...Viktoriin
-
Charlemagne
- Liige
- Postitusi: 1483
- Liitunud: 12 Juun, 2005 18:33
- Kontakt:
-
Charlemagne
- Liige
- Postitusi: 1483
- Liitunud: 12 Juun, 2005 18:33
- Kontakt:
-
Charlemagne
- Liige
- Postitusi: 1483
- Liitunud: 12 Juun, 2005 18:33
- Kontakt:
-
Charlemagne
- Liige
- Postitusi: 1483
- Liitunud: 12 Juun, 2005 18:33
- Kontakt:
Hea küll, loll oskab mauritsale muu otsa külge kleepida: Mauritz von Strachwitz!
Kleepimisoskusest ei piisanud
Kleepimisoskusest ei piisanud
Viimati muutis Arnold, 06 Jaan, 2010 15:49, muudetud 1 kord kokku.
-
Charlemagne
- Liige
- Postitusi: 1483
- Liitunud: 12 Juun, 2005 18:33
- Kontakt:
-
Charlemagne
- Liige
- Postitusi: 1483
- Liitunud: 12 Juun, 2005 18:33
- Kontakt:
Äkiste oskab keegi teost ja autorit (ei ole S.Vesipruul) nimetada?
…Tirr-rr… Tirr-rr…
Toa vaikust läbilõikav telefonikell.
Trr-rr… Traadisegusse kui hiigla ämblikuvõrku visatud kollasest kastikesest tungiv heli kisub mehed mõttevallast, peletab tuppa pugenud vaikuse.
„Daa…“ karjub sidemees torusse, ja lisab juba vaiksemalt: „Seltsimees komandör, kutsutakse.“
Toasolijate tõsised pilgud saadavad Keerkanni nurka telefonini ning peatuvad läikvel torul.
„Ja…ah?...no?...kak?“
Käsi litsub tugevasti kõrva vastu toru, suurenevad läikivad silmad. Siis liituvad kramplikult kokku huuled ja hakkavad närviliselt mängima lihased näos. Teine käsi kobab vöörihmal rippuvat nagaani kabuuri.
Hakkab külge Keerkanni pilvinenud nägu, sunnib teisigi puurima põrisevasse torusse, ülemale liginema.
„Ho-ro-šo!...jest!...“
Pikkamööda langeb toruhoidev käsi, hetke peatub pilk veel kollasel kastil ja siis ligineb lauale kindlal sammul seltsimees Keerkann. Küünarnukke lauale toetades surub kulmud kahe rusika vahele ja uurib üksisilmi kaardil jooni, mis kahe punkti, Komarovka-Jamburgi vahel ussikäänakuid teevad.
Ootad talt seletusi, pilvinemise põhjusi, püüad tungida ta mõtete valda, aga asjata murrad oma pead. Põnevas ootuses möödub minut, teine, ning viimaks tõuseb aeglaselt Keerkanni pea. Näib siiski, et teda on oodatud tundide kaupa.
„Noh?“ vaatab üle laua ootajatele otsa.
???
…Tirr-rr… Tirr-rr…
Toa vaikust läbilõikav telefonikell.
Trr-rr… Traadisegusse kui hiigla ämblikuvõrku visatud kollasest kastikesest tungiv heli kisub mehed mõttevallast, peletab tuppa pugenud vaikuse.
„Daa…“ karjub sidemees torusse, ja lisab juba vaiksemalt: „Seltsimees komandör, kutsutakse.“
Toasolijate tõsised pilgud saadavad Keerkanni nurka telefonini ning peatuvad läikvel torul.
„Ja…ah?...no?...kak?“
Käsi litsub tugevasti kõrva vastu toru, suurenevad läikivad silmad. Siis liituvad kramplikult kokku huuled ja hakkavad närviliselt mängima lihased näos. Teine käsi kobab vöörihmal rippuvat nagaani kabuuri.
Hakkab külge Keerkanni pilvinenud nägu, sunnib teisigi puurima põrisevasse torusse, ülemale liginema.
„Ho-ro-šo!...jest!...“
Pikkamööda langeb toruhoidev käsi, hetke peatub pilk veel kollasel kastil ja siis ligineb lauale kindlal sammul seltsimees Keerkann. Küünarnukke lauale toetades surub kulmud kahe rusika vahele ja uurib üksisilmi kaardil jooni, mis kahe punkti, Komarovka-Jamburgi vahel ussikäänakuid teevad.
Ootad talt seletusi, pilvinemise põhjusi, püüad tungida ta mõtete valda, aga asjata murrad oma pead. Põnevas ootuses möödub minut, teine, ning viimaks tõuseb aeglaselt Keerkanni pea. Näib siiski, et teda on oodatud tundide kaupa.
„Noh?“ vaatab üle laua ootajatele otsa.
???
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist