Ühes teises teemas just sellel teemal juttu:
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... c&start=15
Artikkel ka:
http://eesti.info/uudised/uudis.php?uud ... uid=852537
Huvi pärast küsin, siin tunduvad asjaga kursis olevad inimesed sõna võtvat, et mida, kui palju ja mis hinnaga Eestile pakutud on?
Pean silmas mingeid adekvaatsemaid käsitulirelvi, millega on peale vastase pihta viskamise ka midagi muud teha (ja ma ei mõtle täägi kinnitamise võimalust)
Uued käsirelvad EKV-le
Isiklikult kaldun arvama, et käsitulirelvade pakkumisi pole eriti tehtud, põhjuseks üldine arusaam, et sõdur peab käsirelva kasutama alles siis kui midagi muud üle ei jää ehk siis kui vastast on suuremate torudega piisavalt tambitud ning mõni üksik on pääsenud. Meil on ses mõttes pisut teine olukord, et meie ainus armee on laias laastus ainult kerge jalavägi, mis tassib kõike vajaminevat seljas.
Lääne poolele võib selline olukorda olla selline, mille peale lihtsalt ei tuldagi.
Sestap arvangi, et initsiatiiv uute käsirelvade kohta peaks olema meie poolt ja ei saa aru, miks seda siiani tehtud pole. Kui käe väristamise pealemidagi ei anta siis oleks asi selge, kuid seda ei tea enne kui ei küsita.
Muide, kas keegi teab, misjaoks koos AK4 -dega ei tulnud(vähemalt ma pole näinud) rauaaluseid granaadiheitjaid? Lisaks on AK4 jaoks olemas miskid suitsugranaadid, mis asetatakse relvaraua otsa ja siis lastakse välja.
Lääne poolele võib selline olukorda olla selline, mille peale lihtsalt ei tuldagi.
Sestap arvangi, et initsiatiiv uute käsirelvade kohta peaks olema meie poolt ja ei saa aru, miks seda siiani tehtud pole. Kui käe väristamise pealemidagi ei anta siis oleks asi selge, kuid seda ei tea enne kui ei küsita.
Muide, kas keegi teab, misjaoks koos AK4 -dega ei tulnud(vähemalt ma pole näinud) rauaaluseid granaadiheitjaid? Lisaks on AK4 jaoks olemas miskid suitsugranaadid, mis asetatakse relvaraua otsa ja siis lastakse välja.
Nagu eelnevalt ütlesin, ei ole see tegelikult EKV pririteet nr.1, vaid pigem hetkel taga pool asuv võimalik eesmärk.
Kuid samas USP´de hankega saab tuua näite, kus USP letihind relvapoodides on ca. 12-13000.- , siis EKV hävitades vanu relvi ja tellides juba üsna arvestatava koguse, saadi need minu teada miski poole odavamalt kui eelpool antud letihind, mis on muidugi sellisel juhul ka täiesti tavaline.
Seega kui netis kuskil hinnad üleval ja vähegi usaldatavad, siis riikliku suurema tellimuse puhul on täiesti võimalik saada antud relvi odavamalt.
Kuid samas USP´de hankega saab tuua näite, kus USP letihind relvapoodides on ca. 12-13000.- , siis EKV hävitades vanu relvi ja tellides juba üsna arvestatava koguse, saadi need minu teada miski poole odavamalt kui eelpool antud letihind, mis on muidugi sellisel juhul ka täiesti tavaline.
Seega kui netis kuskil hinnad üleval ja vähegi usaldatavad, siis riikliku suurema tellimuse puhul on täiesti võimalik saada antud relvi odavamalt.
Täpselt samal põhjusel, miks ei tulnud AK4-ga kaasa 4x suurendusega saksa optilised sihikud, mida rotsadel oli vähemalt 1 igas jaos, kuid mis võiks praktiliselt igal kaitseliitlasel olla. Või täägid. Sellepärast et ei küsitud.mutionu kirjutas:Muide, kas keegi teab, misjaoks koos AK4 -dega ei tulnud(vähemalt ma pole näinud) rauaaluseid granaadiheitjaid? Lisaks on AK4 jaoks olemas miskid suitsugranaadid, mis asetatakse relvaraua otsa ja siis lastakse välja.
Praegu kehtivas 10-aastases arengukavas ega 4-aastases tegevuskavas automaatide väljavahetamist sees ei ole, mis ei tähenda, et selline asi ei võiks sinna millalgi tekkida. Aga laiemas plaanis ei ole automaatide väljavahetamine eriti prioriteetne, arvestades seda, et kaitseväes on palju suuremaid ja lahendamist vajavaid lünki ning tervikuna ei tekita uuemad automaadid mingit metsikut kvalitatiivset hüpet kaitseväe kui terviku võitlusvõimele.
Üldiselt arutavad meie relvastusspetsialistid järgmiselt. Pärast nn poolpika padruni ja täisautomaatse ründepüssi kasutuselevõttu ei ole käsitulirelvade maailmas midagi kardinaalselt uut leiutatud ning pole ka näha, et lähiajal leiutataks, või vähemalt reaalselt armeedes ka kasutusele võetakse. Jah, aina rohkem kasutatakse plastikut ja relvad ise on muutunud väiksemaks, kergemaks ja ergonoomilisemaks, kuid olemuslikult on tavasõduri automaat ikkagi samasugune, nagu 1944. aasta Sturmgewehr või 1947. aasta Kalašnikovi AK. Seetõttu ei saa öelda, et meie kaitseväes ja KL-is kasutusel olevad AK-4-d ja Galilid oleksid mingid täiesti iganenud või kasutuskõlbmatud asjad. Kuna ka nende relvade ressurssi jätkub veel väidetavalt vähemalt selle aastakümne lõpuni, siis ei ole mõtet kiirustada nende väljavahetamisega (mis on kallis lõbu ja tuleks teha millegi muu arvelt), vaid pigem on mõistlik suurendada nende relvade laskekaugust ja öövõitlusvõimet läbi moodsate sihtimissüsteemide jms. Loomulikult on need vigurid kallid, kuid olemasolevate automaatide moderniseerimine maksab vaid murdosa sellest, mida maksaks uute automaatide ostmine koos moodsate sihtimisseadmetega, ilma milledeta poleks need uued automaadid tervikuna niikuinii oluliselt paremad, kui „neetud aer“ ja vana hea „Galja“.
Automaatide väljavahetamise tervikmaksumusest rääkides on selge, et poleks mingit mõtet hankida mingit 5000-6000-list partiid elukutselistele üksustele ja parajasti väljaõppes olevatele ajateenijatele, vaid mõistlik oleks kogu RA ja SA struktuur viia üle ühtsele relvale. KV SA-struktuur suureneb 25 000-ni ning koos samuti suureneva KL-iga oleks kogu KV automaatide vajadus ilmselt üle 40 000. Kuna mõistlik on vähemalt osa automaatidest varustada moodsate sihtimisseadmete, raua-aluste granaadiheitjate jms, samuti vahetada ühtlasi välja ka KV ja KL-i jaotaseme kuulipritsid (sest need KSP-d ja MG3-d on samuti suures osas valmistatud 1950-1970. aastatel), siis jääks sellise relvastuse väljavahetamise hind ilmselt juba kuskile 1,5-2 miljardi kanti. Selle raha eest saaks välja arendada suure osa soomusmanöövervõimest; või panna mitu pataljoni soomustransportööridele, või hankida teatud kogus keskmaa-ÕT-d; või uued transpordikopterid; või tagada kogu suur osa operatiivstruktuurist tasemel sidevarustusega; või mitmekordistada Mistrali-süsteemide arvu; või väljaehitada Jägala linnak pluss pooleliolevad linnakud. Ühesõnaga, jutt käib sellisest rahasummast, mis viiks mõne konkreetse relvaliigi võitlusvõime hoopis uuele tasemele või parandaks oluliselt kogu kaitseväe kui terviku võimekust.
Paljas automaatide uuendamine aga tegelikult jalaväe võitlusvõimele midagi väga suurt juurde ei annaks, eriti võrreldes alternatiividega. Selge see, et kui jao-suurune luurepatrull satub vaenlase tagalas tulevahetusse rühmasuuruse vastasega, siis võib see olla elu ja surma küsimus, kas luurajatel on 20-padrunilise salvega kobakas AK-4 või 30-se salvega G36, millega saab ka valanguga lastes anda sihikulist tuld. Selge see, et üksikvõitleja moraali suhtes on see üsna oluline küsimus, kas ta on relvastatud 1964. aastal valmistatud AK-4-ga, mille üle irvitatavad mitte ainult kaasvõitlejad, vaid ka ülemused, või futuristliku välimuse tuli-uue G36-ga. Aga suuri lahinguid ja sõdu ei võida mitte üksikvõitleja või jaosuurune luurepatrull, vaid ikkagi suuremad üksused, millede puhul on oluline mitte see, milline automaad on sõduritel, vaid see, kui hea on üksuste väljaõpe, kui pädevalt suudavad töötada staabid, kuidas on ülemad organiseerinud tulesüsteemi kui terviku, kuidas on tagatud kaudtuletoetus ja õhutõrje, kas side toimib ning kas logistikaüksused suudavad eesliiniüksuseid jätkusuutlikult varustada. Selles plaanis on automaadi väljalaske-aasta, salvemaht, kaal ja kokkukäiva kaba olemasolu kolmanda- või neljandajärguline küsimus.
