Üldjoontes olid need 2 nädalat üsnagi sisutihedad. Langevarjude pakkimine, kuiv trenn õige asendi sisse võtmisel peale lennuvahendist lahkumist ja langevarju avamine. Tegevused ja käsklused juhuks kui peaksid teise varjuri suunas liikuma või tema kohale sattuma. Ettevalmistused maandumiseks, maandumine ja tegevused peale maandumist.
Pakkimine siis: minu mäletamist mööda omab D-5 30 troppi, D-6 32 (punaste pöördetroppide võrra rohkem). Ärge näkku lööge, 22 aastat ikkagi möödas sellest. Pakkimine käis vist kuues järgus (jällegi üsna ähmane mälestus, Telc vast kinnitab või lükkab ümber). Iga järku kontrollitakse. Vabandust, et laskun tehnilistesse detailidesse, kuid nendel on väga suur osa selles, mis edaspidi jutuks tuleb. Et te ära ei tüdineks, siis luban, et edaspidi tuleb ka verd, higi ja pisaraid
.
Pakitakse varju kahekesi (saab ka üksinda, kuid see on ikka tõsine keberniit
). Raudne reegel oli, et hüppad ainult varjuga mille ise oled pakkinud, tänapäeval on see natuke teistmoodi, ka hüppasid suures ja võitmatus ohvitserid sõdurite pakitud varjudega, muidugi kontrollisid nad ise pakkimist. Minu jaoks on müstiline see, et vzvoduka varju pakkisime ALATI mina ja üks leedukas (krt. sa neid fashiste tead
).
Enne avamisautomaadi vinnastamist ja selle lukku sulgemist kontrollitakse vedrusplindi korrasolekut (näpuga painutades ja lihtsalt visuaalselt). Üldiselt ei välista kontroll, et tõrkeid ette ei tuleks või inimliku lolluse faktor ei saaks oma osa etendada. Küll on dessantvari ikkagi praktiliselt lollikindel, seda eriti sportvarjudega võrreldes (muidugi sportvarje ekspluateeritakse ka hoopis karmimalt).
Ühesõnaga, pakkida saime neid varje piisavalt, nii piisavalt, et see tüütuks muutuks. Samuti kogu ülejäänud kuiva trenni, tegelikult on see täiesti eesmärgipärane, kui algajal peaks midagi ebastandartset juhuma, siis võib ta väga lihtsalt paanikasse sattuda, valede otsuste vältimiseks üritati õiged otsused automaatseks muuta.
Seletan natuke ka hüppamistehnikat.
Hüppad välja, loed: kukun üks, kukun kaks, kukun kolm ja rebid rõnga vasakult õlalt parema kanna juurde. Väljahüppamisel on parem käsi vasakul õlal asuva rõnga küljes, vasak aga varuvarju paremal küljel asuva rõnga küljes. Peale väljahüppamist pakid end tihedalt kokku, praktiliselt pea vastu põlvi ja jalad koos, nagu mõni kombitsatest peaks ripakile jääma, hakkad kohe keerlema.
Kui kõik läheb normaalselt, ning tunned ropsakut mille põhjustab peavarju avanemine, siis kontrollid üles vaadates kupli korrapärasust (on juhtumeid, kus mõni tropp jookseb üle kupli, teeb kupli ühe külje väiksemaks ja vari hakkab selle väiksema külje suunas liikuma, seda liikumist on suht raske kompenseerida ja nii võib sattuda metsa või näiteks paneelmaja vastu
).
Maandumine: pilk hoitakse horisondil, otse alla vaadates ei jaga sa kõrgusest muhvigi ning oma põlvedega väljalöödud hambad pole vist vahvaim perspektiiv
. Enne maandumist tuleb end keerata näoga alla tuult, ehk siis sinna kuhu kavatsed oma tagumised jalad maandudes toetada
. D-5 puhul on see tunduvalt suurem ettevõtmine kui D-6 puhul, nagu mainitud, siis on D-6 pööratav vastavate troppide abil, D-5 pole pööratav ja enne maandumist oled sunnitud end õiges suunas hoidma väänates rihmasid mille külge kinnituvad tropid. See pole kõige kergem tegevus (eriti algajale, kes üritab maandumiseks varakult ette valmistuda). Peale maandumist soovitatakse üle õla kukerpall teha (üliharv on täielik tuulevaikus, kus peale maandumist jalgadele jääd), kohe on vaja langevarju "kustutamisega" tegelema hakata, kui õnnestub küljele joosta, siis kustub see ise, kui aga ei õnnestu, siis tuleb alumisi, ehk siis maa poole jäävaid troppe enda alla sikutada, niikaua kuni kuppel vormist välja läheb ja kokku kukub. Olen ise mõni 400 meetrit varju taga lohisenud tugeva tuulega, enne väsivad käed ära kui kuplile piisavalt lähedale jõuad, et see ära kustuks ja iga katsega läheb kustutamine raskemaks.
Tänaseks on vist kõik, tehnilisi nüansse tuleb ainult meelde, eks järgmises postis proovin hüpetest endist kah kribada
.
, ka polnud see suure ja võitmatu puhul ette nähtud, just selle ohutuse pärast. Sulle pole vaja seletada, kuid mõlemas tropiotsas tegelev kodanik pmst välistab, et need omavahel keerdu saaks minna pakkimisel (inimfaktor siiski jääb).