http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?172829
Raamatu teemaks on Nõukogude-Soome sõjad. Peatähelepanu on 25. juunil 1941 alanud (autori terminoloogia järgi) Teisel Nõukogude-Soome sõjal, mida Soomes kutsutakse Jätkusõjaks, kusjuures autor ei keskendu mitte niivõrd sõjalisele osale, kuivõrd just konfliktile eelnenud sündmustele ja võimalikele alternatiivsetele arenguvõimalustele. Peaküsimuseks on: mis sundis Nõukogude Liitu 25. juunil Soome objektide pihta õhurünnakuid sooritama ja sellega Soomet sõtta kiskuma? Kirjastuse loal avaldan ma siin mõned katkendid sellest raamatust.
--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
EESSÕNA
20. sajandi kolmekümnendate aastate lõpus elas Nõukogude Liit lähedase ja vältimatu sõja ootel.
24. veebruaril 1939, järjekordsel Punaarmee aastapäeval, avaldas peamine valitsusajaleht Izvestija suure tähelepanuväärse pealkirjaga artikli „Õiglased ja ebaõiglased sõjad“. Lugejaile sisendatav järeldus oli äärmiselt lihtne: iga sõda, mida peab proletaarlaste riik, on õiglane. Ja vaat mispärast: „Kaitstes oma kodumaad ning hävitades vaenlase vägesid sellel territooriumil, kust nad tulid, aitab Punaarmee orjastatud klassidel kukutada kodanlikku võimu, vabaneda kapitalistlikust orjusest. Selline sõda on kahe- ja kolmekordselt õiglane.“ Artikkel lõppes aga selliste sõnadega: „Nõukogude rahvas teab, et eelseisev sõda saab olema väga pingeline, julm (autoritel pole mingeid kahtlusi selles, et sõda tuleb – M.S.). Ja ta annab kõik vajaliku selleks, et koostöös teiste rahvastega teha lühima aja ja vähese verega lõpp fašistlikule barbaarsusele, hävitades sellise riigikorra, mis sünnitab ebaõiglasi sõdasid.“[1]
K. J. Vorošilov ütles kaks kuud varem 1. mai paraadil (rahvusvahelist töötajate solidaarsuse päeva tähistati Nõukogude Liidus sõjalise paraadiga Punasel väljakul) esinedes sõna-sõnalt järgmist: „Nõukogude rahvas mitte ainult oskab, vaid ka armastab sõdida!“[2] Pärast selliseid sõnu ei olnud enam vaja kahelda selles, et Lenini-Stalini partei annab nõukogude rahvale lähimal ajal võimaluse tõestada oma armastust ja ustavust „väga pingelise ja julma“ sõja lahinguväljadel. Oli ainult üks küsimus – kellest alustada? Kuskohas tuleb Punaarmeel „orjastatud klasse“ aidata?
10. märtsil 1939 avati Moskvas ÜK(b)P 18. kongress. Keskkomitee ettekandega esinedes teatas Stalin, et „uus imperialistlik sõda, mis käib tohutul territooriumil Šanghaist Gibraltarini, kestab juba teist aastat“.[3] Talle iseloomulikus maneeris, selgelt ja üheselt mõistetavalt nimetas Stalin kolm „agressiivset“ ja kolm „mitteagressiivset“ riiki. Esimesse kolmikusse kuulusid Saksamaa, Itaalia ja Jaapan, teise – Inglismaa, Prantsusmaa ja USA. Kongressi delegaadid tunnistasid seltsimees Stalini hinnangud ja järeldused üksmeelselt ainuõigeteks ja isegi geniaalseteks. Tõsi küll, juba sellesama kurikuulsa 1939. aasta 31. oktoobril teatas Nõukogude Liidu valitsusjuht seltsimees Molotov NSVL Ülemnõukogu saadikutele sellest, et geniaalsed järeldused on kardinaalselt muutunud: „Viimaste kuude jooksul on sellised mõisted nagu „agressioon“ ja „agressor“ saanud uue konkreetse sisu, uue mõtte ... Nüüd, kui me räägime Euroopa suurriikidest, on Saksamaa selline riik, kes püüab kiireimas korras saavutada sõja lõpetamist ja rahu, aga Inglismaa ja Prantsusmaa püüdlevad sõja jätkamise poole ja on rahu sõlmimise vastu.“[4]
Minnes otseselt antud uurimuse teema juurde, tuleb märkida peamist: Soomet ei mainitud kordagi – ei agressorite nimekirjas ega isegi mitte salakavalate „mitteagressiivsete riikide“ loetelus. Kui võimalikku sõjalist vastast ei võetud teda ammu enam tõsiselt. 29. novembril 1938. a toimunud NSVL kaitserahvakomissariaadi sõjanõukogu istungil rääkis seltsimees Vorošilov seltsimees Stalini juuresolekul sellest, et „Poola, Rumeenia ja igasugused Baltimaad on meil juba ammu arvestustest maha võetud, need härrased hõõrume me igal ajal ja igasuguste asjaolude puhul pulbriks“. Istungi stenogramm konstateerib, et neid NSVL kaitserahvakomissari sõnu tervitati üksmeelse aplausiga.[5]
Ka Nõukogude ajakirjandus osutas Soomele väga vähe tähelepanu. Lehitsedes 1939. aasta keskajalehtede kolletunud lehekülgi, leiame pidevaid meenutusi lahingutest Hispaanias ja Hiinas, Saksamaa, Inglismaa ja USA sõjalistest ettevalmistustest, poliitilisest kriisist Mehhikos, Rumeenias ja Ungaris. Ajaleheveergudel arutleti Argentina ja Tšiili majandusliku olukorra üle ning seal anti teada isegi „fašistide tegudest Keenias ja Tanganjikas“! Teateid Soome kohta ilmus haruharva, kusjuures (ning see oli väga oluline!) need uudised olid suuremalt jaolt täiesti positiivsed: Soome kinos näidati Nõukogude filme, mis kõikidele vaatajatele väga meeldisid; Soome ajaleht, mis kommenteeris Nõukogude liidri järjekordset kõnet, leidis selle olevat targa ja läbinägeliku jne. Tervikuna võis Nõukogude propaganda suhtumist Soomesse iseloomustada kui „positiivselt ükskõikset“.
Jah, loomulikult, aastatel 1935–1937, kui Nõukogude Liidus käis kampaania „kodanliku natsionalismi“ väljajuurimiseks, võideldi ka „Soome natsionalismi“ vastu (peamiselt Karjalas ja Leningradi oblastis). Nagu ikka selliste juhtumite korral, arreteeriti ka Soome kompartei juhid, kes olid end mugavalt Nõukogude Liidus sisse seadnud, ning nad lasti maha kui „valgesoomlaste luureagendid“. See oli tollase NKVD tavaline praktika kõigi Kominterni emigrantlike sektsioonide puhul. Igal juhul ei kujunenud soomlaste-vastane kampaania üleliiduliseks ettevõtmiseks. On märkimisväärne, et 1937.–1938. aasta „Suure Puhastuse“ protsessidel esitati kohtualustele süüdistusi koostöö kohta Saksa, Jaapani, Poola, Prantsuse, Läti luureteenistustega, kuid mitte Soome luurega!
Häda tuli, nagu öeldakse, ootamatult. 3. novembril 1939 ilmus Pravdas artikkel, mis oli veider nii oma sisult kui ka vormilt. Seal väideti üldsõnaliselt ja uduselt, et Soome ei soovi tugevdada sõprust oma suure idanaabriga, keeldub jonnakalt Nõukogude Liidu rahuarmastavatest ettepanekutest ja tantsib „kõigile teada olevate sõjaõhutajate nööri otsas“. Artikkel lõppes täiesti hüsteerilise hüüdega: „Me heidame kõrvale poliitiliste kaardimängijate mängud ja lähme mitte millestki hoolimata oma teed. Me tagame Nõukogude Liidu julgeoleku igal juhul, millestki hoolimata, purustades sellel teel eesmärgi poole kõik tõkked.“ Pole raske ette kujutada üllatust, mida sellised sõnad tavalistes nõukogude inimestes esile kutsusid, kellest enamikul oli ainult udune aimdus sellest, kus kohas see Soome õieti asub. Missugused „mängud“? Mis „kaardimängijad“? Kuhu meil tuleb nüüd minna, „purustades sellel teel kõik tõkked“? Ja mis „eesmärk“ see selline on?
Veel kolm nädalat hiljem paiskus ajalehtede veergudelt ja reproduktorite mustadest taldrikutest välja metsiku, pogromliku Soome-vastase propaganda vool. Soome juhte enam muudmoodi ei kutsutudki kui „narrideks“, „poliitilisteks kelmideks“ ja „kaardimänguriteks“. Viimastel sõjaeelsetel päevadel muutus ajalehtedest paiskuv sõim lausa hüsteeriliseks röökimiseks: „Anda õpetust neile sõjarditele! Häda neile, kes meie teele ette jäävad! On aeg maha lüüa see tühine kirp, kes meie piiri juures hüpleb ja lõustu teeb! Pühkida maa pealt need Soome avantüristid! On kätte jõudnud aeg hävitada see pisiputukas, kes julges Nõukogude Liitu ähvardada!“ Parimad nõukogude poeedid lõid kiireimas korras luuletusi, näiteks selliseid: „Kui marutõves koeri läheb maha laskma sõdur, siis rahvas aitab teda meeleldi. Hullumeelsed narrid leiavad lõpu, põledes lõkkes, mille nad süütasid.“[40] (Luuletuse sõnasõnaline tõlge ilma riimimata – tõlkija märkus.)
Sissetung Soome oli lavastatud enneolematu karjuva teatraalsusega: väed ületasid piiri rännakkolonnides Stalini pilte kandes ja lippude lehvides. Vaimustunud enesepettus läks selleni, et juba 1. detsembril 1939, sõja teisel päeval, kirjutas Pravda: „Punaarmee suudab anda õppetunni mitte ainult Soome pisiputukale, vaid ka neile, kelle selja taha see putukas end peidab!“ Samas ajalehes teatati, et „tööline seltsimees Kukuškina“ väljendas tehasemiitingul esinedes täielikku kindlust selle kohta, et „valge-Soome põrgule“, kus soome töölised pidid 20 aastat viibima, tuleb nüüd kiire lõpp ...
Vaat niimoodi – farsivormis, äraostetud kirjatsurade kisa ja parastamisega, petetud ja ära hirmutatud inimeste aplausi saatel – algas kahe rahva kohutav tragöödia.
Stalini planeeritud „väike võidukas sõda“ muutus mitmeaastaseks raskeks veriseks tapluseks. Lahingutegevus Nõukogude ja Soome armee vahel kestis (vaheaegadega) 30. novembrist 1939 kuni 5. septembrini 1944 – peaaegu viis aastat. 19. septembril 1944 Moskvas alla kirjutatud dokument oli vaid vaherahuleping. Mis aga puudutab formaalselt Soome ja liitlaste (NSVL, Suurbritannia jt) vahelise sõja lõpetanud rahulepingut, siis see kirjutati alla 10. veebruaril 1947 ning ratifitseeriti NSVL Ülemnõukogus alles 29. augustil 1947.
Aktiivne lahingutegevus kestis vähemalt kaheksa kuud: Talvesõda (30. november 1939 kuni 13. märts 1940), 1941. aasta suvekampaania (juuli algusest kuni oktoobri lõpuni), 1944. aasta suvekampaania (10. juunist kuni augusti keskpaigani). Punaarmee kaotuste mastaabid Nõukogude–Soome sõjas olid tõeliselt hirmutavad. Täpsed arvud on tänini teadmata ja vaevalt neid tulevikuski täpselt kindlaks tehakse. Ühes kõige autoriteetsemas ja konservatiivsemas (heas mõttes) teatmeallikas[9] toodud andmete analüüs lubab väita, et Nõukogude Liit kaotas pöördumatult – tapetud, surnud haavadesse hospidalides, hukkunud sõjavangis olles, teadmata kadunud – üle 200 000 inimese.
Kõik selgub võrdluses. Mitmeaastases sõja Jaapaniga (lahingud Hassani järve juures 1938. aastal; lahingud Halhin-Golis 1939. aastal; Mandžuuria pealetungioperatsioon 1945. aastal) kaotas Punaarmee pöördumatult 21 000 inimest.[9, lk 72, 79, 223] Meie liitlaste (Suurbritannia, USA, Kanada) maaväed kaotasid Lääne-Euroopa vabastamisel – alates Normandia operatsioonist kuni Elbeni jõudmiseni – tapetutena 156 000 inimest.[11] Teiselt poolt vaadatuna kaotas Saksa Wehrmacht pealetungi käigus Läänerindel (mai–juuni 1940), mis lõppes Prantsuse, Belgia ja Hollandi armee hävitamisega, pöördumatult 49 000 inimest.[12] Norra okupeerimine (aprill–mai 1940), mille käigus Saksa väed purustasid mitte ainult väikesearvulise Norra armee, vaid ka liitlaste ekspeditsioonikorpuse, läks Saksamaale maksma 3700 hukkunut ja teadmata kadunut.[65, lk 134]
Kahjuks ei piirdunud Nõukogude Liidu inimkaotused sõjas Soomega sugugi ainult tegevarmee kaotustega. Leningradi blokaad, mille tõttu hukkus üle miljoni rahuliku elaniku, sai võimalikuks ainult Punaarmee lüüasaamise tõttu 1941. aasta suvekampaanias, kus Soome vägede väljajõudmine Sortavala ja Käkisalmi (Priozjorsk) juurde lõikas läbi Leningradi raudteeühenduse „suure maaga“ mööda Laadoga järve põhjakallast. Ning lõpuks tõi mõttetu ja halastamatu sõda Soomega Nõukogude Liidule peale otseste inim- ja materiaalsete kaotuste (mida on võimalik koguseliselt hinnata) kaasa ka kaudse, kuid seetõttu mitte vähem olulise sõjalis-poliitilise kahju. 1939. aasta detsembris visati Nõukogude Liit just agressiooni tõttu Soome vastu Rahvasteliidust välja, aga Soome linnade pommitamine Nõukogude lennuväe poolt tõi kaasa USA president Rooseveldi otsuse laiendada Nõukogude Liidule nn moraalset embargot (keeld tarnida lennuväerelvastust ja -tehnoloogiaid). Kõik see suurendas veelgi Nõukogude Liidu rahvusvahelist isolatsiooni ning lõi täiendavaid raskusi Nõukogude lennukitööstusele, eriti lennukimootorite tootmises, mis traditsiooniliselt põhines Ameerika tehnoloogiate kasutamisel. Ning see juhtus just enne suure sõja algust, enne Nõukogude Liitu ootavaid ränki katsumusi ...
Raske või isegi võimatu on leida ameeriklast või kanadalast, kes ei teaks midagi sellest, et tema kodumaa armee võitles Teise maailmasõja ajal Lääne-Euroopas. Raske või isegi võimatu on leida sellist prantslast või inglast, kes ei teaks, et 1940. aastal okupeeris Wehrmacht Prantsusmaa, mille omakorda vabastasid 1944. aastal Normandias maabunud liitlaste väed. Inimkaotuste arvukuselt on Nõukogude–Soome sõda täiesti võrreldav sõjaliste kampaaniatega Lääne-Euroopas, kuid sellest hoolimata on meil isegi ajalooteaduskonna lõpetajate seast raske leida inimest, kes oskaks vähemalt ligikaudu öelda selle sõja algus- ja lõpukuupäeva, nimetada sõja põhilised etapid ja tulemused. Mis puutub aga tavakodanikke, kes pole oma tegevusalal sõjaajaloo uurimisega seotud, siis nende seast on selliste teadmistega inimesi praktiliselt võimatu leida. Ning selline situatsioon pole sugugi juhuslik.
Totalitaarses riigis on õigus minevikusündmusi tundma õppida ja tõlgendada eranditult valitseva ladviku ja nende propagandistlike teenrite privileeg. Just seetõttu on totalitaarse ühiskonna ajalugu alati ebaadekvaatne. NSVL-i stalinliku-brežnevliku juhtkonna jaoks oli Soome sõda selline episood, mida nad mitte kuidagi ei tahtnud meenutada. Ei Kremli valitsejate kuritegevuslikes kavatsustes ega ka Punaarmee häbistavates kaotustes polnud midagi sellist, mis oleks andnud väärtuslikku materjali „töörahva kasvatamiseks vääramatus ustavuses ja armastuses kalli Kommunistliku Partei vastu“. Seepärast anti käsk – unustada! Ja kõik unustasidki.
Paljude aastakümnete jooksul oli sõda Soomega Nõukogude ühiskonna jaoks „kaotatud“, „tundmatu“ (kirjanik Tvardovski ütluse järgi – „kuulsusetu“) sõda. Poole sajandi jooksul ei linastatud ühtegi mängu- ega dokumentaalfilmi, ei loodud ühtegi medalit sõjast osavõtnute jaoks. Neil harvadel juhtumitel, kus filmis mainiti lahinguid Soome rindel 1941.–1944. aastal, nimetati vaenlase sõdureid häbenematult lihtsalt „Saksa fašistlikeks anastajateks“.
Teisest küljest nõudis totalitaarrežiim, et üldistes „eesrindliku sotsialistliku teaduse ja sügava parteilise kultuuri“ raamides eksisteeriks ka ajalooteadus. Ja ehkki igasuguse ajaloolise uurimuse lõppjäreldus oli ette teada – „Nõukogude Liidul oli õigus, kuna tal on alati õigus“ –, kirjutati ja anti välja pakse, sageli mitmeköitelisi raamatuid sõjaajaloo kohta. Nõukogude–Soome sõja sündmuste kirjelduste jaoks töötati välja, sanktsioneeriti „kõrgemal pool“ ja järgiti rangelt kolme järgneva punkti kombinatsiooni.
Esiteks. Sõjast tuli võimalikult vähe rääkida. Kui võimalik, siis seda üldse mitte mainida. Laiale lugejaskonnale kättesaadavas kirjanduses võis lühidalt puudutada Talvesõda, kuid mitte kunagi 1941.–1944. aasta sõda.
Teiseks. Talvesõja puhul tuli seda kirjeldada kui puhtlokaalset (nii asukoha kui ka ülesannete poolest) „konflikti Karjala maakitsusel“. Laiale lugejaskonnale kättesaadavas kirjanduses (sealhulgas ka kõikides kooli- ja ülikooliõpikutes) ei tohtinud olla vähimaidki meenutusi Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide, niinimetatud demokraatliku Soome „rahvavalitsuse“ ega ka ühegi muu sündmuse ja fakti kohta, mis oleksid avaldanud stalinliku juhtkonna tegelikud plaanid. Kõigi oluliste dokumentide varjamise teel (tuleb mainida, et isegi 1939.–1940. aasta keskajalehed olid NSVL-i raamatukogudes salajastes osakondades) tuli laiaulatuslikku agressiooni kujutada lokaalse kaitseaktsioonina.
Kolmandaks. Rangelt, kategooriliselt, mingitki kriitikat lubamata tuli eitada igasugust sidet sõja esimese (1939.–1940. aasta Talvesõda) ja järgnevate etappide vahel. Lääne ajalooteaduses üldlevinud termin „jätkusõda“ kuulutati nõukogudevastaste ajaloovõltsijate väljamõeldiseks. 1941.–1944. aastal toimunud lahingutegevust tuli nimetada ainult „Soome armee osaluseks Saksa fašistlikus agressioonis Nõukogude Liidu vastu“.
