Tulejõud (?) oli hea, aga kuuli algkiirus liiga väike. Mis ei võmaldanud kaugemalt küllalt täpset ettesihtimist. Et edukalt rünnata, tuli rünnatavale enne tule avamist piisavalt ligidale pääseda. Mis tähendas oma kõige olulisema üleoleku, kiiruse kaotamist.
Põlema läksid nad ka, näiteks gaasi oskamatu lisamisega võis turbokompressor (midaaiganes see täpselt oli) lihtsalt ummistuda. Tagajärjeks, pikk ilus tuline jutt taevas. (Adolf Galland ütles, et parem oli gaasiheebel mingil ajal rahule jätta ja lihtsalt lennata. See küll ei puutu asjasse, aga ma kohe ei saa märkimatta jätta et Galland oli ainuke piloot, kelle Bf109-el oli installeeritud sigarisüütaja:).)
Ühe mootori seiskumine ei tähendanud tingimatta lennuki allakukkumist. Manual lubas lendu ja pööranguid nii töötava kui kui seisva mootori suunas. Kujutan küll ette et stabiilsus oli sel juhul hullem kui külgkorviga mootorrattal.
Ah jaa, kuna lennuk oli kallis ja tehnoloogialt uudne, (piloote muideks "kapoti" alla ei lubatud) peeti vajalikuks nende turvamine maandumisel ja lendutõusmisel tavaliste propellerhävitajatega. (täiskiiruse pidurdamine/saavutamine tegi nad kergeks saagiks lennuvälja kohal patrullivaile vaenlase lennukeile.) Arvata võib et turvamise asemel võinuks hävitajad oma aega mujal produktiivsemalt veeta... Kas tollal juba õhus ülekaalu, ja mis veelgi olulisem, häid experte kaotanud luftwaffe võis endale ikka lubada kalli ja siiski mitte eriti tõhusa reaktiivhävitaja kaitsmiseks "tõmmata" näit. kusagilt rinde olulisest lõigust paar hävitajat? Iga lennuk maksab.
(Kujutage ette olukorda, kui näiteks ühel väiksemal riigil oleks 352 hävitajat, ja selle riigi vastas seisaks...noh, näiteks... Erich Hartmann:).)