kuna mainisid, siis meenub, et kahtlustasin vist sedagi. oli teine väetisena pakitud. poolläbipaistvas, roosa või punase kirjaga kilekotis. vist poole kilo kaupa. ei taibanud ka pakilt lugeda, mis puhtuse näit on. aga samas ma ei usu, et see nii oluline oleks sest seda va naatriumnitritit ma kah just üleliigses puhtuses ei julgeks süüdistada, aga sutsu tegi palju vägevamalt.qwerty009 kirjutas:Ehk see polnud hoopis puhas salpeeter millega sa katsetasid?
Ilutulestiku raketi koostis
Aga palun kirjelda, kuidas see valmistamis protsess sul välja näeb ning kuidas sa selle rohuga haiget võid saada. Loodan, et sa pole üks nendest kelle püssirohu tegemine on piirdunud netist loetud õpetusega või youtube videoga, kuigi su soovitused püssirohtu küündlavahaga segada ning musta püssirohu kandilisteks helvesteks lõikamine annavad asjale just sellise maigu.
O: Vanemat mil tehnikat
Öelge mõni hea põhjus, miks siin peaks olema ülimalt detailne õpetus, mõne seadusega piiratud aine valmistamiseks 
Või on mõnel vaja kindlasti provotseerida ja hiljem pihku itsitada. Moded ei jõua ju ka kõike saasta kohe kustutada 
Pealegi on olemas mitmeid lihtsamaid ja kiiremaid mooduseid sõrmi ja silmi eemaldada.
Või on mõnel vaja kindlasti provotseerida ja hiljem pihku itsitada. Moded ei jõua ju ka kõike saasta kohe kustutada Pealegi on olemas mitmeid lihtsamaid ja kiiremaid mooduseid sõrmi ja silmi eemaldada.
näiteks selle pärast, et selle teabe omamine ja levitamine pole teps mitte piiratud.T-62 kirjutas:Öelge mõni hea põhjus, miks siin peaks olema ülimalt detailne õpetus, mõne seadusega piiratud aine valmistamiseks
et siis nagu öeldud - isegi trotüüli keetmise õpetuse eest pole vaja midagi karta.T-62 kirjutas:Või on mõnel vaja kindlasti provotseerida ja hiljem pihku itsitada. Moded ei jõua ju ka kõike saasta kohe kustutada
Arvad, et siia ilmub nüüd üks kümne leheküljeline kirjand püssirohu valmistamise nüanssidestT-62 kirjutas:Öelge mõni hea põhjus, miks siin peaks olema ülimalt detailne õpetus, mõne seadusega piiratud aine valmistamiseks
Pealegi on olemas mitmeid lihtsamaid ja kiiremaid mooduseid sõrmi ja silmi eemaldada.
Kui aus olla, siis kuluks üks selline Eestikeelne leht ära küll - silmaringi avardamiseks, paraku pole antud kogemustega inimest kes oleks viitsinud antud asja vormindada siiamaani leidunud. Endal paar korda mõte peast läbi käinud, kuid pole seda aega ning motivatsiooni olnud siiani - panikööride suureks õnneks ilmselt
Rääkides musta püssirohu seadusega piiratusest, siis õiges vahekorras kausis lusikaga segatud kno3, S, C pole must püssirohi. Mustaks püssirohuks (ehk seadusega reguleeritud madala klassi lõhkeaineks) muutub ta siis, kui ta põlemiskiirus ületab teatud piiri. Kõik kes te tahate silmaringi laiendada võite südamerahus seda kodus segada ning katsetada, praktilised teadmised pole kunagi mööda külge maha jooksnud. Käsitsi tehes, et seda piiri ei ületa. Uhmeri ja nuiaga segades on see muidugi võimalik, kuid 5grammi peale mitu tundi raisata pole just praktiline lähenemine asjale (lisaks peab asja veel pressima, granuleerima, kuivatama)
O: Vanemat mil tehnikat
Kuidagi tashilju on jutt rakettidelt juba lõhkeainetele ja püssirohule läinud.
Muideks!
Soovitaksin siiski lugeda maailma kirjandusklassikat. Ja ka sealt võib leida palju huvitavat. Lausa üksikasjalikku õpetust oi-oi kui koledate asjade tegemiseks.
Oli selline sari, nagu "Seiklusjutte maalt ja merelt". Kõik sai läbi loetud. Nii palju, kui neid üldse meie raamatukogudes oli. Andis teismelise poisi kujutlusvõimele nii ägedasti kannuseid, et ....
Jules VERNE "Saladuslik saar". Väga huvitav lugemine. Mitte ainult sündmustiku poolest, vaid ka puhtpraktilisest aspektist (kui nii võib öelda !). Sellest leidsin üksikasjaliku kirjelduse nii püssirohu, kui nitroglütseriini ja dünamiidi valmistamiseks. Ja tegingi. Vähe küll, kuid ära tegin. Noh, natuke keemiateadmisi kulus muidugi kah lisaks ära, sest võrranditega pidi ikka ainekogused hästi täpselt välja arvestama.
Ah, et miks siis just seda valmistoodangut nii vähe valmis sai? Teatavaid lähteaineid ei olnud lihtsalt saadaval. Näiteks lämmastikhapet sai keemiatunnis laborikandikutelt pihta pandud ja sealt mingit arvestatavat kogust juba kokku ei saanud. Soolhapet (ainuke aine, mida piisavalt oli ja mis ülearu kallis ei olnud) sai küll keemiakauplusest, kuid ainult sellest jäi väheseks. Hea koht oli algmaterjalide saamiseks veel apteek - glütseriin jne.
Juhtus kogu see lugu ja minu püromaaniapuhang aga ammu-ammu. Oma, noh praeguseks juba pea-aegu 40 aastat tagasi. Ja võib öelda, et sellest suhteliselt rahulikult kulgenud haiguslikust seisundis paranesin ma täielikult. Ütleks isegi, et TERVENESIN, sest haiguse retsidiveerumist või siis mingeid järelnähte pole ma möödunud aastate jooksul kordagi täheldanud. Positiivseks küljeks sellel kunagisel põdemisel oli aga tõsiasi, et omandasin sellejärgselt vastavas valdkonnas teatava immuunsuse (edaspidise soovimatuse vabatahtlikul alusel suvaliselt katsetada ja konkreetse ohutunnetuse) ja teadlikkuse spetsialistioskuste vajalikkuses (hilisemalt saadud vastavasisuline väljaõpe).
P.S.
Püromaania põdemine aga ei tarvitse iga indiviidi puhul kulgeda nii süütult, kui see minul oli. Tean paari omavanust, kes paraku nii muretult seda taudi üle ei elanud ja pidid paranemisprotsessi alustamiseks mõnest oma väiksemast ihuliikmest loobuma. Ja ega mul endalgi see paranemisprotsess ikka päris valutu polnud. Ikka nii mõnigi ärev moment tuli ise üle elada, et osata hinnata mõnikord esmapilgul nii tähtsusetuid nüansse, kus ... Noh, hästi läks. Igatahes.
Muideks!
Soovitaksin siiski lugeda maailma kirjandusklassikat. Ja ka sealt võib leida palju huvitavat. Lausa üksikasjalikku õpetust oi-oi kui koledate asjade tegemiseks.
Oli selline sari, nagu "Seiklusjutte maalt ja merelt". Kõik sai läbi loetud. Nii palju, kui neid üldse meie raamatukogudes oli. Andis teismelise poisi kujutlusvõimele nii ägedasti kannuseid, et ....
Jules VERNE "Saladuslik saar". Väga huvitav lugemine. Mitte ainult sündmustiku poolest, vaid ka puhtpraktilisest aspektist (kui nii võib öelda !). Sellest leidsin üksikasjaliku kirjelduse nii püssirohu, kui nitroglütseriini ja dünamiidi valmistamiseks. Ja tegingi. Vähe küll, kuid ära tegin. Noh, natuke keemiateadmisi kulus muidugi kah lisaks ära, sest võrranditega pidi ikka ainekogused hästi täpselt välja arvestama.
