Leo Kunnas: ohvitserist poliitikuks

[mangust]

Ehk siis ainuvõimalik on erakondadest kesikud...

...seal tal vana tuttav "õigusmõistja" ees http://www.epl.ee/artikkel/226479

[araterI]

Vingumine teemal, et näed oli lahe mees aga nüüd läheb poliitikasse kuulub valdkonda 'kord maa külmand, kord kärss kärnas'.

Kui keegi tahab, et kaitsepoliitikas midagi muutub, siis tuleb poliitikasse minna. Ja parem, kui läheb reaalse teadmise ja kogemusega eks-sõjard, mitte mingi siidinäpp, suuvooder või parketiadmiral. Eneseohverduse kontseptsioon kuulub ka paraku sõjamehe eetika hulka.

Poliitika pole sõjaväeteenistus. Ainus sarnasus on parteiline distsipliin. Mäng ise käib nii nagu me iga päev näeme: süüakse sõnu, tegeletakse populismiga jne jne. Nii käib see igal pool demokraatlikes riikides ja unistus mingist heleroosast 'demokraatiast, mis käib nii nagu minule meeldib' ei ole realistlik.

Kui poliitiku eesmärk eraisikuna on konkreetses valdkonnas läbimurre saavutada ja ta tahab seda eesmärki saavutada, mitte matsakat riigikogu palka vastu võtta, siis ta valib meetodi mis saavutab tulemusi, mitte meetodi, mis tundub mugavam või mingi ideelise kaalutluse järgi 'õigem'. Aade võib olla priske ja rõõsa ja teadmistepagas missugune aga kui tulemus on nurgas niutsimine ja võimaluse korral vahele haukumine siis selle asemel võiks kodus aiamaad harida.

Igasugune huumor kõrvale jättes - Kunnasel on ju kaks valikut IRL ja Reform. Kui Kunnasel on mõistus peas, mida ma arvan, et tal siiski on, siis on tema valik Reform. IRL-i kandepind on nõrk võrreldes Ref-i ja Keskiga. Sisuliselt on IRL praegu valitsuses umbes samasugune kotipoiss kui sotsid Tallinna linnavalitsuses (ok, natuke parem). Kui Kunnas läheb IRL-i siis ainus asi mis muutub on see, et siis on meil eraisik Kunnasse asemel IRL-i liige Kunnas, kes kirjutab samamoodi artiklikesi EPL ja sinnapaika asi jääbki. No võib-olla saab kaitseministriks. Aga see ei muuda midagi.

Hoolimata sellest, et nt kaitseliitlaste ja muidu isamaalisusega silma paistvate isikute hulgas tean ka mina IRL-i liikmeid rohkem kui reformlasi, siis poliitikas ei loe see, et kui isamaaline on Su erakond vaid see, mida Sa ära suudad teha. Aaviksoo võib võidelda aga kui Reformil on savi, siis jääbki see õnnetu tsiviilkontrolli ja 'võimekuse' keskne p@£$no kestma ka edaspidi. Mitte, et tehaks väga valesid asju vaid vajalikke asju ei tehta ning vajalikke asju tehakse liiga vähe või tehakse asju, mis on rohkem nato-euro linnukese pärast ja natuke konstrueerides võib väita, et iseseisva kaitsevõime jaoks kärab kah.

Ma näen ainult kahte probleemi
a) Ref ei taha Kunnast, s.t. kardab teda
b) Kunnas, nähes kuidas poliitika seestpoolt tegelikult käib ei jõua hoida seda joont, mida ta tsivilisti ja sõjamehena on pidanud ehk 'poliitikustub'

Paluks mitte laskuda arutellu teemal kui hea või halb on IRL-i, Refi-i või keski poliitika või sealsed inimesed. See ei puutu absoluutselt ajsasse. Küsimus on selles, et kuidas saavutada soovitud tulemus ehk reealselt toimiva kaitsepoliitika elluviimine.

[TTA]

Seda ma ei usu elusees et Kunnas kunagi kaitseministriks võib saada. Lihtsalt ei lasta.

[araterI]

Seda ma ei usu elusees et Kunnas kunagi kaitseministriks võib saada. Lihtsalt ei lasta.

Sellega tuleb nüüd natuke harjuda. Poliitikas on mängureeglid hoopis teistsugused ja need muutuvad kogu aeg kuna mäng seisnebki mängureeglite pidevas muutmises. Militaarias kõige sarnasem on ehk humint ja low-level propagandasõda.

Ministriks 'lastakse' Kunnas siis kui temast on vaja lahti saada. Kõlab vandenõuteooriana aga why not, et Aaviksoo 'lasti' (sisuliselt Reformi poolt) ette näha problemaatilise Vabadussamba projektiga tegelema selleks, et nullida IRL-i ainuke vähegi tõsine presidendikandidaat. Ma pakun, et Kunnas ise saab ka aru, et ei tohi sellesse ametisse minna. Vähemalt ilma tugeva tagalata partokraatias. Kaitseminister on praeguses patsifistlikus Eestis üks neist poliitiliselt mõttetutest ministrikohtadest nagu regionaalminister, põllumajandusminister või kultuuriminister, mida koalitsioonivähemusele näilise vahetuskaubana lohutuseks pakutakse.

Võib-olla on probleem hoopis selles, et meil on ainult üks 'kunnas' ehk endine kaader, kes on valdkonnas pädev ja piisavalt lipsuga ja mängu ilu valdav tegelane, et poliitikas hakkama saada. Kui militaarringkondades jääbki levima suhtumine, et poliitika on paha ja kõik kes sinna lähevad on reeturid ja munajoodikud, siis jätkub militaar.net-i legendaarsetes nutulõngades ainest veel sajanditeks. Vaja pole mitte ühte Don Quijote-t vaid vähemalt kolme musketäri, soovitavalt portsu, muuhulgas ka militaarpädevat erakonnaametnikku ja vähemalt mõnd tuhandet vahvat sõdalast erakonna ridades. Lame, aga nii see käib.

[krizz]

Krt! (nagu eestlastel tavaks öelda on) Põhimõtted ei ole kauplemise objekt ja kõik ei peaks siiski müüdav olema.

Siin eespool heidetakse Kunnasele ette, et ta kaupleb põhimõtetega. Nii ei ole kindlasti ilus teha, kuid kuidas siis peaks välja nägema korrektne poliitikasse minek? Tark on tutvuda kõigi parteide kaitsepoliitikaga, kasvõi selleks, et hiljem poliitikuna oleks selge pilt, mida kellegilt oodata. Poliitika on siiski kompromisside kunst ja rusikaga lauale lüües ning oma nägemuse aktsepteerimist nõudes seda ei saavutata. Selleks puudub Kunnasel seljatagune.

Tahaks loota, et Kunnas siiski pigem ei ole "silmaklappidega koormahobune", kes oma koormat - kaitsepoliitika reformi - seadusesse tassides kõik muud väärtused jalgealla tallab. Näiteks on ju teada, et Keskerakonnal meeldib liitujatele maad-ja-ilmad kokku lubada. Kui nad ka aktsepteerivad Kunnase ettepanekuid ja lubavad talle sooje kohti, siis selline võit oleks "Pyrrose" võit. Partei kelle toetajatest on vaid 14% eestlasi, ei saa kunagi eestlaste mandaati ja mingist kaitsetahte suurenemisest võib siis vaid unistada.

Kõige parem, kui Kunnas oleks sõltumatu (mida ta ka ei välista). Irl poleks ju ka paha variant, veel parem kui ta saaks Reformi oma nõusse. Unistada ju võib...Aga sellised tunduvad meie poliitmaastiku ainsad arvestatavad valikud olevat. Nii head-või-halvad kui nad ka ei ole. Mingit uut arvestatavat, uut verd toovat Parteid pole kahjuks silmapiiril veel näha. Kõik elanikkonna sotsiaalsete kihtide aktiivsemad kihid on olemasolevatesse parteidesse kaasatud.
Ei oska arvatagi, millega valitsevat passiivset massi liigutada ja mõnda uude liikumisse meelitada. Praegu võiks ehk mingi Töötute Populistlik Erakond laineid lüüa...Kuid mis võik olla mõne tõsiseltvõetavama uue liikumise nišh? Ehk positiivne rahvuslus. Euroopas on sellised populaarsust võitmas. Meil peaks selleks enne kõvasti mitteeurooplasi sisse tassima, et sellest aru saada.
Praegu on Eesti ühiskond liialt kihistunud. Sotsiaaldemokraatia ja paduliberalism siin paraku ei aita. Midagi uut on vaja. Ka uut majandussüsteemi.

Ühesõnaga uut verd ja ideid on Eestile väga vaja. Kunnas ja Helme on silma jäänud. Paraku on mugavam liituda olemasolevate suurparteidega ja sulanduda sealsesse stagnaatilisse "halli massi", mis sind lihtsalt tasalülitab...

[Kapten Trumm]

Ah, jätke see Kunnas rahule. Ega mingeid Päevalehe arvamusartikleid kirjatades ei muutu suurt midagi. Sisuliste otsuste juurest on ta ära tõrjutud (naised saunas rääkisid, et Kunnase äraminek olevat olnud nn Aaviksoo-Laaneotsa pakti osa).

Kaitseministrina ta välja ei vea ja mingile otsustavale riigikaitset puudutavale kohale teda ei lasta. RE ei lase lihtsalt. Kui vaadata seda viimast telesaadet, siis ta korrutas täpselt seda sama juttu, mis ta kirjutas juba aastaid tagasi - pole just eriline paindlikkuse ja vaimuvärskuse tunnus. Ka on tema ideede majanduslik läbikaalumine kohati väga kahtlane. Lihtne on rääkida 100% ajateenistusest, jättes ütlemata, kuidas seda tegelikus elus ellu viia. Ilmselt lihtsam oleks saavutada 50%-ne ja see oleks suur-suur samm edasi. Pärnu pataljoni ju 3000 sõdurit ei mahuta ja mujal ruumi pole.

Põhimõtteliselt on tal õigus, võtke riiulilt see artiklikogu (Takerdunud rünnak) ja lugege ise, põhimõtteliselt on kõik õige, mida ta kirjutab, kuid "all or nothing"-poliitika tähendab seda, et ellu lastakse viia "nothing". Ma ei taha öelda midagi Ligi-Raidma vms sõjandusdiletantide kasuks, kuid Kunnasel tuleks oma agendat edasi arendada, see on jäänud oma tasemelt paigale seisma (nt seesama majanduslik dimensioon) ja see võimaldab vastastel seda kergesti nullida.

[Frundsberg]

No aga las siis läheb - siiani oleme ju veel vaba maa ja igaüks meist võib liituda just sellise erakonnaga nagu keegi heaks arvab. Ja minu meelest väga hea, et see nii on. Kunnas mingi eriline häältemagnet kevadistel valimistel kindlasti ei ole mitte ühegi erakonna jaoks, küll aga võib ta erakonna toetust mingil määral tõsta, sest tegemist on siiski inimesega, keda üldiselt teatakse õige eesti mehena. Mingit erilist vahet polegi, kuhu ta läheks või kas üldse läheks - pragmaatikuna ma eriti sotsidele, rahvaliitlastele ja rohelistele ei panustaks. Mitte et nende ideed oleks vastumeelsed, vaid et kõigi eelduste kohaselt saavad esimesed napilt sisse (kui üldse) ja viimased 2 ei saa oma hääli üldse kokku. Seega Kunnasel on tegelikult vaid 3 valikut. Üksikkandidaadina ta neil valimistel läbi ei lööks (nagu minu tagasihoidlikul hinnangul ei lööks mitte keegi, v.a. ehk Rüütel).

[Larry]

Sellesse teemasse sobib hästi Kunnase värske artikkel: http://www.epl.ee/artikkel/583504
President võiks seda Kanniku asja nüüd kuidagi kommenteerida, sest "vihjed" antud artiklis on vägagi tõsised. Toomas Sildami väidetava KGB- seotuse teemal näiteks president ju võttis kommenteerida, võiks ka nüüd, oleks huvitav kuulda. Palju oleneb selle KV juhataja asjas RK valimiste häältejaotusest. Sotsid lahkusid Ref ja Irl valitsusest ja sõbrustavad Eesti mõjukaimas omavalitsuses Kesk-ga. Ei tea, kas ka lähenevate valimiste teemal midagi kokku on lepitud. Igatahes kui Kesk ja Sotsid saaks kahe peale RK-s häälteenamuse, siis võiks sealt vabalt uut valitsust oodata (ja teadagi, kes siis PM-ks saaks). Irl on praeguses valitsuses "väiksem vend" ja neil on raske Ref-le oma tahet peale suruda. Ilmselt on seepärast see PS muudatuse hääletus selliselt läinud, et ei taheta Ref-ga tülli minna ja on hääletatud "Kunnaselegi halvaks üllatuseks". Kui see teema nüüd vähegi tõusetuks, siis sunniks see ehk ka erakondi selles asjas seisukohta võtma. Tahaks näha, kes julgeb avalikult tunnistada, et nad on KJ Peastaabi Kamina poolt allaneelamise, EKV tõhusa juhtimise ja EKV võitlusvõime "Läti tasemele viimise" poolt.

[Kapten Trumm]

Mina kõrvutasin omavahel
1. EE-s avaldatud sõjaväeluure memod
2. Kaminast lahti lastud isikud peale luureskandaali

Ma ütleks, et seos on ilmne.

Kokkuvõtvalt (kui natuke analüüsida ja siin ilmunud kommente) - siis halb pole mitte peastaabi ja kamina mingil viisil ühendamine kui selline, vaid PS ja Kamina ühendamine viisil, mis toob kaasa selle, et sõjalisi otsuseid hakkavad tegema ebakompetentsed ametnikud mingite korporatiivsete sidemete alusel. Ja sõjaline kompetents on kaminas nõrk.

Nüüd lugege uuesti seda EE artiklit.

[A4]

Täielik pettumus minu poolt. Pidasin sellest mehest enamat. Arvasin siiski, et tundsin teda, kui kindlate seisukohtade ja kindla sõnaga meest, kuid ... Enese ja oma imago mahamüümisega tegelemine, oma seisukohtade parteipoliitiliseks kallutamine, jne. , noh, see küll ei peaks nagu mitte ühele kindlameelsele ja sõnapidajale mehele kohane olema.
Kuidagi mõru meki jätab selline jutt, et valib veel parteid kellega siis ... Just-kui polegi mehel veel oma kindlat seisukohta poliitilistes küsimustes ja ta veel kujundab seda vastavalt sellele, et kuidas endale kasulikum. Muidugi pole see mees mitte ainuke selline jutulind olnud, kes taoliselt laulnud on. Roosimägi ju kah.
Nagu oleksid poliitilised veendumused-põhimõtted midagi sellist, missugused muutuvad siis vastavalt kasulikkusele konkreetsele persoonile. Täna pakub see partei mulle seda, järelikult ka minu vaated elule ja põhimõtted painduvad vastavalt sellele parteile. Homme pakub teine partei hoopis kasulikuma tehingu (noh, võib-olla mõned miljonid, või maatüki privaatses rajoonis, või ...) ja vastavalt sellele muutuvad ka minu poliitilised veendumused, milliste eest ma siis tulihingeliselt võitlema asun. Jne., jne. Sita maitse tuleb suhu.

Krt! (nagu eestlastel tavaks öelda on) Põhimõtted ei ole kauplemise objekt ja kõik ei peaks siiski müüdav olema.

Minu arvates on väga tervitatav ja normaalne, et selline ühiskondlikel teemadel selget arvamust omav inimene nagu Kunnas poliitikasse pürgida otsustab. Eesti on demokraatlik riik ning oma nägemusi riigi arengu suhtes ongi kõige õigem ja parem teostada läbi valimiste, saades rahvalt selleks mandaadi (või siis mitte). Rääkida sellest, et poliitika on räpane ja ilge... Poliitika on täpselt nii räpane ja ilge, kui räpased on need inimesed, keda rahvas vabadel valimistel seda poliitikat teostama valib.

Mulle ei pruugi meeldida mitmed Kunnase vaated riigikaitse (senise) arengu suhtes, aga igal juhul tooks tema saamine parlamentaarsesse riigikaitsediskussiooni uue taseme ja kvaliteedi. See, et meil on seni Riigikogus olnud inimesed, kes justkui pole riigikaitse-teemadel kõige pädevamad (eriti „taktikalisel“ tasandil, aga ega Riigikogu tase polegi otsustada selle üle, milline peaks olema sõduri automaat või jalaväekompanii tabelvarustus), on suuresti objektiivsetel põhjustel. Riigikogu riigikaitseline pädevus on täpselt nii suur, kui on sinna rahva poolt valitud inimeste pädevus. Kui vaadata keskmise riigikogulase profiili, siis on seal eelkõige inimesed, kellel on kõrgharidus ning vanust 30 ja 50 eluaasta vahel. Tänased 30-aastased on suuresti inimesed, kes 1990. aastatel omandasid kõrgharidust ja pääsesid seetõttu automaatselt ajateenistusest Eesti kaitseväes. Tänaste 40-50-aastaste riigikaitseline kogemus piirdub aga heal juhul ajateenistusega Nõukogude Armees või siis kõrgkooli sõjalise kateedriga. Olgem ausad, need kogemused ei anna just kõige paremat baasi selleks, et saada aru, mida kaitsevägi endast tänapäeval kujutab. Alates 2000. aastatest ajateenistuse läbinud tudengid (st tänased kõrgharitud) on suuresti praegu veel liiga noored, et Riigikokku kandideerida või valituks osutuda. Seega prognoosin mina, et läheb veel üks kümmekond aastat, kui aina suurem osa Riigikogu meesliikmetest on sellised, kes oleksid läbinud ajateenistuse Eesti kaitseväes ja annaksid parlamendile seeläbi sellise riigikaitse-tausta nagu see on Soome või Iisraeli parlamendiliikmetel.

Teine võimalus on riigikaitselist pädevust Riigikokku tuua läbi reserv- ja eruohvitseride. Tänaseks hakkab meil alles tekkima midagi tervikliku ohvitserikorpuse sarnast, et lähima 10 aasta jooksul algab suurem reservi arvatud ohvitseride vool erasektorisse ja osaliselt ka Riigikokku kandideerima. Jah, eelmistel valimistel kandideerisid Kõutsi kõrval ka Laigna ja Erik Reinhold (mõlemad edutult) ning nendel valimistel saame tõenäoliselt Kunnase kõrval kandideerimas näha ka Roosimäge.

Aga tulles tagasi Kunnase juurde, siis mind huvitab eelkõige see, millise partei ta siis enda jaoks välja valib. Oma intervjuus välistas ta justkui need erakonnad, kes Riigikogus hääletasid presidendi poolt algatatud põhiseaduse muutmise poolt, st Reformierakond, IRL ja sotsid. Kui vaadata Kunnase muudel, pehmematel teemadel kirjutatud artikleid, siis maailmavaateliselt tundub tegemist olema küll sotsiaaldemokraadiga, aga kuna sotsid ja nende parteist võrsunud president soovivad põhiseadust muuta, siis on see erakond ilmselt välistatud.

Järele jäävad rohelised, Keskerakond ja Rahvaliit. Rohelised jäävad ilmselgelt järgmise parlamendi ukse taha. Sama saatus tabab ilmselt ka Rahvaliitu, aga isegi kui ei taba, siis ilmselt on reiljanistide taak nii suur, et nendega ei luba asju ajada teiste erakondade suhteline sündsus.

Aga kui Kunnas kavatseb kandideerida üksikkandidaadina, siis näitaks see küll tema strateegilise planeerimisvõime olematut taset. Kuskil intervjuus mainis ta, et kõik poliitilised strateegiad tuleks ülesse sarnaselt sõjalise juhtimise põhimõtetele, st olukorrahinnangud, raskuspunkti valimine jne. Kui nii, siis elementaarne olukorrahinnang peaks Kunnasele väga kiiresti ütlema, et Eesti poliitilises süsteemis on võimalused üksikkandidaadina Riigikogu valimistel edukalt kandideerida nullilähedased ning isegi parlamenti pääsemise korral seal mingeid sündmusi mõjutada täiesti olematud.

[jackpuuk]

Sinu loogiliselt toodud väidete kohta on otsus ainult 1, Kunnas ei lähe poliitikasse! Ainuke, mis oleks jäänud, see on kohukese erakond, kuid militaarpoliitikuna oleks see enesetapp. Vähemalt seni kui ets jookseb Moskva vahet, eriti kui Venemaal suuremaid muutusi on võimuladvikus tulemas. See, et kohukesed on Venemaalt juhitavad, sellest peaks ka Kunnas aru saama, kui ta aga seda tõesti ei taipa, siis kirjutab ta ju oma otsusele alla, ning mitte midagi ei muutu.
Ehk siis, Kunnas ei lähe poliitikasse?

[hillart]

Sinu loogiliselt toodud väidete kohta on otsus ainult 1, Kunnas ei lähe poliitikasse!

Noh, seda sellest jutust nüüd küll järeldada ei saa. Pigem ikka selliselt, et oma põhimõtete kallutamist vastavalt karjääri ja partei huvidele peetakse täiesti normaalseks ning asjaga loomulikult kaasaskäivaks. Et nagu nii peakski olema. Et POLIITIKA seda ongi ja teisiti see olla ei saagi.
Seega - Kunnas läheb poliitikasse ja nagu ühele korralikule Eesti poliitikule kohane, võtab lähtepunktiks eesmärgi poliitikasse minna. Sellest omakorda tuleneb järgnev tegevus. Tuleb end võimalikult kallilt maha müüa ja võtta just see erakond, mis endale ja oma edasisele arenemisele (kui poliitik) kasulikum. See, mis ideid ja suundumusi mingi poliitiline rühmitus konkreetselt kannab, ei oma Eesti poliitikas tegelikult mingit tähtsus. Grupeeringud võitlevad võimu pärast ja valijad on vaid vahendid selles mängus. Tähtis on n-ö. pumba juurde saada, ehk siis - tuleb täita oma partei suuniseid ja sinu edenemine ning tasku täituvus on kindlustatud. Kui suudad oma kildkonna võimu (s.t. raha) juurde viia, siis küll partei juba ka sinu püüdlikkust vääriliselt hindab. See, missuguseid deklaratsioone sellel teel Olümposele välja pritsiti, pole oluline. See tegevus oli vaid vahendiks eesmärgui saavutamisel. (et saada hääli)
Kaunis tülgastav kirjeldus? Mis? Aga nii võib eelnevatest sõnavõttudest ju välja lugeda. See pidada ju nii normaalne olema ja teisiti polevatki võimalik. Ei Eestis, ei kusagil mujal. Ja kui taoline asjade käik ei meeldi, siis istugi oma põhimõtetega metsas edasi.
(Nagu ütles mu kunagine osakonnajuhataja aastat oma 20 aastat tagasi kui mul oma joone ajamisega päris tõsiseid sekeldusi õnnestus tekitada - " Tead, T, sinu põhimõtetega peaksid sa hoopis metsavahina inimeste elamistest võimalikult kaugel, metsas, elama.")
Noh, minule ülalpoolkirjeldatud asjade käik ei meeldi, aga see on ka sügavalt minu enda asi ja ega mu hääl siit foorumist ka kaugemale kosta.

[Kapten Trumm]

Eks idealiste ole kah vaja....aga meil oli ju 50 aastat riigikord, kus eri kildkondi polnud, oli vaid üks ja jagamatu EKP, tõsi - olid ka mõned rahulolematud nagu Madisson, aga nood olid vangimajas. Ja vahepeal oli kolm aastat ka natslik riigikord, kus süsteem oli enamvähem sama.

Või mis asja idee oli, et oleks selline riigikord, kus kildkondadel pole vaja raha juurde pääsu pärast kiskuda, siis oleks poliitikasse minek aus ja siiras? Selline riigikord on praegu nt Venemaal.

[Lemet]

Kunnas püüab üksikkandidaadina Riigikokku pääseda.

http://www.postimees.ee/?id=341763&com=1

«Need küsimused, mida ma kavatsen tõstatada - riigikaitse küsimus üks nendest, need on niivõrd erakonna ülesed, et ma ei pidanud vajalikuks või võimalikuks üheski erakonnas kandideerida,» selgitas ta.

[Kapten Trumm]

See tähendab, et 99,9% kindlusega ta Riigikokku ei pääse. Nõrk sooritus sedavõrd terava sulega mehe poolt.

Ta saab reaalselt mingi 2-3 tuhat häält....ja ongi kõik. Ja sedavõrd tuntud-karismaatiline ta ka pole, et üksi mingi 20 tuhat häält kokku ajaks.

Ehk nagu A4 märkis, strateegilise planeerimisvõime puudulikkus.