Psühholoogid

[paadikapten]

On teil olnud kokkupuuteid psühholoogidega? Kas olete neilt abi otsinud? Kas on nad ka aidata suutnud? Millele üldse psühholoogia rõhub, kui (väidetavalt) eesmärk on kedagi aidata?

Neid Eluliinide ja kriisiabikeskuste tegelasi ma aitajateks ei pea - kunagi mustal ajal sai proovitud, nad oskavad vaid ära kuulata. Kui endal pole tuttavaid, keda piisavalt usaldaks, noh, siis ehk...

Kaks kogemust on ka õppinud psühholoogidega. Kah ei saanud ma abi. Üks, verinoor neiuke, ilmselt äsja ülikoolist tulnud, kukkus ajama sellist terminoloogilist teksti, et ma ei saanud mitte ivagi aru. Mulle seeditavaks ta oma juttu teha ei suutnud. Teine, lastepsühholoog, vähemalt oli aus - kuulas ära, aga ei häbenenud tunnistada, et ei oska midagi välja pakkuda.

Ärge seda millegagi seostage - see mõte tekkis mul lihtsalt antidepressantide teemat lugedes

Siinkohal tunnustan ekstrasensse - ega nemadki üliinimesed pole ja nendegi seas on nii imelikke kui ka petiseid, kuid mõnigi oskab probleeme lahata ja rääkida nii, et inimene aru saab.

[krijgsvolk]

Mul kolm korda olnud nendega tõsisemalt kokkupuutumist.
Esimesel korral, siis, ca 18 aastat tagasi, kui olin raskelt üle töötanud, seejärel kokku kukkunud ja peale 3-nädalat kasutut Maarjamõisas vedelemist(Kus ei suudetudki minu südame rütmihäiretele mingit usutavat teaduslikku põhjendust leida) puhkasin, tuttava psühhiaatri soovitusel ja mahitusel Tartu Psühhiaatriahaigla 3. sanatoorses osakonnas, kitarr ja lugemine kaasas!...
Tablette ei saanud ja ainus, mida puhkamise, vedelemise ja pillitinistamise vahel tegin oli psühholoogi seansside külastamine. Täiesti mõttetu asi:
1. esiteks oli täiesti külm ja empaatiavõimetu inimene, kes ei vaevunud isegi varjama, et ta teeb tükitööd ning, et temal minu probleemid ja nende lahendamine korda ei lähe;
2. ta töötas nii räpakalt, et isegi mina, kes ma psühholoogiat vaid pealiskaudelt õppinud olin, hammustasin tema meetodi läbi ja võisin vabalt ette ennustada tema järgmise küsimuse ning resümeerida komentaari oma vastusele;
3. mingit sisulist abi ma sealt ei saanud.
Lõpuks selgus ikka, et vaja oli lihtsalt aeg maha võtta ja puhata, mitte aga rahmeldada oma 58 kriminaalasjaga korraga, mida oli vaja üheaegselt menetleda. ( Oli 90-te alguses selline periood kui kuritegevus lakke kargas, uurijaid aga oli büroos vaid 12 ...)
Teine kord ikka jälle organites töötades, kui oli mingi nn enesekehtestamise programm, 4 päeva+videotreeningud jne jama. Vabandust aga oma elu ja töökogrmustega olin ma juba ammu sinnasamasse ise välja jõudnud! Võib olla noortel kolleegidel oli sellest kasu, aga vaevalt.
Kolmas kord oli tollal kooliikka jõudnud tütrega kellel enureesiprobleemid esinesid. Samuti lastepsühholoogi kasu=0... Ei aidanud isegi kuulus USA psühholoog, kes juhtumisi mingit programmi aretas ja kes tegeles.
Lõpuks saime ajapikku ikka ise probleemile lahenduse.
Ma nüüd kohe ei tea, kuid mulle tundub, et siin foorumis on ikka keskmisest kangemad inimesed koos ja lihtlabaste silmamoondustega neid aidata ei saagi.
Ausalt öeldes on mõnikord lihtsalt vaja kedagi empaatiavõimelist, kellele südant puistata ja , kes oskab sind rahulikult ära kuulata ning pisut nõu anda. See tegelikult rahustab küll.
Võib olla nii, et see ongi ainus mis aitab...
Endal on mõned korrad mõte ka religooni peale libisenud, kuid ei ole minust ei usklikku ega preestri elik kiriku käest abi saama minejat saanud.
Noh olen kohe selline kangekaelne skeptikust pagan!
Samas arvan, et usklikul inimesel on kergem iagsugu hingehädades abi leida oma moodi usukargu abil või nii.
PS! Et millele psühholoogia rõhub? Tema rõhub idee järgi sellele, et aidata patsiendil endal leida tee ja ennast abistavad vahendid- võtted isenda aitamiseks ja probleemidega hakkama saamiseks.
See peaks ideaalvriandis nii olema, aga tegelikkus ei ole nii lihtne.
Kõnelen enda kogemustest siin ja ma ei välista, et onhulk inimesi, kes ka abi psühholoogialt saavad.