Ah, et miks siis just seda valmistoodangut nii vähe valmis sai? Teatavaid lähteaineid ei olnud lihtsalt saadaval. Näiteks lämmastikhapet sai keemiatunnis laborikandikutelt pihta pandud ja sealt mingit arvestatavat kogust juba kokku ei saanud. Soolhapet (ainuke aine, mida piisavalt oli ja mis ülearu kallis ei olnud) sai küll keemiakauplusest, kuid ainult sellest jäi väheseks. Hea koht oli algmaterjalide saamiseks veel apteek - glütseriin jne.
Juhtus kogu see lugu ja minu püromaaniapuhang aga ammu-ammu. Oma, noh praeguseks juba pea-aegu 40 aastat tagasi. Ja võib öelda, et sellest suhteliselt rahulikult kulgenud haiguslikust seisundis paranesin ma täielikult. Ütleks isegi, et TERVENESIN, sest haiguse retsidiveerumist või siis mingeid järelnähte pole ma möödunud aastate jooksul kordagi täheldanud. Positiivseks küljeks sellel kunagisel põdemisel oli aga tõsiasi, et omandasin sellejärgselt vastavas valdkonnas teatava immuunsuse (edaspidise soovimatuse vabatahtlikul alusel suvaliselt katsetada ja konkreetse ohutunnetuse) ja teadlikkuse spetsialistioskuste vajalikkuses (hilisemalt saadud vastavasisuline väljaõpe).
P.S.
Püromaania põdemine aga ei tarvitse iga indiviidi puhul kulgeda nii süütult, kui see minul oli. Tean paari omavanust, kes paraku nii muretult seda taudi üle ei elanud ja pidid paranemisprotsessi alustamiseks mõnest oma väiksemast ihuliikmest loobuma. Ja ega mul endalgi see paranemisprotsess ikka päris valutu polnud. Ikka nii mõnigi ärev moment tuli ise üle elada, et osata hinnata mõnikord esmapilgul nii tähtsusetuid nüansse, kus ... Noh, hästi läks. Igatahes.
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)
Stellung halten und sterben!!
Stellung halten und sterben!!
Rääkides info vabast levikust, tuleks vaadata lehekülge http://www.thehomegunsmith.com.qwerty009 kirjutas:Aga palun kirjelda, kuidas see valmistamis protsess sul välja näeb ning kuidas sa selle rohuga haiget võid saada. Loodan, et sa pole üks nendest kelle püssirohu tegemine on piirdunud netist loetud õpetusega või youtube videoga, kuigi su soovitused püssirohtu küündlavahaga segada ning musta püssirohu kandilisteks helvesteks lõikamine annavad asjale just sellise maigu.
Me küll ei ela Inglismaal, aga ikkagi ei ole vist kõige mõistlikum siia kirjutada. Ütleme nii, et asja puutuvad KNO3 omadused vee ja alkoholi suhtes.
Ma võin sinu eest kirjutada mida sa silmas pidasid (lühikokkuvõte antud meetodist). Nn 'CIA' meetod näeb ette kno3 lahustamist minimaalses hulgas keemistemperatuurini viidud vees ning eelnevalt peenestatud C/S segu segamist sinna (meetodi idee on selles, et kno3 rekristalliseerub hiljem osaliselt söeosakese sisse). Peale C/S korralikku segamist keevas lahuses jahutatakse see vedelik võimalikult kiiresti maha (ikka pidevalt segades) kasutades selleks külma piiritust (loe: odavat süütevedelikku).
Siit saab kohe õppida 2'te asja... võibolla läheb elus kuskil/kunagi vaja.
