II m.s-i võimsaim/parim tank

[ugandiklubi]

Huvitav kas selle arvu 61 sisse on arvatud ka T-35 baasil tehtud eksperimentaal masinad ( Milleks olid 152,4mm iseliikuv kahur ) vöi on mõeldud ainult tanke.

[fossiil]

Ei, SU-14 oli siiski omaette nähtus ja T-35 -te üldarvu sisse ei rehkendatud. SU-14 ehitati T-28 ja T-35 agregaatide baasil, isegi veermiku ehitus erineb T-35-st. Niipalju kui võib aru saada, oli neid vaid kaks masinat, üks on säilinud ja asub Kubinkas.

[ugandiklubi]

väilselt on küll ju suht sarnane

[fossiil]

Eks see suhteline sarnasus tuleb SU-14 loomisel kasutatud T-35 juppidest, siis kui teist masinat (mis ka pildil tundub olevat) valmistati, jäeti T-28 agregaadid kõrvale, kuna nende kasutamine ei õigustanud end esimese masina juures (esimest moderniseerides visati need juba üle parda). Kui võrdled pildil oleva masina tugirattaid T-35 omadega, siis on ju näha et need kinnituvad hoopis teisiti ja on ka teises mõõdus.

[ugandiklubi]

Oskad ehk veel nedest masinatest rääkida ? See teine elukas millest juttu

[fossiil]

No eks ma võin ju edasi vahutada, loodan ainult et see liiga tüütavaks ei muutu Ja ega see mu oma tarkus ole - lihtsalt refereerin seda mis kirjas
Niisiis alustame algusest.... 1933 aastal algas Spetsmaštresti Katsetehases P.I.Sjatšentovi juhtimisel Eriülesandega Raskesuurtükiväe jaoks liikursuurtüki projekteerimine. 1934 a. juuliks oli katseeksemplar, millele omistati indeks SU-14, valmis.
Masina kere oli valmistatud 10-20 mm valtsitud soomusterasest, mootor ja jõuülekanne asetsesid esiosas. Osa agregaate oli pärit T- 28 ja T-35 -lt. Juht asus vasakul pool esiosas, ülejäänud kuus meeskonnaliiget mahutati tagaosas kolmele klapitavale istmele. SU-14 relvastuseks oli 203mm haubits B-4 (1931 a. mudel, laskekiiruseks 3-4 lasku minutis, laskekaugus 18 km) ja kolm DT kuulipildujat seitsme ambrasuuri peale. Masinas asuv lahingukomplekt koosnes 36 magasinist kuulipildujatele ja 8 mürsust (a 114 kg), millede pealelaadimiseks oli masina tagaosas kaks 200 kg tõstejõuga vintsi. Laskmise ajal toetus masin kahele hüdrauliliselt allalastavale toele/sahale (no ei tea kuidas see suurtükivärgendus eestikeelses terminoloogias võiks olla) mida võis liikuma panna peale elektrilise pumba ka käsitsi.
SU-14 mootoriks oli M-17, jahutussüsteemis kasutati mootori külgedel paiknevat kahte kärgradiaatorit ja kuuelabalist ventilaatorit, mis võttis õhku masina ninaosas oleva ümmarguse ava kaudu, õhk väljus külgmistest luukidest.
Jõuülekanne koosnes sidurist (samasugune nagu T-35-1), käigukastist (T-28), ujuvat tüüpi lintpiduritega külgfriktsioonidest (T-35-1) ja külgreduktoritest (T-28). Veermik kummalgi küljel : eesosas asetsev vedav tähik, tagaosas pingutusratas, kuus tugirullikut, neli kahe paarisrattaga käru, millede balanssiirid ei onud lahtivõetavad, vedrustatud oli kogu värk vertikaalsete spiraalvedrudega. Väliseid sidevahendeid ei olnud, masina siseselt kasutati TPU-3 -e. Lahingukaal oli 47,06 tonni, maksimaalne kiirus 27,3 km/h.
Peale eelnevat 80 kilomeetrist proovisõitu viidi monstrum suurtükipolügoonile proovilaskmistele, mis näitasid masina head stabiilsust ja vastupidavust haubitsa kõikide laskenurkade puhul.
Edaspidiste katsetuste käigus ilmnes üsna palju tõsiseid puudusi, suuremalt jaolt jõuülekandes, mille peamisteks põhjustajateks olid keskmiselt tankilt T-28 üle võetud ja palju raskemale SU-14 -le monteeritud agregaadid. Seepärast viidi 1935 a. alguses läbi liikursuurtüki moderniseerimine, mis seisnes peamiselt T-35 agregaatide või siis originaalkonstruktsioonide palju laialdasemas kasutuselevõtmises T-28 agregaatide asemel.
5 aprillist 24 augustini 1935 viidi läbi moderniseeritud masina tehasekatsetused. Masin läbis erinevates tingimustes üle 500 km, demonstreerides päris häid lahingulisi ja sõiduomadusi.
Kasutades SU-14 loomisel saadud kogemusi töötas Katsetehase konstrueerimisosakond välja näidisetaloni SU-14-1 ehitamiseks vajalikud joonised, viimane tehti valmis 1936 a. alguses. Sellel masinal oli parandatud nii käigukasti, kui ka siduri, pidurite ja külgreduktorite konstruktsiooni. Samuti oli SU-14-1 -l viidud summuti torud juhikabiinist eemale, täiustatud tugisahkade konstruktsiooni, ära oli jäetud vedrustuse väljalülitamise mehhanism laskmise puhuks, kuna SU-14 katsetamise käigus selgus viimase mittevajalikkus. Masinal oli peal 700 hobujõuni forsseeritud mootor, mis võimaldas 48 tonnise massiga masinal savutada kiiruse 30 km/h.
Näidisetalon SU-14-1 läbis 1936 a. aprillist septembrini sõidukatsetused (~800 km) ja katselaskmise polügoonil. SU-14 ja SU-14-1 proovilaskmiste tulemustele tuginedes vahetati mõlema masina 203 mm B-4 haubitsad 152 mm suure võimsusega kahurite vastu, vastavalt siis U-30 ja Br-2, kuna viimased omasid võrreldes B-4 -ga suuremat laskekaugust ja paremat ballistikat.