[hillart]

Psühholoogid?

Noh, olen ikka kokku puutunud küll.
Asi sai alguse sellest, et oma pea-aegu 30 aastat tagasi olin praktiliselt terve psühholoogide kursusega üliõpilasmalevas koos. Ja sealt maalt siis me suhtlema jäimegi. Ja kuna see seltskond valdavalt vastasugupool oli, siis ei puudunud selles suhtlemises ka teatavad lembemomendid, missugused teadupärast inimese vastavate psüühiliste häiretega väga tihedasti seotud on. Ja nii me siis suhtlesime. Tegin läbi koos selle kursusega kõikvõimalikud psühholoogilised testid ja sain vää-ääga peene ettekujutuse selle ala nüanssidest. Noh, lisasin mõttes sinna juurde iseenda psühhiaatriakoolituse ja - päris hea teadmistepagas.
Mida ma aga lõppkokkuvõttes öelda tahtsin. Seda, et pole minul küll kübetki usku selle ametiala esindajate võimekusse inimesi kuidagiviisi aidata. Pigem on see kontingent ise sellised, keda tegelikkuses aitama peaks. Ise nad on omadega hulgimalt sagedamini puntras, kui need, keda nad aitama peaksid. Sama võin öelda Kaitseväes kohatud sama eriala ametimeeste kohta.
Psühholoogi kasuefekti kohta üldiselt võib öelda, et abi on tast ehk siis, kui isik, kelle ta ette võtnud on, ise asjasse usub ja kui see isik tõepoolest sellises seisus on, kui tal pole kohe mitte kellegagi suhelda (noh, kohe mitte kellegagi!!! ) ja see psühholoog tõesti see ainumane on, kellele ennast tühjaks rääkida.
Noh, aga mis puutub nende konkurentsi kaplanitega kaitseväes, siis, ... Need kaplanid on ise juba omamoodi naljanumber. Juba oma 15 aastat teevad tasuta teatrit meile (meile küll tasuta, kuid mitte riigile). Kui üldse kellestki kasu saaks olema, siis on need igatahes psühholoogid. Kui üldse kellegagi rääkima minnakse, siis kaplan ei ole see kohe kindlasti mitte. Kui omal ajal see kaplaniteenistus loodi, siis tehti seda lihtsalt suurest Lääne matkimise tuhinas, ilma mõtlemata, et kas Eesti ikka nii tõsiusklik maa on, kus taolisel ametimehel ka miskit Kaitseväes teha on. Nii need ametimehed siis mängivadki Kaitseväes oma totaalselt mõttetuid mänge (just-just - MÄNGE, sest kuidagi teisiti ei oska ma seda teatrit nimetada) ja neelavad ikka päris tõsise kopika palgafondist (+ veel muud kulud !!!). Aga see-eest saame Lääne meeste ees vastu rinda taguda ja öelda, et näete - meil on kah ja , töötavad palehigis hingehädadega.

[Lemet]

Kahju, et ei mäleta filmi nime...tegelane oma elukogemusega (narkar, maksuameti agent) läks peale võõrutust munkade juures kõrbes väikelinna psühholoogiks. Järski tuleb kellelegi tuttav ette? Oskas lihtsalt kuulata ja suhtus rääkijatesse inimliku osavõtuga. Abi otsisid isegi kaks samas linnas tegutsevat ametikaaslast. Nii et nagu eelpool tähendatud- ametinimi ei tee inimesest veel abistajat, enam on kasu sellest, kui saad lihtsalt asja südamelt maha rääkida inimesele, kes mingitki empaatiavõimet omab. Mitte sellisele, kes palga väljateenimiseks peab targa näoga X arvu inimesi päevas ära kuulama. Jagatud mure pidada olema pool muret, teadis vanarahvaski rääkida. Aga jagama peab inimesega, mitte kuuriseinast tükitöölisega.

[hillart]

... enam on kasu sellest, kui saad lihtsalt asja südamelt maha rääkida inimesele, kes mingitki empaatiavõimet omab.

Just nii. Ja see ei pea mitte psühholoog või kaplan olema.

[soesilm]

Jagatud mure pidada olema pool muret, teadis vanarahvaski ... Eelmise aasta Horisont kirjutas ühest uurimusest, mis tõestas osalist vastupidisust. Nimelt on suur protsent (20?)inimesi, kes ei taha ega peagi oma läbielamisi teistele rääkima. Rääkides nad aina kordavad läbielamist ja süvendavad seda oma mälus. Ja aina hullemaks või vähemalt mitte paremaks läheb.

[ruger]

Veidi jälgides teemat tekkis mõtteid KV-s toimuva suhtes.

Kas ja kui levinud on nn. läbipõlemine KV struktuurides? Kuna struktuurid on sellised nagu nad on siis eriti tööülesandeid paljudel juhtudel polegi kellegile anda.
Kuna pinge ja vastutus on KV erialadel suur siis hakatakse oma pingetele lahendust otsima rahustites/narkootikumides/alkoholis/hasartmängudes.
Lagunevad pered jne... Kas siin oleks vaadata KV personalipoliitika(riigikogu riigikaitsestruktuuride) planeerimises osalevatel isikutel peeglisse ja mõelda veidi...
USA armee Xanaxi kasutamine peaks olema esimene hüüumärk meie meditsiini ning psühholoogia/personaliplaneerimise poole. Eesti KV-s on ka see probleem tekkimas.

Sama on ka nn. vabade päevade andmine KV-s tehtud ületundide eest. Tegu on puuduliku koosseisuga struktuuridega, kus teha on rohkem, kui teha reaalselt jõutakse. Niikaua, kuni midagi juhtunud pole, saab ju hakkama. Selleks, et mitte läbi põleda tehakse enda säästmiseks lihtsalt vähem tööd. Sellega, aga tööd kuhjub ja kuhjub.

Tihti tuleb töö käigus ette seda, et ülesandeid tuleb juurde protsesside edasiarenedes. Asendajaid pole aga paljudel juhtudel kuskilt võtta. Paljudel juhtudel pannakse lisakohustusi kaela(hea õelda, et loe ametijuhendit-reaalne elu on teine). Nii muudkui kasvab ja kasvab ning ühel hetkel saab inimesel kogu asjast siiber/ütleb tervis üles ja minnakse kas jalad ees/hullumajja või ust enda järel sulgedes erasektorisse. KV jaoks on aga inimene 90% juhtudel kadunud, kui just ei järgne uut majanduskriisi.
Uue inimese koolitamine on aga KV jaoks uus rahaline/ajaline kulu ning siis võib oma küsimus tekkida ka rahas, mida makstakse. Et, kas see töö on väärt seda kõike, mis kaela saadakse.

Psühholoogide puhul KV-s on probleem selles, et tavaliselt tegu on vähese KV kogemusega. Eestlane nagu ta on, jonnakas ja hoiab kõik endale. Aga probleemid tekivad ja nendega hakkama saamine ja neist hoidumine on ka KV psühholoogide üks osa lahendada. Eks antud teemagi peaks olema antud eriala inimestele läbi mõelda.

