Missugune oli sõjaväes tavaline menüü

[gvardimatros]

noorena oli suur privileeg kartuleid praadida
siis said ise kah rinna rasvaseks

lisaks veel feimi ja respekti

igasugu käpardeid, nii tähtsa toimingu juurde ei lastudki

[priit0001]

1987-1989 Gruusia Vaziani.
Toit oli üsna üksluine: kartulid vettinud kapsaga, mingid pudrulörrid ja keedetud või praetud kala. Suht söödav oli hernepudru. Suurte riigipühade ajal aga anti koguni kotletti.
Kui rahaline seis võimaldas siis käidi söömas ikka "tsainajas".
Üks lõbus vahepala ka
Õhtuti pakutav kalaroog oli tihti üsna kahtlase maitsega. Keegi kurat ei teadnud, mis kaladega tegu ja kus neid säilitatud on. Ükskord südasuvel, kui kuuma oli üle 35 kraadi (varjus!) hakkaski jama pihta...
Praktiliselt kõigil üheaegselt ja südaöö paiku. Õnnelikud olid need, kes kuivade pükstega õue jõudsid ja sinna oma laadungi ära poetasid. Suuremal osal lõi põhja alt ära juba voodis või tormijooksul väljapääsu poole. Kindel on see, et peldikuni ei jõudnud keegi.
Olukord oli kirjeldamatu, paarisajal matsil totaalne pasanteeria.
Ja need kirjeldamatud aroomid suvekuumuses..
Kui seda peaks lugema mõni minuga koos teeninud eestlane (meid oli 15), võiks lisada oma mälestused sellest

[Fucs]

NA 86-88. Toidukogemus erinevatest väeosadest.

Põhimõtteliselt saime süüa hästi. Esimene nädal oli muidugi pirtspepusid omajagu ja põhitoit jäeti söömata. Eks oldud grazdanka hea ja paremaga harjutud veel. Hiljem ei leidnud laualt ka leivapuru enam mitte.

Kuna põhiteenistuskoha söökla oli suhteliselt suur ja toitis kolme erinevat väeosa (87204;01205;97610) siis olid seal teenistuses erialalt õppinud kokad, enamuses tõmmuvat verd tegelased, ning nad said oma ülesannetega suurepäraselt hakkama. Söökla ühes strateegiliselt tähtsamas kohas oli ka üks lõuna Eestist pärit zemljakist roodukaaslane, hleborez e. leivalõikaja. Tema jagada oli igapäevane või, suhkur ja leib. Tänu sellele said oma roodu zemljakid tihti ka natukene rohkem meelehead kui teised, mis oli teatud perioodidel ülimalt teretulnud nähtus.

Põhimõtteliselt koosnes meie menüü umbes-täpselt sellistest asjadest:
Igal hommikul kolm tükki suhkrut + teed piiramatul hulgal; tükk võid (pidi olema vist 20 grammi aga tegelikult said kindlasti vähem); kolm poolikut, umbes 1cm laiust valge leiva viilu (asendas saia).

Õhtul jällegi kolm tükki suhkrut, kolm viilu valget leiba kuid ilma võita.

Esmaspäeviti anti tavaliselt pühapäeval keedetud (ons see võimalik, et eelmisest päevast üle jäänud?) tatrast ja piimast kokku keevitatud "piimasuppi" (see oli ka ainuke võimalus üldse piima saada)

Muudel päevadel erinevaid putrusid vähese peki ja lihaga selles (põhiline-tatrapuder, kartulipuder, tangupuder, hirsipuder jne) või suppi (kapsasuppi, kartuli/vermišellisuppi jne)

Pidupäevadel ja riiklikel pühadel sai pudru kõrvale (tavaliselt siis piimaga keedetud kartulipuder) defteele (lihapallid) mis olid küll ülimaitsvad ja lõunamaise köögi traditsioonide kohaselt maitsestatud. Defteelid olid tavaliselt ka mingi kastmega, kas punase (tomatipastast) või pruuniga (jahu-sibulakaste) ning neid sai igaüks mäletamist mööda kaks tükki.

Lõunaks kolmele valgele leivaviilule lisaks ka kolm musta leiva viilu (see leib oli tõesti "must" ja tekitas paljudel tõsiselt kõrvetisi)

"Magustoiduks" anti tavaliselt kuivatatud puuviljade segust (õunad, ploomid, kreegid, rosinad jms) keedetud "kisselli", kolme valge leiva viilu kõrvale.

