Kuidas siin ikka suhtuda... Selleks see joon seal ju ongi. Ühel pool joont tohib otsida, teisel pool ei tohi. Jalgpallis lööb ka mängija palli vastu väravaposti, peaaegu värav ju, aga väravana arvesse ei lähe siiski. Rong väljub jaamast kell 16.31, mitte umbes pool viis. maanteel on kiiruspiirang 90,0km/h, puhas vesi keeb täpselt 100 kraadi C juures, relvaseaduse järgi võib püstoliomanik kodus hoida täpselt 100, ja mitte näiteks ühte kuhjaga kamalutäit padruneid. Ainus, mis võib vaidlusi tekitada, on see, et kui täpselt on see joon looduses määratav. Millimeetri täpsusega kindlasti mitte. Ma pole selles GPS-asjanduses väga tugev, aga arvan, et tubli meeter võiks sellist vaidlusalust distantsi olla küll. Lihtsast talupojaloogikast lähtudes võiks sellest piirist siiski tsipake kaugemale hoida, et mitte asjatuid arusaamatusi põhjustada. Ja piiri saab ka alati nihutada, kui on alust arvata, et see võiks vajalik olla.Arheoloog kirjutas:Näiteks detektoristid, kes vaatavad maa-ameti kaardiserverist järgi joone, kus lõppeb asulakoha kaitsevöönd ja piiksutavad siis vahetult selle taga...
Kuidas Sa sellistesse suhtud? Asulakoht ei lõppe teadupärast meetripealt ära. Sama kehtib ka põletusmatustega kalmeväljade kohta.
Ametlik muinsuskaitse kõiki asulakohti nüüd ja kohe loomulikult läbi kaevata ei jõua. Või kui jõuakski, poleks nt. 100 aasta pärast enam suurt midagi kaevata. Siinkohal ongi tänuväärne roll hobidetektoristidel, kes saavad kutsuda korrale nii lubamatutes kohtades kaevajaid kui ka anda teada (kartmata võimalikku karistust) huvitavatest leidudest, eriti kui need on leitud mõne kaitsealuse koha lähedalt.