[Kapten Trumm]

Eestlane nagu ta on, jonnakas ja hoiab kõik endale

Asjatundjate kirjutiste põhjal on probleemiks pigem valitsev macho-mentaliteet, sul on asja psühholoogi juurde või on stress - sa oled NÕRK, sinusugused sõjaväkke ei sobi jne. Sest tõeline lahinguhunt ei kannata ei haavade ega stressi käes, andke vaid laskemoona kätte...

Nt USA-s, mida me peame endale alatasa eeskujuks, hakati "katuseprobleemidega" tõsiselt tegelema juba 2000. aasta paiku, kui ees terendasid närvilised sõjad "rinne 360 kraadi". Ja vastava õppekirjanduse massiline jagamine/harimine algas juba enne OIF-i ja Afganistani sõda.

Niiet jalgratast leiutada pole vaja ning imemehi pole ka USA armees.

[setu]

Psühholoogid jõustruktuurides.

Elik siin on mitu keissi, mis nurga alt asja vaadata:
- Poliitikutele see meeldib, kuna:
a) saab alati vihjata mingile jamale jõustruktuurides;
b) saab alati mingeid teid pidi teada, keda saab pitsitada vajadusel (avalikustada, lekitada, hoiakute võtmiseks, sildistamisel);
c) saab luua juurde pehmeid ametikohti (loe: relva raisale pole vaja kätte anda)

- Kaitseväelastele:
a) psühholoog on struktuuris muiduleivasööja (a la kuulipilduri abi);
b) taaskord pole tegemist nö "relvavennaga" (ne mjaso ne rõba)
c) grupimõjutus (sildistamine; macho-mentaliteet; retoorika)
d) ei paku tegelikku, meditsiinilist ekspertiisi eesmärgipäraselt ja ei saa rakendada missioonipõhisel ennetamisel, vaid siis kui tegemist on juba põhjustega kurat-teab-mis kategoorias.

- meediale:
a) kindlustatud väsimatu teema läbi aegade;
b) saab luua kuvandit ja kanda seda edasi - laiendada;
c) sildistada hetkega, luua kiirelt näidis kuvand;

Tegelikult pole teema mitte-midagi erilist. Lihtsalt kogu see pealtnäha "kahtlane" süsteem võiks olla rohkem integreeritud NATO ühisnimetaja alla ja pesta rohkem EKV nägu puhtamaks ballastist.

trv

[Coger]

mnjahh. Oma tööalaselt võin öelda, et vahet tuleks teha psühholoogidel ja psühhiaatritel- nondest teistest tegelastest on minu arvates kasu mõnevõrra rohkem, sest nende näol on tegemist ikkagi arstiga, kes on õppinud aastaid ülikoolis erinevatele probleemidele koos patsiendiga lahendust leidma, vajadusel kasutades selleks ka erinevaid medikamente.
Samas psühholooge koolitavad päris mitmed Eesti kõrgkoolid, sh ka mõned üsna kaheldava kvaliteediga asutused. Ainsad ravimid, mida nad "määrata" saavad on käsimüügist müüdavad nõgestest ja maltsast tehtu kahtlased kommid, mis ilmselt kedagi ei aita. Professionaalne kokkupuude nendega pole mulle reeglina eriti hääd muljet jätnud.

[hillart]

mnjahh. Oma tööalaselt võin öelda, et vahet tuleks teha psühholoogidel ja psühhiaatritel- ...

On see kellelegi probleem?

[B2 Spirit]

mnjahh. Oma tööalaselt võin öelda, et vahet tuleks teha psühholoogidel ja psühhiaatritel- ...

On see kellelegi probleem?

You'd be surprised...

[Coger]

jajah, nalja nabani... Pidasin oma postitusega seda silmas, et neil ei tehta tihtipeale vahet ja tegelikkuses saab paljudel juhtudel pigem aidata psühhiaater mitte psühholoog.

[hillart]

Pidasin oma postitusega seda silmas, et neil ei tehta tihtipeale vahet ja tegelikkuses saab paljudel juhtudel pigem aidata psühhiaater mitte psühholoog.

Mina samuti. Et kas mõnele on probleem neid kahte ametit eristada.

