Seda nimetatakse EKSTREEMMILITAARDETEKTORISMIKSArnold kirjutas:On ikka tahtmist!Väljas ahjupuude järel käimine oli juba nagu polaarekspeditsioon

On Sul teada, mis metallist valmistas andekas vanaisa nn.pusse?viiking kirjutas:Kahjuks hetkel pilte anda siia pole aga pleksklaasist ja paljudest muudest headest materjalidest pusse nii suuremaid kui päris miniatuurseid mul vanaisa omal ajal tegi kümneid kui mitte sadu ja seda oma talus, nõukaajal ja ikka kindlatele inimestele mitte kaakidele. Küll mehel oli vilumust, tõelised pärlid tulid, lisaks alumiiniumist ja nahast puidu lisandiga tuped jne., täislaks igal juhul...Omalgi see pisik sealt maakodust suviti
Meister elas Türil ja sealt tuli palju muudki, vanadest jalgratastest said uued ja...
Erilist vahet pole, kas Stude või Gaz, veoka omad on suht jama, mikropragusid täis, tunduvalt parem on veljevitsad, vähem tööd ka. Sõiduauto vedrulehest võid siis teha kui peale "käiamise" muid töötlusviise ei tunne.Mõmps kirjutas:"Ah auto vedrulehte kasutate, ja veel koguni Studebakeri oma"- Isegi eesti kirjandusklassikasse on jõudnud auto vedrulehest pusside tegemine, teoseks siis "Üksi rändan" M.Traat.
Inglismaal olevat üks terariistu valmistav firma ostnud ära vana, lammutamisele mineva terassilla, et saada toormaterjali. Mõte selles, et rooste "sööb" rauda, jättes süsiniku puutumata. Seega küllastub terase pindmine kiht roostetamise käigus süsinikuga. Põhimõtteliselt sarnane tsementiitimisega - seest on metall pehme, pealt kõva. Ei murdu ega kulu.T-62 kirjutas: Erilist vahet pole, kas Stude või Gaz, veoka omad on suht jama, mikropragusid täis, tunduvalt parem on veljevitsad, vähem tööd ka. Sõiduauto vedrulehest võid siis teha kui peale "käiamise" muid töötlusviise ei tunne.
Huvitav jah see terariistade maasse kaevamise vajadus.Meenub ka noorusest juhus.Siis ju niideti heina aktiivselt käsivikatiga.Külamehed enne vikati varreotsa seadistamist proovisivad vikati heli, s.t ühe käega hoiti vikatit rippasendis ja siis tavaliselt haamriga tehti mõned kerged löögid vikati pihta, seejuures tähelepanelikult kuulates, millist heli kuuldus.Ja tihti võeti otsus vastu, et see vikat tuleb maa sisse panna ja kiruti seda vene värki.Aga sellest Rootsi terasest asjad olevad ikka kõige paremad olnud.T-62 kirjutas:Seda maa sisse panemist kasutasid ka kodumaised sepad. Oma isa juttudest meenub, et kirves maetud aastaks maha. Vimasel juhul küll hilisemat sepistamist ei toimunud. Üldse osati vanasti tööd ja materjali hinnata, kui hoolega otsin, ehk leian kirve, millele uus tera külge keedetud. Kirves oli siis nii kulunud, et silm sai uue tera.
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline