ASJALIKUD küsimused med. komisjonist ning ajateenistusest

[szultz]

Enda ajateenistusest lähtuvalt pakuksin korralikku nuga või multitooli selle asenduseks (kaitseväest antud nuga oli aastatepikkuse äärekivide vahelt rohuliblede lõikamisega lootusetult nüristunud) või korralikku pealampi (pealamp hoiab käed vabad ja kaitseväest saadud rootsi klotsi valgel midagi kottpimedas metsas otsida ei ole reaalne).

[B2 Spirit]

Inimesed, nuga ei kingita! See on pikaaegne seppade traditsioon, vanarahvatarkust võiks kuulata.

[Frundsberg]

Sepa ja sepa vahel ongi see vahe, kes milleks oma terasid taob. See on aga tõesti väga vana komme, et kingitud tera võib enne sõlmitud suhted läbi lõigata. Aga võib ka uusi luua. Igaühele oma! heale sõbrale võib ka tera kinkida, iseäranis veel siis kui teda enam pikemat aega ei nähta ja kingitus peab teada elus edasi aitama.

PS. Endal juba aastaid soome sepa taotud tera vööl ja pole siiani veel alt vedanud.

[gvardimatros]

hea käekell

[Mr.Andres]

Ei ole paremat raamatut sõjaväes lugemiseks kui surematu Švejk...

Tutvustage seda raamatut natuke palun.

[BackInAction]

http://et.wikipedia.org/wiki/Vahva_s%C3 ... %C3%A4evil
Mingi kokkuvõte siin on, ei tea kas see rahuldab.

[Mr.Andres]

Piisav.

[hillart]

Tutvustage seda raamatut natuke palun.

Ei tea seda raamatut??!

Tegelikult aga (kui selline tüüp kunagi olemas olnud oleks) oli see mees, kui sõjaväelase aspektist vaadata, üks paras tolvan ja tegevuse pedereerija, kellest oleks sellel üksusel kasulik olnud võimalikult kärmesti lahti saada. Kuidas? See on juba teine lugu. Jumala eest, kui muud varianti ei oleks olnud, siis kas või mullatoidule saatnud, enne kui ta suure s...ga hakkama oleks saanud ja selle läbi kümneid või sadu teisi sõdureid oma elunatukese jätnud oleks.

Ja ajateenija õpperaamat pole see kohe mitte. Seda enam, et tegelikkuses (kui ülemuskond tema sõduriks kujundamise ülesannet ikka tõeselt südamega võtab) ei peaks seda omaks lõbuks raamatu lugemise aega eriti AJATEENISTUSE jooksul olemagi.

P.S. Sai kord vanas kasarmus endiste ajateenijate salapragu leitud, kus selline kena märkmik välja tuli, kus üksikasjalikud tervisehädade simuleerimise õpetused sees olid. Vaat see oli alles kena lugemismaterjal. Oleks ikka nii mõnegi haneks tõmmanud (ja tõmbasid kah). Minuga see jant aga neil paraku korda ei läinud. Üritasid küll esialgu paar-kolm korda, kuid ... Nii meeldiv oli ikka laiapõhjalist meditsiinilist kõrgharidust omada. Näe! Kes võis arvata, et seda sellisel ametikohal vaja võiks minna. Olin toona kompaniiülem.

[Mr.Andres]

Mis on vaja seda "multitooli" sõjaväkke. Mingit nokitsemiseks, või on sellel mingi tähtis otstarve?

[kalleb]

nuga on alati abiks ,näiteks kui lähed patareiga arbuuse korjama on pärast hea sealsamas kohapeal neid lõikuda ja süüa

samuti saad konservi kiiremini lahti kui kivi peal hõõrudes

ka muud multitooli instrumendid võivad sulle kasuks tulla, võibolla pandakse sidemeheks kaablrulle vedama siis hea seda parandada

[allatah]

Multitool on minuarust selline asi, mille kasutamine tuleb endale sisse harjutada. Enne, kui ma selliseid asju hakkasin kaasas kandma ei tundnud ma neist puudust. Alguses oli kohati selline tunne, et mis ma tast ikka kaasas vean. Aga nüüd on nii, et mõnikord kui sellist asja pole, siis hakkad mõtlema, kui kergesti saaks sellega oma asjad tehtud.

Ise läksin aga 2 kuud tagasi ajateenistusse ning seniste kogemuste põhjal oskan öelda, et alguses lugemiseks aega pole. Käekellaga on nõnda, et kui inimesel juba on käekell, siis äkki talle uus niiväga ei meeldi. Samas üks lihtne ja vähemalt higi/pritsmekindel ning normaalse valgustusega käekell kulub ära kõigile. Ise sain oma tsuti paremale kellale kriimud klaasile ja korpusele, aga ma võtan seda asja nii, et nüüd ongi see kell natuke elu näinud
Alguses tundsin suurt puudust normaalsest lambist. Rootsi kast ei võtnud kuidagimoodi elu sisse ja lasin kodunt tuua KLi poolt väljastatud sama mudeli. Siiski otsustasin nüüd osta korraliku pealambi, millel on märksa parem punane ja valge valgus. Kui tal on hea valge valgus, läheb seda ka hilisemas elus vaja ning minusugustel kaitseliitlastel läheb hiljem kindlasti ka punast valgust vaja.
Teine asi, mis vast üldjuhul väga tähtis ei ole, aga halba ei tee, on mingi alternatiivne tulesüütamiskomplekt. Ka hea nuga kulub alati ära (meile anti maksimaalselt roostes teraga maksimaalselt katkised noad), aga tal võiks olla mingi kinnitus, millega ta varustuse külge panna.

Ehk sai keegi mõne mõtte...

[Lemet]

Lugupeetud Allatahiga 100% ühte meelt. Kuniks endal "kabuuri" rihma küljes ei rippunud, pidasin nende omanikke pisut keigarlikeks, aga nüüd, kus isegi seda rihmal kannan, imestan oma lollust ja seda, kuidas enne hakkama sai. Päevas ikka paar korda tarvis läinud. Muidugi peab asi olema tehtud kvaliteetmaterjalist elik korralikust tööriistaterasest, muidu pole asjal pointu.

[kalleb]

väga hea asi on ka peenike nahkrihm võtmete jaoks

harilikult kasutati makarovi vutlariga komplektis kaasasolevat aga lõigati vähe kitsamaks

see oli ainus asi mille ma sõjavämundrist koju kaasa võtsin

[Markko]

Ega jah, ei tea kuidas mujal sõjaväeosades, aga meil pidi kapivõtmel olema nöör vms võtmehoidja taga. Minul oli kapivõti igatahes püksirihma aasa külge seotud. Nii et mingi vinge paelake kulub ka marjaks ära

[kalleb]

mul oli neid võtmeid seal paela otsas ikka nii 6-7 tükki ,kaptjorkasid oli mitmeid ja kõike lukustada vaja

esimese patarei kaptjoshikul oli isegi 2 makarovi rihma mõlema püksitasku jaoks ja tegelane (vist oli usbekk) armastas tihti nendega mängida nii et keerutes võtmekimpu nahkpaela otsas ümber sõrme nii ja naapidi

ega eks pael tasku küljes ja võtmed taskus oli ka sümbol et sa oled ikka mingi tähtsam tegelane mitte suva soldat