Aga mõni ei saanud vist järjekordselt aru.

Mis vahe on PEDIAATRIL ja PEDOFIILIL?
(Kas pediaater on lastearst, pedede arst või labajalaarst? )
(Kas pedofiil on patoloogiline lastearmastaja, pedede armastaja, jalgsikäimise fanaatik? )
Mis vahe on sõnadel ANALOOGIA ja ANAALNE?
(Analoogia - pärakuteadus, samasus, samamunasus? )
(Anaalne - samane, ananassidega seotud, jne. ? )

Jne. Jne. Jne.

[Dan]

Psühholoogidega on mul oma kaheksa aastakest ülilähedast ja sügavalt suhtestatud kogemust ja kinnitan Hillarti sõnu.

Lisaks veel, et kui süveneda veidike sellesse kuidas nad töötavad, siis selgub, et harilikult on psühholoog mingi (ravi)asutuse töökollektiivile n-ö. nõu andvaks inimeseks. Kuulab ära hoolealuste/patsientide/õpilaste mured ja soovitab teistele, kuidas subjektiga käituda. Kuid! Mõelgem nüüd veidike mis meetoditega psühholoog peaks inimesest läbi nägema? Ainult vesteldes ja peale vaadates. Sisuliselt tähendab see aga seda, et temalt oodatakse et tänu ametinimetusele on inimesed avatumad oma probleemidest rääkima. Edasi läheb kogutud "info" (mis võib puhtalt patsiendi väljamõeldis ka olla) töökollektiivile, kes peaks selle põhjal nagu midagi oskama rohkem teha.

Paljuräägitud kognitiiv-käitumislik teraapia näeb välja aga selline:
Patsient: teate, mul on probleem... Ma tunnen et ma ei sulandu kollektiivi.
Psühholoog: millest te seda järeldate ?
Patsient: mulle tundub et... (järgneb rida põhjendusi)
Psühholoog: mulle tundub et te enesehinnang on lihtsalt liiga madal. Te kujutate endale asju ette, sest keegi ei ole öelnud otse et te ei sobi kollektiivi
Patsient: aga mul on ka (selline-ja teisene) probleem
Psühholoog: tänapäeva maailmas on paljudel inimestel (selline-ja teisene) probleem. Selles ei ole midagi uut. Katsuge vaadata asju teise nurga alt, näiteks on teie vaatenurgas positiivne, see et (...).
...jne.

Muidugi kogu see teater ei takista koos käimast ja riigi raha kulutamast. Näiteks käib koos punt tegelasi neuropsühholoogia töögrupi sildi all, et jagada oma kogemusi erinevate õnnetute inimestega "töötamisest". Põhimõtteliselt seisneb neuropsühholoogia selles, et kui mingi osa närvisüsteemist on paugu kätte saanud, uuritakse *psühholoogia meetoditega* mismoodi see mõjutab inimese käitumist. OK, väga tore, juba vanal ajal uuriti ülikoolides igasugu mambo-dzambot ja ilmselt uuritakse tänaseni. Point ?

Vahemärkuseks: olen ülikoolist oma osa meditsiini ja närvisüsteemi anatoomiat omal ajal saanud, ning meetodid igasuguste "pihtasaamiste" diagnoosimiseks ja parandamiseks on midagi muud kui need mis üldhumanitaristlikule "hingeparandajale" külge õpetatakse.


Aga mis siis teha kui kuul koos ? Tõesti, kõik ei saa religioonist abi. Kõlab ehk klišeena, aga soovitan läbi lugeda Kunnase "Kustumatu valguse maailm" ja "Sõdurjumala teener". Ei tea paremaid teoseid, kus öeldakse - võta end kokku. NB! Ma ei soovita siinkohal võtta neid teoseid 1:1-le, nagu mõni sõber on mul aru saanud - et ainult nii saabki. Teid on tegelikkuses mitmeid. Kui läbi ampsab teoste mõtte, siis läheb pilt silme ees selgemaks ja olevik ei olegi nii trööstitu, vähemalt sellist arvamust olen enama kui ühe inimese suust kuulnud.