H Ojalo - 1939: Kui me valinuks sõja...

[tuna]

Muide, Selterist. Vaatasin siin materjalide hulgas ringi ja Georg Meri mälestustest selgub, et Selteril oli üks viga, mistõttu ta tegelikult üldse ei sobinud sellisteks läbirääkimisteks nagu tal Molotoviga pidada tuli. Nimelt tekkis Selteril pingelistel momentidel kõnekramp, s.t. ta ei suutnud sõnagi rääkida.

Meri kirjeldab juhtumit ilmselt siis ajast, kui Selter oli majandusminister. Pidas Berliinis läbirääkimisi Schachtiga. Selter ei suutnud jälle sõnagi öelda. Schacht suhtus asjasse mõistvalt ja hakkas pinge langetamiseks anekdoote rääkima.

[toomas tyrk]

Kui lugeda siin teemas eelpool toodud väiteid - Selteri kõnekramp oleks võinud Eesti päästa.

Oleks olnud lõuad krampis 5 päeva. Ja pärast näeb...

[tuna]

Nüüd räägime Selterist ja šokist ja üllatusest. Miks pidanuks ta arvama, et ilma ette hoiatamata hakatakse teda ähvardavas ja ultimatiivses vormis peedistama? Kogemus kui selline, varasemast ju puudus.

Ega Sa seda tõsiselt ei mõtle? Peaaegu kuu aega oli juba räägitud, et Berliin on Eesti andnud Moskva huvisfääri, nädal tagasi oli Punaarmee tunginud kallale Poolale, paar päeva tagasi oli N. Liidu laevad sisenenud demonstratiivselt Eesti territoriaalvetesse ja lennukid lennanud üle Eesti maismaa.

Isegi kui ta kategooriliselt poleks uskunud MRP salaprotokollist räägitavat juttu, ei olnud tal lihtsalt õigust seda infot ka prügikasti visata. Riigijuhtidele makstakse palka selle eest, et nad oleksid valmis ka kõige ootamatuteks juhtumiteks, seda aga vaevalt selliseks nimetada võib. Pigem oli see vägagi tõenäoline.

[tuna]

Kui lugeda siin teemas eelpool toodud väiteid - Selteri kõnekramp oleks võinud Eesti päästa.

Oleks olnud lõuad krampis 5 päeva. Ja pärast näeb...

See poleks diplomaatia ajaloos sugugi esimene kord. Sel on isegi spetsiaalne nimetus olemas - "diplomaatiline haigus".

[tuna]

Kuidas ja mis kellelegi üllatusena tulid - see on juba igaühe fantaasia vili. Kindlasti ei läinud aga Selter Moskvasse mingeid pakte sõlmima ega baaside üle läbi rääkima. Ehk oleks võinud rohkemaks valmis olla, aga süüdistada on nagu raske. Tegutses oma parima äratundmise ning Põhiseaduse kohaselt. Ühtegi seadust ei rikkunud.

Kaasaegsete ajaloolaste hinnangud ja arvamused on juba nende südametunnistusel.

Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis Jüri Ant ka ei kõlba. See, et Ilmjärv ei kõlba, on juba ammu selge. Esimese hooga ei meenugi, et kaasajal veel keegi oleks seda perioodi detailselt uurinud.

Aga see, et Selter tegutses parima äratundmise järgi on kurb tõsiasi. Tulemus oli kõigile näha.

[toomas tyrk]

See poleks diplomaatia ajaloos sugugi esimene kord. Sel on isegi spetsiaalne nimetus olemas - "diplomaatiline haigus".

Jah, aga selle haiguse tulemus oleks olnud sõda. Ilma Eesti poolsete ettevalmistusteta. Ja tulemus oleks ilmselt olnud üsna kurb.

Kui nüüd TAGANTJÄRELE (eriti viletsa lugemisoskusega inimestele suurtähed ) tark olla - ainus õige aeg osalist või täsimahus mobilisatsiooni läbi viia oleks olnud just alates 19. septembrist 1939.

Ühe sõjas osaleva poole poolt sooritatud neutraliteedi rikkumine ei tohi olla aluseks teisele poolele veel suuremate rikkumiste korraldamiseks. Tol hetkel EV valitsus arvas, et parem on selle teise poolega viisakalt läbi rääkida. Tol läks niigi hästi. Seda teist neutraliteeti rikkunud poolt enam sisuliselt ei eksisteerinud.

Kes aga nii tark on, et õigel ajal seda täismahus mopi aega välja kuulutada oskab - las tõstab käe ning läheb poliitikasse

[tuna]

Iseenesest oli seal kuupäevi, mil hakata aastakäike ka avalikult kokku kutsuma, hulgem. Ettevalmistusi võis hakata tegema juba augusti lõpul, kui esimesed teated MRP salaprotokollist hakkasid kuhjuma. 1. september kui sõja algus, siis 3. september, kui asi läks maailmasõjaks. Orzeli Tallinna jõudmine oleks suurepäraselt kõlvanud õigustuseks, ikkagi sõdiva poole sõjalaev tuli riigi pealinna, mine tea, mis veel võib tulla. 17. septemberil jälle mõni aastakäik juurde, sest naaberriik astus sõtta. Hea tahtmise juures oleks mõne kuupäeva veel leidnud. Lõpuks polekski mobilisatsiooni avalikul väljakuulutamisel eriti palju teha jäänud.

[toomas tyrk]

See kõik on jälle ainult TAGANTJÄRELE TARKUS!

Euroopas hakkas sõja järele haisema aastal 1935.

Eesti panustas kogu aeg väga suure osa (ca 20%) oma riigieelarvest riigikaitseks. Alates 1937. a. saadi aru, et see pole piisav. Alates 1938. a hakati panustama oluliselt rohkem (ja väljaspool riigieelarvet),

jne...

Iga täiendav liigutus kellegi sissekutsumiseks või mingite varjatud mopide korraldamiseks vajab lisaraha.

1939 oli praktiliselt iga vaba sent juba suunatud kaasaegse relvastuse ning muu tehnika ostmiseks.

Väljaõpe toimus tavalisel tasemel, aga üle tavalise minekuks oli ikka vaja väga head põhjendust.

Otsustajaid kammitsesid ilmselt väga mitmed faktorid, mida kõiki mina täna kindlasti ei oska hinnata.

Seepärast võiks need "hukkamõistjad" omi seisukohti vähemalt korralikult põhjendada.

See et Selter oli kokutaja, ei ole tõsine põhjendus.

Muideks, räägitakse, et Meri oli NKVD agent. Äkki hoopis valetas sellest kõnekrambist?

[tuna]

See kõik on jälle ainult TAGANTJÄRELE TARKUS!
/.../
Otsustajaid kammitsesid ilmselt väga mitmed faktorid, mida kõiki mina täna kindlasti ei oska hinnata.

Seepärast võiks need "hukkamõistjad" omi seisukohti vähemalt korralikult põhjendada.

Ütle nüüd lühidalt ja populaarselt välja, milline on "korralik põhjendus".

Ma seletasin pikalt ja laialt, kuidas välispoliitika põhimõtteliselt üldse toimib, siis seletasin pikalt ja laialt, mida tehti 1939 septembris, siis tõin välja sellal tehtud vead, siis otsisin välja, mida kaasaegsed sellest arvavad, siis otsisin välja, mida ajaloolased asjast arvavad. Kusjuures otsisin välja teise ajaloolase, kui selle, kes on siin põhimõtteliselt kõlbmatuks kuulutatud.

Ja mis selle peale vastatakse - ilmselt oli tollastel otsustajatel mingid salajased faktorid, mis neid niimoodi käituma sundisid. Millised need faktorid olid, ei tea, aga kindlasti olid nad olemas, sest tollane Eesti juhtkond juba põhimõtteliselt EI SAANUD TEHA MIDAGI VALESTI.

[toomas tyrk]

Ma seletasin pikalt ja laialt, kuidas välispoliitika põhimõtteliselt üldse toimib, siis seletasin pikalt ja laialt, mida tehti 1939 septembris, siis tõin välja sellal tehtud vead, siis otsisin välja, mida kaasaegsed sellest arvavad, siis otsisin välja, mida ajaloolased asjast arvavad. Kusjuures otsisin välja teise ajaloolase, kui selle, kes on siin põhimõtteliselt kõlbmatuks kuulutatud.

Ilmselt jälle mina loll - aga välispoliitika lühikursust ma siit teemast ei leidnud.

Mida tehti 1939.a septembris - ma arvan, et ma olen siin teemas vist sellest kõige rohkem kirjutanud. Sellest, mida tehti just Venemaa poolt.

Kes aga tegi ja millised vead? Milledest ma aru pole veel saanud?

Selter? Või Molotov? Sry, loll ja aru ma ei saa. Võib korrata.

Samuti võib mind informeerida sellest, milline ajaloolane siin kõlbmatuks on tunnistatud. Peab ilmselt kellegi sõnavõttude eest jälle vabandamas käima...

[tuna]

Mina võin mõelda mida iganes. Tollased tegelased aga lähtusid tollastest arusaamadest.
Kõige eelduste jätgi üritas Selter (nagu toomas mainis) selle kohtumisega selgitada Eesti positsioone ja seda, etvaatamata neutraliteedi poliitika apsule, oleme siiski "ohutud". Lisaks kaubanduslepingule. Kohtumine muutus aga ähvardavaks.iltimatiivseks nõudmiseks.
Loomulikult oleks pokkerinägu sel hetkel teretulnud, aga näe ei olnud...

Ega sellele, et Selter üritas selgitada neutraliteedipoliitika apsu, ei saa vastu vaielda. Kuid siin on üks aga.

Ka tollastest arusaamades oli täiesti ühemõtteliselt selge, et neutraliteet on neutraliteet ainult siis, kui seda ka tegelikult kaitstakse. Tollastes ajalehtedes kirjutati sellest kogu aeg. Riigijuhid rääkisid sellest.

Nüüd tekib huvitav vastuolu. Moskva süüdistas Eestit neutraliteedi rikkumises, Selter läks Moskvasse asja selgitama, samal ajal tuli Selterile ja kogu riigi juhtkonnale üllatuse ja šokina, et sedasama neutraliteeti võib olla vaja kaitsta ka Moskva eest.

[tuna]

Ma seletasin pikalt ja laialt, kuidas välispoliitika põhimõtteliselt üldse toimib, siis seletasin pikalt ja laialt, mida tehti 1939 septembris, siis tõin välja sellal tehtud vead, siis otsisin välja, mida kaasaegsed sellest arvavad, siis otsisin välja, mida ajaloolased asjast arvavad. Kusjuures otsisin välja teise ajaloolase, kui selle, kes on siin põhimõtteliselt kõlbmatuks kuulutatud.

Ilmselt jälle mina loll - aga välispoliitika lühikursust ma siit teemast ei leidnud.

Mida tehti 1939.a septembris - ma arvan, et ma olen siin teemas vist sellest kõige rohkem kirjutanud. Sellest, mida tehti just Venemaa poolt.

Kes aga tegi ja millised vead? Milledest ma aru pole veel saanud?

Selter? Või Molotov? Sry, loll ja aru ma ei saa. Võib korrata.

Samuti võib mind informeerida sellest, milline ajaloolane siin kõlbmatuks on tunnistatud. Peab ilmselt kellegi sõnavõttude eest jälle vabandamas käima...

Kui nüüd ultimaatumite juurde tagasi tulla, siis on nende puhul asi lihtne (vähemalt teoreetiliselt). Tugevam pool esitab oma nõudmised ja nõrgema poole asi on need täita või tugevam võtab ikkagi selle, mida ta nõudis. Teoreetiliselt lihtne sellepärast, et tegelikus elus üritab nõrgem pool ikkagi asja ajada läbirääkimistele.

Seega, mis on läbirääkimiste erinevus võrreldes ultimaatumiga? Ultimaatumi puhul on nõudmised sellised nagu nad on esitatud ja kõik. Läbirääkimistel on nõudmistel alati teatud lõtk. Läbirääkimisi alustatakse positsioonilt, mis on kõige kõrgemad nendest, mida vastaspool on tõenäoliselt nõus arutama. Samal ajal on läbirääkijal tagataskus hoopis madalam nõudmine, milleni ta võib laskuda. Nüüd, vastaspoolel on läbirääkistel lausa kohustus jõuda selle madalaima nõudmiseni, vastasel korral ta ei teeni oma poolt piisavalt hästi. Ja vastupidi, esimesel läbirääkijal on kohustus nii hästi kui võimalik varjata oma madalaimat nõudmist.

Kuidas seda tehakse? Võimalused on lõputud, püütakse vastaspoolt tasakaalust välja viia ja lihtsalt enda tahtele allutada; püütakse näidata mingeid virvatulukesi, et vastaspool keskenduks mingile ebaolulisele asjale ja olulise jätaks tähelepanuta; püütakse vastaspoolele ehitada mingi justkui pääsetee jne. jne.

Sisuliselt on aga ultimaatumi mõte välistada igasugused edasised läbirääkimised. Selles mõttes on Molotovi väljaütlemised Selterile ÄHVARDUSED, sest need vastupidi kutsusid edasistele läbirääkimistele.

Seega, ühelt poolt Molotov edastas küll Selterile ähvardused, kuid paljastas sellega, et misiganes põhjustel, kuid Moskva soovib anda asjale nö tsiviliseeritud ilme.

See, mis Selteril ees seisid, olid seega läbirääkimised, küll väga ebavõrdsed, kuid ikkagi läbirääkimised. Ainuvõimalik vastus Molotovi ähvardustele oleks olnud sama, mis vastas Paasikivi - et me oleme vajadusel valmis ennast kaitsma. Isegi kui Eesti oli selleks hetkeks juba otsustanud täita kõik Moskva nõudmised, siis oleks see vastus pidanud olema ikka selline, sest seda nõuab läbirääkimiste elementaarne taktika.

Selter vastupidi, sellist vastust ei andnud. Iseenesest tegi Selter kaks viga. Esiteks, luges Molotovi ähvarduse ultimaatumiks. Teiseks, sattus paanikasse. Sattudes ebavõrdsetesse läbirääkimistesse, on ainus võimalus venitada. Kiirustades on võimalik saavutada vaid ühte, sa annad järjest järele vastaspoole üha suurenevatele nõudmistele. Selter kasutas reisimiseks lennukit, erinevalt Paasikivist, kes sõitis rahulikult rongiga. Ka Eestis asja seletades, rõhutas ta, et asja tuleb ajada kiiresti.

Seega, loomulikult jõudis Molotovi öeldu Pätsi ja Laidoneri ja Eenpaluni ultimaatumina. Seda aga sellepärast, et Selter seda niimoodi esitas. Paasikivi seevastu loomulikult ei edastanud Molotovi seda lauset koju valitsusele, sest see oli Molotovi nö proovipall, mida adekvaatse vastuse saamisel enam välja ei käidud.

Riskides ennast veel kord korrata, üritame kujutleda ennast sellesse hetke, kui Molotov esitas Selterile oma "Palun Teid, ärge sundige meid tarvitama jõudu Eesti suhtes". Üritame ära unustada selle, mida te teame hiljem tegelikult juhtunu kohta.

Kõige esimene küsimus, mis peaks sellise ähvarduse saajal tekkima, on: kas kutse Moskvasse oli ainult tähelepanu kõrvale juhtimine (jätame praegu kõrvale selle, et Selter ise tahtis Moskvasse minna ja tegi selleks ettevalmistusi juba augusti alguses) ja tegelikult juba tankid sõidavad üle piiri? Sellisel juhul: kas midagi on veel võimalik teha?
Või vastupidi: tegemist on lihtsalt ähvardustega ja tegelikult on Moskva valmis oma miinimumnõudmiste üle pikalt kauplema? Sellisel juhul: mis on need miinimumnõudmised?
Kas Moskval on oma ajaline piir, milleni võib kaubelda? Kuidas Moskva hindab rahvusvahelist olukorda, millised võimalikud sündmused toetavad nende nõudmisi, ja vastupidi, milliste puhul nad tõmbuvad tagasi?
Millised võivad olla Moskva varjatud eesmärgid? Kas eesmärgiks on tõesti ainult baaside saamine käimasoleva sõja ajaks või on kaugem eesmärk kogu riigi vallutus?
Või võtame Kremli juhtide mõttemaailma. Kas läbirääkimistel läheb midagi nö tõlkes kaotsi (kuigi mõlemad pooled rääkisid vene keeles)? Nagu näeme Soome puhul nii juhtuski, ühest ja samast asjast said pooled erinevalt aru.
Jne. Jne. Tohutult palju nüansse, mis edasises läbirääkimisteprotsessi võib kasuks tulla. On ju tohutu vahe, kas kokku lepitakse peaaegu terve Lääne-Eesti ja Tallinna ümbrust katva baasidevõrguga (nagu lõpuks välja tuli) või näiteks ühe väga täpselt määratletud baasiga Saaremaal.
Ja kõige tähtsam, kogu selle informatsiooni hankimiseks ja läbi töötamiseks on vaja aega. Ei tohi mingil juhul alluda Moskva seatud ajagraafikule. Või veelgi hullem, määrata ise ajagraafikut, s.t. kiirustada ise. Mida ebamäärasem, seda parem.

Ega ma ei ütle, et see oleks kerge olnud. Ülesannet oleks raskendanud veel asjaolu, et Selteril ei olnud mingeid volitusi ja ta ka ei oleks tohtinud mitte mingil juhul hakata otse arutama venelaste nõudmisi. Kõike seda oleks tulnud teha kaudselt.

Raske või mitte, Selter ei üritanudki. Ta tegutses otse vastupidi, infot Moskva tegelike kavatsuste ja plaanide kohta ei üritanudki hankida ning asus arutama Moskva nõudmiste üksikasjade üle. Lisaks, üritas ise tegutseda kiiresti.

Siin tuli jutuks, et Rei oli kogu selle aja Selteri kõrval.

Järgmisel hommikul (3. 11.) käis Eesti saadik A. Rei, kellega olime eelneval õhtul nõukogu koosolekul kokku leppinud, mind tervitamas. Kõnelesime meie reisist, peamiselt aga Eesti ja Nõukogude Liidu vahel mõni aeg varemini sõlmitud lepingust. Ta kahjatses, et leping oli tehtud nii kiiresti ja Eestile väga alandaval viisil. Leping oli juba jõudnud osutuda Eestile kahjulikuks. Vahest ehk oleks võinud saavutada parema lepingu, kui Eestile oleks antud aega seda põhjalikumalt kaaluda. Eesti lootis siiski Stalini sõnale, et Eesti sisemistesse asjadese ei segata ning et sovjetiseerimine milgi juhul ei tule küsimusse. Isegi kaubaleping, mille Eesti samaaegselt oli sõlminud, ei võtnud vedu. Nõukogude Liidu poolt kaupadele määratud hinnad olid liiga kõrged ja Eesti toodete eest makstavad hinnad liiga madalad. Ta ei olnud nende lepingutega sugugi rahul ja kartis tuleviku suhtes kõige halvemat.

Allikas: Väinö Tanner. Olin välisministriks Talvesõja ajal. Göteborg, 1951. Lk. 110.
Ilmjärv on soomekeelsele väljaandele viidates tõlkinud, et leping oli sõlmitud "häbiväärsel" kombel (Hääletu alistumine. 2010, Lk. 574). Mul ei ole soomekeelset varianti käepärast, nii et ei oska öelda, kas tema tõlgib valesti või oli kohendatud eestikeelset tõlget.

Aga tühi sellega, tegemist on Tanneri mälestustega, niikuinii mäletas ta valesti. Samas jäi seal silma üks välisminister Erkko telegramm.

"Molotovi kõnet peetakse siin taktikaliseks manöövriks, sihiga hirmutada. Samasugust kasutatud Eesti vastu menuga. Oleme rahulikud. Meie kõikumatu hoiak tuleb venelastele selgeks teha. Nad on osalt ehmunud kõne tekitatud muljeist. - Erkko"

Allikas: Väinö Tanner. Olin välisministriks Talvesõja ajal. Göteborg, 1951. Lk. 1105-106.

Aga jälle tühi sellega. Soomlased said tol ajal asjadest niikuinii valesti aru. Vaatame, mida arvab sellest asjast ajalookirjutus.

Sellisteks läbirääkimisteks polnud välisminister Selter ilmselt ette valmistatud.

Allikas: Eesti ajalugu VI. 2005. Lk. 154.

Ma kardan, et enam autoriteetsemat allikat ei leia. Peatüki autor on Jüri Ant, kes on sellest ajast ka raamatu kirjutanud. Vaatame, mida ta mõtles selle lausega.

Vastastikuse abistamise pakti sõlmimisele eelnenud läbirääkimisi Moskvas 1939. a. sügisel iseloomustas täiel määral totalitaarse suurriigi mentaliteet suhtlemises nõrgemate ja väiksemate partneritega. Kõneluste sisuks polnud mitte suurriigi poolsete motiveeritud ettepanekute esitamine nende vastuvõetavuse kaalumiseks vaid rohkem omapoolsete nõudmiste esitamine kategoorilises vormis nende viivitamatuks täitmiseks. Moskva kõnelustega püüti partneritele tekitada šokiseisundit, et seda siis maksimaalselt kasutada. Suures osas see ka õnnestus. Eesti, Läti, Leedu kõnelused Moskvas kulgesid forsseeritult lühikese ajavahemiku vältel. N. Liidu juhtkonnale omased läbirääkimise viisid avaldusid eredamalt Eesti puhul, mis oli otsekui proovikiviks kontrollimaks omaenda taktika resultatiivsust ja partneri vastupidavust.
Eesti võeti esimesena käsile. Professor Rein Taagepera on seda põhjendanud asjaoluga, et maailmasõja puhkedes ei olnud siin "läbiviidud isegi osalist mobilisatsiooni, nii et riik oli Baltimaadest kõige kaitsetum ja võib olla ka seepärast, et Eesti asus kõige kaugemal Saksamaast, millise suhtes polnud Stalinil veel ikka päris kindlat tunnet".

Allikas: Jüri Ant. Eesti 1939-1941: rahvast, valitsemisest, saatusest. 1999. Lk. 46.

Ikka nii nagu Tanner mäletas Reid olevat kurtnud ja nii nagu Erkko telegrammis hindas. Moskva taktika ajada Eesti juhtkond paanikasse õnnestus.

Kuidas ja mis kellelegi üllatusena tulid - see on juba igaühe fantaasia vili. Kindlasti ei läinud aga Selter Moskvasse mingeid pakte sõlmima ega baaside üle läbi rääkima. Ehk oleks võinud rohkemaks valmis olla, aga süüdistada on nagu raske. Tegutses oma parima äratundmise ning Põhiseaduse kohaselt. Ühtegi seadust ei rikkunud.

Kaasaegsete ajaloolaste hinnangud ja arvamused on juba nende südametunnistusel.

Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis Jüri Ant ka ei kõlba. See, et Ilmjärv ei kõlba, on juba ammu selge. Esimese hooga ei meenugi, et kaasajal veel keegi oleks seda perioodi detailselt uurinud.

[toomas tyrk]

Nojah, aga selle kõige eelneva kohta oli juba ju kirjas, et

1. loe Molotovi 24. detsembri diktaati kuidas tahes, 26. septembril järgnesid sellele Vorošilovi käskkiri, mis ei anna kahtpidist tõlgendust. See oli ultimaatum. Tähtajaks vastamata jätmine oleks tähendanud sõda.

2. Mingeid läbirääkimisi ei järgnenudki. Selter sõitis Tallinna, et saada esitatud diktaadile ka Põhiseaduse järgi selleks volitatud isikute nõusolekud. Tagasitulles ta lihtsalt kirjutas esitatud diktaadile (volitatud isikuna) alla.

Senini ei ole Sa aga selgitanud, kuidas Selter oleks saanud sõnumit pehmendada ning seda mitte-ultimaatumine kohale toimetada.

Samuti ootan nimekirja solvatud ajaloolastest.

[tuna]

Nojah, aga selle kõige eelneva kohta oli juba ju kirjas, et

1. loe Molotovi 24. detsembri diktaati kuidas tahes, 26. septembril järgnesid sellele Vorošilovi käskkiri, mis ei anna kahtpidist tõlgendust. See oli ultimaatum. Tähtajaks vastamata jätmine oleks tähendanud sõda.

2. Mingeid läbirääkimisi ei järgnenudki. Selter sõitis Tallinna, et saada esitatud diktaadile ka Põhiseaduse järgi selleks volitatud isikute nõusolekud. Tagasitulles ta lihtsalt kirjutas esitatud diktaadile (volitatud isikuna) alla.

Senini ei ole Sa aga selgitanud, kuidas Selter oleks saanud sõnumit pehmendada ning seda mitte-ultimaatumine kohale toimetada.

Samuti ootan nimekirja solvatud ajaloolastest.

Nii-nii. On küll juba hilja, kuid mulle nagu ei meenu, et Vorošilovi käskkiri oleks olnud avalik. Pigem meenub mulle, et selle käskkirja Venemaa arhiivist leidmine ja Eestis avalikustamine oli nii keskmise suurusega sündmus taastatud Eesti Vabariigis. Kuidas see nüüd kõlaski tagantjärele tarkuse kohta...

Millal esitas Molotov Selterile mingi tähtaja?

Kus kohas ma rääkisin midagigi sõnumi pehmendamisest?

[toomas tyrk]

Millal esitas Molotov Selterile mingi tähtaja?

Üldistes ja avalikes dokumentides seda tähtaega ei leiagi. Just seepärast viitasingi sellele Vorošilovi käskkirjale, mis järgnes järgmisel päeval peale Selterile diktaadi esitamist.

Ilmselt mingid tähtajad vastuse saamise osas kokku lepiti. Mis olid seotud edasi-tagasi transpordi võimalustega.

Kui tähtajaks vastust poleks olnud - Punaarmee oleks läinud oma teed.

Selterile oli olukord aga piisavalt hästi selgeks tehtud, et käpelt Tallinnas ja tagasi ära käis.

Teda aga süüdistada, et ei osanud läbirääkimisi pidada - Hjalmar Mäe oleks parem mees olnud seal rääkima vä?