Mammutarmee diviiside reformist ja laialisaatmisest
http://dic.academic.ru/dic.nsf/ruwiki/266194
Venemaa sõjaline võimekus ja armeereform(id)
Israel, Russia in Drone Deal; Laser Tech Next?
7.09.2010
7.09.2010
http://www.wired.com/dangerroom/2010/09 ... tech-next/In 2009, Moscow bought a dozen Israeli unmanned aerial vehicles — two Bird Eye 400 systems, eight I-View MK150 tactical UAVs and two Searcher Mk II tactical short range UAVs, according to the well-connected Defense Update. That was after Georgia relied on Israeli spy drones during the South Ossetia War.
Now, Russian officials say, Jerusalem and Moscow have agreed to a second, $100 million deal for another 36 drones. Delivery is slated for later in the year. A joint venture to cooperate on UAV production, worth an estimated $300 million, hasn’t been hammered out, yet. But both sides seem eager.
Vene sõjaväe arengud
Serdjukovi väljaõeldule veidi täpsustusi
http://www.defensenews.com/story.php?i= ... =EUR&s=TOP
Moscow - The Russian Defense Ministry has suspended admissions into its military academies for two years, citing an excess of officers in the shrinking Army.
Tamara Fraltsova, deputy head of the ministry's Main Personnel Directorate, said in televised remarks Aug. 30 that the existing system of military education is adequate for a 4 million-strong army, and that it trains four to five times more officers than currently needed.
The Russian Army counts 1.2 million people. President Dmitry Medvedev in March ordered that number to be slashed to 1 million by 2012. Men and women in the officer ranks comprise about 355,000 servicemen now, according to Defense Minister Anatoly Serdyukov. By 2012, only 150,000 officers should remain in the Army, he said.
Last year, Serdyukov announced that in the course of the Russian military reform the country's 60 military universities will be merged in 10 academies.
In June, the official Russian newspaper Rossiiskaya Gazeta reported that the annual admission of military students in 2009 dropped to 7,500 compared with 15,000-17,000 in the previous years, with the competition of an average five candidates per a space in 2009.
Of 10,000 officers who graduated this year from the Army and Navy academies, only half were offered Army jobs upon graduation, including 4,000 lieutenants who agreed to serve in sergeant positions, the newspaper said.
Fraltsova said the two-year suspension will not adversely affect the military education system or force professors to leave because in the first two years in the military academies, students study mostly general subjects.
Milleni kõik see reformimine küll viib?
http://www.defensenews.com/story.php?i= ... =EUR&s=TOP
Moscow - The Russian Defense Ministry has suspended admissions into its military academies for two years, citing an excess of officers in the shrinking Army.
Tamara Fraltsova, deputy head of the ministry's Main Personnel Directorate, said in televised remarks Aug. 30 that the existing system of military education is adequate for a 4 million-strong army, and that it trains four to five times more officers than currently needed.
The Russian Army counts 1.2 million people. President Dmitry Medvedev in March ordered that number to be slashed to 1 million by 2012. Men and women in the officer ranks comprise about 355,000 servicemen now, according to Defense Minister Anatoly Serdyukov. By 2012, only 150,000 officers should remain in the Army, he said.
Last year, Serdyukov announced that in the course of the Russian military reform the country's 60 military universities will be merged in 10 academies.
In June, the official Russian newspaper Rossiiskaya Gazeta reported that the annual admission of military students in 2009 dropped to 7,500 compared with 15,000-17,000 in the previous years, with the competition of an average five candidates per a space in 2009.
Of 10,000 officers who graduated this year from the Army and Navy academies, only half were offered Army jobs upon graduation, including 4,000 lieutenants who agreed to serve in sergeant positions, the newspaper said.
Fraltsova said the two-year suspension will not adversely affect the military education system or force professors to leave because in the first two years in the military academies, students study mostly general subjects.
Milleni kõik see reformimine küll viib?
Ainus, mida me ajaloost õpime, on see, et keegi ei õpi ajaloost midagi.
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Live for nothing or die for something.
Kui esimene kuul kõrvust mõõda lendab, tuleb vastu lasta.
EA, EU, EH
Veidi jälle siis perspektiividest, kirjutajaks ikka seesama Euroopa küsimustes kohalike autoriteetide teadmisel "veidi topski" isand Hramtšihin.
Suht unise peaga tõlgitud, klaviatuuril kah vaevane päev, tõlke-trükivigadesse palun andestavat suhtumist...
Moskva valik on kesine.
2010-09-10 / Александр Храмчихин
Sergei Kazennovi ja Vladimir Kumatševi artikkel "Pole vaja absolutiseerida "ohtu Idast"" on autorite poolt kirjutatud polemiseerimaks minu artiklitele Hiina ohu teemal. Nagu antud artikli autorid kirjutavad, "eksisteerivad peale võimaluste ka kavatsused ning samuti paljud muud limiteerivad ja pidurdavad faktorid, mis võimaldavad vaadata tulevikku mitte nii apokalüptiliselt". See on täiesti õige, kuid teisest küljest on militaarplaneerimises kombeks reageerida esimeses järjekorras võimalustele, kuna kavatsused võivad muutuda, seda ka võimaluste muutumise tõttu. Ja tulevikku tuleb mõnikord vaadata ka apokalüptiliselt. Kasvõi selleks, et Apokalüpsist vältida.
Arutades probleemi välisohust Venemaale, lükkame kohe kõrvale "rahvusvahelise terrorismi" ohu. Jah, see oht kahtlemta eksisteerib, aga teha sellest moodsate lääne kontseptsioonide kiiluvees peamine oht (või nagu ka pahatihti- ainuke), tähendab reaalsusega igasuguse seose kaotamist. Pealegi on selle ohu pareerimiseks vaja ülimalt spetsiifilisi jõude, vahendeid ja võtteid. Vastupidiselt praegusele ülemaailmsele mainstreamile võtan endale julguse kinnitada, et võitlus terrorismiga pole ikkagi relvajõudude ülesanne. Täpsemalt- relvajõud võivad olla selles võitluseks abiks teistele jõustruktuuridele, ei enam.
Oht Gruusia suunalt on hoomatavas tulevikus Venemaa jaoks päevakorrast maas, liiatigi ei ole see Gruusia äärmislt piiratud võimaluste tõttu väga tõsine. Jätame hetkel kõrvale ka latentsed võimalikud konfliktid Jaapani ning Türgiga. On kaks ilmset "suurt" ohtu- NATO ja Hiina. Kui riik on suuteline neid kahte ohtu tõrjuma, võib ülejäänuist mitte väga hoolida. NATO ja Hiina ohu võrdlemine on eriti kasulik just võimaluste võtmes.
NATOS EI KAVATSETA TANKE KAOTADA.
NATO maade relvajõudude hetkeolukorrast võib lugeda publikatsioonidest "НАТО: не так страшен чёрт." http://www.ng.ru/nvo/2008-10-15/100_nato.html?mthree=3 (17.10.08 ) ja "Бумажные тигры" НАТО и ОДКБ" http://nvo.ng.ru/forces/2009-03-06/1_tigers.html (06.03.09). Kordame ja täpsustame üht-teist.
NATO ohust Venemaale on viimastel aastatel kirjutatud ja räägitud miljoneid sõnu. Kui neid analüüsida, siis avastame huvitava asjaolu- täielikult puuduvad konkreetsed numbrid ja faktid. Võimalik, et just seetõttu ongi toimuval propagandistlikul kampaanial nii kõrged pöörded ja kõik see meenutab suurel määral hüsteeriat. Kuigi tundub, et mis võiks olla lihtsam- näiteks hästituntud stampväljendi "NATO ümbritseb Venemaad sõjaväebaasidega" asemel tuua lihtsalt nende baaside nimekiri ning nendes baasides paiknevate sõjaväeosade nimekiri. Aga seda millegipärast ei tehta.
Kui NATO planeerib Venemaa vastu agressiivset sõda, siis peab ta selleks suurendama rünnakupotentsiaali. Midagi muud pole siiani suudetud välja mõelda. Maapealse ründepotentsiaali aluse moodustavad traditsiooniliselt tankid. Neid "kaotatakse" perioodiliselt ära, kuid millegipärast ei kao nad kuhugi. Kui jutt käib klassikalisest lahingutegevusest "armee vrs armee" koos vaenlase territooriumi hõivamisega, siis pole see ilma tankideta kuidagi võimalik. Seda on näidanud mitte ainult 20 sajandi teise poole, vaid ka 21 sajandi esimese kümnendi sõjad. Näiteks ei kandnud maha tanke kunbki Iraagi sõdadest, milles osales USA. Vastupidi, "Abrams" Bagdadi südames asuval sillal 2003 aasta 9 aprillil sai Husseini režiimi krahhi sümboliks.
1990 aastate alguseks oli 16 NATO riigil Euroopas 24,3 tuhat tanki, sealhulgas USA-l 5,9 tuhat, Saksamaaaaal 7 tuhat. 2009 aasta alguseks oli 28 NATO riigil Euroopas 13 tuhat tanki, selhulgas USA-l 90, Saksamaal aga 1400 masinat. See tähendab, et bloki maavägede ründepotentsiaal vähenes vähemalt kaks korda, ehkki liikmesriikide arv samal ajal suurenes pea kaks korda. Kusjuures vähenes pidevalt, aastast aastasse. Vähenemisega ei kaasnenud mingit masinapargi täiendamist, see lihtsalt kahanes. Kahanemine jätkub edaspidigi. Nii näiteks jääb Prantsusmaale 2015 aastaks 240 tanki (2009 aasta 814 ja 1990 aasta 1358 vastu), Bulgaarial 160 (2009 565 ja 1990 2145 asemel).Veidi enam kui 200 tanki jääb ka lähemal ajal Suurbritanniale, alla 500 Saksamaale, sellele kunagisele "peamisele löögijõule Euroopas". Sealjuures on kõik NATO riigid tankide tootmise täielikult lõpetanud.
Võib muidugi vastu vaielda, et tänapäeval on lennukid tankidest tähtsamad. Peamine ründepotentsiaal on õhus. Aga ka siin on samasugune lugu. 1990 aastal oli 16 NATO riigil 5,6 tuhat lahingulennukit, 2009 aastal 28 riigil 3,8 tuhat. Vähenemine pole küll nii hoogne, kui tankidel, kuid siiski tuntav ja samuti pidev. Ja ka siin jätkub kahanemine . Suurbritannial jääb lähiaastatel alles alla 200 lahingulennuki, (1990 oli 1,2 tuhat), Saksamaale jääb alla 250(oli üle tuhande). Tegu pole mitte ainuüksi hetkel relvastuses olevate ennetähtaegselt mahakantud masinatega, vaid tuntavalt vähendatakse ka perspektiivsete hävitajate(Typhoon, F-35) ostuprogramme.