1) kiire jahutamine on vajalik selleks, et kno3 rekristalliseerumisel tekiksid võimalikult väikesed kristallid. Aeglasel jahtumisel moodustuvad suured kristallid.
2) Piiritust kasutatakse selleks, et KNO3 alkoholis ei lahustu ning piirituse viimisel lahusesse surutakse kno3 peaaegu täiel määral vedelikust välja - kno3 rekristalliseerub momentaalselt, lisaks alandab külm alkohol kiiresti temperatuuri (punk1).
Kuid mis ma oskan öelda, parajalt sitane ning vaevarikas meetod mis paraku ei tooda seda õiget püssirohtu. Põhjus nimelt selles, et see kno3 mis seal rekristalliseerub moodustab siiski soovitust suuremad kristallid ning kogu probleem saab tegelikult alguse ikkagi söest mida eelnevalt piisavalt ei peenestatud. Kohvimasinas jahvatatud süsi pole paraku kaugeldki see mis kive purustama hakkab. Raketi viib taevasse küll, kuid nagu ma ennist kirjutasin...
Tähtis on ka loomulikult see millise puu sütt kasutada ning kui see on ise valmistatud siis peab ta ka korrektselt küpsetatud olema, et resultaat õige saaks.
Üldiselt kel reketinduse või ilutulestiku vastu huvi võib PS'ga ühendust võtta. Erinevalt paljudest teoreetikutest siin soovitaksin huvi korral asja ära proovida, on siis tegu noore või vana inimsesega. Praktilised teadmised ning kogemused mööda külge maha ei jookse ning raketi puhul soovitaks alustada just suhkru/kno3 segust kuna seda on väga lihtne valmistada.
Siit saab kohe õppida 2'te asja... võibolla läheb elus kuskil/kunagi vaja.
1) kiire jahutamine on vajalik selleks, et kno3 rekristalliseerumisel tekiksid võimalikult väikesed kristallid. Aeglasel jahtumisel moodustuvad suured kristallid.
2) Piiritust kasutatakse selleks, et KNO3 alkoholis ei lahustu ning piirituse viimisel lahusesse surutakse kno3 peaaegu täiel määral vedelikust välja - kno3 rekristalliseerub momentaalselt, lisaks alandab külm alkohol kiiresti temperatuuri (punk1).
Kuid mis ma oskan öelda, parajalt sitane ning vaevarikas meetod mis paraku ei tooda seda õiget püssirohtu. Põhjus nimelt selles, et see kno3 mis seal rekristalliseerub moodustab siiski soovitust suuremad kristallid ning kogu probleem saab tegelikult alguse ikkagi söest mida eelnevalt piisavalt ei peenestatud. Kohvimasinas jahvatatud süsi pole paraku kaugeldki see mis kive purustama hakkab. Raketi viib taevasse küll, kuid nagu ma ennist kirjutasin...
Tähtis on ka loomulikult see millise puu sütt kasutada ning kui see on ise valmistatud siis peab ta ka korrektselt küpsetatud olema, et resultaat õige saaks.
Üldiselt kel reketinduse või ilutulestiku vastu huvi võib PS'ga ühendust võtta. Erinevalt paljudest teoreetikutest siin soovitaksin huvi korral asja ära proovida, on siis tegu noore või vana inimsesega. Praktilised teadmised ning kogemused mööda külge maha ei jookse ning raketi puhul soovitaks alustada just suhkru/kno3 segust kuna seda on väga lihtne valmistada.
O: Vanemat mil tehnikat
Noh, sealsamas Jules Vernil oli ju ka juhend eelmainitu suuremas koguses valmistamiseks...Näiteks lämmastikhapet sai keemiatunnis laborikandikutelt pihta pandud ja sealt mingit arvestatavat kogust juba kokku ei saanud. Soolhapet (ainuke aine, mida piisavalt oli ja mis ülearu kallis ei olnud) sai küll keemiakauplusest, kuid ainult sellest jäi väheseks. Hea koht oli algmaterjalide saamiseks veel apteek - glütseriin jne.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline