Lugemist sinisilmadele

[Lemet]

Allan Käro: ususõjad Eesti riigikaitses

http://www.postimees.ee/?id=214638&com=1

2003. aasta augustis ehk veidi rohkem kui pool aastat enne Eesti liitumist NATOga andis toonane kaitseminister Margus Hanson teada, et riigi ohuhinnangut on muudetud.

«Ja selle ohuhinnangu täpsustuse tulemusena võib öelda, et lähema nii-öelda ettenähtava ajaperioodi jooksul, see on võetud nii kümmekond aastat, ei ole meil väga suure tõenäosusega vaja karta suuremahulist sõjalist operatsiooni või rünnakut või ka väiksema tõenäosusega on kindlasti ka kukutusrünnak,» ütles ta (valitsuse pressikonverents 19.8.2003).

Kuna sel ajal kehtinud 2001. aasta strateegia järgi sõjalist ohtu «ei eksisteerinud», olles küll võib-olla veidi tagasihoidlikum hinnangu ajaliste piiride suhtes, jäi see avaldus esimesel hetkel mõnevõrra segaseks. (Selgituseks niipalju, et kukutusrünnak on erivägede äkkrünnak strateegiliste objektide hõivamiseks ja riiklike institutsioonide halvamiseks.)

Kuid sellega ministri uudised tol päeval ei piirdunud. «Nüüd, tänaseks päevaks on valminud ka kaitseministeeriumi kaitseplaneerijate koostatud kaitsejõudude ülesehitamise põhimõtted,» kinnitas ta.

Tollaste ajalehtede andmetel plaaniti ajateenijate arvu juba järgmisel aastal vähendada kaks või isegi rohkem korda (umbes 3000 mehelt 1000–1500 mehele), kutseliste sõjaväelaste arvu aga kahe aastaga kahekordistada, kuni 5000ni (PM 8.9.2003).

Kui 2001. aasta strateegia järgi oli kaitsejõudude peamine ülesanne tõrjuda sõjalist rünnakut, siis uute põhimõtete järgi oli kõige tõenäolisem sõjalist osalust nõudev stsenaarium välismaal toimuv kriisihaldamisoperatsioon. 2006. aastal pidi Eestil olema välismissioonidel umbes tuhat sõjaväelast.

«Kodus tuleb kaitsejõududel tänapäeval valmis olla aga tehno- ja looduskatastroofiks, tsiviilvõimude toetamiseks kriisiolukordades ning alles kõige viimasena Eesti-vastase kukutusrünnaku tagasitõrjumiseks,» kirjutas Postimees 19.8.2003. Suuremahulist või laiaulatuslikku sõjalist rünnakut (viimast terminit kasutas 2001. aasta strateegia) polnud ohtude nimekirjas isegi mainitud.

Sisuliselt võib öelda, et tegemist oli kutselisele armeele ülemineku plaaniga. Ajateenistus küll nimeliselt säilis, kuid seda nähti pigem tulevaste kutseliste sõjaväelaste väljaõppe esimese astmena. «Ajateenijate arvu vähendamisel võtab kaitsevägi edaspidi teenima neid inimesi, kellel on huvi kaitseväelaseks saada,» viitas Hansoni arvamusele Eesti Päevaleht 21.8.2003.

Kõik see leidis kinnitust 2005. aastal, kui võeti vastu uus sõjalise kaitse strateegiline kava. Nagu juba öeldud, oli 2001. aasta strateegia kategooriline: sõjalist ohtu «ei eksisteeri». Uus kava väljendus tunduvalt ebamäärasemalt ehk oht oli «vähetõenäoline».

Sisu oli aga vastupidine. Kui 2001. aastal oldi valmis «ootamatuteks muutusteks», siis 2005. aastal deklareeritakse 10. punktis ühemõtteliselt: «Selliseks muutuseks (ehk sõjalise ohu taastekkimiseks – A. K.) ettenähtavas tulevikus eeldused puuduvad.»

Tagantjärele võib muidugi viidata, et päris «ajaloo lõpu» stsenaariumiga tegemist ei olnud, sest 10. punkti viimase lause järgi ei saa sõjalise ohu taastekkimist tulevikus «täielikult välistada». Punkt tervikuna on aga veelkordne kinnitus, et «praegu» võib selle välistada.

_________________

[Lemet]

http://rus.postimees.ee/?id=229067&com=1

Rehkendage positiivsete ja negatiivsete arvamuste suhet. Aga soovitavalt mitte täna, vaid homme. Jääb tuju rikkumata...