Lisaks kõigele eeldab agressiooniks ettevalmistumine potentsiaalse ohvri piiride naabruses väegrupeeringute õigeaegset hargnemist. Teisiti pole see siiani kellelgi õnnestunud. Seda kinnitasid taas sündmused Jugoslaavias 1990 aastal ja Pärsia lahes 1990-1991 ja 2003 aastal. USA ja tema liitlased ründasid Jugoslaaviat Itaaliast, Iraaki aga Kuveidist, Bahreinist ning Saudi-Araabiast.
Juba 11 aastat kuluvad NATO koosseisu Poola, Tšehhi ja Ungari, kuus aastat Balti riigid, Bulgaaria, Rumeenia ning Slovakkia. Kuid mingeid grupeeringuid või objekte (neidsamu NATO baase) pole nendes riikides siiani ilmunud. Hävitajate lüli Leedus ei saa isegi paranoiat põdeja sõjaväebaasiks lugeda.
Lõpuks pole agressioon võimalik ilma vägede vastava plaanipärase ettevalmistuse läbiviimiseta. Kuid mingeid õppusi kasvõi 10% maa- ja õhuvägede ettevalmistamiseks, mis oleksid hetkel vajalikud Venemaa vastase agressiooni läbiviimiseks, pole "külma sõja" lõpust alates toimunud. Meie piiride lähedal pole toimunud aliansi ühtegi, kasvõi sümboolset kollektiivset õppust. Kuidas on võimalik valmistada ette agressiooni rünnakupotentsiaali vähendamise abil, ilma vägegrupeeringute ründesuunale paigutamise ning ilma vastavaid õppusi läbi viimata, pole sõjateadusele veel teada.
On veel Euroopa riikide sõjaväelaste psühholoogia faktor, mida nad on demonstreerinud nii Afganistanis kui ka teistes konfliktitsoonides. See faktor ei võimalda nende riikide armeedel pidada tõeliselt suurte ohvrite arvuga sõda. Ja lõpuks peab pidama silmas ka poliitilist aspekti- kui jutt käib "suurest" sõjast, upub NATO militarism paljukuistesse kooskõlastustesse, milliste sisu saab peagi avalikuks ning milliste otsus osutub lõpptulemusena negatiivseks. Sest NATO pole ju üks riik, vaid 28. Ning ainult "agitpropi" veergudel võetakse seal kõik otsused vastu "Washingtoni diktaadi" all.
Samuti puudub Läänel vajadus selliseks agressiooniks. Neile pole vaja eluruumi, sest ülerahvastatuse probleemi pole, pigem vastupidi- probleemina eksisteerib depopulatsioon. Ka ressursside eest on lääs (vähemasti Euroopa) valmis maksma raha, mitte eludega. Pealegi püüab Venemaa ise müüa võimalikult suuremat osa oma ressurssidest.
Muideks, eksisteerib siiski üks aspekt ohust läänest, kus on tõepoolest reaalne võimalus- löök täppisrelvadega(esmajoones merel ja õhus baseeruvate tiibrakeettidega) vene strateegiliste tuumajõudude pihta, täiesti ratsionaalse eesmärgiga likvideerida ainuke reaalne oht USAle. Seda probleemi on üksikasjaliselt arutatud minu ja antud küsimuses minu opponendi Aleksei Arbatovi poolt artiklites «Диагноз: отечественная ПВО в развале» http://nvo.ng.ru/armament/2010-02-19/1_diagnoz.html (19.02.10), «Стратегический сюрреализм сомнительных концепций» http://nvo.ng.ru/concepts/2010-03-05/1_surrealism.html (05.03.10), «Слабость провоцирует сильнее, чем мощь» http://nvo.ng.ru/concepts/2010-03-19/1_weakness.html (19.03.10). Kõrgtehnoloogiliste relvade arsenali suurenemine ning samaaegne tuumajõudude ning PVO degradatsioon Venemaal võivad muuta relvitukstegeva mittetuumalöögi reaalsuseks. Ning peamiseks pidurdavaks faktoriks võib sellisel puhul olla just teadmine, et strateegilistest tuumaarelvadest ilma jäänud Venemaa muutuks automaatselt Hiina saagiks. Mille juurde me kohe ka siirdume.
KOGU MAAILM ON MURES HIINA PROBLEEMI PÄRAST.
Kaasaegsel Hiinal on rida spetsiifilisi omadusi, mida ülejäänud inimkond mõistab küllaltki ähmaselt. Lühidalt on need järgmised.
1. Ühe maailma suurima majanduse, mis demonstreerib maailmale kõrgeimat majanduskasvu ning valdab kõrgeid tehnoloogilisi võimalusi eksisteerimine kõrvuti sotsiaal-majanduslike probleemidega, mis on omased vähearenenud riikidele.
2. Tohutu rahvaarv, milline ületab loodusressursside võimalusi. Maksimaalselt talutav rahvaarv Hiinas oleks 700-800 miljonit. Nagu teada, ületab reaalne inimeste arv Hiinas juba täna 1,3 miljardi piiri, kusjuures kõigile piirangutele vaatamata kasv jätkub. Kusjuures 94 % elanikkonnast elab 46% territooriumist. Ülejäänud riigi territoorium on elamiseks kõlbmatu.
3. Maailma kõige suuremad erinevused linna ning maa vahel. Samuti erinevate regioonide vahel. Linna ja maa vahel on erinevus sedavõrd suur, et kogu sotsiaal-majanduslik statistika antakse eraldi linnade ja eraldi maapiirkondade jaoks, nagu oleksid need erinevad riigid. Erinevused regioonide(arenenud ida ja kogu ülejäänud riigi vahel) on veelgi kontrastsemad. Faktiliselt on riigis mitu täiesti erinevat ühiskonda, traditsionaalsest agraarsest kuni postindustriaalseni.
4. Maailma kõige kõrgem elanikkonna vananemise tempo ning nooremate vanusgruppide suguline disproportsioon. Vanemate vanusgruppide arv kasvab kaks korda kiiremini kui elanikkond tervikuna. Sealjuures on vaid 1/6 elatanud inimeste sissetulekuks pension, maal puudub elatanud inimeste sotsiaalne tugi täielikult. Talupoegadele pensioni ei maksta, olgugi et nende sissetulekud on niigi kordi madalamad kui linnaelanikel. Nii ametlikult kui ka traditsioonide kohaselt on vanemate ülalpidamine pandud poegade õlule, kes on soo edasikandjateks ja pärijateks. Seetõttu on normi 102-107:100 asemel Hiinas suhe vastsundinud poiste ja tüdrukute puhul minimaalselt 117:100, üksikutes provintsides 130:100, maakohtades ulatub see aga lausa 152:100. Lähimatel aastatel jõuab abieluikka põlvkond, kus ligi 20 miljonit noort meest ei ole "tagatud" pruutidega.
5. Probleemi mastaapsus, mis on tingitud elanikkonna ja majanduse proportsioonidest, teevad Hiina probleemidest kogu maailma probleemid.
Nüüd nendest Hiina peamistest vasturääkivustest, mis tulenevad eelloetletud probleemidest:
1. Vastuolu vajaduse vahel säilitada majanduskasvu kõrged näitajad, toetades töömahukaid majandusharusid eesmärgiga tagada kasvava elanikkonna tööhõive ning vajaduse vahel vähendada kasvutempot ning minna ökoloogilise resursikasutuste kaalutlustel (ökoloogiline olukord Hiinas on tänasel päeval maailma halvim) ekstensiivselt tootmiselt intensiivsele tootmisele
2. Vastuolu elanikonna kasvavate vajaduste ning nõudmiste vahel suutmatusega neid rahuldada mitte ainuüksi HRV, vaid terve planeedi Maa ressursside abil.
3. Vastuolu vajaduse vahel ka edaspidi jälgida põhimõtet "üks pere-üks laps" riigi ülerahvastatuse vältimiseks vrs. vajadus nõrgendada demograafilisi piiranguid sotsiaalsetest kaalutustest lähtuvalt.
4. Vastuolu toetumisel elanikkonna arvukusele kui peamisele majandusressursile ning konkreetsele eelisele vrs. riigi ülerahvastatus kui riigi peamine probleem.
Kuna probleemide kompleks on kokkuvõttes selline, et ühe lahendamine süvendab teisi, on raske mõista, kuidas saaks Hiina tulla toime ilma välisekspansioonita, mis asjadele objektiivselt vaadates on Hiina jaoks ainsaks väljapääsuks. Resursse võib Hiina muidugi analoogselt läänele ka osta, tõsi küll, ressursse on Hiinale läänega võrreldes vaja tunduvalt suuremas koguses. Aga vaat puudujäävat eluruumi elanikkonnale juurde ei osta, seda aga vajab Hiina ressurssidest tunduvalt rohkem. Just ülerahvastatus on Hiina kõigi vasturääkivate ja äärmiselt keerukate probleemide põhjuseks.
Niisiis on küsimus ekspansiooni vormides, meetodites ja tempos. Pole vaja pajatada muinasjutte teemal, nagu poleks hiinlased "ekspansioonile kalduvad". Nüüdne HRV on umbes neli korda suurem "ajaloolisest Hiinast", see aga on veel pea kolmandiku väiksem kui oli Hiina oma maksimaalses suuruses kõigest poolteist aastasada tagasi. Hiina on alati riigi tõusuaegadel tegelenud välisekspansiooniga. Tuleb pöörata tähelepanu Hiina ametlikule ajalookirjutusele, mille põhjal Tšhingis-khaani mongoli impeerium ning selle järeltulijad oli tegelikult Hiina, järelikult võib ta pretendeerida praktiliselt kogu Euraasiale. Rõhutan- tegu pole mitte marginaalide mõtiskluste, vaid ametliku kontseptsiooniga, kusjuures mingeid alternatiivseid kontseptsioone ei eksisteeri. Pekingi ja Aiguni lepinguid Venemaa ja Hiina vahel, mis määrasid piiri piki Amuuri ja Ussuuri jõge, peetakse Hiinas jätkuvalt "ebaõiglasteks ning ebaseaduslikeks" . Ning vaevalt võib taoliselt serveeritavat vaadet "geograafiaga ajaloole" pidada vaid hiina mentaliteedi omapäraks. Hiinlased on liialt pragmaatilised, et lihtsalt niisama, ilma mingi eesmärgita, külvata end üle ajalooliste solvangutega.