Puuhhhh, äkki aitab tänaseks?

[ugandiklubi]

Suur tänu , et viitsisid kirjutada . Vähemalt minule oli sellest juttust kasu .

[fossiil]

No kena, kui abiks oli, paneme siis võiduka lõpuni - ega need poolikud asjad eriti meeldi...:

1937 a. plaan nägi ette viiest masinast koosneva esimese partii SU-14-Br-2 (SU-14-1 152 mm kahuriga Br-2) valmistamise, 1938 aastast plaanitii juba masina seeriatootmisse andmist. Kuid pärast seda kui 1937 a. arreteeriti ja hiljem lasti maha P.I. Sjatšentov – SU-14 peakonstruktor – kõik tööd nende masinate kallal peatati. Kaks olemasolevat eksemplari anti hoiule Moskvas asuvasse sõjaväelattu No 37.
Masinate olemasolu tuli meelde 1939 a. detsembris, kui Mannerheimi liini ründav Punaarmee sattus vastamisi kaasaegsete kindlustusehitistega ja tunnetas teravalt vajadust suurekaliibriliste soomustatud liikursuurtükkide järele.Kaitsekomitee määrus 17 jaanuarist 1940 a. Kirovi nimelisele tehasele No 185 (endine Spetsmaštrest –i Katsetehas) “Eriülesannetest Tegevarmee jaoks” seadis ülesandeks “...remontida ja soomusplaatidega ekraneerida kaks SU-14...“ Arvestati, et ekraneeritud liikursuurtükid suudavad vabalt läheneda soome dottidele 1,5 – 2 kilomeetrini ja need otsesihtimisega hävitada.
1940 a. jaanuari lõpus jõudsid masinad Moskvast tehasesse No 185, kuid tööd lisasoomuse kallal venisid - soomusterase plaadid hakkasid Ižorski tehasest saabuma alles veebruari lõpus. Masinate ekraneerimine lõpetati alles 20 märtsiks 1940, kui lahingutegevus oli juba lõppenud. 30 – 50 mm lisasoomuse saanud liikursuurtükid, mis kaalusid nüüd 64 tonni, läbisid 27 märtsil sõidukatsetused 26 km distantsil. Märgiti ära, et “...3 – 4 käiguga liikudes ei ületa kiirus 20 – 22 km/h, maastikul liikudes töötab mootor pingeliselt, pöördeid sooritab vaevaliselt..” . Suure ülekoormuse tõttu asendati ühel SU-14 tugirataste kummibandaažid metallist bandaažidega.
1940 a. aprillis läbisid SU-14 ja SU-14-1 katselaskmised polügoonil ja juulis osalesid kapten P.F.Lebedevi tankide grupiga katsetustel Kiievi Eri sõjaväeringkonnas. 1940 a. septembris anti mõlemad masinad hoiule Kubinka katspolügoonile. 1941 a. sügisel, kui sakslased jõudsid juba Kubinka lähedale, kasutati mõlemat masinat suurelt distantsilt tulistamiseks.
Tänaseks on Kubinkas säilinud SU-14-1, kuid SU-14 lõigati 1960 a. vanarauaks.

[ugandiklubi]

lol: Suur tänu ,et viitsisid kirjutada .Sellest masinast oleks saanud päris korraliku iseliikuva nii

[andrus]

teemast "hitleri vikat":

Kuna IS-2 ületab tiigrit olulistes asjades ,milledeks on väiksem mass , suurem liikuvus ja tegevus raadius ja mis peamine IS-2 oil diiselmootoriga

ergonoomikat me igaks juhuks ei vaata, muidu võib üleolek äkki kõikuma hakata Minu arvates on is-seeria tankid töösturite ja logistikute sünnitis, mitte sõjameeste, kes seal sees sõdima pidid.

ps. ja miks see diiselmootor nii tähtis on ? sakslased valisid bensiinimootori mitte selle pärast, et nad ei osanud diiselmootorit valmistada, vaid logistikast lähtudes.

[ugandiklubi]

Diiselmootoril on rida eeliseid bensiinimootoriga , väikse oht süttida ning tarvitab ka vähem kütust .

[hugo1]

ps. ja miks see diiselmootor nii tähtis on ? sakslased valisid bensiinimootori mitte selle pärast, et nad ei osanud diiselmootorit valmistada, vaid logistikast lähtudes.

Põhiline bensiinimootori mahategia on Suvorov, põhjusena toob ta põhiliselt jah kergestisüttiv

[nublu]

Suvorov võib loomulikult kirjutada mida iganes

Nii soomsutläbistava kuuli kui mürsu kui mistahes muu tabamuse korral kütusepaaki on temperatuur piisavalt kõrge, et süüdata nii bensiin kui diiselkütus.

Tegelikult oli tankimeeskonna jaoks kõige ohtlikum lahingkomplekti detoneerumine. Kuna kütusepaak oli meeskonnaruumist nagunii eraldatud. Ning isegi selle plahvatamisel oli meeskonnal suht suur tõenäosus õnnelikult tankist varvast lasta.

Kui detoneerus lahingkomplekt, siis oli kööga.

nii et tankide "tuleohtlikuse" suhtes tasuks pigem uurida, kus ja kuidas hoiti lahingkomplekti, mitte aga seda, kas kütus süttis temperatuuril 1200 kraadi Celsiust või veidi madalamal

[hugo1]

Soomustläbivatest kuulidest veel nii palju, et kas oli ültse nii võimsaid, et tulistada läbi Tigeri või IS.i paksu soomuse.

[fossiil]

Nojah, parajalt keeruline küsimus, et IS-2 versus Tiger VI või siis Tiger VIB. Lehitsesin just selliseid raamatukesi nagu "Tanki IS" ja "Tanki IS v bojah", autoriteks neli meest, kelledest kolm on vist polkovnikud. Viimases neist on ära toodud tankide IS lahinguomadused ning võrreldud neid siis vastaspoole masinatega - Pz V, Pz VI ja Pz VIB -ga. Autorid mainivad, et võrdluse aluseks on võetud kaalukategooria, kuna IS-2 tanki võrdlemine saksa keskmiste ja kergete tankidega oleks ebakorrektne.
IS-2 - 46 tonni
Pz V - 45 tonni
Pz VI - 56 tonni
Pz VIB - 68 tonni
Kui nüüd rangelt kaalu järgi võtta, siis Panther sobib nagu antud kategooriasse päris hästi, ent seejuures tuleb arvestada, et sakslastel ei käinud tankide liigitamine sugugi samal kombel - Pz V oli nende poolt projekteeritud siiski keskmise tankina ning mõeldud täitma just keskmisele tankile ettenähtud ülesandeid.
Kirjutises on võrreldud eelnimetatud tankide tulejõudu, soomuskaitset ja liikuvust. Kõike seda siin ära tuua käiks üle jõu, kuid pealiskaudsel vaatlusel on märgata nii positiivseid kui negatiivseid hinnanguid kõikidele masinatele, kui objektiivsed need on - seda peaks igaüks ise otsustama, kuid diiselmootori kasutamist/mittekasutamist millekski fataalseks ei peeta - siin on tõesti tegu rohkem logistilise põhjusega, nagu andrus kirjutas. Tuleohutuse seisukohalt näiteks on küllalt raske masinaid võrrelda - IS-2 võib olla et ei süttinud nii kergesti tabamuse korral, kui tema bensiinimootoriga vastased, kuid kui see juhtus, oli mehhaanikul vähe šansse pääesda - eraldi luuki tal ei olnud ja masinast lahkumiseks tuli tal kõigepealt torni ronida ning istus ta ju kah kahe kütusepaagi vahel. Tiigritel oli masinast lahkumiseks palju rohkem võimalusi, seega ka meeskonnaliikmete ellujäämise võimalused kordades paremad. Samuti olid Tiigritel ja Pantril tule kustutamiseks spets. süsteemid.
Kui võrrelda masinate liikuvust, siis selles raamatus hinnatakse IS-2 ja tema vastaseid järgnevalt - taktikalises liikuvuses, mille kriteeriumiks oleks jõuallika erivõimsus, jäi IS-2 Pantrile alla, kuid ületas mõlemat Tiigrit - viimased on ju ka tunduvalt raskemad.
Tulejõu kohalt tuuakse ära IS-2 tõsine puudus - maksimaalne tule kiirus lahinguolukorras oli 2-3 lasku minutis, sel ajal kui saksa tankidel oli see 5-8 lasku minutis, ka siis kui IS-2 kahuri D-25 plokklukk asendati kiillukuga, ei suutnud see laskekiirust tõsta. Kahjuks ei ole ära toodud otseseid võrdlusi optika osas, usun et siin oli kuulsal saksa optikal oma sõna öelda.
Kuid tehnilisi parameetreid võib võrrelda nii ja naa, selleks saab kasutada mitmeid erinevaid süsteeme - ometi ei saa üle ega ümber ühest tõsiasjast - tankides sõdivad siiski inimesed ja neid juhivad omakorda kõrgema taseme komandörid. Ja just viimaste oskusest/oskamatusest sõltub tegelikult ühtede või teiste masinate edu või häving lahinguväljal, parimaks näiteks on ju prantsusmaa kampaania, kus saksa plekk-karpide vastas seisid kordades võimsama soomusega masinad.