Sügavad ühiskondlik-poliitilised muutused, mis toimusid Nõukogude Liidus 1980.–1990. aastatel, lõid ajaloolaste jaoks hoopis uue situatsiooni. Muutusid kättesaadavaks sellised dokumentaalse informatsiooni allikad, millest varem ei osatud isegi unistada. Avanes võimalus teha iseseisvaid erapooletuid järeldusi ning jagada neid järeldusi tsensuuri kartmata ka teistega. Meenutades täna 1980-ndate lõpu atmosfääri, võib öelda, et ühiskond tardus enneolematu ajaloolise tõesõõmu ootel. Kas need ootused õigustasid ennast? Sellele küsimusele on ühest ja kaalutletud vastust raske anda.
Kui hinnata sõjalis-ajaloolistel teemadel ilmunud publikatsioonide arvu järgi, siis ületas see „paberilaine“ ka kõige julgemad ootused. Raamatukaupluste riiulid on täis terveid mägesid ajaloolisi uurimusi, memuaare, fotoalbumeid, dokumentide kogumikke jne, kuid sellest hoolimata paiskavad Venemaa kirjastused iga kuu turule mitukümmend (või isegi mitusada) uut sõjaajaloolist teost. Kahjuks pole olukord kvaliteedi ja teadusliku kohusetundlikkusega sugugi nii hiilgav. Sõna- ja trükivabadus, mis Venemaale nii ootamatult kaela langesid, väljenduvad mõnikord selles, et täiesti ebakompetentsed inimesed saavad raha või rikaste sponsorite olemasolu korral täita raamatuturu oma grafomaanlike võltsingutega. Asi on jõudnud niikaugele, et on ilmunud uus žanr – dokumentaalsed võltsingud: trükitakse jämedalt ja primitiivselt võltsitud „dokumentide“ fotokoopiaid; antakse välja mitte kunagi eksisteerinud „Stalini nõunike“ päevikuid; kuskilt ilmuvad välja ammu surnud inimeste kõigile (kaasa arvatud lähimad sugulased) tundmatud „memuaarid“ ... Tehnilises keeles väljendudes on „signaali ja müra suhe“ nüüdisaegses Venemaa ajalookirjanduses on äärmiselt tasakaalust väljas – „müra“ ületab kasulikku signaali tunduvalt.
Jättes selle uurimuse raamest välja pseudoajaloolised kirjutised, mis ei anna meile midagi peale „kirjandusliku müra“, keskendume neile teostele, mis sisaldavad „kasulikku signaali“. Tuleb tunnistada, et Nõukogude–Soome sõja kajastamisel on ajalooteadus teinud suuri edusamme. Eriti üksikasjaliselt on läbi töötatud Talvesõda puudutavad küsimused. Suurte koguste arhiivifondide avalikustamine tegi teadlastele kättesaadavaks dokumendid, mis kirjeldavad üksikasjalikult nii sõjalis-poliitilist ettevalmistust sõjaks kui ka lahingutegevuse käiku. Erilist huvi pakuvad Nõukogude kõrgeima sõjalis-poliitilise juhtkonna kohe pärast Talvesõja lõppu tehtud olukorrahinnangud ja järeldused.[20, 21] 20. sajandi lõpul ja 21. sajandi algul anti välja suuremahulised originaaldokumentide kogumikud.[16, 17, 18] Eriti väärtuslik materjal, mis võimaldab täpsemalt hinnata stalinliku Soome-poliitika eesmärke ja ülesandeid, sisaldub Venemaa välisministeeriumi avaldatud mitmeosalises Nõukogude Liidu välispoliitika dokumentide kogumikus.[19] Neil aastatel tõlgiti vene keelde ka paljude tuntud Soome poliitikute memuaarid ja Soome ajaloolaste tööd.[22, 23, 24, 25, 26, 27, 28, 32]
Ajaloolastele kättesaadava andmebaasi radikaalne laienemine võimaldas teha mitmeid suuri monograafilisi uuringuid.[14, 29, 30, 31, 33, 34, 35] Nende töödega tutvumine sunnib aga tõdema mitmete vene ajaloolaste paradoksaalset mõtlemist. Näiteks tunnistades seda fakti, et Soome rahuaja armee oli isikkoosseisu arvu poolest 60 korda, lahingulennukite arvult 100 korda ning tankide arvult 350 korda Punaarmeest väiksem, teatavad nad sellegipoolest, et „Soome sõjalised ettevalmistused kutsusid NSVL-i juhtkonnas esile loomuliku rahutuse“. Teine autor seletab seda „rahutust“ järgmisel moel: „Moskvas suhtuti Soome-poolsesse sõjaohtu täie tõsidusega – sõjaliselt ületas see riik tunduvalt Eestit ja Lätit.“ Mis siis ikka, seda nimekirja saaks veelgi jätkata, lisades sinna Luksemburgi, Monaco ja Liechtensteini ...
Talvesõja algust kirjeldatakse selliste sõnadega: „30. novembril 1939 said Leningradi SRK väed käsu paisata Soome väed Leningradist eemale.“ See fraas on niimoodi üles ehitatud, nagu oleksid Soome väed ületanud riigipiiri, tunginud Nõukogude territooriumile ja jõudnud Leningradi äärelinnadesse – pärast seda tuligi nad sealt „eemale paisata“! Veel üks iseloomulik näide. Igal suveräänsel riigil on seaduslik õigus mitte alla kirjutada lepingule, mis valitsuse ja parlamendi üksmeelsel otsusel ei vasta riigi huvidele. Tänapäeva vene ajaloolane kommenteerib seda niimoodi: „Soome demonstratiivne järeleandmatus ja rahvusvahelises ajakirjanduses vallapäästetud kampaania tema poliitika toetuseks ei jätnud Moskvale muud võimalust peale sõja.“ Vapustav loogika: oma „järeleandmatusega“ ei jätnud ohver vägistajale muud võimalust?
Ühesõnaga – Talvesõja ajaloo uurimisele on veel vara punkti panna. Paljud küsimused (eelkõige Stalini tõeliste motiivide kohta, mis sundisid teda algul sõda valla päästma ja seejärel ilma väljakuulutatud ülesandeid täitmata lõpetama) on endiselt diskussiooniallikaks. Ent sellest hoolimata on edasiliikumine selles valdkonnas (võrreldes nõukogude ajaga) selge ja vaieldamatu.
Palju vähem on uuritud seda Nõukogude–Soome sõja etappi, mis algas 25. juunil 1941 ja sai Soome ajalookirjanduses nimeks Jätkusõda. Traditsioonilisel totaalsel mahavaikimisel on selle juhtumi puhul pikk ajalugu. Sellele pani 65 aastat tagasi aluse Nõukogude informatsioonibüroo (Sovinformbüroo), mis ei teatanud nõukogude inimestele ei selle sõja algusest ega ka sõja lõpust (mis on veelgi veidram)! 26. juunil 1941 oli Sovinformbüroo teatises üksainud fraas: „Nõukogude–Soome piiril ei olnud 26. juunil maavägede lahingutegevust.“[36] Isegi põhjalik Nõukogude propagandistliku „uue keele“ tundmine ei võimalda sellest fraasist järeldada, et just sellel päeval teatas Soome president Risto Ryti ametlikult, et tema riik astus sõtta Nõukogude Liiduga. 1944. aasta septembris ei maininud Sovinformbüroo sõnagagi ei tulevahetuse lõpetamist, mis hakkas kehtima 4.–5. septembril, ega ka 19. septembril sõlmitud vaherahulepingut.
Minnes tagasi 1941. aasta suvesse, leiame me täpselt KOLM Sovinformbüroo teatist, kus vähemalt mainitaksegi sõna „Soome“:
- 29. juuni õhtune teade: „Soome-Saksa väed asusid pealetungile kogu rindel Barentsi merest kuni Soome laheni (29. juuni sündmuste kohta oli see pehmelt öeldes liialdus. – M.S.), püüdes meie piirikindlustustest läbi murda. Korduvad Soome-Saksa vägede rünnakud löödi meie vägede poolt tagasi.“
- 28. juuli hommikune teade: „Meie lennuvägi pommitas ka Soome rannakaitse soomuslaeva. Märgiti mitut 500 kg pommide otsetabamust ja tugevaid plahvatusi.“
- 21. septembri õhtune teade: „Soome rannakaitse soomuslaev Ilmarinen, mida ründasid Soome lahel meie laevad, sattus miini otsa ja uppus.“
Ja see oli kõik. Mingeid muid teateid kolme sõjakuu (juuli, august, september 1941) kohta, kus Punaarmee kaotas tapetute, haavatute ja vangi sattunutena 190 000 meest, ei olnud. Tõsi küll, aeg-ajalt ilmusid Sovinformbüroo teadetesse ka äärmiselt lühikesed sõnumid lahingute kohta „Uhtua, Käkisalmi, Petrozavodski suundadel“, kuid neil „suundadel“ pidas Punaarmee lahinguid kas mingite nimetute „vastastega“ või „Saksa vägedega“.
Tänini pole Venemaal ilmunud ühtegi tõsiseltvõetavat monograafiat (nagu ülal toodud Talvesõda puudutavad uuringud), kus 1941.–1944. aasta sõja ajalugu oleks igakülgselt ja erapooletult uuritud. Peale selle on propaganda prioriteet teadusliku uurimuse ees iga aastaga ainult kasvanud. Tõenäoliselt on see seotud üldiste muutustega Venemaa ühiskonna meeleoludes, kus „mittetäisväärtuslikkuse kompleks“ (mille kutsus esile riigi progresseeruv mahajäämus mitte ainult Lääne-Euroopast, vaid ka tormiliselt arenevatest Aasia ja Ladina-Ameerika maadest) on veidral kombel segunenud suurriiklike ja imperialistlike ambitsioonidega. Sellises mürgitatud õhkkonnas suhtutakse stalinliku välispoliitika kriitikasse kui „russofoobia ilmingutesse“ ning juba nõukogude ajast pärinevat sallimatust ja agressiivset võhiklikkust täiendab nüüd veel isegi Nõukogude propagandale mitteomane sõnaline pidurdamatus.
Toome ühe iseloomuliku näite. Viimasel ajal võib Venemaa massiteabevahendite veergudel sageli kohata kellegi „soome sotsioloogi“ Johan Bäckmani nime. Noort (sünd. 1972. aastal) inimest esitletakse lugejaile kui „tunnustatud Venemaa-spetsialisti, kes külastab alates 1993. aastast sageli Peterburi kus ta elab kuude kaupa ja tegeleb teadusliku tööga“. Uusimas (ilmus 2006. aastal V. N. Barõšnikovi toimetamisel) Nõukogude–Soome suhteid puudutavas kogumikus võib tutvuda ka selle „teadusliku töö“ viljadega.
Oma artiklis nõuab J. Bäckman, et Nõukogude–Soome sõja ajaloo uurimuse aluseks tuleb võtta teesid, et „soomlased olid fašistlikud okupandid, et Soome pidas Nõukogude Karjalas julma rassisõda, et okupatsioonivalitsusele oli võõras igasugune inimlikkus, et nende kohutavaks eesmärgiks oli koostöös natsliku Saksamaaga kõikide venelaste hävitamine“.[35, lk 308] Jaa, selline sõnavara oleks olnud täiesti kohane rindel ilmuva diviisiajalehe veergudel. Sõjas nagu sõjas ikka – kõikidel aegadel on sõjapropaganda väitnud seda, et vaenlasele „on võõras igasugune inimlikkus“. Ainult et natuke imelik on lugeda selliseid väiteid 2006. aastal ilmunud teaduslikkusele pretendeerivast artiklist. Tähelepanuväärne on ka see, et „kuude kaupa Peterburis elav soome sotsioloog“ asutas Helsingis Johan Bäckmani Instituudi, mis andis muu hulgas välja ka N. I. Barõšnikovi raamatu[39], mis sisaldab mitte just nii äärmuslikke, aga siiski teaduslikkusest kaugel olevaid väiteid ja hinnanguid.
Tundus, et kahes naaberlinnas elavate soome ja vene ajaloolaste koostööd saab ainult tervitada, kui see koostöö poleks arenenud nagu vanas anekdoodis, mis on hästi tuttav juba nõukogude ajast:
Kohtusid venelane ja ameeriklane ja hakkasid vaidlema, kelle maal on rohkem vabadusi.
Ameeriklane räägib: „Mina võin minna Valge Maja juurde ja karjuda seal täiest kõrist, et ameerika president on loll! Ja mulle ei tehta selle eest mitte midagi.“
Venelane imestab: „Leidsid ka millega kiidelda! Ka mina võin minna Moskvas Punasele väljakule ja karjuda seal, et ameerika president on loll ...“
Selliseid „anekdoote“ võib Soome sõja ajaloo uurimisel palju leida. Helge Seppälä, professionaalne sõjaväelane ja sõjaajaloolane, sattus 18-aastasena Soome armee sõdurina okupeeritud Petrozavodskisse, kus ta teenis aastatel 1942–1944. Nende aastate dramaatilised üleelamised innustasid härra Seppälät kirjutama raamatut pealkirjaga „Soome kui okupant“ („Suomi miehittäjänä 1941–1944“).[72] Seppälä raamatu ilmumine (täpsemalt öeldes autori äärmiselt eelarvamuslik ja ühekülgne lähenemine teemale) tekitas Soomes tõelise ühiskondliku skandaali. Raamatu esitlusel ei suutnud isegi politseinikud kaitsta autorit vihaleaetud soome vanaemade (sõjaaegse vabatahtliku naisteorganisatsiooni Lotta Svärd veteranide) rünnakute eest.[35, lk 301]
Tundus, et just vene ajaloolased võiksid H. Seppälä uurimust täiendada ja täpsustada. Eelkõige, arvestades seda, et Soome vägede okupeeritud territoorium kisti vägivaldselt Soome küljest ära Talvesõja tagajärjel, oleks tulnud kirjutada raamat pealkirjaga „Nõukogude Liit kui okupant“. Väärib tähelepanu ka küsimus selle kohta, kust üldse ilmus sinna „kohalik elanikkond“, keda soome vallutajad justkui 1941. aastal „kodukohast“ välja ajasid, kui meenutada, et 1940. aasta rängal talvel lahkus ligi 400 000 inimest koos taganeva Soome armeega Karjalast ja „vabastatud territooriumile“ jäi ühtekokku vaid umbes 2000 kohalikku elanikku?[41, lk 135] Seppälä jutustusi rasketest elutingimustest ja pisikestest toidupajukitest tuleks täiendada infoga selle kohta, missugused olid elamistingimused ja pajukid teisel pool rinnet Nõukogude Karjalas. Näiteks võib tuua Karjala-Soome NSV NKVD ülema ettekande 11. juunist 1942. a:
„Selle aasta maikuus anti Pudoži rajooni elanikele suurte vaheaegadega 300–400 grammi leiba inimese kohta. Teisi toiduaineid välja ei antud. Süstemaatiline nälgimine kahe kuu jooksul tõi kaasa massilise kurnatuse suuremale osale elanikkonnast ning seetõttu ka suremuse kasvu. Selle aasta aprillis suri rajoonis nälga 238 inimest, nendest kuni aasta vanuseid lapsi 67. Seoses selliste nähtustega vähenes töödistsipliin rajoonis tunduvalt ...“[49]
Lõpuks pole Soome okupatsioonirežiimi objektiivne uurimine võimalik ilma peamist faktorit arvestamata, mis tõigi kaasa sellised Soome võimude õigusvastased ja ebahumaansed tegevused nagu elanikkonna vägivaldne küüditamine ja ümberasujate jaoks laagrite loomine. Jutt käib loomulikult nn Karjala partisanidest, st NKVD diversioonirühmadest, kes terroriseerisid Karjala ja Soome rahulikku elanikkonda. Ühesõnaga – vene ajaloolastel oleks siin ees suur tööpõld. Kahjuks on see seni piirdunud ainult H. Seppälä teose tõlkimisega vene keelde ning selle aktiivse kasutamisega ebaobjektiivsete tsitaatide kogumikuna.
Palju suurem on ühe teise teose kuulsus. Soome ajaloolane, Soome Akadeemia teaduslik kaastöötaja Mauno Jokipii avaldas 1987. aastal Jätkusõja eelloole pühendatud mahuka, 700-leheküljelise teose.[26] Ajaloolane seadis oma eesmärgiks välja selgitada „Soome-poolse panuse sõja vallapäästmisel“, millest tema arvates „soome rahvale ei siis ega hiljem ei räägitud“. Professor Jokipii korjas suure püüdlikkusega ja üksikasjalikult kokku kõik faktid ja faktikesed, mis puudutasid Soome ja Saksamaa sõjalist koostööd 1940.–1941. aastal. Järeldus, milleni monograafia autor jõudis, seisnes selles, et „pärast „Barbarossa“ algust kujunenud pingelises situatsioonis ei pidanud Nõukogude Liidul lõppude lõpuks närvid vastu ja ta andis esimesena löögi“. Lühidalt öeldes „ei jätnud Soome jälle Nõukogude Liidule teist võimalust“ ...
Võib vaielda selle üle, kas Jokipii järeldused vastavad tema enda kogutud faktidele. Nii on juba välja öeldud arvamus, et „monograafia autori vaated Nõukogude–Soome 1941.–1944. aasta sõja puhkemise põhjustest lükatakse täielikult ümber tema enda üksikasjalikult ja kohusetundlikult kokku kogutud dokumentaal-ajalooliste materjalide poolt“.[42] Tasub märkida ka selget vasturääkivust ajaloolase positsioonis. Mõistes Soome juhtkonna tegevuse selgelt hukka, konstateerib ta samal ajal, et „Saksamaaga ühineti mitte ilma kõhklusteta – sellele lihtsalt polnud alternatiivi“. Aga kui „alternatiivi ei olnud“, mis siis on diskussiooni ja veelgi enam poliitilise kriitika ajendiks? Ning lõpetuseks väitis seesama M. Jokipii 1993. aastal Soome ajalehe Keskisuomalainen veergudel Nõukogude ajaloolase N. I. Barõšnikoviga polemiseerides, et „kui poleks olnud 1939.–1940. aasta Talvesõda, siis oleks tõenäoliselt 1941. aastal sakslaste pealetungi ajal Leningradi tagalas asunud neutraalne Soome ja rahulik riigipiir Sestra jõel“.[43]
Tasub pöörata tähelepanu ka raamatu väljaandmise aastale (1987) ning sellega seotult asjaolule, et professor Jokipiil polnud sel ajal mingit ligipääsu Nõukogude sõjalis-poliitilise juhtkonna plaane ja tegevust puudutavale informatsioonile, mis avalikustati alles 1990. aastate keskel. Tundub, et just vene teadlased peaksid täiendama 1941. aasta viimaste rahukuude sündmuste üldpilti nende andmetega, mida „nõukogude rahvale ei siis ega hiljem räägitud“. Veelgi enam – just sellise üleskutsega koostööle professor Jokipii oma raamatu ka lõpetas: „Tolle raske aja üle arutamine sellega muidugi ei lõpe ... Kolmas mastaapne etapp, mis baseerub Venemaa avanenud arhiividel, seisab veel ees ... Ainult äraostmatu mälu saab aidata neid rahvaid, kes ehitavad oma tulevikku mineviku vundamendile. See puudutab muidugi võrdsel määral kõiki möödunud konflikti osapooli.“[26]
„Äraostmatu mälu ...“ Jääb üle vaid imestada lääne ajaloolaste naiivsuse üle, kes ei mõista (või ei taha mõista?) lihtsat fakti: nende praegused vene „kolleegid“, kelle poole nad pöörduvad sõnadega „härra professor“, pole mingid „härrad“, vaid kõige ehtsamad „seltsimehed“, partei „ideoloogilise rinde“ järeleproovitud võitlejad, kes said „professoriteks“ marksismi-leninismi ja NLKP ajaloo kateedrites.
Professor Jokipii üleskutset „võtsid nad kuulda“ järgmisel moel. Raamatu ilmumise aastal ei pööratud sellele Nõukogude Liidus mingit tähelepanu. Nõukogude ajalooteadusel polnud sel ajal vaja Soome välispoliitikat puudutavat „kompromaati“, sest ka ilma selleta „teadsid“ kõik, et olnus oli süüdi Soome. Situatsioon muutus kümme aastat hiljem, mil perestroikajärgsel Venemaal sai võimalikuks avalik diskussioon stalinliku välispoliitika osast Teise maailmasõja vallapäästmisel. 1999. aastal tuletati M. Jokipii monograafiat meelde, see tõlgiti ja anti välja vene keeles. Erapoolikus ilmnes juba kaane kujunduses, selles, kuidas tõlgiti teose pealkiri. „Jatkonsodat synty“ tähendab sõna-sõnalt „Jätkusõja sünd“. Kuid kuna Nõukogude ajalooteaduses võrdsustati termini „jätkusõda“ kasutamine ideoloogilise diversiooniga, tõlgiti raamatu pealkiri kui „Soome teel sõtta“. Kokkuvõttes rebiti M. Jokipii monumentaalne teos „tsitaatideks“, mille äärmiselt erapoolik kasutamine „kaunistab“ senini peaaegu igat 25. juunile 1941 pühendatud publikatsiooni.
Edasi läks asi veelgi hullemaks. 2003. aastal andis professor V. N. Barõšnikov (ülal mainitud N. I. Barõšnikovi poeg) välja raamatu pealkirjaga „Soome astumine Teise maailmasõtta. 1940–1941“.[44] Üldiselt suunitluselt kujutab teos endast 326 lehekülje pikkust „süüdistuskokkuvõtet Soome asjus“, kus pikki tsitaate Jokipii ja Seppälä raamatutest täiendavad endise stalinliku luure Soome residendi E. Sinitsini mälestused. Näiteks tuuakse ära Soome esinduses Moskvas pealtkuulatud jutuajamine, millest osavõtjad „väljendasid täiesti selget seisukohta, et juhul kui Saksamaa Nõukogude Liidule kallal tungib, ei astu Soome Nõukogude Liidu poolele“. Väga huvitav! Kas siis „lutikate“ paigaldajate ülemused lootsid kuulda midagi muud? Kas nad arvasid, et Nõukogude Liidu poolt paljaks röövitud ja vägistatud Soome tormab vägivallatsejat kaitsma? Kuid kõige üllatavam on see, et kolm aastat hiljem kirjutas seesama V. I. Barõšnikov, et „Soome juhtkonnal polnud teisi poliitilise arengu teid peale Saksamaaga sõjalis-poliitilisele koostööle asumise“.[35, lk 218]
Kujundlikult võib nüüdisaegses vene ajalooteaduses kujunenud situatsiooni väljendada järgmiselt. Kujutame endale ette telereportaaži poksimatšilt, kus tänapäevase arvutigraafika abil on eemaldatud üks poksijatest. Mida me siis ekraanil näeme? Turske kutt kargleb veidras poosis mööda poksiringi, teeb kurje lõustu ja vehib kinnastes kätega ... Just niimoodi kujutatakse Soome juhtkonna tegutsemist viimastel sõjaeelsetel kuudel: nad tormavad kogu aeg ringi, kord sõidavad Berliini, kord Salzburgi, kord Kieli, peavad Saksa kindralitega salajasi läbirääkimisi, alustavad varjatud mobilisatsiooni ... Aga mida teeb samal ajal tulevase konflikti TEINE POOL? Kas ta tegeleb ainult „rahuliku loova tööga“?
Selle uurimuse ülesanne on TUUA RINGI TAGASI TEINE POKSIJA! Seejuures ei pretendeeri autor vähimalgi määral kohtunikuks, veel vähem prokuröriks, kes peab otsustama, kas Soome juhtkonna tegutsemine oli reaalse hädaohuga vastavuses või ületasid nad hädavajaliku enesekaitse piiri. Enamgi veel – Soome poole tegevust käsitletakse selles raamatus minimaalselt. Mitte ainult sellepärast, et vene ajaloolase jaoks on loomulikum ja lihtsam tegeleda omaenda riigi ajaloodokumentide uurimisega, mis on koostatud vene keeles. Peamine põhjus on selles, et Nõukogude Liidu ja Soome puhul kuulus juhtroll igal juhul tohutu suurele 200-miljonilise elanikkonnaga riigile, samal ajal jäi Soome osaks ainult ühel või teisel viisil oma võimsa naabri tegutsemisele reageerida. Samas proportsioonis peaks ideaalis jagunema ka teiste vene ajaloolaste tegutsemine, vastasel juhul satume me situatsiooni, mille kohta juba 2000 aastat tagasi öeldi: „Silmakirjatseja! Miks sa otsid pindu oma venna silmas, aga palki oma silmas ei näe?“
Kõikidest Nõukogude Liidu – Soome 1940.–1941. aasta vastasseisu puudutavatest hulgalistest küsimustest vaadatakse selles raamatus lähemalt vaid väikest osa, nimelt Punaarmee strateegilist planeerimist, operatiivset hargnemist ja lahingutegevust sõja esimestel nädalatel (juuni–juuli 1941). Erilist tähelepanu osutatakse 25. juuni 1941 sündmustele, st Nõukogude lennuväe massilisele Soome objektide rünnakule, mis saigi sõjakuulutuse ajendiks. Autor on lisanud siia ka lühikese ülevaate Nõukogude–Soome suhetest aastatel 1918–1939 ning sama lühikese ülevaate Talvesõja ja 1944. aasta suvekampaania kohta. Kõik see võimaldab lülitada 1941. aasta suve sündmused üldisesse ajaloolisesse konteksti.
Sellel „sõjalisel vaatenurgal“ on kaks põhjust. Esimene on seotud autori kasutatud materjalide iseloomuga – need on suuremalt jaolt pärit sõjaarhiividest: Kaitseministeeriumi Keskarhiiv (TsAMO, Podolski linn) ja Venemaa Riiklik Sõjaarhiiv (RGVA, Moskva linn).
Teine põhjus vajab pikemat selgitust. Asi on selles, et 25. juunil 1941 alanud Nõukogude–Soome sõda toimus teise, palju suurema sõja raames, olles selle koostisosa. Punaarmee, mis pidas 1941. aasta juulis lahinguid Karjalas, oli seesama armee, sama relvastuse ja juhtkonnaga, samasuguse väljaõppega kui need armeed, mis hävisid 1941. aasta suvel teistel rinnetel: Loode-, Lääne- ja Edelarindel. Selle hävingu põhjuste üle käib tänini kirglik teaduslik ja ühiskondlik diskussioon. Teatavasti mainitakse sagedamini järgmisi põhjusi:
- vaenlase ootamatu kallaletung;
- läänepoolsete sõjaväeringkondade väeosade mobiliseerimatus;
- Saksa armee ja lennuväe relvastuse tehniline üleolek;
- ootamatu esmane löök Nõukogude lennuväljade pihta, mis võimaldas Luftwaffe’l juba esimestest päevadest peale haarata initsiatiivi ja üleoleku õhus;
- kaheaastane moodsa sõja pidamise kogemus, mis oli Wehrmacht’il ja Luftwaffe’l Nõukogude Liitu sissetungi momendil.
Ärme hakkame praegu nende teeside tõelevastavuse üle vaidlema. Paljud Venemaa ajaloolased (kaasa arvatud käesoleva raamatu autor) on üksikasjalikult ja argumenteerutult näidanud nende väidete ekslikkust ja valelikkust.[47, 48] Selle uurimuse jaoks on palju tähtsam hoopis teine asi. Kui me vaatame neid ülal toodud Punaarmee hävingu „põhjusi“, siis avastame üllatusega, et mitte ükski neist ei sobi Punaarmee lahingutegevuse käigu (st hävingu) kirjeldamiseks Soome rindel. Mitte ükski!
Lahingutegevust alustas Nõukogude pool, kusjuures just ootamatu löögiga Soome lennuväljade pihta. Maavägede lahingutegevuse aktiivne faas algas juuli esimesel poolel, st kümme päeva pärast avaliku mobilisatsiooni väljakuulutamist Nõukogude Liidus (salajasest mobilisatsioonist ja Leningradi SRK vägede hargnemisest, millest tuleb juttu edaspidi, rääkimata). Mingist Soome-poolsest tehnilisest üleolekust pole mõtet rääkidagi. Mis aga puudutab „moodsa sõja pidamise kogemusi“, siis neid oli mõlemal poolel sama palju ja saadi need samas kohas – 1939.–1940. aasta Talvesõjas.
Seega annab lahingutegevuse käigu uurimine Soome rindel meile unikaalse võimaluse vaadata 1941. aasta Punaarmeed talle soodsates tingimustes: varakult mobiliseeritud väed alustavad lahingutegevust nende enda valitud momendil, omaenda väejuhatuse plaanide järgi, vaenlase vastu, kes jääb temast tehnilise varustatuse poolest tunduvalt maha. Võib öelda, et Soome sõja reaalsete sündmuste uurimine on omamoodi „ajamasin“, mis võimaldab vastata sakramentaalsele küsimusele: mis oleks juhtunud, kui poleks olnud ootamatut sakslaste kallaletungi 22. juunil 1941. aastal?
Enne kui me lõpuks ometi lähme põhilise materjali juurde, määratleme mõned terminid.
Et vältida süüdistusi erapoolikuses, teeb autor ettepaneku kasutada edaspidi 1941. aasta juuni–novembri sündmuste kohta absoluutselt neutraalset määratlust „teine Nõukogude–Soome sõda“. Vastavalt sellele siis 1944. aasta lahingutegevuse kohta „kolmas Nõukogude–Soome sõda“. Seega on käesolev uurimustöö pühendunud teise Nõukogude–Soome sõja alguse ajaloole.
Teatuid raskusi põhjustavad ka muudatused sõjatandri toponüümikas. Teise Nõukogude–Soome sõja algusmomendil kuulus suurem osa Karjala maakitsusest Karjala-Soome NSV koosseisu. Kogu sellel territooriumil säilitati endised (Soome) geograafilised nimetused, seega näeme me Leningradi SRK juhtkonna dokumente lugedes tervet rida raskesti loetavaid Soome kohanimesid. Pärast kolmanda Nõukogude–Soome sõja lõppu anti kogu Karjala maakitsus Leningradi oblasti koosseisu ja selle toponüümika „russifitseeriti“ radikaalselt 1949. aastal. Käkisalmi muutus Priozjorskiks, Koivisto Primorskiks, Enso Svetogorskiks, Antrea Kamennogorskiks jne. Huvitaval kombel jäid Onega-Laadoga maakitsusel (mis kuulub administratiivselt praeguse Karjala ANSV koosseisu) asuvad Vuontelmäki, Pitkäranta, Naistenjärvi jt kohad oma endiste nimedega.
Sõnaühendi „Laadoga-äärne Karjala“ all mõeldakse Laadoga järvest loodes (Sortavala, Pitkäranta, Olonets (Soome Aunuse) ja Onega-Laadoga maakitsusel (Loimola, Suojärvi, Petrozavodsk) asuvat territooriumi. Onega järvest põhjas asuvat territooriumi (Medvežjegorsk, Repola, Kem, Kestenga) nimetatakse Valge mere Karjalaks. Soome lahe ja Laadoga järve vahel asuvat kolmnurka (Viiburi, Käkisalmi, Leningrad) nimetame nii, nagu see on kirjas Nõukogude väejuhatuse dokumentides – Karjala maakitsus.
Autor peab oma meeldivaks kohuseks avaldada südamlikku tänu abi eest töös oma sõpradele ja kolleegidele E. Balašovile, A. Zavalnõile, L. Lurjele, M. Meltjuhhovile, L. Naumovile, M. Povaljajevile, A. Stepanovile, S. Tirkeltaubile, A. Heninenile, M. Shaulile.
Raamatu kirjutamises oli suur roll C. F. Geusti kogutud materjalidel ja tema toodud teaduslikul diskussioonil, – autor avaldab talle oma sügavat tunnustust ja tänulikkust.
Raamatus on kasutatud järgmistelt internetilehekülgedelt saadud materjale: "Военная литература" (militera.lib.ru), "Мехкорпуса РККА" (mechcorps.rkka.ru), "Уголок неба" (airwar.ru), "Рабоче-Крестьянская Красная Армия" (rkka.ru), "Солдат" (soldat.ru), "Вторая Мировая война" (weltkrieg.ru), www.ilpilot.narod.ru, www.eismeerfront.com, www.battlefield.ru, www.depvladimir.narod.ru.