http://fotoarmor.narod.ru/parad_02.htm
Üks tore riistapuu.
„2Б1 Ока“ ehk siis 420 mm iseliikuv miinipilduja.
Sümpaatne selline monstrum.
Meeskond :7 inimest Laskeolukorras ja 1 mees liikumisel (ülejäänud meeskonna jaoks oli eraldi soomustransportöör)
Kaal : 55, 5 tonni
Kaliiber : 420 mm
Sileraudse raua pikkus 20 m
Laskekaugus kuni 25 km „hariliku“( aga arvestage, et see on miinipilduja) ja kuni 50 km „aktiivse“ reaktiivmiiniga...
Ja ühe miini kaal ca 600 – 700 kg
Laskekiirus 1 lask = 5 min.
Jõuallikaks tanki T- 10 12-silindriline ja 750hj diiselmootor ...
Liikumiskiirus maastikul kuni 30 km/h
„Toru“ projekteeriti „Kolomenski erikonstrueerimisbüroos“ 1950-ndate aastate keskel.
Lähteulesandeks oli – konstrueerida mobiilne vahend „taktikalise“ tuumarelva kohaletoimetamiseks.
(Tol ajal olid otsustamas-konstrueerimas veel vana kooli mehed ja veidrat raketiasjandust eriti tõsiselt ei võetud)
Alusvankri projekteeris ja valmistas „Kirovi Tehas“ Leningradis, suure saladuskatte all (projekt nr 273).
Paraku „elulooma“ sellest toredast riistapuust ei saanud. Nimelt oli tagasilöök lasu sooritamisel nii võimas, et üle viiekümne tonni kaaluv masin paiskus paar meetrit kõrvale, purunes raua tõstemehhanism ja isegi käiguosa sai kannatada.
Ka olnud relva laadimine tülikas ja aeganõudev (huvitav teada, et tuumarelvadega kiirtuld anda kavatseti)
Masin saadeti tagasi tehasesse parandamisele-täiustamisele.
Kuid...
Vahepeal jõudis kätte aasta 1957 ja mõistagi tõusid raketitööstuse aktsiad pärast Sputniku lendu otseses mõttes taevani.
Ebaõnnestunud hiigelmiinipilduja projekt pandi lihtviisiliselt kinni.
Aga teatavat tulu sellest masinast nõukogude armee ikkagi sai – nimelt veeti see kasutuks osutunud agregaat kui propagandistlik butafooria nüüd Punase Väljaku paraadile...
Kokku ehitati 4 sellist masinat.
Tänini on säilinud üks eksemplar Peterburi suurtükiväe muuseumis
http://images.google.com/images?hl=et&q ... a=N&tab=wi