[krijgsvolk]

Tead, Lemet! Ma tõesti lugesin üle hulga aja RUS- DELFI kommentaare. Ammu pole lugenud ja seda enda vaimse tervise huvides.
Vaatasin: ei ole midagi uut! Alguses vihastasin, siis hakkasin naerma, sest kirbutsirkus see asi on, midagi pole parata.
Ja on meile vaenulikke venekeelseid ja on kõhklejaid venekeelseid ja on meil lojaalseid venekeelseid.
Loomulikult oskan arvutada ja näen reaalsete komentaaride suhet.
Aga asja sügavamalt vaadates tundub, minu arust nii, et me oleme selle seltskonna enamuse , vastu nende tahtmist, juba ikkagi praktililiselt integreerinud, nii veider kui ka ei tundu mu väide, ma pisut põhjendan.
Minu arvates on võti selles, et need venekeelsed on muutumas meiesarnasteks vastu nende endi tahtmist: neile on mõjunud meie mentaalsus ja mentaliteet, käitumine, olme, kultuur, tasakaalukus ja rahulikkus, ühiskondlik käitumine, reageerimine probleemidele,jne pluss veel hulga asju.
Nad isegi riietuvad juba erinevalt: nii vanad kui ka noored. Kusjuures ka vene vanaprouad on juba täpselt samasugused tihti nagu eesti mammidest kübaramoorid!
Need venelased , kes elavad siin , ei ole ammu enam need venelased, kes Peipsi taga elutsevad. Muutunud on isegi nende keelekasutus ja ühiskondlik käitumine.
Jälgin pidevalt Venemaa uudiseid, igapäevaelu, vaatan videoklippe igapäevaelust, loen pressi, kuulan raadiot, jne. Lõhe on juba praegu päris hästi märgatav, emamaa käitumismudel ja -mall on hoopis teine.
Loomulikult jäävad alati vastased ja vaenlased, mida ei lepita miski meiega ja Eesti riigi olemasolu võtavad nad peaaegu isikliku solvamisena.
Sellega ei ole miskit teha ja see kaob tasapisi. Muidugi marginaalne hulk vastalisi jääb ikka.
Ei tasu nüüd arvata, et ma naiivne unistaja olen. Lihtsalt olen venekeelsetega lapsepõlvest peale palju kokku puutunud ja suhelnud, hiljem on tööl alati olnud töökohas palju venekeelseid ja usun, et tean juba üsna täpselt kuidaspidi hammasrattad meie kaasmaalaste peas pöörlevad.
Eks mu teooria vajaks muidugi professionaalse psühholoogi abi, võib olla olengi loll, kes teab...
Aga lõpetuseks üks nüanss, täpselt seesama, mis viis mu ülaltoodud mõttekonstruktsiooni leiutamiseni ja pani asja järele mõtlema.
Lugu järgmine: sai mul automobiilil kindlustus otsa ja seadsin sammud ARKig ühes kohas asuvasse kindlustusfirmasse.
Kohale jõudes võtsin sappa, nagu teisedki ristiinimesed. Saba üsna pikk, nii umbes 20-25 minutit .
Mõlgutasin omi mõtteid ja leti juurde jõudes sai asi korda aetud.
Ja alles siis märkasin: minu ees oli sabas vene perekond ( 3 isikut) ja taga juhtumisi kaks vene perekonda nii 3-4 liikmelist. ( Saba üks aga teise leti juures sai autot registreerida). JA EI MINGIT LÄRMI EGA KÄRATSEMIST, MIS MEIE KAASMAALASTELE NII ISELOOMULIK. Lastele öeldi vaikselt, kui nad rahutuks muutusid, omavahel kõneldi normaalsel toonil... ma ei saanud algul arugi, et eestlased pole.
Ma siis hakkasingi asjast sügavamalt mõtlema ja jälgima.
Need ongi minu poolt väiksed, mittemilitaarsed mõtted täna meie pühal.

[Some]

Ma sain täna ühelt esimest korda kohatud vene mehelt pudeli Asti šampanjaga, tugeva käepigistuse ja õnnitlused Vabariigi aastapäeva puhul! Suhtlen venelastega nii tööalaselt kui ka eraviisiliselt ja pole nad nii hullud miskid. Kusjuures osad kes käivad Venemaal sugulastel külas ütlevad et tunnevad seal ennast ikka täiesti võõrana... Ei suuda trügida ja ennast kehtestada jne. Piiter olevat erand, seal pidavat suht läänelikud kombed olema. Tegelikult nad eriti Eesti vastu pole, küll on kohaliku elu suhtes halvasti orienteeriuvad, nad elavad tõesti vene tv-kanalite inforuumis ja ikka suht imelikes asjades küsivad minult nõu. Kusjuures veidral kombel kui nad vajavad töömeest või head teenindust, siis nad eelistavad eestlasi, venelased olevat küll odavamad aga nendega tulevat pidevalt jamasid... Nii et oleme küll vastikud natsid, aga kui vaja asju ajada siis eelistab kohalik venelane partnerina eestlast, usaldavad rohkem

[Jaanus2]

Põhimõte vist sama, mis pani NL ajal sõjaväe ülemusi endale eesti autojuhte jm. asjamehi valima - mis siis, et fašist, tõenäosus, et asjad korralikult ja õigel ajal tehtud, veidi suurem. See ka tõsi, et kohalikud venelased integreeruvad kultuuriliselt, nii et ei saa ise arugi. Alles siis, kui Venemaale satuvad - ei tunne end seal koduselt millegipärast, ei meeldi see korrastatuse puudumine. Lisaks heidavad Venemaa venelased ette, et neil mingi imelik aktsent ja sõnakasutus kohati.

[jackpuuk]

Lugedes postitusi peale Lemeti postitusi, siis kaldun neid viimaseid õigeks kiitma. Isegi Eesti vene keelt kõnelevad pätid ei tunne ennast Venemaal koduselt. 2000-2001 sai pidevalt Venemaal oldud, elas seal üks Tallinna venelane oma vanaema juures (kolis sinna, kui pööras tülli pättidega ja ka politseiga olid probleemid). Ei osanud ta kuidagi seal elada, ehkki oli üle kolme aasta juba seal elanud.
Naabrimees on mul vene rahvusest, räägib eesti keelt täiesti puhtalt, kuigi häälduse järgi on kohe tunda, et emakeel on vene keel. Vanus on tal natuke alla 30-ne, kui tutvusime, siis keeldus kategooriliselt minuga vene keeles rääkimast. Peale minu selgitust, et muidu läheb mul vene keel meelest, suhtleme vastavalt hetkeseisule, mina talle vene keeles, tema mulle eesti keeles.
Pigem on probleem ikkagi selles, et keegi ei tea milline see integratsioon peaks välja nägema. Siin tunnevad nad end väljatõugatuna, kuid sama tunnevad nad Venemaal, nokk kinni-saba lahti.
Väljaspool Tallinna ja Ida-Virumaad räägib enamik noori eesti keelt (kes paremini, kes kehvemini loomulikult).
Kahte riigikeelt Eestis lubada oleks loomulikult enesetapp.
Seda ei lahenda tõenäoliselt ükski programm, probleem laheneb vaikselt iseenesest (nõuab lihtsalt aega), sest vähegi edasipüüdlikud noored on lihtsalt kakskeelsed, st. nad ei püüagi olla eestlased, nad on Eesti rahvas. (paremini ei oska ma seda kuidagi väljendada).
Meie riik võib panna näituseks kolmandiku rahadest Ida-Virumaale töökohtade loomisse, välja tuleb? Tuleb see, et seal pole kvalifitseeritud tööjõudu ja rahvas hakkab sinna mujalt maakondadest rändama (mis pole muidugi halb iseenesest). See väike osa, kes suudavad kohaneda
uute olude-tööga, need juba omavad töökohta, ülejäänud on peale esimest palgapäeva nädal aega tsüklis.
Lahendab kõik selle ikkagi ühine huvi-vastasseis (ei mäleta, kes selle mõtte välja käis), kuid Eesti võõrtööjõu huviobjektiks saamine on see (buumi ajal oli seda tegelikult juba märgata).
Vähemalt mul isiklikult pole nende kaasmaalaste suhtes eriti midagi joriseda, aga ma elan kolkaküla Pärnus kah.
Võimaluse korral natuke rohkem tolerantsi (ega see minulgi alati õnnestu), aga proovimist tasub.
Head aastapäeva veelkord, ka see on aeg kuna tasub järele mõtelda.

[metsaline]

Eks viies kolonn ja Homo sovieticused ikka naera meie üle. Eestlane ju ei saa naabreid aatomipommiga ähvardada... Aga õelust täis umbkeelne vant tänapäeval enam maailmas läbi ei löö...

[Drax]

Nii palju, kui mina asjadest aru olen saanud, siis ega siinseid venelasi Venemaal väga omadeks ei peeta. Et ühest küljest peetakse tõusikuteks - elavad kuskil Euroopa Liidus ja muretsevad vaid oma ninaesise, mitte oma rahva heaolu eest. Ja teisalt peetakse heidikuteks, sest uudised kogu aeg raiuvad, kuidas neile liiga tehakse ja kuidas nad ei suuda ennast maksma panna ja pidevalt emakese Venemaa käest almust ning abi lunivad.

[Lemet]

Venekeelset meediat jälgides tundub järjest rohkem, et vahepealsetel aastatel kadunud massipsühioosi USA koledatest kavadest Emakese Venemaa suunal on hakatud taas õhutama. Järjest rohkem ilmub sellesisulisi uudiseid, kus vähimagi ilustamiseta antakse teada, et USA ja NATO eksistentsi ainuke mõte on Venemaale kallale tungimine. Nagu näiteks see siin

Америка готовит пилотов истребителей к войне с Россией

За знание русского и чеченского языков летчикам американских ВВС теперь будут доплачивать по $500 в месяц.

Новость озвучил полковник Пол Валенсуэл, ответственный за реализацию программы языковой и страноведческой подготовки в ВВС. По его словам, в Пентагоне пришли к выводу, что от умения военных общаться с жителями страны, где проводится боевая операция, напрямую зависит ее успех.

Изучать летчики истребителей и бомбардировщиков теперь будут обычаи и культуру народов Кавказа, чтобы в случае проведения военных операций в регионе найти контакт с местными жителями. «Для достижения успеха очень важно понимать обычаи и культуру этих людей и говорить на их языке», - отметил Пол Валенсуэл.

Oleks tegu üksikuudisega, poleks häda, aga viimase aasta jooksul on sedasorti teadaandmised kujunemas rutiiniks. Alles paar nädalat tagasi lugesin kuskilt vene meediast uudist, kus teatati, et kuna Venemaa tuumajõud pidevalt vähenevad, on USA kallaletung Venemaale vaid aja küsimus. Ja seda mitte mingi uudse asjana, tonaalsus oli kui kõigile ammu teadaoleva igapäevase tõsiasja nentimine.

[metsaline]

Lihtne venelane on nii ajupestud, et jääbki uskuma... Krt, jänkid ei saa eesliratsanikest kuidagi jagu, mis siis veel suurriigiga sõdimisest rääkida... Aga noh, eks tähelepanu tõsisematelt asjadelt tuleb ikka pahade kapitalistidega kõrvale juhtida...

[Henn]

Ärge unustage, et veri on paksem kui vesi ja asjaolu, et siinsed venelased Venemaal enam omad ei ole, ei takista Kremlit neid ära kasutamast. Kuidas nad käituvad, näeme kriisiolukorras ja pronksiöö on väga heaks näiteks. Kes ei laamendanud, see elas kaasa. Avalikku hukkamõistu ju polnud.

[Lemet]

Vastuseks korduvalt läbilipsanud küsimusele stiilis "...ei saa aru, miks peaks Venemaa meid ohustama..." etc

http://www.regnum.ru/news/polit/1338863.html

Lihtne ja loogiline- selleks, et kaitsta vene lapsi... Tegu siis selle kuu teise poole uudisega.

[Lemet]

Ei, aga peale selliste uudiste järjepidevat edastamist pole enam palju siseriiklikult vaja seletada, miks tuli minna "venekeelset elanikkonda" kaitsma.

[Lemet]

Ei absolutiseeriks Piirsalu kogemust. Sinu oma, anna andeks, ammugi mitte. Mitmendal kohal see Eesti nüüd Venemaal läbiviidud küsitluste alusel Venemaa vaenlaste hulgas oligi??? Esiviisikus kindlasti, täpset kohta paraku ei mäleta.

[Lemet]

Maitseasi. Kui sajast kolmkümmend sulle kitli peale tahab anda või sind vaenlaseks peab, on minu arust tõsist põhjust rahutuseks. Sulle on see võibolla harjunud teema, mulle mitte. Ise pidasin küll silmas 2006 aasta küsitlust.

Десятка врагов России:

Латвия – 46%;
Грузия – 44%;
Литва – 42%;
США – 37%;
Эстония – 28%;
Украина – 27%;
Афганистан – 12%;
Ирак – 9%;
Молдавия – 9%;
Польша – 7%.