Vanakestest autojuhid, kes pääsesid pidevalt väeosast välja ning said käia poes ka hüppes, tarisid alati sööklasse kaasa ka poest ostetud head ja paremat (saia, povidlot e. moosi, pakkides piima, hapukoort jms). Siis ülejäänud soldatikud vaatasid pealt ja vesistasid suud. Oli ka ohvede poolset korduvat viginat sellel teemal ja näpuvibutamist. Aga kuna vodilad e autojuhid käisid tavaliselt söömas üldse X aegadel (olid pidevalt sõidus, eriti lõuna ajal, kui veeti ise toitu objektidele) siis ei olnud see eriliseks probleemiks.

Igal roodul oli oma arv 10-seid laudu, vastavalt roodu nimekirjas olevate sõdurite arvule. Kuna meie rood oli Hozjastvennõi ehk majandusrood, siis oli meie roodu nimekirjas hulk karvaseid ja sulelisi, kes kunagi tegelikult koos rooduga söömas ei käinud ja kelledest osasid teatsime vaid nimepidi (õhtustel proverkadel ikka hüüti neid tulutult). Sellisteks tegelasteks olid väeosa orkestri moosekandid (elasid kusagil klubis hoopis ja sõid koos kokkadega "erimenüüd"), kokad ise, väeosa puusepp, raadioside elektroonika parandajad, telefonistid, staabikirjutajad ja muud staabi tegelinskid, karauul (terve jagu) jne. Ja väga paljud autojuhid, kes ikka kodunt raha said, sõid kusagil mujal ja midagi muud tavaliselt, ning ei jõudnudki sööklasse.

Tänu sellele, olid meie roodu lauad alati pooltühjad. 10-ses lauas istus vahel 2-3 meest. Aga toitu oli laual 10-nele. Lisaks oli vodiladel üldiselt tavaks, et toodi linnast näiteks piima, moosi, saia ja hapukoort või siis hoopis demblialbumite valmistamiseks erinevaid vidinaid, viidi seda head ja defkat kraami vahel ka kokkadele või täideti lausa tellimusi, ning sul oli alati, ükskõik mis kella ajal sa sööklasse läksid, olemas kõrvale pandud "erimenüü" praekartulite, lihakastmete, topeltvõi, piiramatu koguse suhkru jms näol.

Nii, et päris hästi saime süüa.

[LeBon]

http://www.postimees.ee/?id=205714
Masu: pikkadelt sõduritelt võeti lisaportsjonid ära.

[canislupus]

Ja siis? Suur kere tahab süüa küll - ent ei maksa unustada et see kogus mis kroonus antakse on pahatihti oluliselt suurem/mõttekam kui see mida poisid muidu sööks.
Pole keegi enne pilsneri ja krõpsu või siis purgisupi ja makaroniga nälga surnud - ei sure selle toiduga ammugi. Sööklas antavat nodi jääb pea alati üle ka - ole mees ja küsi. Väänatakse sellele portsule veel kuhi peale ka (kui just midagi tükikaupa ei loeta).

[LeBon]

Ja siis? Suur kere tahab süüa küll - ent ei maksa unustada et see kogus mis kroonus antakse on pahatihti oluliselt suurem/mõttekam kui see mida poisid muidu sööks.
Pole keegi enne pilsneri ja krõpsu või siis purgisupi ja makaroniga nälga surnud - ei sure selle toiduga ammugi. Sööklas antavat nodi jääb pea alati üle ka - ole mees ja küsi. Väänatakse sellele portsule veel kuhi peale ka (kui just midagi tükikaupa ei loeta).

Ega ma ei ütlegi, et seal midagi hullu on. Selge, et kogu aeg ei peagi ägisemiseni kõht täis olema. See nn. lisaportsjon olla nagunii sümboolne olnud. Teine lugu oli omaaegse topeltportsjoniga mis aga olla aasta 2003 paiku ära kaotatud.
Aga selline asi, et lihtsalt lähed ja küsid juurde kui kõht tühjaks jääb, oli ja küllap on praegugi küll välistatud. Söömiseks on ju ette nähtud teatud aeg, mille järel üksus rivisammul tagasi kasarmusse läheb, millal sa seal juurde küsid.

[Shiim]

Aga selline asi, et lihtsalt lähed ja küsid juurde kui kõht tühjaks jääb, oli ja küllap on praegugi küll välistatud. Söömiseks on ju ette nähtud teatud aeg, mille järel üksus rivisammul tagasi kasarmusse läheb, millal sa seal juurde küsid.

Omal ajal tuli supp, praad ja magustoit vahel umbkaudu viie minutiga sisse kugistada (olenes, milline jagu kõige viimasena sööma hakkas - sisse tuldi jagude kaupa järjekorras, aga välja mindi enam-vähem ühel ajal). Peale noorteaega läks natuke lahedamaks

[LeBon]

Aga selline asi, et lihtsalt lähed ja küsid juurde kui kõht tühjaks jääb, oli ja küllap on praegugi küll välistatud. Söömiseks on ju ette nähtud teatud aeg, mille järel üksus rivisammul tagasi kasarmusse läheb, millal sa seal juurde küsid.

Omal ajal tuli supp, praad ja magustoit vahel umbkaudu viie minutiga sisse kugistada (olenes, milline jagu kõige viimasena sööma hakkas - sisse tuldi jagude kaupa järjekorras, aga välja mindi enam-vähem ühel ajal). Peale noorteaega läks natuke lahedamaks

Täpselt nii ta oli.
Aga praegu meenus, et metsalaagrites sai vähemalt meil tõepoolest juurde küsida, seda ka noorteajal. Kasarmus ei tulnud see aga kõne allagi.

[wudu]

Aga selline asi, et lihtsalt lähed ja küsid juurde kui kõht tühjaks jääb, oli ja küllap on praegugi küll välistatud. Söömiseks on ju ette nähtud teatud aeg, mille järel üksus rivisammul tagasi kasarmusse läheb, millal sa seal juurde küsid.

Omal ajal tuli supp, praad ja magustoit vahel umbkaudu viie minutiga sisse kugistada (olenes, milline jagu kõige viimasena sööma hakkas - sisse tuldi jagude kaupa järjekorras, aga välja mindi enam-vähem ühel ajal). Peale noorteaega läks natuke lahedamaks

Täpselt nii ta oli.
Aga praegu meenus, et metsalaagrites sai vähemalt meil tõepoolest juurde küsida, seda ka noorteajal. Kasarmus ei tulnud see aga kõne allagi.

Meil õppes mindi sööma koos kompaniiga ja alustati alles siis söömist kui viimane mees oli oma portsu kätte saanud. Mõnikord said noored veel õhtul lisaks, lõunast ülejäänud magustoitu. Aega oli kah palju, sest õhtul peale söömist enam mingeid erilisi üritusi ei olnud.
Ning just noortel oli võimalus lisa küsida, kuna nad käisid viimastena söömas. Kõik vanemad käisid esimestena söömas ja neile eriti juurde ei tahetud anda, sest noortele pidi kah midagi jääma.
Kord üks üleajateenija, kes oli õppekompaniis rühmavanemaks, karistas oma rühma millegi eest ja see rühm koos kompaniiga sööma ei tulnud. Tulid peale teisi. Nad said süüa mingi 5 minutit, kui rühmavanem nad üles käsutas ja kogu toit, mida poisid ei jõudnud ära süüa, rändas jäätmete hulka. Selle eest sai see rühmavanem vastu päid. Samal õhtul tuli see sama rühm veel kord sööma. Siis said poisid omal kõhu ikkagi täis süüa.

[Martti]

Aga selline asi, et lihtsalt lähed ja küsid juurde kui kõht tühjaks jääb, oli ja küllap on praegugi küll välistatud. Söömiseks on ju ette nähtud teatud aeg, mille järel üksus rivisammul tagasi kasarmusse läheb, millal sa seal juurde küsid.