Aga kui uute automaatide hankimine peaks tulevikus päevakorrale kerkima, siis mina eriti ei usu, et oleks võimalik ja mõistlik saada kelleltki selliseid mahakantavaid relvi, mis oleksid eriliselt paremad, kui olemasolevad AK-4 ja Galil. Kui räägitakse Bundeswehri arvukuse vähendamisest, siis mina näiteks ei usu, et sealt oleks võimalik saada midagi peale G3-de, mis pole ju grammivõrdki paremad ega halvemad, kui AK-4. Pigem on taaskord mõistlik kulutada natukene rohkem raha ja hankida kogu KV-le täiskomplekt uut relvastust, mis tuleb täpselt selliselt komplekteerituna, nagu kaitsevägi tahab. Ja millede puhul pole vaja aasta jooksul igat viiendat relva remonti saata või 10 aasta pärast hakata mõtlema juba uuele hankele.
Üldiselt arutavad meie relvastusspetsialistid järgmiselt. Pärast nn poolpika padruni ja täisautomaatse ründepüssi kasutuselevõttu ei ole käsitulirelvade maailmas midagi kardinaalselt uut leiutatud ning pole ka näha, et lähiajal leiutataks, või vähemalt reaalselt armeedes ka kasutusele võetakse. Jah, aina rohkem kasutatakse plastikut ja relvad ise on muutunud väiksemaks, kergemaks ja ergonoomilisemaks, kuid olemuslikult on tavasõduri automaat ikkagi samasugune, nagu 1944. aasta Sturmgewehr või 1947. aasta Kalašnikovi AK. Seetõttu ei saa öelda, et meie kaitseväes ja KL-is kasutusel olevad AK-4-d ja Galilid oleksid mingid täiesti iganenud või kasutuskõlbmatud asjad. Kuna ka nende relvade ressurssi jätkub veel väidetavalt vähemalt selle aastakümne lõpuni, siis ei ole mõtet kiirustada nende väljavahetamisega (mis on kallis lõbu ja tuleks teha millegi muu arvelt), vaid pigem on mõistlik suurendada nende relvade laskekaugust ja öövõitlusvõimet läbi moodsate sihtimissüsteemide jms. Loomulikult on need vigurid kallid, kuid olemasolevate automaatide moderniseerimine maksab vaid murdosa sellest, mida maksaks uute automaatide ostmine koos moodsate sihtimisseadmetega, ilma milledeta poleks need uued automaadid tervikuna niikuinii oluliselt paremad, kui „neetud aer“ ja vana hea „Galja“.
Automaatide väljavahetamise tervikmaksumusest rääkides on selge, et poleks mingit mõtet hankida mingit 5000-6000-list partiid elukutselistele üksustele ja parajasti väljaõppes olevatele ajateenijatele, vaid mõistlik oleks kogu RA ja SA struktuur viia üle ühtsele relvale. KV SA-struktuur suureneb 25 000-ni ning koos samuti suureneva KL-iga oleks kogu KV automaatide vajadus ilmselt üle 40 000. Kuna mõistlik on vähemalt osa automaatidest varustada moodsate sihtimisseadmete, raua-aluste granaadiheitjate jms, samuti vahetada ühtlasi välja ka KV ja KL-i jaotaseme kuulipritsid (sest need KSP-d ja MG3-d on samuti suures osas valmistatud 1950-1970. aastatel), siis jääks sellise relvastuse väljavahetamise hind ilmselt juba kuskile 1,5-2 miljardi kanti. Selle raha eest saaks välja arendada suure osa soomusmanöövervõimest; või panna mitu pataljoni soomustransportööridele, või hankida teatud kogus keskmaa-ÕT-d; või uued transpordikopterid; või tagada kogu suur osa operatiivstruktuurist tasemel sidevarustusega; või mitmekordistada Mistrali-süsteemide arvu; või väljaehitada Jägala linnak pluss pooleliolevad linnakud. Ühesõnaga, jutt käib sellisest rahasummast, mis viiks mõne konkreetse relvaliigi võitlusvõime hoopis uuele tasemele või parandaks oluliselt kogu kaitseväe kui terviku võimekust.
Paljas automaatide uuendamine aga tegelikult jalaväe võitlusvõimele midagi väga suurt juurde ei annaks, eriti võrreldes alternatiividega. Selge see, et kui jao-suurune luurepatrull satub vaenlase tagalas tulevahetusse rühmasuuruse vastasega, siis võib see olla elu ja surma küsimus, kas luurajatel on 20-padrunilise salvega kobakas AK-4 või 30-se salvega G36, millega saab ka valanguga lastes anda sihikulist tuld. Selge see, et üksikvõitleja moraali suhtes on see üsna oluline küsimus, kas ta on relvastatud 1964. aastal valmistatud AK-4-ga, mille üle irvitatavad mitte ainult kaasvõitlejad, vaid ka ülemused, või futuristliku välimuse tuli-uue G36-ga. Aga suuri lahinguid ja sõdu ei võida mitte üksikvõitleja või jaosuurune luurepatrull, vaid ikkagi suuremad üksused, millede puhul on oluline mitte see, milline automaad on sõduritel, vaid see, kui hea on üksuste väljaõpe, kui pädevalt suudavad töötada staabid, kuidas on ülemad organiseerinud tulesüsteemi kui terviku, kuidas on tagatud kaudtuletoetus ja õhutõrje, kas side toimib ning kas logistikaüksused suudavad eesliiniüksuseid jätkusuutlikult varustada. Selles plaanis on automaadi väljalaske-aasta, salvemaht, kaal ja kokkukäiva kaba olemasolu kolmanda- või neljandajärguline küsimus.
Aga kui uute automaatide hankimine peaks tulevikus päevakorrale kerkima, siis mina eriti ei usu, et oleks võimalik ja mõistlik saada kelleltki selliseid mahakantavaid relvi, mis oleksid eriliselt paremad, kui olemasolevad AK-4 ja Galil. Kui räägitakse Bundeswehri arvukuse vähendamisest, siis mina näiteks ei usu, et sealt oleks võimalik saada midagi peale G3-de, mis pole ju grammivõrdki paremad ega halvemad, kui AK-4. Pigem on taaskord mõistlik kulutada natukene rohkem raha ja hankida kogu KV-le täiskomplekt uut relvastust, mis tuleb täpselt selliselt komplekteerituna, nagu kaitsevägi tahab. Ja millede puhul pole vaja aasta jooksul igat viiendat relva remonti saata või 10 aasta pärast hakata mõtlema juba uuele hankele.
Mina oma aruga arvasin, et võitleb sõdur, mitte relv. Sõdur võitleb siis kui moraal on kõrge. Moraal aga on kõrge siis kui sõdur näeb, et alates rohujuure tasandist, temast hoolitakse. Hoolimine ei ole ju see, kui surutakse pihku relv aastast 64, mille kaalu on(hea juhul) suurendatud kilokese või enama võrra ning pannakse istuma Unimogi, mille killukaitseks on kummeeritud present. Nagu ma eelpool kirjutasin, on käsirelv see, mida sõdur enim näeb. Kui aga see relv on vanem kui sõduri ema siis mida krdit, peale naeru ja ajateenistuse eitamise, sealt oodata saab? Lisa siia juurde see, et see sõdur teab(ma eeldan, et ta saab sellest aru), et ta peab sõja korral tahestahtmata kokku puutuma vastase üksustega, mida pole eelnevalt maatasa tambitud, seda erinevalt meie peamisest vaenlasest, kelle ees liigub vajadusel(vähemalt on mulle selline mulje jäänud, kui kuskilt lastakse midagi suuremat välja siis tambitakse see koht laiaks ja alles siis minnakse vaatama) tulemüür. Meil sellist võimekus ju pole?
Võimalik, et asi on selles, et mul pole usku "kirurgilistesse täpisrelvadesse", mis on laias laastus välja mõeldud tsiviilelanike kaitseks ning üksikute, kõrge väärtusega objektide hävitamiseks. Ma pole veel kohanud(ega pole küll eriti otsinud ka) kuskil näidet, kus liikuv soomustatud kolonn oleks hävitatud high-tech täpisrelvadega(näited, kus ühel pool teed on 100m vabalangemist ja teisel pool 100m sirget seina, meie kandis ei päde). Tavaliselt on seda ikka tehtud suure tulejõuga.
Võimalik, et minu mõtlemine on iganenud ja peatunud külma sõja aegades, ei oska arvata.
Minu arvates tuleb tõsta sõdija moraali ja seda mitte juttudega, et meil on 40(minu poolt välja mõeldud number) pauku Mistralit vaid pakkudes talle midagi, mida ta saab käega katsuda. Mistral on tore asi kuid ma kahtlen sügavalt, et ma seda sõjaolukorras oma kodukandis kunagi näeksin.
Käsirelvade kohalt pole ma arvanudki, et peaks vaatama kasutatud relvi. Ilmselt olen ma kergelt sellise rehepapi mentaliteediga kuid minu arvates võiks relvi küsida NATO käest. Kui saab on kena, kui ei siis teab, et ei saa.
Võimalik, et asi on selles, et mul pole usku "kirurgilistesse täpisrelvadesse", mis on laias laastus välja mõeldud tsiviilelanike kaitseks ning üksikute, kõrge väärtusega objektide hävitamiseks. Ma pole veel kohanud(ega pole küll eriti otsinud ka) kuskil näidet, kus liikuv soomustatud kolonn oleks hävitatud high-tech täpisrelvadega(näited, kus ühel pool teed on 100m vabalangemist ja teisel pool 100m sirget seina, meie kandis ei päde). Tavaliselt on seda ikka tehtud suure tulejõuga.
Võimalik, et minu mõtlemine on iganenud ja peatunud külma sõja aegades, ei oska arvata.
Minu arvates tuleb tõsta sõdija moraali ja seda mitte juttudega, et meil on 40(minu poolt välja mõeldud number) pauku Mistralit vaid pakkudes talle midagi, mida ta saab käega katsuda. Mistral on tore asi kuid ma kahtlen sügavalt, et ma seda sõjaolukorras oma kodukandis kunagi näeksin.
Käsirelvade kohalt pole ma arvanudki, et peaks vaatama kasutatud relvi. Ilmselt olen ma kergelt sellise rehepapi mentaliteediga kuid minu arvates võiks relvi küsida NATO käest. Kui saab on kena, kui ei siis teab, et ei saa.
http://www.kmin.ee/et/sojaline-riigikaitseEsmane iseseisev kaitsevõime peab kiire sõjalise reaktsiooniga tagama riigi sõjalise kaitse ning põhieeldused kollektiivkaitse rakendumiseks ka olukorras, kus ülekaalukate jõududega rünnak on toimunud ootamatult. Selleks tagab Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu ning nende tegevust toetavate asutuste ja organisatsioonide asjakohase väljaõppe ning kindlustab ressursside otstarbeka kasutamise.
Viimati muutis kaur3, 19 Juul, 2010 23:03, muudetud 1 kord kokku.
Kuidagi jampslik ja skisofreeniline on see lause tõesti...
Et siis üsna oluline pole üldse oluline. Sobiks suurepäraselt samasse ritta surematu totaka kombinatsiooniga "Pigem vähem ja paremini, peaasi, et rohkem ja kiiremini...".Selge see, et üksikvõitleja moraali suhtes on see üsna oluline küsimus, kas ta on relvastatud 1964. aastal valmistatud AK-4-ga, mille üle irvitatavad mitte ainult kaasvõitlejad, vaid ka ülemused, või futuristliku välimuse tuli-uue G36-ga.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Võitleja moraal sõltub paljudest aspektidest - käes olev relv, selja taga olev toetus (suurtükid, õhutõrje ja kõik muud raskerelvad), täis kõht ja vajadusel haavade lappimine, turvaline kommunikatsioon. Meil on hetkel kõigega probleeme. Ehk mõjub siiski tankide tulek moraalile rohkem, kui uute käsirelvade ost? Lihtsalt üks uitmõte.
Seekord ei saagi A4-le väga palju vastu vaielda. Ise ütleks ka, et relvi soetades maksavad lisaseadmed teist samapalju (vajadusel lisasihikud, rauaalused granaadiheitjad, helisummutid, see viimane on väga vajalik), ainuüksi salvesid kulub iga relva kohta rohkem kui paar. Samuti peab keegi uuele relvale õppe tegema, keegi peab neid hooldama jne, st lisandub veel kogu teadmusbaas sellest süsteemist.
Kui nüüd lihtsalt uute relvade soetamise seisukohast vaadata, siis vaja oleks käsirelvadest uusi automaate, kergekuulipildujaid, tuletoetuseks ka 7,62 cal kullasid (mida rohkem sama platvormi peal kõik on, seda lihtsam logistiliselt), olemasolevatest AK4 või M14 saaks täpsusrelvad (need ei ole küll ideaalsed, aga teevad töö ära), SN võimekust on ka vaja kasvatada (aga need viimased 2 valdkonda jäävad mitte relvade, vaid inimeste taha - kellele need relvad anda?).
Mina isiklikult tahaks tehnilise varustuse asemel panustada rohkem väljaõppesse ja suutlikusse, sest tegelikult hea koolitusega sõdur suudab ülesandeid täita nii AK4 kui G36ga, kuigi viimasega oleks tema elu lihtsam.
Aga siiski. Siinkohal tahaks meelde tuletada progressi relvadisainis. Aja jooksul ei ole kõige olulisemaks aspektiks mitte relvade kergemaks muutumine plastikmaterjalide kasutamise tõttu (isegi minu AK4st vanem 7,62x39 cal VZ 58 kaalub laetud 30se salvega 3,2 kg, mul on mõlemad olemas), vaid relvade ergonoomilisuse ja modulaarsuse areng. Samuti on oluliselt arenenud tööstusliku tootmise kvaliteet, st relvad peavad kauem vastu ning tootmisprotsessid on lihtsamad, loogilisemad ja kuluefektiivsemad.
St relv on "käepärasem" ja kergemini täiendatav kõikvõimalike lisaseadmetega. Näiteks, AK4 öösihiku pealesaamine on paras kulukas tegevus - relvale on vaja sihikuliistu, mis B&T toodanguna maksab hea mitu tuhat krooni. Samas uue põlvkonna relval paned selle juba küljes olevale liistule peale.
Kui kiiresti saab AK4-st 60 padrunit üksiklaskudena sihituna välja lasta (koos salvevahetustega), või G36-st? Kui kiiresti käib kummalgi relval salvevahetus ja relva ümberlaadimine ning mitu liigutust kummalgi selleks kulub? MP7-l (sama lukusüsteem, mis G36l) ma proovisin, kõik nupumanipulatsioonid saab teha laskva käega - salveriiv (pöial), luku ette tagasilaskmine (käib päästikusõrmega), teist kätt oli vaja uue salve jaoks. G36l on luku ettelaskmiseks teist kätt vaja, et relvalael hoovast tõmmata, kuid siiski ei ole see eriline liigutus ja on asukoha poolest nagunii toetava käe juures.
Kui kerge on manööverdada ühe või teise relvaga, st liikuda erinevatel maastikutel, lasta kiirelt erinevates suundades olevaid märke?
Lisaks, AK4 täistuuning - uus laesäär koos esikäepidemega, sihikuliist koos Aimpoint Comp M4 ja 3x suurendusega, maksab vähemalt sama palju kui G36 automaatrelv, millel on prakt kõik samaväärne küljes juba olemas (see kandesanga integreeritud optikatega versioon, ilma esikäepidemeta), kuid relv ise on uuem ja kestab kaugemale tulevikku. Praegu tehti püüe tuua AK4 tänapäeva, arvestamata sellega et tegelikult on relvaplatvorm ise mitte füüsiliselt, vaid moraalselt iganenud.
Iseenesest relvana töötab AK4 hästi - tõrkeid eriti ei anna, tabamus teeb samatmoodi haiget kui teisest relvast lastud kuuliga. Aga sõjapidamise põlvkonnad on vahetumas/vahetunud ning AK4 on üle-/eelmise ajastu relv. Sinna ei ole midagi parata.
Niiet lühidalt - AK4 on tehniliselt võttes hea tööriist, sest teeb ära selle töö, milleks loodi. Kuid töö iseloom on aja jooksul muutunud ning selle tegemiseks on juba paremaid ja efektiivsemaid vahendeid. Vana tööriista võib küll tänapäeva poole tuua, osalise õnnestumisega, kui mingi hetk tuleb nagunii see välja vahetada. Seetõttu oleks võinud moderniseerimisprogrammi asemel alustada uute relvade hangetega, saaks sama raha eest kauem kestva tulemuse, mis lõppkokkuvõttes tuleks odavam lahendus. Minu arust.
Seekord ei saagi A4-le väga palju vastu vaielda. Ise ütleks ka, et relvi soetades maksavad lisaseadmed teist samapalju (vajadusel lisasihikud, rauaalused granaadiheitjad, helisummutid, see viimane on väga vajalik), ainuüksi salvesid kulub iga relva kohta rohkem kui paar. Samuti peab keegi uuele relvale õppe tegema, keegi peab neid hooldama jne, st lisandub veel kogu teadmusbaas sellest süsteemist.
Kui nüüd lihtsalt uute relvade soetamise seisukohast vaadata, siis vaja oleks käsirelvadest uusi automaate, kergekuulipildujaid, tuletoetuseks ka 7,62 cal kullasid (mida rohkem sama platvormi peal kõik on, seda lihtsam logistiliselt), olemasolevatest AK4 või M14 saaks täpsusrelvad (need ei ole küll ideaalsed, aga teevad töö ära), SN võimekust on ka vaja kasvatada (aga need viimased 2 valdkonda jäävad mitte relvade, vaid inimeste taha - kellele need relvad anda?).
Mina isiklikult tahaks tehnilise varustuse asemel panustada rohkem väljaõppesse ja suutlikusse, sest tegelikult hea koolitusega sõdur suudab ülesandeid täita nii AK4 kui G36ga, kuigi viimasega oleks tema elu lihtsam.
Aga siiski. Siinkohal tahaks meelde tuletada progressi relvadisainis. Aja jooksul ei ole kõige olulisemaks aspektiks mitte relvade kergemaks muutumine plastikmaterjalide kasutamise tõttu (isegi minu AK4st vanem 7,62x39 cal VZ 58 kaalub laetud 30se salvega 3,2 kg, mul on mõlemad olemas), vaid relvade ergonoomilisuse ja modulaarsuse areng. Samuti on oluliselt arenenud tööstusliku tootmise kvaliteet, st relvad peavad kauem vastu ning tootmisprotsessid on lihtsamad, loogilisemad ja kuluefektiivsemad.
St relv on "käepärasem" ja kergemini täiendatav kõikvõimalike lisaseadmetega. Näiteks, AK4 öösihiku pealesaamine on paras kulukas tegevus - relvale on vaja sihikuliistu, mis B&T toodanguna maksab hea mitu tuhat krooni. Samas uue põlvkonna relval paned selle juba küljes olevale liistule peale.
Kui kiiresti saab AK4-st 60 padrunit üksiklaskudena sihituna välja lasta (koos salvevahetustega), või G36-st? Kui kiiresti käib kummalgi relval salvevahetus ja relva ümberlaadimine ning mitu liigutust kummalgi selleks kulub? MP7-l (sama lukusüsteem, mis G36l) ma proovisin, kõik nupumanipulatsioonid saab teha laskva käega - salveriiv (pöial), luku ette tagasilaskmine (käib päästikusõrmega), teist kätt oli vaja uue salve jaoks. G36l on luku ettelaskmiseks teist kätt vaja, et relvalael hoovast tõmmata, kuid siiski ei ole see eriline liigutus ja on asukoha poolest nagunii toetava käe juures.
Kui kerge on manööverdada ühe või teise relvaga, st liikuda erinevatel maastikutel, lasta kiirelt erinevates suundades olevaid märke?
Lisaks, AK4 täistuuning - uus laesäär koos esikäepidemega, sihikuliist koos Aimpoint Comp M4 ja 3x suurendusega, maksab vähemalt sama palju kui G36 automaatrelv, millel on prakt kõik samaväärne küljes juba olemas (see kandesanga integreeritud optikatega versioon, ilma esikäepidemeta), kuid relv ise on uuem ja kestab kaugemale tulevikku. Praegu tehti püüe tuua AK4 tänapäeva, arvestamata sellega et tegelikult on relvaplatvorm ise mitte füüsiliselt, vaid moraalselt iganenud.
Iseenesest relvana töötab AK4 hästi - tõrkeid eriti ei anna, tabamus teeb samatmoodi haiget kui teisest relvast lastud kuuliga. Aga sõjapidamise põlvkonnad on vahetumas/vahetunud ning AK4 on üle-/eelmise ajastu relv. Sinna ei ole midagi parata.
Niiet lühidalt - AK4 on tehniliselt võttes hea tööriist, sest teeb ära selle töö, milleks loodi. Kuid töö iseloom on aja jooksul muutunud ning selle tegemiseks on juba paremaid ja efektiivsemaid vahendeid. Vana tööriista võib küll tänapäeva poole tuua, osalise õnnestumisega, kui mingi hetk tuleb nagunii see välja vahetada. Seetõttu oleks võinud moderniseerimisprogrammi asemel alustada uute relvade hangetega, saaks sama raha eest kauem kestva tulemuse, mis lõppkokkuvõttes tuleks odavam lahendus. Minu arust.
Milline automaat Eestile järgmisena?
Sattusin sõdurifoorumis sellisele teemale. tsiteerin Otsisin välja põhilised relvad, mille hankimist Eestile võiks siin arutada. Tegelikult oleks hea neid kõiki omavahel võrrelda ja tore oleks vahelduseks näha ka palavaid pooldajaid muudele relvadele, kui HK G36.
FN FNC - Rootslastele tuntud kui modifitseerimata AK5
QBZ-97 - huvitav relv
FAMAS G2 - mulle ta lihtsalt meeldib
HK G36 - selle relva kohta teavad teised paremini
TAR-21 - Vana Galili austajatele -> tegemist on tema järeltulijaga
Vector CR-21 - kah Galili'i baasil ehitatud
M16A2 - ainult kaks tähte "Al" Palun mitte hakata jahvatama g36 ,see on kõigile juba teada-tuntud relv.Sooviksin arvamusi teistele relvadele.Olgu siia (nimekirja) ära toodud ka USA SCAR.
FN FNC - Rootslastele tuntud kui modifitseerimata AK5
QBZ-97 - huvitav relv
FAMAS G2 - mulle ta lihtsalt meeldib
HK G36 - selle relva kohta teavad teised paremini
TAR-21 - Vana Galili austajatele -> tegemist on tema järeltulijaga
Vector CR-21 - kah Galili'i baasil ehitatud
M16A2 - ainult kaks tähte "Al" Palun mitte hakata jahvatama g36 ,see on kõigile juba teada-tuntud relv.Sooviksin arvamusi teistele relvadele.Olgu siia (nimekirja) ära toodud ka USA SCAR.
Eesti sõduril tasub siis tige olla kui keegi norima tuleb!
Re: Milline automaat Eestile järgmisena?
Miks siis mitte juba uus Galil? http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... b47b7e74dfsassu8 kirjutas:TAR-21 - Vana Galili austajatele -> tegemist on tema järeltulijaga
Vector CR-21 - kah Galili'i baasil ehitatud
isiklikult kaldun arvama ,et oleks mõttekas osta midagi millele sobiks ak salv.kahjuks mõeldakse sellele g36 tuhinas vähe.Miks peab ostma midagi millele sobiks ak salv? Sest kui madinaks läheb läheb madinaks idanaabriga (iseasi palju neid seal kaineid on)mille põhiline relvatüüp on ak. Soome on NATO liige, Lätil on (minu teada) palgaarmee.Nemad meile vaevalt peale tungiks.Kui sõjaseisukord tuleb käsk mis keelab surnud vastaselt relva või laskemoona võtmast p...e saata! Selline on minu arvamus.
Eesti sõduril tasub siis tige olla kui keegi norima tuleb!
sassu8 kirjutas:isiklikult kaldun arvama ,et oleks mõttekas osta midagi millele sobiks ak salv.kahjuks mõeldakse sellele g36 tuhinas vähe.Miks peab ostma midagi millele sobiks ak salv? Sest kui madinaks läheb läheb madinaks idanaabriga (iseasi palju neid seal kaineid on)mille põhiline relvatüüp on ak. Soome on NATO liige, Lätil on (minu teada) palgaarmee.Nemad meile vaevalt peale tungiks.Kui sõjaseisukord tuleb käsk mis keelab surnud vastaselt relva või laskemoona võtmast p...e saata! Selline on minu arvamus.
kuramus , sellega panin mööda! Vabandan väärinfo edastamise eest.TTA kirjutas:sassu8 kirjutas:isiklikult kaldun arvama ,et oleks mõttekas osta midagi millele sobiks ak salv.kahjuks mõeldakse sellele g36 tuhinas vähe.Miks peab ostma midagi millele sobiks ak salv? Sest kui madinaks läheb läheb madinaks idanaabriga (iseasi palju neid seal kaineid on)mille põhiline relvatüüp on ak. Soome on NATO liige, Lätil on (minu teada) palgaarmee.Nemad meile vaevalt peale tungiks.Kui sõjaseisukord tuleb käsk mis keelab surnud vastaselt relva või laskemoona võtmast p...e saata! Selline on minu arvamus.
Eesti sõduril tasub siis tige olla kui keegi norima tuleb!
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline