist.

4. Oma märtsis 2005 saadetud kirjas Seto Kongressi Vanemate Kogu esindajale andis Eesti Vabariigi praegune õiguskantsler A. Jõks põhjalikud vastused mitmele piirilepingute ja põhiseaduse vahekorda puudutavale küsimusele ning kinnitas varasemat üldhinnangut vastuolu puudumisest. Siinkohal väljavõte kirjast.
Kiri siin:
Vastuseks teatan järgmist.

1. Kas Vabariigi Valitsuse poolt kavatsetav Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise piirilepingu sõlmimine väljaspool Tartu rahulepinguga määratud Eesti Vabariigi piire on põhiseadusega kooskõlas?...

Põhiseaduse § 122 lõike 1 lause 1 kohaselt on Eesti maismaapiir määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega. § 122 lõike 2 järgi on Eesti riigipiire muutvate lepingute ratifitseerimiseks nõutav Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline häälteenamus.

Seni on ainsaks Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise riigipiiri kulgemist reguleerivaks lepinguks Tartu rahuleping. Kuid põhiseaduse viidatud sätted näevad ette võimaluse, et vastavat piiri on võimalik määrata lisaks Tartu rahulepingule ka teiste riikidevaheliste piirilepingutega. Põhiseaduse § 122 lõige 2 sätestab expressis verbis võimaluse sõlmida lepinguid, mis muudavad seniseid riigipiire. Võrreldes tavaliste välislepingute ratifitseerimisega, milleks on nõutav Riigikogu lihthäälteenamus, näeb põhiseadus siin ette tunduvalt kõrgema häälteenamuse nõude. Põhiseaduse § 122 lõiget 2 ei ole võimalik tõlgendada nii, et riigipiiri muutmiseks on nõutav veel mõne täiendava menetluse (näiteks põhiseaduse muutmise menetluse) läbiviimine.



Lähtudes eeltoodust olen seisukohal, et põhiseaduse §-ga 122 tunnistatakse Eesti praegust riigipiiri nii nagu ta on määratud Tartu rahulepinguga, aga samal ajal tunnistatakse ka võimalust sõlmida uusi piirilepinguid, mis võivad muuta Tartu rahulepinguga määratud riigipiiri. Tartu rahulepingule tehtavat viidet tuleb tõlgendada koostoimes põhiseaduse §-s 122 tehtavate viidetega teistele riikidevahelistele piirilepingutele ning riigipiire muutvate lepingute menetlemise korrale. Tartu rahulepingu eraldi äramärkimist käsitlen kui viidet põhiseaduse vastuvõtmise ajal kehtinud õiguslikule olukorrale (see nähtub ka normi sõnastusest – "on määratud"), mis ei välista, et tulevikus võidakse Riigikogu koosseisu kahekolmandikulise häälteenamusega ratifitseeritavate lepingutega määratleda riigipiiri teistmoodi.



Nõustun Eesti Vabariigi Põhiseaduse Ekspertiisikomisjoni lõpparuandes toodud järeldustega, mille kohaselt ei erine õigusliku jõu poolest Tartu rahulepingu ning põhiseaduse § 122 lõike 1 lauses 1 nimetatud teised riikidevahelised piirlepingud (enne põhiseaduse vastuvõtmist oli Eesti Vabariik sõlminud maismaapiirilepingu ka Lätiga). Tõlgendus, mille kohaselt tuleb Tartu rahulepinguga määratud riigipiiri muutva lepingu ratifitseerimisele eelnevalt muuta põhiseadust kitsendaks kuni täieliku kaotamiseni põhiseaduse § 122 lõike 2 toimeala.1



Oma avalduses viitate põhiseaduse §-le 2, mille järgi on Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum lahutamatu ja jagamatu tervik. Kui tõlgendada nimetatud sätet kui riigipiiri puutumatuse kaitseklauslit, siis oleks riigipiiri muutmine võimalik tõepoolest vaid läbi menetluse, mille põhiseadus näeb ette põhiseaduse § 2 muutmiseks (vastavalt põhiseaduse §-le 162 on see võimalik ainult rahvahääletusega). Olen siiski seisukohal, et riigipiiri mõiste ning riigi territoorium kui riigi olemuslik element ja riigivõimu teostamise eeldus ei ole kattuvad mõisted. Põhiseaduse § 2 rõhutab Eesti territoriaalset terviklikkust kui olulist riigi suveräänsuse tunnust. Riigi olemasolu ei sõltu tema territooriumi vähenemisest või suurenemisest; võimaliku riigipiiride muutmisega ei kao ei riiklik järjepidevus ega ka riigi identiteet. Samuti ei ole rahvusvahelises õiguses riigi piiride määratlematus või ebatäpne määratletus takistuseks riigi eksisteerimise tunnustamisele.2 Sellest johtuvalt olen seisukohal, et menetlust riigipiiri muutmiseks reguleerib ammendavalt põhiseaduse § 122 ning põhiseaduse §-s 2 ei sisaldu lisaklauslit, mis välistaks riigipiiri muutmise.



Juhin siinkohal Teie tähelepanu, et Piirileping puudutab vaid üht osa Tartu rahulepinguga kaetud teemadest ning selle sõlmimine ei mõjuta Tartu rahulepingu kehtivust Eesti riikluse olulise alustalana ühes Venemaa otsusega tunnustada Eesti iseseisvust igaveseks ajaks.



2. Kas Eesti Vabariigi riigipiiri muutmine on võimalik ilma rahvahääletuseta või ilma Riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt vastu võetud vastava seaduseta põhiseadust muutmata?



Eesti Vabariigi riigipiiri muutmiseks sätestavad põhiseaduse § 121 p 1 ja § 122 lõige 2 menetluse, mille järgi kuuluvad vastavad lepingud ratifitseerimisele Riigikogu koosseisu kahekolmandikulise häälteenamusega. Põhiseaduse § 106 keelab panna välislepingute ratifitseerimise küsimust rahvahääletusele. Menetluse, kus seadus võetakse vastu Riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt näevad põhiseaduse § 163 lõige 1 punkt 2 ning § 165 ette põhiseaduse muutmiseks. Riigipiiri muutvateks lepinguteks ei ole taolise menetluse läbiviimine nõutav.



Seega on Eesti Vabariigi riigipiiri muutmine võimlaik ilma rahvahääletuseta või ilma Riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt vastu võetud vastava seadusta põhiseadust muutmata."

5. Tuleb ühtlasi märkida, et riigipiiri leping puudutab tehnilise lepinguna vaid ühte osa Tartu rahulepingus kaetud teemadest ning sellega ei teki küsimust Tartu rahulepingu kehtivuse suhtes Eesti riikluse olulise alustalana.

6. Riigipiiri lepingu artikli 10 kohaselt tuli leping ratifitseerida ning see jõustunuks 30 päeva möödumisel ratifitseerimiskirjade vahetamisest. See on kooskõlas põhiseaduse §-dega 121-122, mis sätestavad, et Eesti maismaapiir on määratud Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega ning et piirilepinguid ratifitseerib Riigikogu. Teatud osa riigipiirist järvedel kattub Tartu rahulepingu joonega.

Lisaks soovitan veel lugeda Eesti Vabariigi Põhiseaduse Ekspertiisikomisjoni lõpparuannet. Arvatavasti on ta ka netist leitav!
Nagu öeldud, ei ole ühe või teise riigkogulase arvamus muud kui tema arvamus...

Kui sa arvad, et mul on need tekstid teadmata, siis eksid. Põhiseadus nõuab tõesti piirilepingute ratifitseerimiseks kahekolmandikulist enamust, kuid ei võimalda nii lihtsalt põhiseaduse sätet muuta, mis on vajalik Eesti-Vene piiri muutmiseks. Kahju, kui sa toetud ainult teiste arvamusele ja ei suuda näha näiteks kasvõi Truuväli väite absurdsust. Loe mõttega üle ka Jõksi tekst ja sa näed ise, et see on samasugune demagoogia. Näiteks lõik, kus ta püüab väärtõlgendada põhiseaduse sätet riigi territorialsest ühtsusest ja jagamatusest. Ma võiksin sulle ka kümnete lehekülgede kaupa tuua antud küsimust just vastupidiselt käsitlevaid tsitaate Enn Sarvelt, Ando Lepsilt, Toomas Varrakult, Tiit Rein Viitsolt, Hindrek Lootuselt ja teistelt õigusteadlastelt, kes leiavad, et põhiseadust ei saa väänata viisil mida sina õigustad. Kuid see ei muudaks ilmselt midagi.

Ainsaks uudiseks on mulle sinu toodud P. 2. Kas see on tsitaat Põhiseadusliku Assamblee kohta 97. aastal väljaantud raamatust? Loe näiteks Põhiseadusliku Assamblee kohta Arvo Sirendi sõnavõttu IX RIIGIKOGU STENOGRAMM, IV ISTUNGJÄRK Esmaspäev, 4. detsember 2000, kus ta räägib sellest põhiseaduse sättest, mille loomise juures ta ise oli. Arvo Sirendi tuletas meelde PS §122 saamislugu ning selle ainuõiget tõlgendust. Sirendi ütles: „Nüüd lõpuks on siis härra Mart Laar jõudnud samadele seisukohtadele, mida mina olin sunnitud välja ütlema Põhiseaduse Assamblees ja mille puhul mind süüdistati bolševismis. Ma ütlesin, et pole õige üksnes Eesti idapiiri märkida. See nimetati ümber maismaapiiriks. Tuletasin meelde, et ka piir Lätiga on küllaltki maismaal ja määratletud üsnagi täpselt. Siis lisati sinna sõnad "ja teiste rahvusvaheliste lepingutega". Mina omalt poolt märkisin, et kui me lisame need teised, siis on võimalik hiljem mis tahes lepinguid teha ja Tartu Rahu piir sellega kehtetuks muuta. Meie grupis olid Tunne Kelam ja Hando Runnel, Liia Hänni, Arnold Rüütel jt. /.../ Samal ajal ütlesid isamaalased, et see, kui lisada teksti teised piirilepingud, ei loe, kui Tartu rahulepingu piir on eraldi märgitud. Siis loeb Tartu rahulepingu piir esmajärgulisena ja täiesti suveräänsena, teised puudutavad ainult muid valdkondi ja sellel ei ole mitte mingil moel tähendust suhetes Venemaaga, sest meie esiisad on selle nimel verd valanud ja meie põlvkondade kohus on seista selle eest, et Tartu rahulepingu piir oleks püha ja puutumatu. /.../ Sellega võeti just nimelt niisugune sõnastus vastu ja lisati veel, et kellelgi teisel peale Põhiseaduse Assamblee ei ole õigust tõlgendada seda teisiti, ainult Põhiseaduse Assamblee on selle asja tõlgendaja. Kui teised püüavad tõlgendada teisiti, siis on nad asunud bolševistlikele seisukohtadele.”

Kogu selle jutu taustal võiks meenutada ühte lihtsat ja elementaarset asja. Üheksakümnendate alguses kuulutas nii Ülemnõukogu kui Eesti Kongress ja hiljem Riigikogu ainsaks seaduslikuks piiriks Tartu Rahulepingujärgse piiri. Sellest lähtumine oli kõigi valitsuste, Riigikogu koosseisude ja poliitikute kõrvalekaldumatu kohustus. Seega - alates eespool nimetatud otsuste ja seaduste vastuvõtmisest ei saanud olla mingit põhjust uue riigipiiri kehtestamiseks ja läbirääkimiste pidamiseks teistsuguselt seisukohalt kui Tartu Rahu piiride taastamine. Kõik need sinu toodud loovutuslikud ja jokkjuriidikused konstruktsioonid tekitati hiljem õigustamaks põhjendamatut allaheitlikkust ja äraandlikkust.

[kaur3]

[

b]War games[/b]
Oct 29th 2009 | RIGA AND TALLINN
From The Economist print edition

Russia’s armed forces may be ramshackle, but many European members of NATO are in poor shape too. The alliance’s ability to defend the Baltic states depends almost wholly on American involvement. NATO hawks complain that members such as Germany and Italy are blocking attempts to draw up formal contingency plans for all its members—something that President Barack Obama has demanded. The doves retort that NATO’s Article 5, which says that an attack on one member is an attack on the whole alliance, is deterrent enough; new members who question its worth are hurting their own cause.

Yet easterners are raising their voices in talks about NATO’s new “strategic concept”, a document to define its purpose that will be adopted next year. With NATO focused mostly on the fighting in Afghanistan, they want a clear statement that old-fashioned collective defence of NATO territory is still a priority. Only that, they say, will convince their voters that, with Russia flexing its muscles nearby, sending troops to Afghanistan is worth it.

http://www.economist.com/world/europe/d ... d=14776852

[sammalhabe]

Tartu rahulepinguga kokkulepitul on ainult sellisel juhul mõte kui lepingu osapooled on lepinguga nõus ja täidavad lepingut. Meie kui ühe lepinguosapoole jaoks on see leping A ja O, aga kas ka Venemaa jaoks?
Mulle on jäänud mulje, et praegune Venemaa Tartu rahulepingut ei tunnusta ja ei taha sellest midagi kuuldagi. Meie jälle väidame, et kui Venemaa meid juba Eesti Vabariigina tunnustas siis järelikult tunnustas ka meie Põhiseadust ja põhiseadusega seotud Tartu Rahu.
Loogika ütleks, et kui üks osapool lepingut ei täida või seda eitab siis sisuliselt ju leping ei tööta ja on sisutühi.
Me võime ju oma põhiseadusse liita igasuguseid huvitavaid asjasid näiteks, et Marss ja Kuu kuuluvad meile aga see ei tähenda, et kõik kes meie riiki tunnustavad, tunnustaksid automaatselt ka Marsi ja Kuu kuulumist Eesti Vabariigile.
Tartu rahulepingu toppimine kuskile preambulasse, ette teades, et teine osapool seda ei tunnusta on eriline lollus. Sisuliselt oleme sellega näidanud oma tahet piirileping jätta sõlmimata.

Väga hea arvamus!
Nagu näitas 080808, leiab suurem ja tugevam ikka võimalusi piiride nihutamiseks.
Piirileping iseenesest ei anna meile veel 100% garantiid, aga muudab VF raskemaks leida selleks põhjust.
Kas Ida-Viru on Eesti külge igaveseks laulatatud?

[Henn]

Ilmselt mõistan mina sõna pädev tähendust teisiti. Minu jaoks ei tee oskus põhiseaduse sätteid väänavate jokkskeemide väljamõtlemine inimest pädevaks. Kui, siis pädevaks valgekraeliseks suliks.

Aga Riigikohus Minu mäletamist mööda oli 2005. aastal, kui piirileping ratifitseeriti, Riigikohtu Põhiseaduskolleegiumi üheksast liikmest kaheksa endised kommunistid ja nõukogude õigusorganite töötajad/prokurörid. Millist pädevust aga selles süsteemis nõuti, ei peaks küll saladuseks olema. Tingimusteta kuulekust valitsevale reziimile, vajadusel isegi nõuk. seadusi väänata ja loomulikult koostööd KGB-ga. Ainus mittekommunist oli Kergandenberg (nooruse tõttu), kes hiljuti leidis, et pronksiöö märatsejate ninamehed olid süütud tallekesed. Riigikohtusse piirilepingu vastu antud hagisid ei julgenud see "pädev" organ tollal isegi menetleda ja need lükati tagasi põhjendusel, justkui ei riivaks need ühegi kodaniku isiklikke huve. Siit paralleel, kas näiteks ka neljakümne esimese aasta riigivolikogu otsus astuda NSVL koosseisu ei riivanud oma tagajärgedega mitte ühegi kodaniku huve?

Loota sellise seltskonna "pädevuse" peale on pehmelt öeldes naiivne.

[Henn]

Ei kavatse ma ei emigreeruda ega ka madissoni teha. Seni saab veel teisiti. Allaheitlikku nahahoidjat ja sellise suhtumise õigustajat ja kaitsjat ei saa minust aga kunagi.
Loota Euroopa Kohtu peale on sinust sama naiivne. Peaksid mäletama nende hiljutist otsust, millega mõisteti õigeks Eestist väljasaadetud elamisloata nõuk. ohvitser, kes keeldus minemast, ja määrati Eesti talle valuraha maksma. Lätis oli mõni aeg tagasi midagi sarnast. Pealegi räägib statistika üsna kummalist keelt. Vist Ca 99% Euroopa riikide kodanikest (lugesin seda kunagi ühest Soome lehest), kes EK poole on pöördunud, pole õigust saanud. Lausa kurioosne on aga lugu, kui Kari Silvennoinen, Soome jurist, kes pöördus EK poole hagiga nõuda oma kolme samuti soomlasest kliendi omandiõiguste taastamist Venemaal, sai vastuse mitte soome ega inglise, vaid vene keeles, kus soovitati tal pöörduda oma kodumaa (Venemaa ) kohtutesse.
Aga muidugi leiab EK kontolt ka positiivseid asju.

[sammalhabe]

Hea arvamus.
http://www.postimees.ee/?id=182419