Venemaa sõjaline võimekus ja armeereform(id)

[Kilo Tango]

Kurb kui kusagil hulgub ringi selliseid idioote, kes ikka veel mingit jaburat tuumasõda planeerivad silmad punnis peas. Meie õnneks oli UR-100

Meie õnneks on UR 100 näol tegu vedelkütusega rakettidega (N2O4/UDMH), mis tähendab seda, et enne kui seda süsteemi püsti panema hakata tuleb arendada välja mõistlik tahkekütusel rakett.

Isiklikult loodan, et venemaal on selliste idiootide kõrval ka inimesi, kellel on piisavalt tervet mõistust, et vältida täisautomaatsete tuumarünnakut käivitada võivate süsteemide ehitamist.

[paul]

Päris põnev lugemine. Siin on veel:
http://en.wikipedia.org/wiki/Dead_Hand_(nuclear_war)

Ja siis veel selline vaatenurk (ühtlasi leiab, et süsteem oli siiski poolautomaatne, aga toimib jätkuvalt):
http://www.wired.com/politics/security/ ... ntPage=all

By guaranteeing that Moscow could hit back, Perimeter was actually designed to keep an overeager Soviet military or civilian leader from launching prematurely during a crisis. The point, Zheleznyakov says, was "to cool down all these hotheads and extremists. No matter what was going to happen, there still would be revenge. Those who attack us will be punished."

Samale allikale põhinev lugu:
http://www.slate.com/id/2173108/pagenum/all/#page_start


Ja artikkel, mis kahtlustab, et NSVL/Vene juhtkonna punker (?) Jamantau mäkke sai ehitatud lõppkokkuvõttes USA rahadega:
http://mondovista.com/yamantaux.html

[kaur3]

Танк по цене города

13.04.2010

России не хватает денег и производственного потенциала, чтобы отказаться от закупки оружия за рубежом.

http://www.vremya.ru/2010/62/4/251486.html

[kaur3]

МОСКВА, 16 апреля. Министерство обороны РФ отказалось от закупок БТР-80 и БМП-3. Как передает РБК, об этом сегодня на заседании круглого стола» заявил заместитель министра обороны РФ Владимир Поповкин.

Мы не будем больше закупать БТР-80, потому что я не представляю, как покидать машину на ходу через боковую дверь, и не будем покупать БМП-3, потому что ни один солдат и офицер не хочет ездить внутри и все ездят на броне», — сказал он.
Поповкин подчеркнул, что Минобороны не может закупать технику, которая не обеспечит паритет в случае военного вмешательства.

Со своей стороны, замглавы Совета безопасности РФ Юрий Балуевский заявил, что если сейчас не приложить усилия по переоснащению российской армии, то она превратится в охрану папы римского — красивую, но не опасную.

http://www.rosbalt.ru/2010/04/16/729289.html

[kaur3]

В командиры взводов – по конкурсу

В течение трех лет количество выпускников военных вузов будет в несколько раз превышать количество первичных офицерских должностей, – сказала госпожа Фральцова. Она пояснила, что этот избыток образовался из-за того, что в ходе перехода армии к новому облику численность офицерских должностей уменьшилась до 150 тысяч. Раньше их количество составляло 350 тысяч.

Перепроизводство лейтенантов, а их каждый год выпускается из армейских и флотских вузов около 4–5 тыс., уже привело к тому, что летом прошлого года всех выпускников высших учебных заведений системы противовоздушной обороны из-за отсутствия офицерских должностей вынуждены были назначать на сержантские должности. Похожая картина произошла и в частях ВВС, где не на каждого летчика-выпускника нашелся хотя бы один исправный самолет. Оказалось, что огромные средства, затраченные государством на подготовку высококлассного военного профессионала, а это не меньше 3–6 млн. руб., для подготовки пилотов – еще больше, ушли в песок. То есть реформа вооруженных сил, или придание нового перспективного облика армии и флоту, привела к тому, что бюджетные деньги были потрачены впустую. Не считая той моральной травмы, которую получили лейтенанты, которых вопреки всем воинским законам без какого-либо на то правового основания назначили на нижестоящую должность.

http://www.ng.ru/nvo/2010-04-19/2_comvzvoda.html

[kaur3]

Решение о закупках немецкой брони для автомобилей и легкой бронетехники российской армии, объявленное министром обороны РФ Анатолием Сердюковым, может стать катастрофическим для российской металлургии, так как снижается шанс на госзаказ, считают эксперты. При этом без госзаказа отечественные предприятия лишаются перспектив на модернизацию, пишет "Независимая газета".

http://newsru.com/russia/22apr2010/weapons.html

[furaska]

Trumm kirjutas:

Targemad räägivad, et eliitsemates väeosades oli nõukaajal tõesti nii, et polgu suurune üksus oli häire saamisest kuni viimase auto väljumiseni tõesti 15 minutiga liikvel

Olen Saksa DV-s teenides seda kogenud oi kui palju kordi. Ei tea kui kiire aja sisse pidi terve polgu väljumine mahtuma( see oli ajateenia jaoks suur sõjasaladus). Aga meie, zenitsikute patarei pidi olema enne terve polgu väljumist juba oma positsioonidel, ustanovkad ( MT-LB baasil- Strela 10) lahing olukorras avatud. Et kaitsta polgu väljumist võimalike õhurünnakute eest. Ma ei mäleta seda aega, kui palju minuteid pärast häiret me pidime seal kohal olema. Aga seda mäletan- kuni minut hilinemist ei olnud veel midagi. Aga alates üle minuti- läks ettevõtmine otboisse ja kõik algas uuesti peale. N..ssi kui palju. Väeosa asus Berliini müürist ca. 1,5 km. kaugusel Potsdami kesklinnas. Nii et täielik Zona 0.

[Lemet]

Prantsusmaa ja Venemaa sõjaline koostöö muutub järjest tihedamaks. Järgmiseks sammuks on India MIG-29te ajakohastamine Thalesi poolt. Mainitud firma valiti välja venelaste endi poolt, mis on kahepidine fakt. Esmalt andmaks tunnustust vene tööstuse tänasest tasemest ja teisalt iseloomustamaks vene-prantsuse relvatööstuse koostööd.

http://www.thaindian.com/newsportal/bus ... 52092.html

[Würger 190G]

Enne India MiG-29 ja siis hiljem vene omad ka.

[hummel]

Kamraad furaska - kas teenisid otseselt MT-LB (Strela-10) peal?

[furaska]

Kamraad furaska - kas teenisid otseselt MT-LB (Strela-10) peal?

Täpselt õige. Olin seeruna masina komandör. Ehk siis jao-ülem. Jagu koosnes peale minu veel mehhaanik-voditel ja operaator. Kokku siis jao suurus 3 võitlejat.
Sõjaväe piletis on dolznosti koha peal kirjas- Komandir BM.
Patareis kokku 2 vzvoodi. Esimeses 4 masinat silkasid ja teine vzvood 4 masinat strelaasid. Ja siis veel vzvood komandõ. Seal oli 2 tk BTR 80. Igavene hunnik antenne ja lokaatorid peal.

[Juhani Putkinen]

Tasub võtta arvesse, et venelased on lugenud Sun Tzu (Sun Tzi) läbi hoolega ja mitte ainult lugenud vaid ka arvestanud sellega.

Seega Venemaa pole kunagi nii tugev kui paistab (vanasti püüdsid näidata end väga tugevana aga tegelikult polnud), ega ka kunagi nii nõrk kui paistab.

Venemaal on praegu umbes 23 000 tanki. Kui nendest ainult 10% töötab ja tungib Eesti kallale, nii siin on ikka parasjagu töö nende hävitamisel.

Kui keegi väidab, et Venemaa pole hetkel oht Eestile nii ma tahaks teda natukese "töödelda".

Ohvitser peab valmistuma ette halvimaks - mitte unistama.

----

Muideks mul on käe ulatusel lahtisena Georgiakeelne versioon Sun Tzu suurepärasest raamatust. On väga hea, et ka seal õpitakse vanu tõdesid sõjapidamisest.

[kaur3]

Московский будет Западным

Военно-административная структура России может кардинально измениться: место шести военных округов и четырех флотов займут четыре командования

29.04.2010

В Минобороны идет проработка изменения схемы управления Вооруженными силами.

... предусматривает объединение Московского (МВО) и Ленинградского военных округов (ЛенВО) в командование "Запад" со штабом в Петербурге ...

http://www.vedomosti.ru/newspaper/artic ... /29/232921

[hillart]

Jaa-jaa. Venemaal kah n.ö. tänases päevas elavad pragmaatikud armee kallal hambid teritamas. Et ikka kohe ja suures summas raha võimalik kokku hoida.
Vahe EV-ga vaid selles, et kui meil kaotatakse, nuditakse seda, mida pole veel valmiski jõutud teha, siis Venemaal keeratakse pea peale täiesti töötavat struktuuri.

Panen siia ühe minu poolt juba tõlgitud artikli (kuna eestimaine intellekt, nagu ma tähele pannud olen, viimasel ajal enam idadialekti kuidagi läbi hammustada ei ole suutnud). Serdjukov - s.o. Venemaa praegune kaitseminister.

Serdjukovi reformid – sõjaväearstid.
Kuid nüüd sõjaväemeditsiinist.
Seega, sõjaväemeditsiini „tsiviilistamise“ pooldajad toovad välja järgmised teesid:
- Tsiviilinimese kehaehitus ja selle sisemus on samasugused, kui seda on sõduritel
- Skifosovski Instituut saab haavatutega hakkama mitte halvemini, kui suvaline hospital
- Tsiviilarst „tervendab“ armeekeskkosnda sellega, et ohu korral elule saadab kõik kuradile, seega tähendab see, et kõrgem juhtkond peab talle tagama usaldusvärse kaitse.
Alustan pisikese reidiga lähiminevikku – Teise Tšetšenia sõtta. Nagu ma juba rääkisin, võib sõjaväe meedikute tegutsemist selles sõjas nimetada ilma igasuguse kahtluseta eeskujulikuks. Haavatute suremus peale nende saabumist statsionaari oli väiksem kui 1%, mida varem kunagi polnud juhtunud.
Missugune oli siis seal meditsiiniabi osutamise süsteem? Vahetult eesliinil oli meditsiinilise algharidusega sanitar, kelle peamiseks ülesandeks oli esmase meditsiinilise abi osutamine lahinguväljal – verejooksu sulgemine, haavade sidumine, valutustamine ja eesliinilt evakuatsioon. Eesliini vahetus läheduses, komandopunkti vahetus läheduses oli seatud üles meditsiinipunkt koos evakuatsiooniväljakuga, kus asus üksuse arst, kes organiseeris sanitaride tööd, tegeles nende igakülgse varustamisega kõige vajalikuga ja haavatute saabudes teostas hädavajalikud esmaabikompleksid ning valmistas haavatuid ette edasiseks evakuatsiooniks.
Evakuatsiooni teostati helikopteritega, mis toimetasid kannatanud nn. EÜMS-desse – eriülesannetega meditsiinisalgad – minihospitalidesse, missugused olid üles pandud rindelähedasse tsooni 15-30 minutilise lennuaja kaugusele rindejoonest. Need EÜMS-d olid komplekteeritud tsentraalsete ja ringkonnahospitalide arstidega ning siin tehti erakorralisi operatsioone eriti raskete haigusjuhtude korral või siis viidi läbi täisväärtuslik hannatanu ettevalmistamine evakuatsiooniks tagalas asuvatesse meditsiiniasutustesse. Just tänu EÜMS-dele saavutati selline madal haavatute suremus.
Kolmandaks etapiks olid ringkonna ja tsentraalsed hospitalid, kuhu toodi juba nn. profileeritud haiged, vastavalt hospitali spetsialiteedile. Näo-lõualuu traumad, peatraumad, jäsemed, mao-sooltrakt jne. Seal raviti haavatuid juba nende valdkondade kõrgema klassi spetsialistide poolt. Neist hospitalidest suunati haiged järelraviks ja tervenemiseks juba rehabilitatsioonikeskustesse ja sanatooriumidesse.
Faktiliselt kogu Kesk-Venemaa hospitalid „töötasid“ Tšetšeenia operatsiooni heaks, võttes sealt vastu haavatuid ja andes oma arstibrigaade EÜMS-de komplekteerimiseks ning ringkonnahospitalide toetuseks erialaspetsialistidega.
Miks ma seda selgitan? Esiteks selleks, et väljakujunenud süsteem näitas enda suurepäraseid võimekusi ja sai kindlalt hakkama raskeima ülesandega – lahingutsoonist saabuva haavatute-kannatanute vooga, ja seda ilma täiendavate struktuuride ja üksuste moodustamiseta, mobilisatsiooni ja jms.-ta. Ja mis mõte on seda „reformeerida“, kui riigi rahakott on naftadollaritest lõhkemas, ei saa ma isiklikult aru. Kuid see on vaid minu arvamus, missugust kausta ei köida.
Kuid nüüd faktidest.
Viide sellele, et soolikad on kõigil ühesugused ja seepärast pole mõtet sellisel eraldi distsipliinil, nagu sõjaväemeditsiin, see on midagi marksistliku kõigi inimeste võrdsuse loosungist. Tõepoolest, Etioopia rahvaarv on ligikaudu võrdne Hispaania omaga, kuid sellega paraku kõik sarnasused ka piirduvad.
Isegi põgus tutvumine sõjameditsiinialaste referaatidega lubab tõdeda, et sõjameditsiini väljatoomine eraldi distsipliinina polnud mitte tsaaride või lollide bolševike kapriis, vaid tingitud teravast elulisest vajadusest. Kuna sõda on selline spetsiifiline ja ohtlik inimtegevuse valdkond, siis tavameditsiini normid ja lähenemisviisid siin lihtsalt ei toimi. Tavameditsiinis pole tegu suurte haavatute ja traumeeritud inimeste massidega, kes saabuvad pideva voona meditsiiniasutusse pikema aja vältel. Isegi katastroofi korral abi andmine erineb suuresti sõjaväe meedikute tööst, kuna „katastroofimeditsiin“ ei toimu pidevas ohuolukorras meedikutele endile ja ei toimi alas, kus meedik ise võib olla sihtmärgiks. Pealekauba on kaasaegsete relvade poolt põhjustatud haavad ise täiesti erinevad neist, millistega puutuvad kokku tavalised kiirabihaiglad.
Võin tuua näiteks kas või iseenda. Kui mind 1993. Aasta oktoobris haavati, siis toodi mind 33. Haigla traumatoloogia osakonda. Tegu oli laskehaavaga.
Karabiinist KS-23 välja lastud gaasigranaat lõi läbi reiest ja väljudes jäi sinna kinni. Ma oleks suure tõenäosusega kaotanud jala või siis saanud suured tüsistused, kui osakonnas poleks kogemata kombel töötanud endine sõjaväearst, kes siis valves olnud kirurgi välja vahetas. Valvekirurg ei osanud taolise haavaga mitte midagi teha. Sellest rääkis mulle enne mu väljakirjutamist osakonna juhataja. Selgus, et töö laskevigastusest tingitud haavadega erineb oluliselt tavalistest haavadest ja traumadest.
Sõjaväearstide väljaõpe erineb oluliselt tsiviilmeedikute omast. Üksikasjaliselt pole sellel mõtet peatuda. Kuid kui tuua välja peamine, siis sõjaväearstid eristuvad tsiviilarstidest selle poolest, et neile õpetatakse meditsiiniabi ORGANISATSIOONI ekstreemtingimustes. Kui tsiviilarst tuleb tööle haiglakompleksi ja kujuneb seal välja spetsialistiks töötava süsteemi sees, siis sõjaväelane peab eelkõige suvalistes tingimustes oskama üles ehitada ja oraganiseerida selle või teise taseme meditsiinikeskuse tööd, ühitades selle ühtsesse süsteemi nii ülal-, kui allpool olevatega. Kui keegi loeb seda „jamaks“, mida selgeks õppida on n.ö. käkitegu, siis mõelgu suure vene sõjaväekirurgi Pirogovi sõnadele. Ta ütles, et sõjaväemeditsiinile on esmaselt vaja meditsiiniteenistuse organisatsiooni ja alles seejärel arsti individuaalset meisterlikkust.
Seepärast vastan austatud Tarliti teesile, et Sklifosofski Instituudi suurepärased arstid on suutelised kindlalt haavatuid päästma, kuid ainult neid, kes neile õigeaegselt Kiirabiga Moskva tänavatelt tuuakse. Kuid kui selle instituudi arstid saata kiirkorras Tšetšeeniasse, ja veel lahingumöllu, nagu juhtus 2000. Aastal, siis kardan, et nad osutuvad olevat mitte just omal kohal olevat. Ja seda sellepärast, et sõjas oskab arst esmajärjekorras ORGANISEERIDA meditsiiniabi, mitte seda osutada. Polgu arst on see, kes PANEB ÜLES meditsiinipunkti, kes ORGANISEERIB kannatanute evakuatsiooni lahinguväljalt, kes ORGANISEERIB nende edasitoimetamise kõrgama taseme meditsiiniüksusesse (EÜMS). Ja alles kõigi nende eelpoolnimetatud tegevuste vahepeal tegeleb ka ise abi andmisega. Tsiviilarst ka ei tea, kus tohib ja kus ei tohi meditsiinipunkti üles panna, kuidas kutsuda kohale aeroevakuatsiooni, mida tähendab „kiirabi“ võitlusliinil ja kellele pidevas haavatute voos anda abi esmaselt, kellele teises järjekorras.
Sealjuures asub sõjaväearst, nagu ka lahinguüksuse ohvitser, eesliinil, nagu lahinguüksuse ohvitsergi riskib oma eluga ja temale saavad osaks samad raskused nagu igale teiselegi tavalisele ohvitserile. eesliinil ei tule sõjaväearsti hoida käes mitte ainult süstalt ja žgutti, vaid ka relva, et kaitsta iseennast ja vajadusel ka kaaslasi, nagu see on toimunud tuhandeid kordi kõigis maailma relvajõududes alates Wehrmacht´ist ja Punaarmeest kuni kaasaegse USA armeeni. Ja mitte mingisugune „sõjaasjanduse organisatsioon“ , nagu väljendas ennast lugupeetud Tarlit, ei võta sõjaväearstilt ära riski saada sõjas surma. Seega on see risk üks osa tema tööst.
Ja mia siis „reformaatorid“ meile pakuvad? Lubavad sõjaväearstidel suuremeelselt kanda paguneid ja riskida oma eluga sõjas lahinguüksuste koosseisus, kuid niipea, kui sõjaväearst teenib välja vanemohvitseri auastme, võtta talt ära praktika ja saata ta ära tsiviili või siis kuni pensionieani hoida majorina polgu meditsiinipunktis. Sealjuures pole Serdjukovi reformide pooldajad suutelised selgitama sõjaväearsti motiveerimise mehanismi, kui need reformid tõesti ellu viiakse.
Nagu ma juba kirjutasin, enamik meditsiiniteenistuse madalama taseme ametikohti üksustes on laiali kõige ebameeldivamates ja inimtühjemates piirkondades üle kogu meie Kodumaa. Ja kuhu siis minna majoril, kes on jõudnud oma väeteenistuses jõudnud maksimumini? Kõik keskhospitalid suuremates linnades on komplekteeritud tsiviilarstidega. See aga tähendab, et nad elavad .... See tähendab, et major, kes on teeninud 10-12 aastat, peab lööma kõigele oma senisele teenistusele käega, unustama soodustustega sõjaväepensioni ning lahkuma teenistusest? Seejärel aga „pöidlaküüdiga“ siirduma suurlinna hospitali tsiviilarstina tööd otsima? Kuid kellele on teda vaja Moskvas, Piiteris või Rostovis, ilma elamispinnata? Mitte kellegile! Siin jagub korteriga arste niigi. Tõsi küll, 8000-13 000 rubla eest kuus, sest just nii palju saab praegu tsiviilarst sõjaväesüsteemis. Pealegi ei kindlustata sõjaväesüsteemis töötavaid tsiviilarste elamispinnaga ja sõjaväe ametkond ei oma nende ees ka mingeid kohustusi. Arst võib korteri saada palju kergemini tsiviilraviasutuse poolt, kellel on selleks olemas spetsiaalsed elamuehitusprogrammid. Paraku neist kortereist jagub vaevalt tavalistele tsiviilarstidele, keda meie kõrgemad õppeasutused toodavad. Seega – kellele oblastikeskuses on siis vaja provintsist tulnud majorist sõjaväearsti? Mitte kellegile! Tähendab, et ongi siis tema saatuseks istuda majorina kuni pensionini kusagil Muhosranskis polgu meditsiinipunktis, kui just mingis sõjas maha ei tapeta? Hea perspektiiv!
Ma olen nõus, et osa keskhospitalide arstidest nõustuvad jääma oma ametikohtadele ka pärast pagunite mahavõtmist. Kuid seda vaid tingimusel, kui neile jäetakse alles „ohvitseri“ õigus elamispinnale. Aga need, kes seda (elamispind) juba ei oma, lähevad kõigi eelduste kohaselt minema. Sinna, kus tsiviilspetsialistidele makstakse tunduvalt rohkem, kui seda teeb praegu sõjaväe ametkond.
Sama linna polikliinikus on arsti palk sõltuvalt tema staažist ja kategooriast 20 000 kuni 30 000 rubla kuus. Nii palju sõjaväearstist väljateeninud polkovnik ei saa! Seega, kust leida neile vahetuseks spetsialiste? Moskvas neid ei ole. Üksustes? Vägedes? Kuid kes tuleb sealt suurlinna haledale palgale, seda enam, et siin ei garanteerita talle elamispinda? Paraku on selline õigus vaid sõjaväelastel. Tähendab, on vaja need hospitalid kõigi nelja tuule poole laiali ajada? Ainult tahaks näha seda tegelast, kes seda soovitada riskiks. Seesama Burdenko Instituut ei jää oma kogemuse, meisterlikkuse ja ravi kvaliteedi osas milleski alla „Sklif“-ile. Sealjuures „Sklif“ pea-aegu, et ei tööta selliste traumadega, mis on Burdenko või Višnevski nim hospitali tööpõld. Tänapäeval on hospitalid suured teaduslikud keskused ja nende likvideerimine oleks suureks kaotuseks teadusele-meditsiinile.
Ma tahan reformide pooldajatelt saada selgeid vastuseid. Missugune on nende ettepanekul sõjaväearsti motiveerimise mehhanism, peale seda, kui jõustub keskhospitalide likvideerimise ja nende tsiviilhaldusse andmise otsus? Ainult ilma ulmeta! Ja seda reaalselt olemasoleva .... ja tänapäeva reaalsuste alusel. Otsus on ju peaaegu vastu võetud. Millega kavatsete te noori inimesi sõjaväemeditsiini meelitada? Ja kuidas te kavatsete hoida praegu olemasolevat sõjaväemeedikute kaadrit laialijooksmisest, kui otsus saab vastu võetud? Ja soovitavalt konkreetsete viidetega dokumentidele ja arvestustele, mitte isiklike fantaasiatega, et vaja on tõsta arstide palka jne. ...
Sõjaväemeditsiini eriharudest, nagu lennu- ja meremeditsiin, mikrobioloogia ja veel ca. 10 meditsiini valdkonda, ma parem parem ei räägigi. Siin pole üldse midagi arutleda. Kui keegi mõtleb, et tsiviilarsti võib saata aafrika selvasse Ebola´sse surnud neegri laibalt „bioloogiliseks materjaliks“ koeproove võtma, seda sama laipa ka ise välja kaevates ja hiljem maha mattes, siis on see koledal kombel naiivne inimene. Rääkimata juba sellest:

http://www.rian.ru/ruharakter/20061020/54990012.html

... Ma valisin spetsiaalselt foto Vietnami sõjast, näitamaks, et sõjaväearsti töö vaenlase tule all pole vaid vene „vanjakeste“ , lollide ülemate, väljamõeldis, vaid sõjaväearsti tavaline töö.

P.S. (tõlkija poolt)
Viimatimainitud foto artikli juures on Vietnami sõja ajast ja kujutab USA meditsiiniteenistuse üksust lahingu ajal situatasioonis, kus sõjaväemeditsiiniteenistuse üksus pidi sageli üheaegselt täitma nii oma erialaülesandeid, kui lööma tagasi ka pealetungivate kommarite rünnakuid. Suhteliselt hästi tabatud süžee igatahes.
Nagu siit lugeda võite, loetakse Venemaal sõjaväe meditsiiniteenistuse sõjaväelasi siiski sõduriteks, koos kõige selle juurde kuuluvaga. S.t., et ametialane ja sõjaväeline edenemine, täiendõpped, sotsiaalne kaitse, ohvitseri väljaõpe jne. Meil pole sinna maani veel oma mõtlemises jõutud. Noh, aga kui jumal annab, siis vahest kunagi jõuame kah.

Venemaal on aga asjad sellised, et 200-st hospitalist jääb alles erinevatel andmetel ca. 120-160. Polikliinikud enamikus tehakse tsiviilpersonaliga asutusteks. Sõjaväe med. Instituudid likvideeritakse köik ja ainukeseks sõjaväearste koolitavaks institutsiooniks jääb Venemaal Peterburi Sõjaväe Med. Akadeemia (küll kah kangesti nuditud kujul).
Need arvud muidugi ei tarvitse olla lõplikud, kuna isegi Venemaa erinavates allikates esinevad need veel tänagi kangesti erinevalt.

[Kilgore]

Viimane link on vist maas/muutunud, aga ilmselt tegu sama asjaga: http://shurigin.livejournal.com/143948.html