Vaata, igasugu sedalaadi probleemide lahendamisel on 2 eri organisatsioonilist võimalustoleeg kirjutas:Kas selleks, et olemasolevate vahendite-jõudude ebapiisavuses selgust saada peab eesotsas olema geenius või lihtsalt süsteem peaks toimima ? Ehk vaataks tervikut nii nagu seda teiste sruktuuride puhul tehakse? Kala hakkab ikka mingist otsast mädanema...
terv
o
1. ühe juhi meetod - x hetkest muutub olukorra valitsejaks y asutus, kellel on õigus teisi käsutada ja teiste ressursse võtta. Seda kasutab näiteks Venemaa (eriolukordade ministeerium) kuid ka nt USA (FEMA).
Selle plussiks on suurem teovõime, sest pole vaja midagi kooskõlastada-keela, käse, poo ja lase. Miinuseks peetakse ebademokraatlikkust.
2. komitee meetod - x hetkel tekib mingi komisjon eri asjaosaliste esindajast, kus üritatakse koos otsustada. Seda kasutab ka Eesti. Plussiks on demokraatlikkus, kuid miinuseks on suur mokalaat ning osaliste püüd üritada "ühisosast" kõrvale hiilida, sest põhiülesanded on tähtsamad.
See, mis Eestis toimub, ongi komitee meetodi kõige ehedam probleemi väljendus. Käib suur pasalaat ümber laua ja asjad ei liigu. Kodutööd tehakse hädapärases ulatuses ja laua taga kogunedes oiatakse probleemidest.
Kõige hullem on see, et komitee meetodil pole ka kedagi otseselt vastutusele võtta tegemata töö pärast. Kui Washingtoni joogiveereservuaarist tiritaks kaks päeva mingit pisikest lennukit välja, saaks FEMA juhtkond ilmselt kinga. Meil aga ei juhtu midagi, sest vastutus hajub. Kõik vaatavad üksteisele otsa ja elu jätkub vanaviisi.
Komitee meetodil tegutsemine on ülaltoodud põhjusel suurte kriiside korral lihtsalt ebatõhus. Heaks näiteks on kasvõi tsiviilkaitse korraldus Eestis, kus eri ministeeriumid veeretavad püüdlikult palli ja tegelikkuses ei toimu mitte midagi.