Omal ajal tuli supp, praad ja magustoit vahel umbkaudu viie minutiga sisse kugistada (olenes, milline jagu kõige viimasena sööma hakkas - sisse tuldi jagude kaupa järjekorras, aga välja mindi enam-vähem ühel ajal). Peale noorteaega läks natuke lahedamaks

Ma küll ei tea kus sa teenisid, aga Kup-is lasti sööklasse kord rivi ühest otsast, kord teisest, sööma hakkasid ikka siis kui söögi kätte said. Lõunal oli söömiseks aega vist 20 minutit, hommikul 15 ja ühtul ka 15 minutit. Oli kordi, kus sai õhtul süüa juurde küsida, kui olime viimane rühm, kes sööma läks, ja siis sai küll topelt süüa. Samas mõnikord õhtul oli tee nii kuum, et ei saanudki ettenähtud ajaga ära juua(mitte et see virisemine oleks, lihtsalt paratamatus). Kui "ametlikust topeltportsjonist" rääkida, siis see oli tavaliselt hommikul üks õun või vorstiviil lisaks, nii et tõesti mitte midagi erilist, mille kaotuse üle suurt kurvastust pidama peaks.

[tambovski volk]

Aga selline asi, et lihtsalt lähed ja küsid juurde kui kõht tühjaks jääb, oli ja küllap on praegugi küll välistatud. Söömiseks on ju ette nähtud teatud aeg, mille järel üksus rivisammul tagasi kasarmusse läheb, millal sa seal juurde küsid.

Omal ajal tuli supp, praad ja magustoit vahel umbkaudu viie minutiga sisse kugistada (olenes, milline jagu kõige viimasena sööma hakkas - sisse tuldi jagude kaupa järjekorras, aga välja mindi enam-vähem ühel ajal). Peale noorteaega läks natuke lahedamaks

Ma küll ei tea kus sa teenisid, aga Kup-is lasti sööklasse kord rivi ühest otsast, kord teisest, sööma hakkasid ikka siis kui söögi kätte said. Lõunal oli söömiseks aega vist 20 minutit, hommikul 15 ja ühtul ka 15 minutit. Oli kordi, kus sai õhtul süüa juurde küsida, kui olime viimane rühm, kes sööma läks, ja siis sai küll topelt süüa. Samas mõnikord õhtul oli tee nii kuum, et ei saanudki ettenähtud ajaga ära juua(mitte et see virisemine oleks, lihtsalt paratamatus). Kui "ametlikust topeltportsjonist" rääkida, siis see oli tavaliselt hommikul üks õun või vorstiviil lisaks, nii et tõesti mitte midagi erilist, mille kaotuse üle suurt kurvastust pidama peaks.

Kui mina Kupis teenisin, aasta oli siis 95, siis A-kompanis alustati alati esimesest rühmast, õppes oli nii, et kord ühest otsast, kord teisest, kord keskelt, õppekompani söögiaeg oli millegipärast nii lühike, et viimased mehed ei jõudnud eriti midagi süüa, lisaportsu said ainult kompanide korrapidajad ja päevnikud

[Shiim]

Omal ajal tuli supp, praad ja magustoit vahel umbkaudu viie minutiga sisse kugistada (olenes, milline jagu kõige viimasena sööma hakkas - sisse tuldi jagude kaupa järjekorras, aga välja mindi enam-vähem ühel ajal). Peale noorteaega läks natuke lahedamaks

Ma küll ei tea kus sa teenisid, aga Kup-is lasti sööklasse kord rivi ühest otsast, kord teisest, sööma hakkasid ikka siis kui söögi kätte said. Lõunal oli söömiseks aega vist 20 minutit, hommikul 15 ja ühtul ka 15 minutit. Oli kordi, kus sai õhtul süüa juurde küsida, kui olime viimane rühm, kes sööma läks, ja siis sai küll topelt süüa. Samas mõnikord õhtul oli tee nii kuum, et ei saanudki ettenähtud ajaga ära juua(mitte et see virisemine oleks, lihtsalt paratamatus). Kui "ametlikust topeltportsjonist" rääkida, siis see oli tavaliselt hommikul üks õun või vorstiviil lisaks, nii et tõesti mitte midagi erilist, mille kaotuse üle suurt kurvastust pidama peaks.

Kui mina Kupis teenisin, aasta oli siis 95, siis A-kompanis alustati alati esimesest rühmast, õppes oli nii, et kord ühest otsast, kord teisest, kord keskelt, õppekompani söögiaeg oli millegipärast nii lühike, et viimased mehed ei jõudnud eriti midagi süüa, lisaportsu said ainult kompanide korrapidajad ja päevnikud

Teenisin Kalevi ÜJP-s. Rühm lasti sisse jagude kaupa (valik oli vist päris juhuslik) ja kui sinu jagu just viimaseks jäi, siis jäigi söögiaeg üsna lühikeseks. Ka sööma hakati jagude kaupa - s.t. kui jao mehed olid toidu lauda toonud, siis "jätku leiba!" - "jätku tarvis!" ning läkski lahti, s.t. kogu rühma ei oodatud ja seetõttu said ka esimesed kaks jagu kiiremini valmis kui viimane jagu.

[T72]

Ega väga täpselt ei mäleta, mis menüü läbi kahe aasta oli. Kui mõned killud siiski. Utsebkas, Dobeles, tundus algul suht normaalne söök olema. Meelde on jäänud esimene sööming N armees. Tegelikult võis see olla teine söömaeg, kuna oli juba lõuna. Lihtsalt esimest hommikusööki ei mäleta absoluutselt. Istume lau taha, kuuekesi. Laual on kausid supi ja mingi pudru või kartulipudruga, millest siis jagaja tõstab kõigile kaussi. Lisaks leib/sai, igaühele kruusiga kompott. Ja muidugi kõigetähtsam, taldrik, millel mingis õlis või soustis pidi olema a la kuus lihatükki. Mina siis mõtlesin ,et ju see on mingi näidis, kuidas peab serveerima ja võtsin selle taldriku endale. Ega seal teab mis suur kogus liha polnudki, pigem oligi nagu ühele see lihakogus, tegelikult oli aga mõeldud kuuele. Tõstsin sinna putru peale ja lasin hea maitsta Keegi proteestima ka ei hakanud kuna teisedki olid sama "targad" kui ma isegi. Aga hiljem läks utsebkas söök ikka nigelamaks ja nigelamaks. Kevade poole oli mingi kapsalehtedega lurr supiks ja suht kehva oli. Õnneks oli võimalus tsepokis käia. "Lemmik toiduks" olid kaneelisaiad sprotipasteediga. Suht alguses tekkis osadel probleem "kvadratnõie jaiza" nagu meid üks ohve ristis. Asi nimelt selles, et vitamiinipuudusest hakkasid jalgadele tekkima mädapaised, mis ära ei paranenud. Neid siis määriti briljantrohelisega. Aga autokasti ronida oli ikka kehva - nagu oleksidki muna kandilised. Kärnad tulid paisetel maha ja kärnade all oli mäda mis siis kaltsioone parasjagu määris. Põhjuseks C- vit. puudus. Aga tollal ei pööratud sellel erilist tähelepanu ja hiljem nad lihtsalt taandusid. Ju siis organism vaatas, et protestimisele vaatama toitaineid ei lisandu ja lõpetas oma "protesti. Hommikusöök tuli tihti süüa laskeväljal, kuna panime juba enne sööki jala minema, kellel kang, PK või koguni NSVT õlal.
Voiska söögiteemadel teinekord, niigi sai juba pikk jutt.

[Kilgore]

Teenisin Kalevi ÜJP-s. Rühm lasti sisse jagude kaupa (valik oli vist päris juhuslik) ja kui sinu jagu just viimaseks jäi, siis jäigi söögiaeg üsna lühikeseks.

Eks see vist sõltus suuresti mis üksuses olid. A-komp läks üldjuhul sööma kogu kompanii koos, kolmes kolonnis. Söökla ette jõudes rivistuti käigult platsi vasakusse serva, seis, vasak pool ja viirgude kaupa lõuga tõmbama. Hommikul, lõunal ja õhtul. Õppes oli viimati nimetet toimingu jaoks jaoülemate leksikas ka selline käsk nagu "pesu nöörile!"

[Lemet]

Meenus siin eelkirjutajate poolt mainitud esimene toitumine väeosas. Istus siis see punt Tšernovtsõ utšepas laua taha maha ja vaatas jälestustundega suurt alumiiniumkastrulit, millest tõusis tolle aja mõistes eemaletõukavat haisu. Jäi see meist puutumata, mõni ettenägelikum kraapis vaid suhkrutükid taskupõhja. Seda kõrvalt pealt vaadanud seeru vangutas pead ja arvas, et nu-nu, toit ei lähe sisse või? Vaatame seda siis ülehomme hommikul. Krt, nigu ekstrasensiga oleks tegu olnud...