Ekspansiooni suuna poolest on põhi ja lääs (Venemaa ja Kashastan) Hiina jaoks mõõtmatult kasulikum kui lõuna(Indo-Hiina), kus nagu Hiinas endaski on "inimesi palju ja maad vähe". Kuna, nagu kirjutavad Kazennov ja Kumatšev, "Taevaalune pole niivõrd ühtne tsivilisatsioon, et mitte karta identiteedi ning hiljem kogu riigi kaotust", pole hiinlastel vaja probleeme rohkrearvulise kohaliku elanikkonnaga, kel liiatigi on eeskujulikud partisani- ja džunglisõja kogemused. Märksa kasulikum on territooriumilt hiiglaslik ja peaaegu inimtühi Venemaa Aasia-osa koos tema mõõtmatute ressursside, millistest HRV puudust tunneb, samuti taoliste aaretega nagu näiteks mage Baikali vesi, mis näikse olevat Hiinale hetkel naftast tähtsam. Pole mõtet iseendale valetada, et hiinlastel on meie juures liiga külm. Vähemalt ei sega 50-kraadine pakane vähimalgi määral neid edukalt Jakuutiasse imbumast, ehkki Jakuutial pole HRV-ga isegi ühist piiri. Jakuutia kliima on igal juhul soodsam Tiibeti omast(parem pool aastat pakast kui pidev hapnikupuudus), Primorje, Amuuri ümbruse ja Lõuna-Siberi kliimast pole üldse mõtet rääkida. Seoses sellega- väike informatsioon mõtisklemiseks. HRV eksisteerib reegel, mis puudutab kõiki avalikusele kättesaadavaid kaarte. Kaartidele on kirjutatud:
Punkt 17. Vastavate geograafiliste punktide tähistamise reeglid: Järgmiste geograafiliste nimetuste märkimisel Venemaa territooriumil on kohustuslik sulgudes ära märkida hiinakeelsed nimetused, välja arvatud kaardid pin-yin transkriptsioonis ning väliskeeltes.
1. Vladivostok- sulgudes ära näidata "Hǎishēnwǎi"
2. Ussuriisk- sulgudes ära näidata "Huan Tšen Tsi"
3. Habarovsk- sulgudes ära näidata "Boli"
4. Blagoveštšensk- sulgudes ära näidata "Hailanpao"
5. Sahhalini saar- sulgudes ära näidata "Kyedao"
6. Nertšinsk- sulgudes ära näidata "Nibutšu"
7. Nikolajevsk- sulgudes ära näidata "Miàojiē"
8. Stanavoi mäestik- sulgudes ära näidata "Vaisinanlin"
Kas tõesti vaid selleks, et vaigistada oma ajaloolisi komplekse? Ja veel üks infoterake. Käesoleval aastal nõudis Hiina mööda Amuuri ja Ussuuri jöge kulgeva piiri ülevaatamist korraga 160 lõigul. Ning alustas ühepoolses korras nendel jõgedel hüdrotehnilisi töid eesmäriga jõesängi muutmiseks, kuigi oli kohustatud eelnevalt läbi viima konsultatsioonid Vene poolega. Pole võimalik üles lugeda eri järgi ametnike (kõige kõrgemateni välja) avaldusi, kes peale 2004 aastal Hiinale Amuuri saarte üleandmist pasundasid, et nüüd on Vene-Hiina piir määratud igaveseks. Nüüdseks siis teame, kaua kestab "igavik" Hiina variandis- viis aastat. Võib endale ette kujutada, milline kõrvulukustav vingumine tõuseks meie massiteabevahendites, kui jõel asuvat piiri muudaksid sama nahhaalselt Eesti, Gruusia või Poola. Aga siin on vaikus. Strateegiline partnerlus...
Pole kahtlust, et Hiina jaoks oleks eelistatav rahumeelne ekspansioon. Sõjalisele ekspansioonile oleks kolm põhilist vastuväidet.
1. Hiinlased sõdivad suhteliselt halvasti. Kuigi läbi aegade kõige geniaalsema sõjastrateegia teose kirjutas hiinlane Sun-Tzu, põhunes tema kogemus hiinlase omavahelistest sõdadest. Välisvaenlastega sõdides on Hiina, vaatamata oma arvulisele üleolekule, pea alati kaotanud. Mõningaks erandiks on küll Korea sõda 1950-1953. Peale Korea Rahvaarmee purustamist ameeriklaste poolt suutis Hiina Rahvavabastusarmee, esinedes eufemismi "Hiina vabatahtlikud" all tänu hiiglaslikule arvulisele ülekaalule ning nõukogude 64-nda lennuväekorpuse "vihmavarjule" puksida ameeriklased 38 paralleeli taha. Kuid kuna nõukogude lenduritel oli 38 paralleeli ületamine keelatud, ei suutnud hiinlased vaatamata oma hiiglaslikule ülekaalule enam kaugemale lõuna poole liikuda, ameeriklased andsid neile rea lööke, peale mida lõppes sõda praktiliselt viigiga. HRVA viimaseks reaalseks kogemuseks oli haruldaselt häbiväärne 1979 aasta Vietnami kampaania, mil Hiina regulaarväed ei suutnud võita neist arvuliselt kolm korda nõrgemat Vietnami grupeeringut, mis koosnes piirivalvuritest, maakaitseväelastest ning stroibatist. Kui aga Kambodžast hakkasid saabuma esimesed Vietnami regulaarvägede üksused, "koristas" HRVA ise "toa", kandes sealjuures tohutuid kaotusi ning demonstreerides täiesti hitlerlikku barbaarsust tsiviilelanike suhtes, keda veel mõni aasta tagasi Hiinas "vennalikuks" kutsuti. Ka kõik sõjalised konfliktid Venemaa ja Hiina vahel (1652-1689, 1900-1901, 1929, 1969) on demonstreerinud vene vägedega võrreldes hiina sõdalaste mitte just kõrget lahingutaset.
2. Nagu täiesti õiglaselt kirjutavad Kazennov ja Kumatšev- Hiinal on, mida kaotada. Tema "uue majanduse" objektid on arvuliselt, ning mis veel olulisem, territoriaalselt piiratud, asudes valdavalt idarajoonides. Tuumalöök nende pihta paiskaks Hiina aastakümneteks (kui mitte sadadeks) tagasi. Tõsi, tuleb märkida, et uue majanduse objektide arv suureneb pidevalt, viimasel ajal on alanud ka "difusioon" läänerajoonidesse (mis on Pekingi sihikindel poliitika). Ja järelikult muutub nende hävitamine järjest raskemaks. mõne aja pärast on meil tunduvalt vähem tuumalaenguid kui hävitamist vajavaid Hiina objekte.
Kuni viimase ajani paistis peamiselt talupoegadest komplekteeritud HRVA silma oma praktiliselt nulltundlikusega kaotuste suhtes, mis võimaldas rünnata vaenlast massiga. Viimastel aastatel on aga situatsioon muutunud, HRVA relvastusse on ilmunud märgatav kogus kaasaegset tehnikat. Seda on suutelised omandama vaid haritud linnanoorukid. Linnades toimib aga juba ammu "ühe pere, ühe lapse" poliitika. Seetõttu on Hiina sajanditepikkune vanemate austamise kultus asendunud "väikeste imperaatorite" kultusega, kus rohkearvulised sugulased kummaltki poolt nunnutavad aardeks kujunenud ainukest last. Kui Hiina linnadesse hakkavad katkematu vooluna põhjarindelt saabuma "väikeste imperaatorite" kirstud, on sotsiaalne plahvatus üsna tõenäoline. Tõsi, ka siin on teine külg- just nimelt haritud linnanoorsoo hulgas on natsionalistlikud meeleolud eriti tugevad, soovides "barbaritele"(s.t. kõigile mittehiinlastele) kätte maksta olnud "alanduste" eest. Ning peamisteks ajaloolisteks "alandajateks" loetakse Venemaad ja Jaapanit. Sestap lähevad paljud "väikesed imperaatorid" sõdima täiesti teadlikult.
Kõik need asjaolud ei muuda siiski meie jaoks sõjalise ohu olemasolu. Esmalt võib eeltoodud asjaolude tõttu kujuneda välja olukord, mil välisagressioon on kaose ja kodusõja, mis hävitaks kõik reformide viljad ja võimalik, et isegi riigi, perspektiivis kõikidest halbadest võimalustest parim. Teiseks, mis märksa olulisem, on see, et sõjaline võimsus pole mitte lihtsalt kasulik, vaid hädavajalik argument, tagamaks "rahumeelset" ekspansiooni, ilma milleta Hiina läbi ei saa.
NAD MUUTUVAD KÕIKJAL LIIDRITEKS.
HRVA ülesehitusest, tema ülimalt omapärasest strateegilisest kontseptsioonist (esmajärjekorras strateegilistest piiridest ning eluruumist) tema avalikult venevastastest õppustest on NVO üksikasjaliselt kirjutanud artiklites
«Оккупация России Китаем неизбежна» http://nvo.ng.ru/concepts/2008-02-22/2_ugroza.html (22.02.08 ), «Ближайший сосед – будущая военная сверхдержава» http://nvo.ng.ru/forces/2009-03-27/1_china.html (27.03.09), «Миллионы солдат плюс современное вооружение» http://nvo.ng.ru/forces/2009-10-09/1_china.html (09.10.09). Tahaks vaid veel märkida, et NATO-ga võrreldes kasvavad Hiinal võimalused lööktempos. Sealjuures on Hiina juba enamuses relvaliikides ning tehnikas ületanud mahajäämuse Venemaast. Eriti puudutab see maavägede tehnikat. Hiina viimase aja tankid ei jää millegi poolest maha meie uusimatest masinatest. Eriti väärib märkimist fakt, et et nii tankide tootmise kui ka nende arvu poolest vägedes on Hiina asunud maailmas juhtpositsioonile. Seetõttu on igati õigustatud kahtlused, et nad ei kavatse kasutada tanke mitte ameeriklaste dessandi tõrjumiseks (mida loomulikult kunagi ei toimu) ega ka mitte uiguuri ja tiibeti separatistide mahasurumiseks (liialt kahjumlik tegevus). Ega ei saadeta Hiina tanke "Type-99" ka mitte Kagu-Aasia džunglitesse(seal on nendega ebamugav majandada). Põhja pool on neile rohkem avarust. Märgime siinkohal ära veel selle pisiasja, et ainuüksi uusimaid tanke on HRVA-l rohkem, kui VF relvajõududel Kaliningradist Kamtšatkani üleüldse tanke on. Kahe Venemaa piiri äärse sõjaväeringkonna (Pekingi ja Shenjangi) maaväed on tugevamad meie kogu maaväest. Kusjuures uusim tehnika saabub just nimelt neisse kahte ringkonda. Huvitav, miks küll...
Ka lennuväe osas on Hiina ületanud kvalitatiivse mahajäämuse Venemaast(meie enda abiga) Pole mõtet end hellitada illusiooniga omaaegsest anekdoodist, mil nõukogude ajal olla Hiinas nende oma hävitaja katsetamise käigus hukkunud kolm pilooti ja viisteist kütjat. See lugu on juba ammu oma aktuaalsuse kaotanud. Sel aastal võeti HRVA õhujõududes käigust maha hävitaja J-6(MiG-19), mis vaid mõni aasta tagasi oli neil kõige massilisemaks lennukiks. Hiina lennuvägi koosneb nüüd J10, -11(Su-27)ja -12(Su-30)tüüpi masinatest. Neljanda põlvkonna hävitajate arvult on Hiina meile juba järele jõudnud, esialgu jääb ta veel maha ründelennuväe osas, kuid see on täiesti kompenseeritav suure hulga taktikaliste ning operatiiv-taktikaliste rakettide abil, milles Hiina ületab meid enam mitte kordi, vaid kümneid kordi.
Tervikuna valmistub HRVA kas suuremastaabilise vallutussõja pidamiseks või siis tagamaks Hiina ekspansiooni "rahumeelsete" meetoditega. Trakteerida Hiina sõjaväe ülesehitust kuidagi teisiti on üsna keeruline. Taiwani vastu on seda "pisut" paljuvõitu, pealegi pole viimase aja poliitiliste sündmuste valguses raske aimata, et see küsimus lahendatakse Pekingiga lähimas tulevikus rahuliku Hong-Kongi stsenaariumi järgi. Oma riigi kaitsmiseks on aga HRVA hüpersupersuur, selle vastu on vaevalt et võimalik vaielda.
PEKING ON VALMIS TUUMASÕJAKS.
Nüüd aga meie viimasest argumendist, tuumaheidutusest. Just sellele asetavad lootused ka Kazennov ja Kumatšev. Nagu ka paljud teised. Loomulikult, formaalsel tasemel on meil kõik lahti kirjutatud. Nii näiteks peaksime me ameeriklaste (mittetuuma) löögile meie strateegiliste tuumajõudude pihta vastama nendesamade tuumajõudude löögiga USA territooriumi pihta. Vastuseks HRVA sissetungile, mida me tavavahenditega tõrjuda ei suuda, peab järgnema tuumalöök vaenlasee vägede pihta, kui see aga ei aita, siis massiline löök vaenlase tagala (esmajoones arenenud mereäärsete provintside) pihta. Kas rakendub aga see stsenaarium ka praktikas? Tuleb pidada silmas, et nii USA kui ka Hiina omavad tuumarelva, kusjuures suures koguses. Kusjuures me heidutame nii ühtesid kui teisi nendesamade, pidevalt vähenevate tuumajõududega. Muideks, Hiina vastu on meie kontinentidevahelised ballistilised raketid allveelaevadel paiknevad ballistilised raketid liiga suure tegevuskaugusega, vastavaid keskmaa rakette aga meil pole. Hiinal aga moodustavad just need "teise suurtükiväe" põhimassi. Ning kasutades oma strateegilisi tuumajõudusid ühe riigi suhtes, jääme täiesti kaitsetuks teise riigi ees. Peale selle tuleb mõista ka meie tänase eliidi psühholoogilist eripära, tema, ütleme nii, kõrgendatud tähelepanu isiklike huvide vastu. Seetõttu pole paraku 100% kindlust, et meie juhtkond vajutab nupule, teades, et saab garanteeritult vastulöögi Moskva ja Piiteri pihta. Ja üleüldse on tegu ebanormaalse situatsiooniga, kui suurriik on ise end sättinud tuumakatastroofi servale lihtsalt seetõttu, et pole hoolitsenud võimekuse eest pidada sõda tavarelvastusega.
Muideks, viimastel aegadel ehitatakse Hiina suurtes linnades lööktempos maa-aluseid varjendeid, mis on arvestatud sadade tuhandete ja isegi miljonitele inimestele. Hiina valitsus annab neile ehitustöödele täiesti ulmelise seletuse- varjendid on ette nähtud inimeste kaitsmiseks ...maavärinate eest. Iga inimene, kes on veidigi tuttav geofüüsika või kasvõi tsiviilkaitsega, mõistab suurepäraselt, et maa-alune varjend maavärina vastu on täielik sonimine. Esiteks ei jõua inimesed nendeni joosta, maavärin algab ootamatult ning kestab maksimaalselt mõne minuti ning teiseks, kui inimesed ka asuvad maavärina ajal sellises varjendis, siis see saab neile peaaegu 100% garantiiga vennashauaks. Paistab, et selle absurdse seletusega annab Peking nii Moskvale kui ka Washingtonile mõista, et on täiesti valmis tuumasõjaks. Sest maa-alune varjend on, nagu teada, efektiivseimaks kaitseks tuumaplahvatuse eest.
Loota Hiina kallaletungi puhul Ameerika abile paistab olevat mõnevõrra ennatlik. Loomulikult pole Ühendriigid huvitatud Venemaa Aasia osa üleminekust Hiina kontrolli alla. Kuid vaevalt hakkavad Ühendriigid päästma Venemaad selle nüüdsel kujul. Märksa pragmaatilisem oleks Ameerikal päästa mõnd Kaug-Ida vabariiki. Juba seetõttu, et sellega on tunduvalt lihtsam suhelda. Ning saada sealt hiinlaste käest päästetud loodusressursse. Sealjuures annab Ameerika mingi osa sellest Kaug-Ida vabariigist ikkagi Hiinale, et temaga mitte liiga tülli minna. Nothing personal, just business. Üldiselt ei tasu sõprusele USA-ga eriti loota, isegi kui Medvedev ja Obama siiralt soovivad "uut hingamist". Kaks ambitsioonidega suurriiki lihtsalt ei saa võrdsetel alustel sõbrustada, kumbki neist tahab puht instinktiivselt olla hegemoon. Muideks, just selsamal põhjusel ei ole võimalik ka mitte mingisugune "strateegiline pertnerlus" Moskva ja Pekingi vahel(isegi kui Pekingil poleks ekspansiivseid kavatsusi)või "suure kaksiku" teke USA ja Hiina suhetes
"Kui aga Venemaa täna, tema praeguses olekus lõimub valimatusse võiduajamisse relvastuse pariteedi pärast, siis võib ta nagu varemgi lihtsalt murduda ning osutuda "Suures Geopoliitilises Mängus" kaotajaks. Sõltumata edusammudest või mahajäämusest kaitseteel."- kirjutavad Kazennov ja Kumatšev. Absoluutselt õige, pole midagi vaielda. Ja veel: "Siberi ja Kaug-Ida jätkuv taandareng ja depopulatsioon võimaldab Hiinal efektiivselt ja vaikselt käbi viia "roomavat" ekspansiooni ilma ühegi lasuta. Ning tekib isegi "saatuslik" küsimus- millised investeeringud on Venemaa idapiiride ohutuse kindlustamiseks tänasel päeval prioriteetsemad- kas kaitseotstarbelised või majandust elustavad?" Ka siin võib igale sõnale alla kirjutada. Meelitatuna võidurelvastumisse hukutame majanduse ning kaotame kõik. Nagu see juhtus 20 aastat tagasi. Ja konkreetselt Kaug-Ida libiseb meilt ilma igasuguse sõjata peost, kui me selle majandust ei taasta.
Kahjuks ei saa silmist lasta ka asjaolu, et VF sõjaline potentsiaal on langenud juba selle tasemeni, et riigi kaitse jääb tagamata. Täpsemalt, me peame toetuma vaid "tuumamalakale", see aga on iseenesest juba äärmiselt ohtlik. Pole lubatav, et viimane argument osutuks ka esimeseks ja ainsaks. Pealegi mandub meie tuumaarsenal pea sama kiiresti kui tavajõud. Täielikus vastavuses rahvusliku traditsiooniga sööstsime ühest äärmusest teise, täissöödetuid armee juurest, mis laostas riigi majanduse, kerjuslike relvajõudude juurde, mis ei suuda tagada minimaalset riigikaitset.
VALMISOLEK ON VÄGA SUHTELINE.
Meile on väga keeruline korrata Hiina kogemust, sest esmalt rajati seal majandus ning alles seejärel hakati arendama armeed.Meil tuleb seda mingil kombel üheaegselt teha. Raha on selleks vaja palju, kuid selles osas on rida tähelepanekuid. Esiteks on relvajõudude esitlemine "rahva raha õgiva parasiidina" põhimõtteliselt ja sügavalt vale. Relvajõud täidavad majanduslikult tähtsaimat funktsiooni- kaitsevad riiki välisagressiooni eest, majandusliku kahju eest, mis paljukordselt ületab kulutusi relvajõudude ülalpidamiseks. Teiseks, rääkida meie konkreetses olukorras kerjuslike relvajõudude "parasitismist", kui sealjuures on olemas gigantne kogus tõelisi parasiite- ametnikke, on lihtsalt küüniline. Meie majanduse, mis on üks madalamaid maailmas, efektiivsuse olematuse üks peapõhjus on korruptsioon. Sellest vabanemine annaks sellise efekti, et isegi triljon dollarit armee ülesehitamiseks poleks probleemiks. Peale selle oleks suurepäraseks majandusressursiks vabanemine igasordilistest epohhi loovatest ettevõtmistest nagu taliolümpia läbiviimine subtroopikas. Rääkimata juba hungveipingide režiimi valvavate grupeeringute toetamisest. Lõppude lõpuks võiksid meie suurepärased pilvedes hõljuvad oligarhid osta mitte ainult Faberge' mune. Las ilmutavad samasugust omakasupüüdmatust ning püüdu riigi kaitse tugevdamiseks. Isegi kui nad ei pea seda riiki enda omaks. Paljaks röövisid riigi ju ikkagi nemad.
Peale selle, lõplikult koolnud "Vene ja Valgevene liitriigi" asemel on hädavajalik maksimaalselt tihe liit Kasahstaniga, teise Hiina potentsiaalse ekspansiooni suunaga. Samuti tuleks ehitada telg Moskva-Delhi-Hanoi. Seda ei sega miski peale täiesti irratsionaalse välispoliitika Kremlis, kus siiani tõsimeeli usutakse Moskva-Delhi-Peking kolmnurga loomise ning Šhanghai Koostööorganisatsiooni baasil "AntiNATO" bloki loomise võimalikusse. Hea oleks lülitada sellesse telge ka Jaapan, kuid siin segab seda Jaapani äärmiselt ebakonstruktiivne(vägisi tahaks tarvitada sõna "juhm") positsioon Kuriili küsimuses. Aga ilma relvajõude taastamata ning ilma adekvaatse välispoliitikata jääb meile vaid valik Hiina sõjalise agressiooni ja sõjalise kaitse all toimuva "rahumeelse" ekspansiooni vahel.
http://nvo.ng.ru/concepts/2010-09-10/1_choice.html
.
Suht unise peaga tõlgitud, klaviatuuril kah vaevane päev, tõlke-trükivigadesse palun andestavat suhtumist...
Moskva valik on kesine.
2010-09-10 / Александр Храмчихин
Sergei Kazennovi ja Vladimir Kumatševi artikkel "Pole vaja absolutiseerida "ohtu Idast"" on autorite poolt kirjutatud polemiseerimaks minu artiklitele Hiina ohu teemal. Nagu antud artikli autorid kirjutavad, "eksisteerivad peale võimaluste ka kavatsused ning samuti paljud muud limiteerivad ja pidurdavad faktorid, mis võimaldavad vaadata tulevikku mitte nii apokalüptiliselt". See on täiesti õige, kuid teisest küljest on militaarplaneerimises kombeks reageerida esimeses järjekorras võimalustele, kuna kavatsused võivad muutuda, seda ka võimaluste muutumise tõttu. Ja tulevikku tuleb mõnikord vaadata ka apokalüptiliselt. Kasvõi selleks, et Apokalüpsist vältida.
Arutades probleemi välisohust Venemaale, lükkame kohe kõrvale "rahvusvahelise terrorismi" ohu. Jah, see oht kahtlemta eksisteerib, aga teha sellest moodsate lääne kontseptsioonide kiiluvees peamine oht (või nagu ka pahatihti- ainuke), tähendab reaalsusega igasuguse seose kaotamist. Pealegi on selle ohu pareerimiseks vaja ülimalt spetsiifilisi jõude, vahendeid ja võtteid. Vastupidiselt praegusele ülemaailmsele mainstreamile võtan endale julguse kinnitada, et võitlus terrorismiga pole ikkagi relvajõudude ülesanne. Täpsemalt- relvajõud võivad olla selles võitluseks abiks teistele jõustruktuuridele, ei enam.
Oht Gruusia suunalt on hoomatavas tulevikus Venemaa jaoks päevakorrast maas, liiatigi ei ole see Gruusia äärmislt piiratud võimaluste tõttu väga tõsine. Jätame hetkel kõrvale ka latentsed võimalikud konfliktid Jaapani ning Türgiga. On kaks ilmset "suurt" ohtu- NATO ja Hiina. Kui riik on suuteline neid kahte ohtu tõrjuma, võib ülejäänuist mitte väga hoolida. NATO ja Hiina ohu võrdlemine on eriti kasulik just võimaluste võtmes.
NATOS EI KAVATSETA TANKE KAOTADA.
NATO maade relvajõudude hetkeolukorrast võib lugeda publikatsioonidest "НАТО: не так страшен чёрт." http://www.ng.ru/nvo/2008-10-15/100_nato.html?mthree=3 (17.10.08 ) ja "Бумажные тигры" НАТО и ОДКБ" http://nvo.ng.ru/forces/2009-03-06/1_tigers.html (06.03.09). Kordame ja täpsustame üht-teist.
NATO ohust Venemaale on viimastel aastatel kirjutatud ja räägitud miljoneid sõnu. Kui neid analüüsida, siis avastame huvitava asjaolu- täielikult puuduvad konkreetsed numbrid ja faktid. Võimalik, et just seetõttu ongi toimuval propagandistlikul kampaanial nii kõrged pöörded ja kõik see meenutab suurel määral hüsteeriat. Kuigi tundub, et mis võiks olla lihtsam- näiteks hästituntud stampväljendi "NATO ümbritseb Venemaad sõjaväebaasidega" asemel tuua lihtsalt nende baaside nimekiri ning nendes baasides paiknevate sõjaväeosade nimekiri. Aga seda millegipärast ei tehta.
Kui NATO planeerib Venemaa vastu agressiivset sõda, siis peab ta selleks suurendama rünnakupotentsiaali. Midagi muud pole siiani suudetud välja mõelda. Maapealse ründepotentsiaali aluse moodustavad traditsiooniliselt tankid. Neid "kaotatakse" perioodiliselt ära, kuid millegipärast ei kao nad kuhugi. Kui jutt käib klassikalisest lahingutegevusest "armee vrs armee" koos vaenlase territooriumi hõivamisega, siis pole see ilma tankideta kuidagi võimalik. Seda on näidanud mitte ainult 20 sajandi teise poole, vaid ka 21 sajandi esimese kümnendi sõjad. Näiteks ei kandnud maha tanke kunbki Iraagi sõdadest, milles osales USA. Vastupidi, "Abrams" Bagdadi südames asuval sillal 2003 aasta 9 aprillil sai Husseini režiimi krahhi sümboliks.
1990 aastate alguseks oli 16 NATO riigil Euroopas 24,3 tuhat tanki, sealhulgas USA-l 5,9 tuhat, Saksamaaaaal 7 tuhat. 2009 aasta alguseks oli 28 NATO riigil Euroopas 13 tuhat tanki, selhulgas USA-l 90, Saksamaal aga 1400 masinat. See tähendab, et bloki maavägede ründepotentsiaal vähenes vähemalt kaks korda, ehkki liikmesriikide arv samal ajal suurenes pea kaks korda. Kusjuures vähenes pidevalt, aastast aastasse. Vähenemisega ei kaasnenud mingit masinapargi täiendamist, see lihtsalt kahanes. Kahanemine jätkub edaspidigi. Nii näiteks jääb Prantsusmaale 2015 aastaks 240 tanki (2009 aasta 814 ja 1990 aasta 1358 vastu), Bulgaarial 160 (2009 565 ja 1990 2145 asemel).Veidi enam kui 200 tanki jääb ka lähemal ajal Suurbritanniale, alla 500 Saksamaale, sellele kunagisele "peamisele löögijõule Euroopas". Sealjuures on kõik NATO riigid tankide tootmise täielikult lõpetanud.
Võib muidugi vastu vaielda, et tänapäeval on lennukid tankidest tähtsamad. Peamine ründepotentsiaal on õhus. Aga ka siin on samasugune lugu. 1990 aastal oli 16 NATO riigil 5,6 tuhat lahingulennukit, 2009 aastal 28 riigil 3,8 tuhat. Vähenemine pole küll nii hoogne, kui tankidel, kuid siiski tuntav ja samuti pidev. Ja ka siin jätkub kahanemine . Suurbritannial jääb lähiaastatel alles alla 200 lahingulennuki, (1990 oli 1,2 tuhat), Saksamaale jääb alla 250(oli üle tuhande). Tegu pole mitte ainuüksi hetkel relvastuses olevate ennetähtaegselt mahakantud masinatega, vaid tuntavalt vähendatakse ka perspektiivsete hävitajate(Typhoon, F-35) ostuprogramme.
Lisaks kõigele eeldab agressiooniks ettevalmistumine potentsiaalse ohvri piiride naabruses väegrupeeringute õigeaegset hargnemist. Teisiti pole see siiani kellelgi õnnestunud. Seda kinnitasid taas sündmused Jugoslaavias 1990 aastal ja Pärsia lahes 1990-1991 ja 2003 aastal. USA ja tema liitlased ründasid Jugoslaaviat Itaaliast, Iraaki aga Kuveidist, Bahreinist ning Saudi-Araabiast.
Juba 11 aastat kuluvad NATO koosseisu Poola, Tšehhi ja Ungari, kuus aastat Balti riigid, Bulgaaria, Rumeenia ning Slovakkia. Kuid mingeid grupeeringuid või objekte (neidsamu NATO baase) pole nendes riikides siiani ilmunud. Hävitajate lüli Leedus ei saa isegi paranoiat põdeja sõjaväebaasiks lugeda.
Lõpuks pole agressioon võimalik ilma vägede vastava plaanipärase ettevalmistuse läbiviimiseta. Kuid mingeid õppusi kasvõi 10% maa- ja õhuvägede ettevalmistamiseks, mis oleksid hetkel vajalikud Venemaa vastase agressiooni läbiviimiseks, pole "külma sõja" lõpust alates toimunud. Meie piiride lähedal pole toimunud aliansi ühtegi, kasvõi sümboolset kollektiivset õppust. Kuidas on võimalik valmistada ette agressiooni rünnakupotentsiaali vähendamise abil, ilma vägegrupeeringute ründesuunale paigutamise ning ilma vastavaid õppusi läbi viimata, pole sõjateadusele veel teada.
On veel Euroopa riikide sõjaväelaste psühholoogia faktor, mida nad on demonstreerinud nii Afganistanis kui ka teistes konfliktitsoonides. See faktor ei võimalda nende riikide armeedel pidada tõeliselt suurte ohvrite arvuga sõda. Ja lõpuks peab pidama silmas ka poliitilist aspekti- kui jutt käib "suurest" sõjast, upub NATO militarism paljukuistesse kooskõlastustesse, milliste sisu saab peagi avalikuks ning milliste otsus osutub lõpptulemusena negatiivseks. Sest NATO pole ju üks riik, vaid 28. Ning ainult "agitpropi" veergudel võetakse seal kõik otsused vastu "Washingtoni diktaadi" all.
Samuti puudub Läänel vajadus selliseks agressiooniks. Neile pole vaja eluruumi, sest ülerahvastatuse probleemi pole, pigem vastupidi- probleemina eksisteerib depopulatsioon. Ka ressursside eest on lääs (vähemasti Euroopa) valmis maksma raha, mitte eludega. Pealegi püüab Venemaa ise müüa võimalikult suuremat osa oma ressurssidest.
Muideks, eksisteerib siiski üks aspekt ohust läänest, kus on tõepoolest reaalne võimalus- löök täppisrelvadega(esmajoones merel ja õhus baseeruvate tiibrakeettidega) vene strateegiliste tuumajõudude pihta, täiesti ratsionaalse eesmärgiga likvideerida ainuke reaalne oht USAle. Seda probleemi on üksikasjaliselt arutatud minu ja antud küsimuses minu opponendi Aleksei Arbatovi poolt artiklites «Диагноз: отечественная ПВО в развале» http://nvo.ng.ru/armament/2010-02-19/1_diagnoz.html (19.02.10), «Стратегический сюрреализм сомнительных концепций» http://nvo.ng.ru/concepts/2010-03-05/1_surrealism.html (05.03.10), «Слабость провоцирует сильнее, чем мощь» http://nvo.ng.ru/concepts/2010-03-19/1_weakness.html (19.03.10). Kõrgtehnoloogiliste relvade arsenali suurenemine ning samaaegne tuumajõudude ning PVO degradatsioon Venemaal võivad muuta relvitukstegeva mittetuumalöögi reaalsuseks. Ning peamiseks pidurdavaks faktoriks võib sellisel puhul olla just teadmine, et strateegilistest tuumaarelvadest ilma jäänud Venemaa muutuks automaatselt Hiina saagiks. Mille juurde me kohe ka siirdume.
KOGU MAAILM ON MURES HIINA PROBLEEMI PÄRAST.
Kaasaegsel Hiinal on rida spetsiifilisi omadusi, mida ülejäänud inimkond mõistab küllaltki ähmaselt. Lühidalt on need järgmised.
1. Ühe maailma suurima majanduse, mis demonstreerib maailmale kõrgeimat majanduskasvu ning valdab kõrgeid tehnoloogilisi võimalusi eksisteerimine kõrvuti sotsiaal-majanduslike probleemidega, mis on omased vähearenenud riikidele.
2. Tohutu rahvaarv, milline ületab loodusressursside võimalusi. Maksimaalselt talutav rahvaarv Hiinas oleks 700-800 miljonit. Nagu teada, ületab reaalne inimeste arv Hiinas juba täna 1,3 miljardi piiri, kusjuures kõigile piirangutele vaatamata kasv jätkub. Kusjuures 94 % elanikkonnast elab 46% territooriumist. Ülejäänud riigi territoorium on elamiseks kõlbmatu.
3. Maailma kõige suuremad erinevused linna ning maa vahel. Samuti erinevate regioonide vahel. Linna ja maa vahel on erinevus sedavõrd suur, et kogu sotsiaal-majanduslik statistika antakse eraldi linnade ja eraldi maapiirkondade jaoks, nagu oleksid need erinevad riigid. Erinevused regioonide(arenenud ida ja kogu ülejäänud riigi vahel) on veelgi kontrastsemad. Faktiliselt on riigis mitu täiesti erinevat ühiskonda, traditsionaalsest agraarsest kuni postindustriaalseni.
4. Maailma kõige kõrgem elanikkonna vananemise tempo ning nooremate vanusgruppide suguline disproportsioon. Vanemate vanusgruppide arv kasvab kaks korda kiiremini kui elanikkond tervikuna. Sealjuures on vaid 1/6 elatanud inimeste sissetulekuks pension, maal puudub elatanud inimeste sotsiaalne tugi täielikult. Talupoegadele pensioni ei maksta, olgugi et nende sissetulekud on niigi kordi madalamad kui linnaelanikel. Nii ametlikult kui ka traditsioonide kohaselt on vanemate ülalpidamine pandud poegade õlule, kes on soo edasikandjateks ja pärijateks. Seetõttu on normi 102-107:100 asemel Hiinas suhe vastsundinud poiste ja tüdrukute puhul minimaalselt 117:100, üksikutes provintsides 130:100, maakohtades ulatub see aga lausa 152:100. Lähimatel aastatel jõuab abieluikka põlvkond, kus ligi 20 miljonit noort meest ei ole "tagatud" pruutidega.
5. Probleemi mastaapsus, mis on tingitud elanikkonna ja majanduse proportsioonidest, teevad Hiina probleemidest kogu maailma probleemid.
Nüüd nendest Hiina peamistest vasturääkivustest, mis tulenevad eelloetletud probleemidest:
1. Vastuolu vajaduse vahel säilitada majanduskasvu kõrged näitajad, toetades töömahukaid majandusharusid eesmärgiga tagada kasvava elanikkonna tööhõive ning vajaduse vahel vähendada kasvutempot ning minna ökoloogilise resursikasutuste kaalutlustel (ökoloogiline olukord Hiinas on tänasel päeval maailma halvim) ekstensiivselt tootmiselt intensiivsele tootmisele
2. Vastuolu elanikonna kasvavate vajaduste ning nõudmiste vahel suutmatusega neid rahuldada mitte ainuüksi HRV, vaid terve planeedi Maa ressursside abil.
3. Vastuolu vajaduse vahel ka edaspidi jälgida põhimõtet "üks pere-üks laps" riigi ülerahvastatuse vältimiseks vrs. vajadus nõrgendada demograafilisi piiranguid sotsiaalsetest kaalutustest lähtuvalt.
4. Vastuolu toetumisel elanikkonna arvukusele kui peamisele majandusressursile ning konkreetsele eelisele vrs. riigi ülerahvastatus kui riigi peamine probleem.
Kuna probleemide kompleks on kokkuvõttes selline, et ühe lahendamine süvendab teisi, on raske mõista, kuidas saaks Hiina tulla toime ilma välisekspansioonita, mis asjadele objektiivselt vaadates on Hiina jaoks ainsaks väljapääsuks. Resursse võib Hiina muidugi analoogselt läänele ka osta, tõsi küll, ressursse on Hiinale läänega võrreldes vaja tunduvalt suuremas koguses. Aga vaat puudujäävat eluruumi elanikkonnale juurde ei osta, seda aga vajab Hiina ressurssidest tunduvalt rohkem. Just ülerahvastatus on Hiina kõigi vasturääkivate ja äärmiselt keerukate probleemide põhjuseks.
Niisiis on küsimus ekspansiooni vormides, meetodites ja tempos. Pole vaja pajatada muinasjutte teemal, nagu poleks hiinlased "ekspansioonile kalduvad". Nüüdne HRV on umbes neli korda suurem "ajaloolisest Hiinast", see aga on veel pea kolmandiku väiksem kui oli Hiina oma maksimaalses suuruses kõigest poolteist aastasada tagasi. Hiina on alati riigi tõusuaegadel tegelenud välisekspansiooniga. Tuleb pöörata tähelepanu Hiina ametlikule ajalookirjutusele, mille põhjal Tšhingis-khaani mongoli impeerium ning selle järeltulijad oli tegelikult Hiina, järelikult võib ta pretendeerida praktiliselt kogu Euraasiale. Rõhutan- tegu pole mitte marginaalide mõtiskluste, vaid ametliku kontseptsiooniga, kusjuures mingeid alternatiivseid kontseptsioone ei eksisteeri. Pekingi ja Aiguni lepinguid Venemaa ja Hiina vahel, mis määrasid piiri piki Amuuri ja Ussuuri jõge, peetakse Hiinas jätkuvalt "ebaõiglasteks ning ebaseaduslikeks" . Ning vaevalt võib taoliselt serveeritavat vaadet "geograafiaga ajaloole" pidada vaid hiina mentaliteedi omapäraks. Hiinlased on liialt pragmaatilised, et lihtsalt niisama, ilma mingi eesmärgita, külvata end üle ajalooliste solvangutega.
Ekspansiooni suuna poolest on põhi ja lääs (Venemaa ja Kashastan) Hiina jaoks mõõtmatult kasulikum kui lõuna(Indo-Hiina), kus nagu Hiinas endaski on "inimesi palju ja maad vähe". Kuna, nagu kirjutavad Kazennov ja Kumatšev, "Taevaalune pole niivõrd ühtne tsivilisatsioon, et mitte karta identiteedi ning hiljem kogu riigi kaotust", pole hiinlastel vaja probleeme rohkrearvulise kohaliku elanikkonnaga, kel liiatigi on eeskujulikud partisani- ja džunglisõja kogemused. Märksa kasulikum on territooriumilt hiiglaslik ja peaaegu inimtühi Venemaa Aasia-osa koos tema mõõtmatute ressursside, millistest HRV puudust tunneb, samuti taoliste aaretega nagu näiteks mage Baikali vesi, mis näikse olevat Hiinale hetkel naftast tähtsam. Pole mõtet iseendale valetada, et hiinlastel on meie juures liiga külm. Vähemalt ei sega 50-kraadine pakane vähimalgi määral neid edukalt Jakuutiasse imbumast, ehkki Jakuutial pole HRV-ga isegi ühist piiri. Jakuutia kliima on igal juhul soodsam Tiibeti omast(parem pool aastat pakast kui pidev hapnikupuudus), Primorje, Amuuri ümbruse ja Lõuna-Siberi kliimast pole üldse mõtet rääkida. Seoses sellega- väike informatsioon mõtisklemiseks. HRV eksisteerib reegel, mis puudutab kõiki avalikusele kättesaadavaid kaarte. Kaartidele on kirjutatud:
Punkt 17. Vastavate geograafiliste punktide tähistamise reeglid: Järgmiste geograafiliste nimetuste märkimisel Venemaa territooriumil on kohustuslik sulgudes ära märkida hiinakeelsed nimetused, välja arvatud kaardid pin-yin transkriptsioonis ning väliskeeltes.
1. Vladivostok- sulgudes ära näidata "Hǎishēnwǎi"
2. Ussuriisk- sulgudes ära näidata "Huan Tšen Tsi"
3. Habarovsk- sulgudes ära näidata "Boli"
4. Blagoveštšensk- sulgudes ära näidata "Hailanpao"
5. Sahhalini saar- sulgudes ära näidata "Kyedao"
6. Nertšinsk- sulgudes ära näidata "Nibutšu"
7. Nikolajevsk- sulgudes ära näidata "Miàojiē"
8. Stanavoi mäestik- sulgudes ära näidata "Vaisinanlin"
Kas tõesti vaid selleks, et vaigistada oma ajaloolisi komplekse? Ja veel üks infoterake. Käesoleval aastal nõudis Hiina mööda Amuuri ja Ussuuri jöge kulgeva piiri ülevaatamist korraga 160 lõigul. Ning alustas ühepoolses korras nendel jõgedel hüdrotehnilisi töid eesmäriga jõesängi muutmiseks, kuigi oli kohustatud eelnevalt läbi viima konsultatsioonid Vene poolega. Pole võimalik üles lugeda eri järgi ametnike (kõige kõrgemateni välja) avaldusi, kes peale 2004 aastal Hiinale Amuuri saarte üleandmist pasundasid, et nüüd on Vene-Hiina piir määratud igaveseks. Nüüdseks siis teame, kaua kestab "igavik" Hiina variandis- viis aastat. Võib endale ette kujutada, milline kõrvulukustav vingumine tõuseks meie massiteabevahendites, kui jõel asuvat piiri muudaksid sama nahhaalselt Eesti, Gruusia või Poola. Aga siin on vaikus. Strateegiline partnerlus...
Pole kahtlust, et Hiina jaoks oleks eelistatav rahumeelne ekspansioon. Sõjalisele ekspansioonile oleks kolm põhilist vastuväidet.
1. Hiinlased sõdivad suhteliselt halvasti. Kuigi läbi aegade kõige geniaalsema sõjastrateegia teose kirjutas hiinlane Sun-Tzu, põhunes tema kogemus hiinlase omavahelistest sõdadest. Välisvaenlastega sõdides on Hiina, vaatamata oma arvulisele üleolekule, pea alati kaotanud. Mõningaks erandiks on küll Korea sõda 1950-1953. Peale Korea Rahvaarmee purustamist ameeriklaste poolt suutis Hiina Rahvavabastusarmee, esinedes eufemismi "Hiina vabatahtlikud" all tänu hiiglaslikule arvulisele ülekaalule ning nõukogude 64-nda lennuväekorpuse "vihmavarjule" puksida ameeriklased 38 paralleeli taha. Kuid kuna nõukogude lenduritel oli 38 paralleeli ületamine keelatud, ei suutnud hiinlased vaatamata oma hiiglaslikule ülekaalule enam kaugemale lõuna poole liikuda, ameeriklased andsid neile rea lööke, peale mida lõppes sõda praktiliselt viigiga. HRVA viimaseks reaalseks kogemuseks oli haruldaselt häbiväärne 1979 aasta Vietnami kampaania, mil Hiina regulaarväed ei suutnud võita neist arvuliselt kolm korda nõrgemat Vietnami grupeeringut, mis koosnes piirivalvuritest, maakaitseväelastest ning stroibatist. Kui aga Kambodžast hakkasid saabuma esimesed Vietnami regulaarvägede üksused, "koristas" HRVA ise "toa", kandes sealjuures tohutuid kaotusi ning demonstreerides täiesti hitlerlikku barbaarsust tsiviilelanike suhtes, keda veel mõni aasta tagasi Hiinas "vennalikuks" kutsuti. Ka kõik sõjalised konfliktid Venemaa ja Hiina vahel (1652-1689, 1900-1901, 1929, 1969) on demonstreerinud vene vägedega võrreldes hiina sõdalaste mitte just kõrget lahingutaset.
2. Nagu täiesti õiglaselt kirjutavad Kazennov ja Kumatšev- Hiinal on, mida kaotada. Tema "uue majanduse" objektid on arvuliselt, ning mis veel olulisem, territoriaalselt piiratud, asudes valdavalt idarajoonides. Tuumalöök nende pihta paiskaks Hiina aastakümneteks (kui mitte sadadeks) tagasi. Tõsi, tuleb märkida, et uue majanduse objektide arv suureneb pidevalt, viimasel ajal on alanud ka "difusioon" läänerajoonidesse (mis on Pekingi sihikindel poliitika). Ja järelikult muutub nende hävitamine järjest raskemaks. mõne aja pärast on meil tunduvalt vähem tuumalaenguid kui hävitamist vajavaid Hiina objekte.
Kuni viimase ajani paistis peamiselt talupoegadest komplekteeritud HRVA silma oma praktiliselt nulltundlikusega kaotuste suhtes, mis võimaldas rünnata vaenlast massiga. Viimastel aastatel on aga situatsioon muutunud, HRVA relvastusse on ilmunud märgatav kogus kaasaegset tehnikat. Seda on suutelised omandama vaid haritud linnanoorukid. Linnades toimib aga juba ammu "ühe pere, ühe lapse" poliitika. Seetõttu on Hiina sajanditepikkune vanemate austamise kultus asendunud "väikeste imperaatorite" kultusega, kus rohkearvulised sugulased kummaltki poolt nunnutavad aardeks kujunenud ainukest last. Kui Hiina linnadesse hakkavad katkematu vooluna põhjarindelt saabuma "väikeste imperaatorite" kirstud, on sotsiaalne plahvatus üsna tõenäoline. Tõsi, ka siin on teine külg- just nimelt haritud linnanoorsoo hulgas on natsionalistlikud meeleolud eriti tugevad, soovides "barbaritele"(s.t. kõigile mittehiinlastele) kätte maksta olnud "alanduste" eest. Ning peamisteks ajaloolisteks "alandajateks" loetakse Venemaad ja Jaapanit. Sestap lähevad paljud "väikesed imperaatorid" sõdima täiesti teadlikult.
Kõik need asjaolud ei muuda siiski meie jaoks sõjalise ohu olemasolu. Esmalt võib eeltoodud asjaolude tõttu kujuneda välja olukord, mil välisagressioon on kaose ja kodusõja, mis hävitaks kõik reformide viljad ja võimalik, et isegi riigi, perspektiivis kõikidest halbadest võimalustest parim. Teiseks, mis märksa olulisem, on see, et sõjaline võimsus pole mitte lihtsalt kasulik, vaid hädavajalik argument, tagamaks "rahumeelset" ekspansiooni, ilma milleta Hiina läbi ei saa.
NAD MUUTUVAD KÕIKJAL LIIDRITEKS.
HRVA ülesehitusest, tema ülimalt omapärasest strateegilisest kontseptsioonist (esmajärjekorras strateegilistest piiridest ning eluruumist) tema avalikult venevastastest õppustest on NVO üksikasjaliselt kirjutanud artiklites
«Оккупация России Китаем неизбежна» http://nvo.ng.ru/concepts/2008-02-22/2_ugroza.html (22.02.08 ), «Ближайший сосед – будущая военная сверхдержава» http://nvo.ng.ru/forces/2009-03-27/1_china.html (27.03.09), «Миллионы солдат плюс современное вооружение» http://nvo.ng.ru/forces/2009-10-09/1_china.html (09.10.09). Tahaks vaid veel märkida, et NATO-ga võrreldes kasvavad Hiinal võimalused lööktempos. Sealjuures on Hiina juba enamuses relvaliikides ning tehnikas ületanud mahajäämuse Venemaast. Eriti puudutab see maavägede tehnikat. Hiina viimase aja tankid ei jää millegi poolest maha meie uusimatest masinatest. Eriti väärib märkimist fakt, et et nii tankide tootmise kui ka nende arvu poolest vägedes on Hiina asunud maailmas juhtpositsioonile. Seetõttu on igati õigustatud kahtlused, et nad ei kavatse kasutada tanke mitte ameeriklaste dessandi tõrjumiseks (mida loomulikult kunagi ei toimu) ega ka mitte uiguuri ja tiibeti separatistide mahasurumiseks (liialt kahjumlik tegevus). Ega ei saadeta Hiina tanke "Type-99" ka mitte Kagu-Aasia džunglitesse(seal on nendega ebamugav majandada). Põhja pool on neile rohkem avarust. Märgime siinkohal ära veel selle pisiasja, et ainuüksi uusimaid tanke on HRVA-l rohkem, kui VF relvajõududel Kaliningradist Kamtšatkani üleüldse tanke on. Kahe Venemaa piiri äärse sõjaväeringkonna (Pekingi ja Shenjangi) maaväed on tugevamad meie kogu maaväest. Kusjuures uusim tehnika saabub just nimelt neisse kahte ringkonda. Huvitav, miks küll...
Ka lennuväe osas on Hiina ületanud kvalitatiivse mahajäämuse Venemaast(meie enda abiga) Pole mõtet end hellitada illusiooniga omaaegsest anekdoodist, mil nõukogude ajal olla Hiinas nende oma hävitaja katsetamise käigus hukkunud kolm pilooti ja viisteist kütjat. See lugu on juba ammu oma aktuaalsuse kaotanud. Sel aastal võeti HRVA õhujõududes käigust maha hävitaja J-6(MiG-19), mis vaid mõni aasta tagasi oli neil kõige massilisemaks lennukiks. Hiina lennuvägi koosneb nüüd J10, -11(Su-27)ja -12(Su-30)tüüpi masinatest. Neljanda põlvkonna hävitajate arvult on Hiina meile juba järele jõudnud, esialgu jääb ta veel maha ründelennuväe osas, kuid see on täiesti kompenseeritav suure hulga taktikaliste ning operatiiv-taktikaliste rakettide abil, milles Hiina ületab meid enam mitte kordi, vaid kümneid kordi.
Tervikuna valmistub HRVA kas suuremastaabilise vallutussõja pidamiseks või siis tagamaks Hiina ekspansiooni "rahumeelsete" meetoditega. Trakteerida Hiina sõjaväe ülesehitust kuidagi teisiti on üsna keeruline. Taiwani vastu on seda "pisut" paljuvõitu, pealegi pole viimase aja poliitiliste sündmuste valguses raske aimata, et see küsimus lahendatakse Pekingiga lähimas tulevikus rahuliku Hong-Kongi stsenaariumi järgi. Oma riigi kaitsmiseks on aga HRVA hüpersupersuur, selle vastu on vaevalt et võimalik vaielda.
PEKING ON VALMIS TUUMASÕJAKS.
Nüüd aga meie viimasest argumendist, tuumaheidutusest. Just sellele asetavad lootused ka Kazennov ja Kumatšev. Nagu ka paljud teised. Loomulikult, formaalsel tasemel on meil kõik lahti kirjutatud. Nii näiteks peaksime me ameeriklaste (mittetuuma) löögile meie strateegiliste tuumajõudude pihta vastama nendesamade tuumajõudude löögiga USA territooriumi pihta. Vastuseks HRVA sissetungile, mida me tavavahenditega tõrjuda ei suuda, peab järgnema tuumalöök vaenlasee vägede pihta, kui see aga ei aita, siis massiline löök vaenlase tagala (esmajoones arenenud mereäärsete provintside) pihta. Kas rakendub aga see stsenaarium ka praktikas? Tuleb pidada silmas, et nii USA kui ka Hiina omavad tuumarelva, kusjuures suures koguses. Kusjuures me heidutame nii ühtesid kui teisi nendesamade, pidevalt vähenevate tuumajõududega. Muideks, Hiina vastu on meie kontinentidevahelised ballistilised raketid allveelaevadel paiknevad ballistilised raketid liiga suure tegevuskaugusega, vastavaid keskmaa rakette aga meil pole. Hiinal aga moodustavad just need "teise suurtükiväe" põhimassi. Ning kasutades oma strateegilisi tuumajõudusid ühe riigi suhtes, jääme täiesti kaitsetuks teise riigi ees. Peale selle tuleb mõista ka meie tänase eliidi psühholoogilist eripära, tema, ütleme nii, kõrgendatud tähelepanu isiklike huvide vastu. Seetõttu pole paraku 100% kindlust, et meie juhtkond vajutab nupule, teades, et saab garanteeritult vastulöögi Moskva ja Piiteri pihta. Ja üleüldse on tegu ebanormaalse situatsiooniga, kui suurriik on ise end sättinud tuumakatastroofi servale lihtsalt seetõttu, et pole hoolitsenud võimekuse eest pidada sõda tavarelvastusega.
Muideks, viimastel aegadel ehitatakse Hiina suurtes linnades lööktempos maa-aluseid varjendeid, mis on arvestatud sadade tuhandete ja isegi miljonitele inimestele. Hiina valitsus annab neile ehitustöödele täiesti ulmelise seletuse- varjendid on ette nähtud inimeste kaitsmiseks ...maavärinate eest. Iga inimene, kes on veidigi tuttav geofüüsika või kasvõi tsiviilkaitsega, mõistab suurepäraselt, et maa-alune varjend maavärina vastu on täielik sonimine. Esiteks ei jõua inimesed nendeni joosta, maavärin algab ootamatult ning kestab maksimaalselt mõne minuti ning teiseks, kui inimesed ka asuvad maavärina ajal sellises varjendis, siis see saab neile peaaegu 100% garantiiga vennashauaks. Paistab, et selle absurdse seletusega annab Peking nii Moskvale kui ka Washingtonile mõista, et on täiesti valmis tuumasõjaks. Sest maa-alune varjend on, nagu teada, efektiivseimaks kaitseks tuumaplahvatuse eest.
Loota Hiina kallaletungi puhul Ameerika abile paistab olevat mõnevõrra ennatlik. Loomulikult pole Ühendriigid huvitatud Venemaa Aasia osa üleminekust Hiina kontrolli alla. Kuid vaevalt hakkavad Ühendriigid päästma Venemaad selle nüüdsel kujul. Märksa pragmaatilisem oleks Ameerikal päästa mõnd Kaug-Ida vabariiki. Juba seetõttu, et sellega on tunduvalt lihtsam suhelda. Ning saada sealt hiinlaste käest päästetud loodusressursse. Sealjuures annab Ameerika mingi osa sellest Kaug-Ida vabariigist ikkagi Hiinale, et temaga mitte liiga tülli minna. Nothing personal, just business. Üldiselt ei tasu sõprusele USA-ga eriti loota, isegi kui Medvedev ja Obama siiralt soovivad "uut hingamist". Kaks ambitsioonidega suurriiki lihtsalt ei saa võrdsetel alustel sõbrustada, kumbki neist tahab puht instinktiivselt olla hegemoon. Muideks, just selsamal põhjusel ei ole võimalik ka mitte mingisugune "strateegiline pertnerlus" Moskva ja Pekingi vahel(isegi kui Pekingil poleks ekspansiivseid kavatsusi)või "suure kaksiku" teke USA ja Hiina suhetes
"Kui aga Venemaa täna, tema praeguses olekus lõimub valimatusse võiduajamisse relvastuse pariteedi pärast, siis võib ta nagu varemgi lihtsalt murduda ning osutuda "Suures Geopoliitilises Mängus" kaotajaks. Sõltumata edusammudest või mahajäämusest kaitseteel."- kirjutavad Kazennov ja Kumatšev. Absoluutselt õige, pole midagi vaielda. Ja veel: "Siberi ja Kaug-Ida jätkuv taandareng ja depopulatsioon võimaldab Hiinal efektiivselt ja vaikselt käbi viia "roomavat" ekspansiooni ilma ühegi lasuta. Ning tekib isegi "saatuslik" küsimus- millised investeeringud on Venemaa idapiiride ohutuse kindlustamiseks tänasel päeval prioriteetsemad- kas kaitseotstarbelised või majandust elustavad?" Ka siin võib igale sõnale alla kirjutada. Meelitatuna võidurelvastumisse hukutame majanduse ning kaotame kõik. Nagu see juhtus 20 aastat tagasi. Ja konkreetselt Kaug-Ida libiseb meilt ilma igasuguse sõjata peost, kui me selle majandust ei taasta.
Kahjuks ei saa silmist lasta ka asjaolu, et VF sõjaline potentsiaal on langenud juba selle tasemeni, et riigi kaitse jääb tagamata. Täpsemalt, me peame toetuma vaid "tuumamalakale", see aga on iseenesest juba äärmiselt ohtlik. Pole lubatav, et viimane argument osutuks ka esimeseks ja ainsaks. Pealegi mandub meie tuumaarsenal pea sama kiiresti kui tavajõud. Täielikus vastavuses rahvusliku traditsiooniga sööstsime ühest äärmusest teise, täissöödetuid armee juurest, mis laostas riigi majanduse, kerjuslike relvajõudude juurde, mis ei suuda tagada minimaalset riigikaitset.
VALMISOLEK ON VÄGA SUHTELINE.
Meile on väga keeruline korrata Hiina kogemust, sest esmalt rajati seal majandus ning alles seejärel hakati arendama armeed.Meil tuleb seda mingil kombel üheaegselt teha. Raha on selleks vaja palju, kuid selles osas on rida tähelepanekuid. Esiteks on relvajõudude esitlemine "rahva raha õgiva parasiidina" põhimõtteliselt ja sügavalt vale. Relvajõud täidavad majanduslikult tähtsaimat funktsiooni- kaitsevad riiki välisagressiooni eest, majandusliku kahju eest, mis paljukordselt ületab kulutusi relvajõudude ülalpidamiseks. Teiseks, rääkida meie konkreetses olukorras kerjuslike relvajõudude "parasitismist", kui sealjuures on olemas gigantne kogus tõelisi parasiite- ametnikke, on lihtsalt küüniline. Meie majanduse, mis on üks madalamaid maailmas, efektiivsuse olematuse üks peapõhjus on korruptsioon. Sellest vabanemine annaks sellise efekti, et isegi triljon dollarit armee ülesehitamiseks poleks probleemiks. Peale selle oleks suurepäraseks majandusressursiks vabanemine igasordilistest epohhi loovatest ettevõtmistest nagu taliolümpia läbiviimine subtroopikas. Rääkimata juba hungveipingide režiimi valvavate grupeeringute toetamisest. Lõppude lõpuks võiksid meie suurepärased pilvedes hõljuvad oligarhid osta mitte ainult Faberge' mune. Las ilmutavad samasugust omakasupüüdmatust ning püüdu riigi kaitse tugevdamiseks. Isegi kui nad ei pea seda riiki enda omaks. Paljaks röövisid riigi ju ikkagi nemad.
Peale selle, lõplikult koolnud "Vene ja Valgevene liitriigi" asemel on hädavajalik maksimaalselt tihe liit Kasahstaniga, teise Hiina potentsiaalse ekspansiooni suunaga. Samuti tuleks ehitada telg Moskva-Delhi-Hanoi. Seda ei sega miski peale täiesti irratsionaalse välispoliitika Kremlis, kus siiani tõsimeeli usutakse Moskva-Delhi-Peking kolmnurga loomise ning Šhanghai Koostööorganisatsiooni baasil "AntiNATO" bloki loomise võimalikusse. Hea oleks lülitada sellesse telge ka Jaapan, kuid siin segab seda Jaapani äärmiselt ebakonstruktiivne(vägisi tahaks tarvitada sõna "juhm") positsioon Kuriili küsimuses. Aga ilma relvajõude taastamata ning ilma adekvaatse välispoliitikata jääb meile vaid valik Hiina sõjalise agressiooni ja sõjalise kaitse all toimuva "rahumeelse" ekspansiooni vahel.
http://nvo.ng.ru/concepts/2010-09-10/1_choice.html
.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
-
Juhan K
Lemetile tänusõnad huvitava kirjatüki tõlkimise eest.Lemet kirjutas:
Sealjuures on kõik NATO riigid tankide tootmise täielikult lõpetanud.
Küll aga tekitas küsimuse eelpool tsiteeritud veelgi huvitavam väide NATO tankide toodangu kohta.
Elamegi roosamannas, et tulevikus pole sõjatööstuse produkte enam vaja, kuna homo oeconomicuse võidukäik välistab kõik sõjad?
Või on autor seoses tugevate sügistuultega veidi liialt hoogu tiibadesse saanud...?
-
Juhani Putkinen
- Liige
- Postitusi: 2336
- Liitunud: 02 Nov, 2007 16:21
- Kontakt:
-
Kilo Tango
- Liige
- Postitusi: 10290
- Liitunud: 14 Aug, 2008 15:40
- Kontakt:
Hetkel minu teada tõesti ei toodeta (täpselt küll ei tea, kuidas on poolakate Tardy-ga). Küll aga plaanib Türgi alustada tankide tootmist Korea K2 põhjal. Samuti on USA-l plaanis 2014 hakata valmistama M1A3 Abramseid. Viimased tehakse ilmselt küll vanade šassiide peale, kuid sisuliselt on ikkagi tegu uue masinaga. Sakslastel on olemas Leo2A7 prototüüp. Ilmselt konverditakse osa masinaid A7 standardile.Juhan K kirjutas:Lemetile tänusõnad huvitava kirjatüki tõlkimise eest.Lemet kirjutas:
Sealjuures on kõik NATO riigid tankide tootmise täielikult lõpetanud.
Küll aga tekitas küsimuse eelpool tsiteeritud veelgi huvitavam väide NATO tankide toodangu kohta.
Elamegi roosamannas, et tulevikus pole sõjatööstuse produkte enam vaja, kuna homo oeconomicuse võidukäik välistab kõik sõjad?
Või on autor seoses tugevate sügistuultega veidi liialt hoogu tiibadesse saanud...?
Lääne strateegia ongi olnud viimasel ajal pigem kvalitatiivne areng kvantitatiivse arvelt.
-
Juhani Putkinen
- Liige
- Postitusi: 2336
- Liitunud: 02 Nov, 2007 16:21
- Kontakt:
-
Kilo Tango
- Liige
- Postitusi: 10290
- Liitunud: 14 Aug, 2008 15:40
- Kontakt:
See pole nii ühene, kuid üldjoontes võib sinuga mõningal määral nõustuda.Juhani Putkinen kirjutas:Kahjuks kvalitatiivne areng on väga väike ja kogused lähevad nii väikeseks, et varsti pole kaitsevõimet ollagi.Kilo Tango kirjutas:Lääne strateegia ongi olnud viimasel ajal pigem kvalitatiivne areng kvantitatiivse arvelt.
Kui nüüd wikit uskuda, siis paistab et vähemalt tankide arvu poolest tikuvad domineerima aasia riigid, euroopas siis ida-eurooplased... Poola rulliks vist külla Saksmaast üle hetkel 
http://en.wikipedia.org/wiki/List_of_ma ... by_country
http://en.wikipedia.org/wiki/List_of_ma ... by_country
-
Juhani Putkinen
- Liige
- Postitusi: 2336
- Liitunud: 02 Nov, 2007 16:21
- Kontakt:
Aga olukord on juba nüüd päris hull.metsaline kirjutas:Kui venelastel asjad tavarelvastuse alal kuigi roosilised pole, siis milleks ka Läänel oleks vaja pungestada? Hakkavad vandid uusi tanke vorpima, eks siis ka Euroopa ärkab...
Inglismaal on ainult mõnisada tanki, Saksamaal ja Prantsusmaal samuti - Venemaal aga ca. 20 000 tanki. Mis siis, et natuke vanemat tüüpi.
Pole eriti meeldiv kui endal on näiteks paar Gusti ja nendesse kas või paarkümmend soomusvastast mürsku - ja kallale on tulemas näiteks 100 vene vanemat tüüpi tanki.
-
Juhani Putkinen
- Liige
- Postitusi: 2336
- Liitunud: 02 Nov, 2007 16:21
- Kontakt:
Jätkan veel sellest hullust olukorrast.
Inglismaal pole maavägesid peaaegu ollagi. Prantsusmaal on maavägesid ca. 135 000, aga kas prantslased lähevad üldse sõtta Venemaa vastu on iseasi. Belgia armee kokku umbes 38 000 meest, Holland umbes 44 000 ja ka Saksamaal ainult umbes 254 000 meest. Taani umbes 20 000, Poola 120 000, Tshekki 24 000.
Asi p-ses.
Inglismaal pole maavägesid peaaegu ollagi. Prantsusmaal on maavägesid ca. 135 000, aga kas prantslased lähevad üldse sõtta Venemaa vastu on iseasi. Belgia armee kokku umbes 38 000 meest, Holland umbes 44 000 ja ka Saksamaal ainult umbes 254 000 meest. Taani umbes 20 000, Poola 120 000, Tshekki 24 000.
Asi p-ses.
Väike loetelu VF vägede viimase aja õppustest. Muljetavaldav ja mõtlemapanev...
http://nvo.ng.ru/news/2010-09-17/2_armia.html
http://nvo.ng.ru/news/2010-09-17/2_armia.html
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist