Missugune oli sõjaväes tavaline menüü
Kodunt saadetud pakkide sees oli ka kõiksuguseid ärasöömiseks määratud asju.
Et isukest ikka jaguks siis selline lugu: juhtus asi 1987 a hiliskevadel kui umbes aasta teenitud sai. Pakk oli postkontorist välja meelitatud, kihutavate rongide eest põigeldes ära toodud ja imekiiresti kaptjorkasse peitu viidud. Lahkamisele olid kogunenud asjassepühendatud isikud ja paar kontvõõrast. Ajalehed olid kõrvale pandud, küpsised ja kommid ära jagatud ja meil oli mure.
Võib muidugi mõelda, et kust saavad sellises olukorras murepilved kerkida. Suvi tungis mühinal peale, sirelid olid juba ära õitsenud ja Kaliningradi linnaäärsetes tihnikutes vidistasid ööbikud ning lõhnasid hingematvalt jasmiinid. Teine aasta teenistust hakkas ka jooksma ja mingitest kiireloomulisest töödest ei olnud luure ette kandnud. Aga mure oli välja koorunud sellestsamast kodunt saadetud pakist. Vorst.
Keegi pole nii naiivne, et paneks postipakki keeduvorsti. Kuid mõned aastad tagasi vastu võetud NSV Liidu Toitlustusprogramm polnud veel tuult tiibadesse saanud ja ei olnud poeriiulid lookas sellistest suitsuvorstirõngastest , mis roheka hallitusega kaetult kuude kaupa keldrites võivad seista. Oli asutud kuldsele keskteele ning hoolitsevad käed olid pakkinud näljaselt ootavate sõdurisuude tarvis ühe näidise kohalikku kaubandusvõrku paisatud poolsuitsuvorstidest. Talvel võis niimoodi teha, kõik sõid ja kiitsid. Selle pakiga oli natuke nihu läinud, sest kevad tuli ootamatult, postitemplite kuupäevade järgi oli saadetis vist eksikombel Ida-Siberini jõudnud ja sealt tagasi õigele teele juhatatud. Mul oli ka mingeid probleeme olnud otsustava sööstuga postkontorini pärast pakiteate saamist. Igatahes see vorst oli kahtlane.
Põrnitsesime vaikides. "Ei-noh, sel vorstil ei tohiks midagi häda olla", alustas kärsitult pakijagamise juurde sattunud meie prizõvi kasahh. Kompvekkidest ja magusast ta eriti ei hoolinud, aga lihatoidu peale oli maias. "Ma mäletan, et meil mattis isa suvel hobuse pea maa sisse ja sügisel, enne lõikuspidu... " Käratasime ta vait. Paljugi, mis te seal auulis sõite.
Vaikus pani kõrvad pinisema. Tundus nagu tatsaks seal kuskil vorstinaha all tuhanded jalakesed ja üksisilmi põrnitsedes näis vorst vahel liigathavat. Aga see oli meelepete, sest piisas pearaputusest kui oli selge , et hoopis päevnik pühkis sahisevate luuatõmmetega koridori ja limane vorst lebas liikumatult nagu kõdunenud palk ürgmetsas.
Otsustava liigutuse tegi Moskva oblastist pärit seersant. Just tänu otsustusvõimele oli ta kerkinud aastaga reamehest paelameeste hulka ja temal oli tänu korrapidajaks olemisele ainukesena tääk vööl. Vana käristas kaptjorka seinast pool paani tapeeti , mis oli sinna kodukaunistamise korras alles mõni aeg tagasi pulbrist tehtud kartulipudruga liimitud. Keeras selle määratuks kitsejalaks ja pani tule otsa. Kõikjale levis kartulipraadimise hõngu ja hakkasime kartma, et näljased hordid tulevad ukse taha koppima ja jooksevad selle lõpuks lihtlabaselt maha. Seersant lõi vorsti täägi otsa (näppudega ei julgenud puutuda) ja hakkas seda suurel tulel kõrvetama.
Vorst särises, tilkus rasva ja põles mustjas-punase leegiga nagu napalm. Voolav rasv tõstis oluliselt tapeedi kütteväärtust ja kaptjorkas hakkas juba hinge matma. Kangutasime aknad lahti ja ahmisime silmi vesistades värsket kevadõhku. Selleks ajaks hakkas leek vaibuma ja rammusast, rohekas-kollasest maugust oli järgi jäänud sõestunud tukk. See oli juba midagi sellist, mida võis puutuda, kartmata sõrmedest haaravaid rohelisest limast tulnukaid.
Vorst söödi ära ja midagi ei juhtunudki. Santsasti tegelased võisid meie poolest sel ööl surmaund magada. Võib-olla oli põrgukuumus hävitanud selles kõik elava. Võib-olla sai määravaks see, et kõik kontsessionäärid olid juba aasta jagu katlatoidul olnud. Võib-olla oli hobuse peast rääkinud kasahhil õigus ja oleks pidanud teda kohe kuulama. Ilmaasjata sai siis tapeeti rikutud.
Et isukest ikka jaguks siis selline lugu: juhtus asi 1987 a hiliskevadel kui umbes aasta teenitud sai. Pakk oli postkontorist välja meelitatud, kihutavate rongide eest põigeldes ära toodud ja imekiiresti kaptjorkasse peitu viidud. Lahkamisele olid kogunenud asjassepühendatud isikud ja paar kontvõõrast. Ajalehed olid kõrvale pandud, küpsised ja kommid ära jagatud ja meil oli mure.
Võib muidugi mõelda, et kust saavad sellises olukorras murepilved kerkida. Suvi tungis mühinal peale, sirelid olid juba ära õitsenud ja Kaliningradi linnaäärsetes tihnikutes vidistasid ööbikud ning lõhnasid hingematvalt jasmiinid. Teine aasta teenistust hakkas ka jooksma ja mingitest kiireloomulisest töödest ei olnud luure ette kandnud. Aga mure oli välja koorunud sellestsamast kodunt saadetud pakist. Vorst.
Keegi pole nii naiivne, et paneks postipakki keeduvorsti. Kuid mõned aastad tagasi vastu võetud NSV Liidu Toitlustusprogramm polnud veel tuult tiibadesse saanud ja ei olnud poeriiulid lookas sellistest suitsuvorstirõngastest , mis roheka hallitusega kaetult kuude kaupa keldrites võivad seista. Oli asutud kuldsele keskteele ning hoolitsevad käed olid pakkinud näljaselt ootavate sõdurisuude tarvis ühe näidise kohalikku kaubandusvõrku paisatud poolsuitsuvorstidest. Talvel võis niimoodi teha, kõik sõid ja kiitsid. Selle pakiga oli natuke nihu läinud, sest kevad tuli ootamatult, postitemplite kuupäevade järgi oli saadetis vist eksikombel Ida-Siberini jõudnud ja sealt tagasi õigele teele juhatatud. Mul oli ka mingeid probleeme olnud otsustava sööstuga postkontorini pärast pakiteate saamist. Igatahes see vorst oli kahtlane.
Põrnitsesime vaikides. "Ei-noh, sel vorstil ei tohiks midagi häda olla", alustas kärsitult pakijagamise juurde sattunud meie prizõvi kasahh. Kompvekkidest ja magusast ta eriti ei hoolinud, aga lihatoidu peale oli maias. "Ma mäletan, et meil mattis isa suvel hobuse pea maa sisse ja sügisel, enne lõikuspidu... " Käratasime ta vait. Paljugi, mis te seal auulis sõite.
Vaikus pani kõrvad pinisema. Tundus nagu tatsaks seal kuskil vorstinaha all tuhanded jalakesed ja üksisilmi põrnitsedes näis vorst vahel liigathavat. Aga see oli meelepete, sest piisas pearaputusest kui oli selge , et hoopis päevnik pühkis sahisevate luuatõmmetega koridori ja limane vorst lebas liikumatult nagu kõdunenud palk ürgmetsas.
Otsustava liigutuse tegi Moskva oblastist pärit seersant. Just tänu otsustusvõimele oli ta kerkinud aastaga reamehest paelameeste hulka ja temal oli tänu korrapidajaks olemisele ainukesena tääk vööl. Vana käristas kaptjorka seinast pool paani tapeeti , mis oli sinna kodukaunistamise korras alles mõni aeg tagasi pulbrist tehtud kartulipudruga liimitud. Keeras selle määratuks kitsejalaks ja pani tule otsa. Kõikjale levis kartulipraadimise hõngu ja hakkasime kartma, et näljased hordid tulevad ukse taha koppima ja jooksevad selle lõpuks lihtlabaselt maha. Seersant lõi vorsti täägi otsa (näppudega ei julgenud puutuda) ja hakkas seda suurel tulel kõrvetama.
Vorst särises, tilkus rasva ja põles mustjas-punase leegiga nagu napalm. Voolav rasv tõstis oluliselt tapeedi kütteväärtust ja kaptjorkas hakkas juba hinge matma. Kangutasime aknad lahti ja ahmisime silmi vesistades värsket kevadõhku. Selleks ajaks hakkas leek vaibuma ja rammusast, rohekas-kollasest maugust oli järgi jäänud sõestunud tukk. See oli juba midagi sellist, mida võis puutuda, kartmata sõrmedest haaravaid rohelisest limast tulnukaid.
Vorst söödi ära ja midagi ei juhtunudki. Santsasti tegelased võisid meie poolest sel ööl surmaund magada. Võib-olla oli põrgukuumus hävitanud selles kõik elava. Võib-olla sai määravaks see, et kõik kontsessionäärid olid juba aasta jagu katlatoidul olnud. Võib-olla oli hobuse peast rääkinud kasahhil õigus ja oleks pidanud teda kohe kuulama. Ilmaasjata sai siis tapeeti rikutud.
-
gvardimatros
- Liige
- Postitusi: 397
- Liitunud: 30 Mai, 2009 10:16
- Asukoht: TLN, Võru, Värska
- Kontakt:
-
canislupus
- Liige
- Postitusi: 1044
- Liitunud: 14 Veebr, 2005 13:23
- Kontakt:
Meie enda koduses kaitseväe köögis on asi sedasi et tegelikult pole sittagi muutunud viimase kümne aastaga - täpselt sama või siis isegi kohati (lahingukool ou jee... magustoidumees oma küpsistega ja aegunud halvaaga on õnneks minevik) oluliselt paremaks läinud.
Menüü sama - õhtuti suvaline kulinaariaime, hommikul mõttetu puder (pühapäeval mingi kellogs), neljapäev kalapäev. Täiesti söödav.
Menüü sama - õhtuti suvaline kulinaariaime, hommikul mõttetu puder (pühapäeval mingi kellogs), neljapäev kalapäev. Täiesti söödav.
Esimesel aastal pea pool aastat oli lõunaks tulihpu kapsasupp- mille peale üks eesti poiss mainis et ennem ta lausa armastas hapukapsaid aga nüüd kui koju läheb paneb kõigepealt kapsa tünni põlema ja siis käheb tuppa.
Ega selle kolme aasta jooksul toiduga kõige parem just polnud aga inimene harjub kõigiga - ja aeg teeb oma töö paljustki pole enam meeles
Ega selle kolme aasta jooksul toiduga kõige parem just polnud aga inimene harjub kõigiga - ja aeg teeb oma töö paljustki pole enam meeles
Armees 1963-66
Moskva oblast
Moskva oblast
-
gvardimatros
- Liige
- Postitusi: 397
- Liitunud: 30 Mai, 2009 10:16
- Asukoht: TLN, Võru, Värska
- Kontakt:
No sellest on siin korduvalt juttu olnud, et EKV ja vene sõjaväe menüü ei kannata ilmselt võrdlust. Ma arvan, et EKV-s sai/saab lihtsõdur ka paremini süüa kui vene ohve...
Aga pigem tahtsin juttu teha ikkagi sellest vene sõjaväe paljuräägitud kartuli praadimisest, mis nagu aru olen saanud, ei olnud mitte igaühe privileeg, vaid selja taga pidi olema vähemalt 12 kuud teenistust. Kindlasti oli mudigi ka erandeid, aga no üleüldiselt vist ei olnud salaagal kööki niisama asja, kui vast mingit head semljakki seal askeldamas polnud. Aga see selleks. Nagu olen kuulnud, oli see nagu mingiks päeva krooniks igapäevasele ajude nussile ja tavapärasele lobile. Kujutlen elavalt ette neid maiaid nägusid seal pliidi ümber - salapära, ootusärevus ja natuke hirm ka, et vahele ei jääks, sest nagu ma aru saan, see vist ei olnud lubatud ju... Kuidas sellised praadimised üldse välja kujunesid, kas näiteks lepiti aegsasti kokku, et täna õhtul on soodus moment või näiteks toimkonnas/karauulis olles, oli see täiesti legaalne tegevus? Ma ei ole ühtegi sellisest üritusest pilti kuskil foorumites näinud, kui keegi teaks näidata, oleks väga tänulik.
Aga pigem tahtsin juttu teha ikkagi sellest vene sõjaväe paljuräägitud kartuli praadimisest, mis nagu aru olen saanud, ei olnud mitte igaühe privileeg, vaid selja taga pidi olema vähemalt 12 kuud teenistust. Kindlasti oli mudigi ka erandeid, aga no üleüldiselt vist ei olnud salaagal kööki niisama asja, kui vast mingit head semljakki seal askeldamas polnud. Aga see selleks. Nagu olen kuulnud, oli see nagu mingiks päeva krooniks igapäevasele ajude nussile ja tavapärasele lobile. Kujutlen elavalt ette neid maiaid nägusid seal pliidi ümber - salapära, ootusärevus ja natuke hirm ka, et vahele ei jääks, sest nagu ma aru saan, see vist ei olnud lubatud ju... Kuidas sellised praadimised üldse välja kujunesid, kas näiteks lepiti aegsasti kokku, et täna õhtul on soodus moment või näiteks toimkonnas/karauulis olles, oli see täiesti legaalne tegevus? Ma ei ole ühtegi sellisest üritusest pilti kuskil foorumites näinud, kui keegi teaks näidata, oleks väga tänulik.
Tarvitamise kohapealt rääkis vana (oli tsehis enne seda madinat), et kui 1 lätakaga linnaloa sai, siis käidi apteegist läbi ja osteti mingit imeodavat tinktuuri, mida kannatas juua. Edaspidi, kui vana sai parema koha peale (sai varastada radikaid ja neid kohalikele maha lükata+ muud kola) hakkas valge inimese kombel õllekates käima.kalleb kirjutas:kartuli praadimine toimus reeglina öösiti
tegevus oli keelatud ja kui vahele jäid said kontrollija käest bizdulei
samas võidi tarvitada ka kangemaid jooke nagu viin,õlu, odekolonn jne
Kartulipraadimisega oli selline lugu et seda tehti üldiselt pärast seda kui narjaadi kamandav prappor oli objektilt kadunud.......siis algas pliidi ümber öine elu. Ja üldiselt oli see tõesti vanemate aastakäikude privileeg....nooremate roll oli kartulikoorimine. A kui juhtus et sai väärt praadi piisavalt palju ja vanakestele enam sisse ei mahtunud siis saabus õnnistus ka noorematele. Mõni prappor oli arusaajam ja siis sai praetud ka varem...prappor ka inimene ja enamasti nälginud pealegi. Ojehh, ise sai mingi 10 kuud ka kokaametit peetud...sellest hullumajast võiks nõrkemiseni kirjutada mis seal toimus. Mida suurem väeosa korraga toita seda hullem möll käis. Meie söökla teenindada oli ca 1200 nälginud tegelast, toitu jagati portsjonikaupa......ikka tõsine põrgu, krt.
voina k voinu, a obeb-po rasparjadku!
-
gvardimatros
- Liige
- Postitusi: 397
- Liitunud: 30 Mai, 2009 10:16
- Asukoht: TLN, Võru, Värska
- Kontakt:
nii vähe kartuleid nagu pildil on näha, ei praetud kunagi 
suurem ports valmistati alumiinium kandikutel
väiksemad kuni 4 persooni said oma jumaliku söömaaja tehtud raudpannil
praadimiseks oli tarvis varuda = varastada järgmised produktid:
õli või taimerasva
sibulaid
soola
pipart
loorberit
hahollidelt sebida saalat, pidupäevadeks
kartuleid kah loomulikult
leiba
kärakat kah, kui oli juba polozheno
suurem ports valmistati alumiinium kandikutel
väiksemad kuni 4 persooni said oma jumaliku söömaaja tehtud raudpannil
praadimiseks oli tarvis varuda = varastada järgmised produktid:
õli või taimerasva
sibulaid
soola
pipart
loorberit
hahollidelt sebida saalat, pidupäevadeks
kartuleid kah loomulikult
leiba
kärakat kah, kui oli juba polozheno
Baltiiski merejalaväe brigaad - huvitavalt raisatud aeg DMB 90
Mis köökide võrdlusse puutub EV vs NL sõjavägi siis oli see kõvasti väeliigis kinni.
Meil sai lendurite-tehnikute sööklas täiesti korralikku toitu ja mujal NL lennuväljadel ohvitseride poolel oli see ka praktiliselt samane (mujal sõduripajuki kohta kahjuks infot pole). Ehk täiesti võrreldav tavalise korraliku sööklatoiduga.
Ajateenijatele meil sodi ei antud. Kõik oli täiseti söödav ja näiteks hapukapsasuppi ei ole ma ei tsiviilis ega ka sõjaväes kordagi söönud. Esiteks ma lihtsalt ei söö seda ja teiseks kroonus tehti selle asemel seljankat või ukraina borši ja nad ei olnud seda ainult nime poolest vaid korralikud supid.
Praekartulite tegemine oli meil tavaliselt viitsimise asi. Semljakke meil kellelgi köögis olla ei saanud, kuna ajateenijaid meil sööklakokkadeks ei pandud. Kokad olid arusaajad inimesed, ehk siis ise nad vaevalt oleks hakanud kõigile soovijatele praekartuleid tegema. Meil aga küll ei keelanud teha, kui me oma toimetustega tal just jalus ei tolgendanud sest köök ei olnud meil eriti suur. Materjalid sõjaväe kulul. Päevalilleõli mõõdeti tünnides ja kartulikelder oli lahti. Panniks oli suur lihapraadimise pann. Selline statsionaarne elektripann mõõtudega ca 100cm*60cm. Sellele käis hingedega kaan peale ja pesemiseks pidi vändaga 90 kraadi enda poole kaldu keerama. Tavaliselt tehti sellega praeliha, kotlette või kala. Sellise panniga kartuleid praadides tuli tavaliselt vaadata et liiga palju ei teeks. Toimkonna ülematel oli aga suht ükskõik mida köögis tehakse kui kokk lubab (kokad tavaliselt ka suurema auastmega) – tema rida oli see et kõik oleks korras ja puhas et natsmed turja ei kargaks.
Meil sai lendurite-tehnikute sööklas täiesti korralikku toitu ja mujal NL lennuväljadel ohvitseride poolel oli see ka praktiliselt samane (mujal sõduripajuki kohta kahjuks infot pole). Ehk täiesti võrreldav tavalise korraliku sööklatoiduga.
Ajateenijatele meil sodi ei antud. Kõik oli täiseti söödav ja näiteks hapukapsasuppi ei ole ma ei tsiviilis ega ka sõjaväes kordagi söönud. Esiteks ma lihtsalt ei söö seda ja teiseks kroonus tehti selle asemel seljankat või ukraina borši ja nad ei olnud seda ainult nime poolest vaid korralikud supid.
Praekartulite tegemine oli meil tavaliselt viitsimise asi. Semljakke meil kellelgi köögis olla ei saanud, kuna ajateenijaid meil sööklakokkadeks ei pandud. Kokad olid arusaajad inimesed, ehk siis ise nad vaevalt oleks hakanud kõigile soovijatele praekartuleid tegema. Meil aga küll ei keelanud teha, kui me oma toimetustega tal just jalus ei tolgendanud sest köök ei olnud meil eriti suur. Materjalid sõjaväe kulul. Päevalilleõli mõõdeti tünnides ja kartulikelder oli lahti. Panniks oli suur lihapraadimise pann. Selline statsionaarne elektripann mõõtudega ca 100cm*60cm. Sellele käis hingedega kaan peale ja pesemiseks pidi vändaga 90 kraadi enda poole kaldu keerama. Tavaliselt tehti sellega praeliha, kotlette või kala. Sellise panniga kartuleid praadides tuli tavaliselt vaadata et liiga palju ei teeks. Toimkonna ülematel oli aga suht ükskõik mida köögis tehakse kui kokk lubab (kokad tavaliselt ka suurema auastmega) – tema rida oli see et kõik oleks korras ja puhas et natsmed turja ei kargaks.
Mida paksem ajatolm, seda ilusamad tunduvad selle all olevad asjad.
Gvardimatros asjaga täpselt kursis , kandikul keerati servad püsti ja tuld. Järjekordselt pean erinevaid postitusi lugedes tõdema, et vene kroonu oli seinast seina, meil oli kartulipraadimisega ikka suht kitsas. Vahelejäämise puhul võis ka kubusse sattuda. Sööklas oli pmst. võimatu praadida, seal oli asi aurukatelde peale üles ehitatud, mingi väike elektripliidi närakas oli olemas (sellel tehti ohvitseride söökla jaoks vahetevahel paremat manti), aga sõdur on ju leidlik, praeti näiteks katlamajas, hõõguv süsi tuha väljatassimise nosilkade peale ja sinna juba nimetet kandik 
. Põhiline praadimine käis ikka väliõppuste ajal (neid oli meil iga kuu nädal aega), siis praadisime põhiliselt lõkke peal. Tavalise kroonulobiga võrreldes oli see ikka viimase peal kraam. Üks vahelejäämine on kah hästi meeles, nimelt sattusid meile peale meie oma vzvodukas ja kolmanda vzvodu oma, karistuseks oli ühe kandikutäie lisaks praadimine, see läks loomulikult meie noorte leitnantide lauale 
.
, kandikul keerati servad püsti ja tuld. Järjekordselt pean erinevaid postitusi lugedes tõdema, et vene kroonu oli seinast seina, meil oli kartulipraadimisega ikka suht kitsas. Vahelejäämise puhul võis ka kubusse sattuda. Sööklas oli pmst. võimatu praadida, seal oli asi aurukatelde peale üles ehitatud, mingi väike elektripliidi närakas oli olemas (sellel tehti ohvitseride söökla jaoks vahetevahel paremat manti), aga sõdur on ju leidlik, praeti näiteks katlamajas, hõõguv süsi tuha väljatassimise nosilkade peale ja sinna juba nimetet kandik . Põhiline praadimine käis ikka väliõppuste ajal (neid oli meil iga kuu nädal aega), siis praadisime põhiliselt lõkke peal. Tavalise kroonulobiga võrreldes oli see ikka viimase peal kraam. Üks vahelejäämine on kah hästi meeles, nimelt sattusid meile peale meie oma vzvodukas ja kolmanda vzvodu oma, karistuseks oli ühe kandikutäie lisaks praadimine, see läks loomulikult meie noorte leitnantide lauale .sitt päev, kellele kurdad
Nagu lugeda võib, siis olid järelikult need võimalused ja isegi legaalsus erinavates kohtades erinev. Ma kunagi rääkisin ühe vene armees teeninud eestlasest ohvitseriga ja tema ütles, et oli ükskord hilisõhtul peale sattunud toimakonnale, kes olid valmistumas pidulikuks õhtusöögiks. Aga söök ei olnud mitte mõeldud kogu toimkonnale, vaid vanakestele. Sellest lähtuvalt ei järgnenud mingit otsest karistust vaid hoopis käskis ka noortele kartuleid teha...
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline