Ei olnud ma kusagil piiri taga. Sattusin saatuse tahtel esimest korda piiri taha 04.september 1990.a. kui käisin Utrehti turult autot toomas (vot see oli seiklus, koos Hollandi autotöökodade, politsei ja kanepi müüjatega). Teenisin armastatud kodumaad polkovnik Kallit´i, enda ja jumala tahtel, esimesed pool aastat sellises linnas nagu St. Peterburg ja ülejäänud aja sellises linnas nagu Tseljabinsk + kõik selle linna numbrilinnad.
Kõige parem kiitus, mis minule väeosa komandör rivistusel ütles oli selline
"Kogda hohol rodilsa, objavil jevrei svoi bankrot, no kogda rjadovoi Närakas prizõvalsja, togda ojavili hohlu bankrot". Võttes arvesse, et komandör oli ise ka hahol (nimi oli Mareiko).
Meenutan seda linna ja väeosa siira heldimusega. Mitte selle tõttu, et linna osasid võis kinnisilmi eristada lõhna järgi ja kogu majandus püsis selel ajal naturaalmajandusel, ning parimaks võtmeks ambaaride ja kaubateede avamisel oli "Vana Tallinn" oma headuses, vaid seetõttu, et inimesed olid sellel ajal kuidagi teistsugused (loe avatumad, puhtamad, siiramad) ja arvestavamad.
Aga tänu sõjaväele sai reisitud peaaegu kogu NL läbi ja üldse oli see ilmselt minu elu parim seiklus (afäär). Minu õnn peitus selles, et olin komandeeritud 1 roodu juurde. Teadmiseks, et sisevägede peapolgu esimene rood ( ja eriti selle esimene zvood) oli eriväljaõppega rood, keda hoiti pidevalt valmisolekus nr 1 (v usilenom polozenie).
Alati võib ju hullemaks minna....
). Vene rubladega oli üldse suur kamm, neid pmst. ei tohtinud omada, peale puhkusel käimist võis mingi kindla summa kaasa võtta (oli vist 60 rutsi). Selleks, et neid markadeks vahetada oli vaja tollideklaratsiooni, neid siis osteti piiril (natukenegi neid lähemalt uurides oli kohe selge, et võltsitud, kuid probleeme ei tekkinud), suurem probleem oli nendega rahavahetusse pääsemine (tegelikult vist ainult 30 rutsi vahetati korraga, mitte 60), sõdur ju lambist linna ei pääsenud, siis pidid autojuhtidega äri tegema, või mõne normaalsema prapori või leituga.
