Eesti lennuvägi 1918 kuni 1940

[toomas tyrk]

Kui foorumi otsing on liiga keeruline, siis on alati abiks

Otsingusse eesti+fokker+g.1 ja esimene vastus terve rida teemasid, kus sellest Fokkeri tehingust juttu...

[grahv]

Hähh. Holland ja Hispaania. Aga Lasnamäe kasiinos oli ükskord nii

[skulmars]

Ma ei tea, kas need pildid siit läbi käinud aga:

Fotod Eesti Vabariigi lennuväest 1918 - 1940. Fotod kuulusid Eduard Gustav Reissaarele (26.04.1899 Pärnu - 6.05.1989 Florida), Eesti Vabariigi lennuväe kolonel - leitnandile. Fotode üleandja E. Reissaari tütar Haldi U. Svanberg abistas legendeerimisel ja iseloomustas isa elukäiku järgnevalt: "Teenis sõdurina tsaariväes, tuli Eestisse kui moodustati Eesti rahvusväeosad. Püssi mattis aeda maha, tõi välja ja seisis auvalves ja lasi püssi kui kuulutati välja Eesti Vabariik Endla teatri ees 23. veebruaril 1918. Organiseeris Pärnu koolipoiste üksuse, teenisid soomusrongidel Lätis ja Eestis. 1919 a. saadeti lennukooli, lõpetas selle ja teenis lennuväes kuni 1940 aastani kui Punaarmee võttis üle. Asus ümber Saksamaale, kuna abikaasa Elsa Karin Luts - Reissaar (17.06.1905 - 1.12.1991) oli baltisakslane.

muis.ee -> Detailne otsing

[manic]

See pole nüüd küll otseselt lennuväe teema, aga ehk oskavad sõjaeelse lennunduse asjatundjad-huvilised aidata.
Kas on täpselt teada või on ehk võimalik kuskilt leida ülevaatlikku infot Õhu- ja Gaasikaitse Liidu töökojas 1930ndatel ehitatud lennumasinate kohta - mitu lennukit (kas ka purilennukeid?) ehitati? Ja millega veel tegeleti?

Asi selles, et nagu äsja selgus, ehitati 1935. aastal insener Johansoni juhtimisel NMKÜ suure turismibussi Scania-Vabis (http://eag.vanatehnika.ee/ewkeretehased.html#nmky) kere just Õhu- ja Gaasikaitse Liidu töökojas. Ajalehesõnumis on küll nimetatud Tallinna Õhu- ja Gaasikaitse Ühingut, aga eeldatavasti on mõeldud ikkagi ÕGL-i töökoda.

[nublu]

Ega selle ÕGLi töökoja kohta eriti materjale säilinud ei ole. Mingeid täielikke tegevusaruandeid vähemasti mina kusagil kohanud ei ole. Mingid revisjoniaktid olid (seoses sellega, et nad kasutasid töötukassa rahasid), aga seal mäletamist mööda oli põhirõhk pandud töökodade tegevuse seaduslikule poolele, et kas värbasid tööle vastavalt ettenähtud reeglitele ning kulutasid raha nagu seadus (või oli see määrus) ette nägi.

Ehitati seal aga kokku kuus mootorlennukit, üks jäi veel pooleli ning lõpetati hiljem Teedeministeeriumi poolt Ülemiste lennuvälja töökojas. Vähemasti 1 purilennuk valmis seal (ajakirjanduse andmeil) ka.

Töökoda tegutses novembrist 1933 kuni suveni 1936, siis läks ÕGL likvideerimisele ning töökoda suleti. Tööjõu kohta on andmed 1935. a. juuni keskpaigast, siis oli seal tööl kokku 91 inimest. Hiljem töötajate arv ilmselt vähenes veidi.

[manic]

Suured tänud info eest! Kas ma sain õiged lennukid kokku:
Üks RWD-8: ES-RWD
Kaks Õ.G.L. 1: ES-PON (Kai) ja ES-LDM (Lendav Mulk)
Kolm Õ.G.L. 2: ES-ENN, ES-EPP ja ES-AIN
Pluss 1934 tööliste oma algatusel ja vabast ajast ehitatud purilennuk.

1935. aasta alguses mainitakse Postimehes veel ka mingit lätlaste tellimusel ehitatavat lennukit, kas see ongi too poolelijäänud lennuk?
Ja 19.09.1935 Postimehes jääb mulje, et veel üks purilennuk oleks nagu ehitamisel.

[Lupus]

Kas see "Lendav Mulk " mitte Viljandi lennukitehases ehitatud ei ole ?
Ärge siis tehase nimest laske ennast segadusse ajada.

[nublu]

Lätlased ostsid ühe ÕGL-1 (PON-1) tüübist lennuki ning litsentsi nende tootmiseks. Ma ei tea, kas sellel Eesti registritunnust oligi. Kui oli, siis mulle tundmata.

ES-AIN oli see lennuk, mis ÕGL'il pooleli jäi ning mille Teedeministeerium lõpuni ehitas. See jäi hiljem ka TM õhusõidu osakonna käsutusse.

Viljandis ehitas Ungern-Sternberg kõigepealt oma purukskukkunud Klemm L-25b ES-UST vrakist uue lennuki, mis võeti arvele kui ES-UBA (U. Brasche ostis selle tema käest ära, või ma ei tea mis tehing seal oli - see sai uuesti ehitatult Brasche omaks). Ning seejärel juba tehtud tööde ning jooniste põhjal uut sarnast Klemm tüübilist lennukit, mis hiljem sai omale (ajutise) registtrikoodi ES-AAC, kuid sellele ta alalist lennuluba ei saanudki. Kukkus puruks ning õnnetuses hukkus veel ka kaasa lennanud insener Lemm.

ES-LDM oli ikka Tallinna toodang.

[manic]

Veelkord aitäh abistamast!
Lühike ülevaade ÕGLi töökojast tuli siis välja selline:
http://eag.vanatehnika.ee/ewkeretehased.html#nmky

Kui on midagi parandada-täiendada, andke teada.

[skulmars]

Siin jäid miskid lendurite-lennukite-õhupildid silma

[Kapten Trumm]

Kuna otsimine midagi tarka päevavalgele ei toonud, küsiksin Eesti Spitfire-tehingu kohta. Targematel on kindlasti lihtne vastata. Huvitab "oleksoloogia" ehk milline oleks see Eesti-Spitfire olnud, kui nad oleks siia jõudnud. Ehk siis kirjeldus, mida Eesti täpselt tellis. Otsingutulemustes jäi silma eestlaste katse saada endale moodsam muutuvsammuga propeller (3 labaga), püsisammuga propeller oli 2 labaga.

Vihjeid?

[toomas tyrk]

Samast teemast paar lk eestpoolt:

Hävituslennukitega käidi tutvumas ning hinnapakkumisi küsiti paljudest riikidest. Lõpuks telliti 11. veebruaril 1939. a. Suurbritanniast 12 Spitfire hävituslennukit, milledest esimesed 2 oleksid pidanud üle antama hiljemalt 31. augustiks 1939. a. , järgmised kaks hiljemalt 29. veebruaril 1940. a. ja ülejäänud kaheksa hiljemalt 30. juunil 1940.

Kaks esimest lennukid valmisid juba 1939. a. juuli alguseks. Eesti lendurid ning tehnikud läksid ka lennukeid vastu võtma, kuid nende lõplik üleandmine jäi venima. Nimelt olid lennukid valmistatud sama spetsifikatsiooni järgi, mis brittide endi esimesed Mk I lennukid – kahelabalise puitpropelleriga. Kuid sel ajal tulid liinidelt juba lennukid kolmelabalise muutuvsammuga metallpropelleriga. Eestlased soovisid oma lennukeid samuti täiustada samale tasemele, kuid läbirääkimised sel teemal jäid venima ning puhkenud Maailmasõja tõttu lennukid algul arestiti, 13. septembril 1939 leping aga tühistati (kuna Eesti pool ei suutnud tagada lennukite transporti sihtmaale ilma vaenlase kätte langemise riskita).

Ehk siis Mk I oli küsimus. Kusjuures tagantjärele targana ise kirjavahetust lugenuna jääb rohkem tunne, et lennukite kätteandmisel ei saanud need 3-labalised propellerid sugugi takistuseks. Lihtsalt küsiti hinnapakkumised ja võimalused sellise upgrade'i tegemiseks ning vastuseks saadi vastav hind ning et lennukite kättetoimetamise ajad sellest ei muutu.

Kui täpsem spetsifikatsioon huvitab - usun, et sõber google aitab. Eestlaste Spitfire'id oli Supermarine tehase numbri järgi mudel 332. Esimesed kaks eestlastele eraldatud lennukit kandsid briti nr L1046 ja L1047. Eks teised samal ajal samalt liinilt tulnud lennukid olid suht sarnase spetsifikatsiooniga.

[EOD]

Kas need esimesed muutuvsammuga propellerid polnud mitte "kahekäigulised" ehk seatavad vaid väikesele (stardiks) ja suurele sammule. Constant Speed propellerid tulid hiljem kui lahing Suurbritannia pärast juba käis mudelil Spitfire II.

[Kapten Trumm]

Otsimine mind palju edasi ei viinud. Näiteks ei õnnestunud teada saada, kuidas need lennukid pidanuks värvitud olema - ka standardse RAF-i kamoga (hallikassinine- hallikasroheline, kõhualune helehall) või midagi muud? Põhiliselt tuli päevavalgele igasugu fantaasia mudeleid, kus pakuti nii natural metal finish'i kui ka RAF-i kamo, nii kahe kui kolmelabalist proppi jne.
Mõtlesin, et äkki on keegi näinud oma silmaga tellimise pabereid, seal peaks see kirjas olema.

Enimlevinud versioon, mida leida võib on RAF standardkamo, valge propinupp, tüüpiline Mk I 7.7 mm kuulipildujarelvastus.

Tundub muidugi, et nendel "meie lennukitel" erilist sõduriõnne polnud ja oma otsa leidsid nad üsna pea.

[Joss Metsast]

Päriks ka targematelt.

Eesti sai 24 aastal 2 SPAD VII c1 tüüpi lennukit, üks (nr 78) sadas küll järgmine aasta märtsis alla.
Algselt olid nad ilmselt prantsuse standarvärvides? Aga mis karva allesjäänu hiljem nr 79(peale kangavahetust ilmselt) värviti, ma mõtlen siis kui sinimustvalge juba saba ehtis. Kas alumiiniumikarva nagu paljud teised? Või hoopis roheliseks nagu soomlaste omad?