Sõjaväemeditsiiniga seotutele pakub järsku huvi vene meditsiiniteenistuse polkovnikust kaadrisõjaväelase, VF teenelise arsti, meditsiiniteaduste kandidaadi ja 30 aastase arstistaažiga tohtri avalik kiri.
http://topwar.ru/2443-voennaya-medicina ... racha.html
Meediku eriala ja militaarmeditsiin
Et meedikud ajateenistusest vabastatakse, on muidugi täielik jama. Huvitav, kelle konkreetne idee see on ja kuidas seda põhjendatakse?
Ehk meenus kellelegi pädevikule kuldsest nõuka ajast pärit sõjalise kateedrite süsteem, mida ka meie riigi algusaegadel üliõpilastele rakendada üritati, kuid mis õnneks on vahetatud ajateenistuse läbimisega reservohvitseriks saamise võimaluse vastu.
Soomes oli asi minuteada muidu nii, et ajateenistuses õpetati välja juba tulevasi reservohvitsere - meedikuid. Küllap nad said oma auastme kätte peale ülikooli, kuid ajateenistuses said hädavajalikud militaaroskused.
Pm ma saan aru, et meedikutele tuleks korraldada reservis oleku ajal ohvitserikursuseid, kuid sinna pääsemise eelduseks peaks olema siiski läbitud ajateenistus.
Ehk meenus kellelegi pädevikule kuldsest nõuka ajast pärit sõjalise kateedrite süsteem, mida ka meie riigi algusaegadel üliõpilastele rakendada üritati, kuid mis õnneks on vahetatud ajateenistuse läbimisega reservohvitseriks saamise võimaluse vastu.
Soomes oli asi minuteada muidu nii, et ajateenistuses õpetati välja juba tulevasi reservohvitsere - meedikuid. Küllap nad said oma auastme kätte peale ülikooli, kuid ajateenistuses said hädavajalikud militaaroskused.
Pm ma saan aru, et meedikutele tuleks korraldada reservis oleku ajal ohvitserikursuseid, kuid sinna pääsemise eelduseks peaks olema siiski läbitud ajateenistus.
Antud seadusesäte on tegelikult väga mõistlik ning tegelikult on kahju, et seoses uue kaitseväeteenistuse seaduse vastuvõtmise seiskumisega jääb ka see hea idee paremaid aegu ootama.
Esiteks ei puuduta see seadus jao laskur-sanitare ja rühma parameedikuid, kes on tõesti need kaitseväelased, kes peavad lahingus sõna otseses mõttes tule alt haavatuid minema tassima ning nendele esmast abi andma, kuni need natukene tagalapoole statsionaarsemasse esmaabipunkti või välihospidali jõuavad. Rühma-parameedikud valitakse välja endiselt ajateenijate hulgast (ning nende puhul pole eelnev meditsiiniline väljaõpe vajalik), nad saavad korraliku sõjalise kui ka meditsiinilise väljaõppe (+ vist üsna tugeva füüsilise mahvi) – sellest kõigest teab kaasfoorumlane hillart ilmselt täpsemalt rääkida.
Küll aga tuleneb see seadusemuudatus vajadusest tagada kaitseväe (meditsiini)üksustele eelkõige just sõja-aja koosseisudesse piisav arv arste, kirurge ja õdesid, kelle ülesanne pole mitte vigastatute väljavedu lahinguväljalt või neile esmaabi andmine, vaid nende tohterdamine ning võimalikult kiire ja professionaalne opereerimine välishospidalides, st pataljoni taseme meditsiinipunktis või sellest kõrgemate üksuste juures. Tegemist on spetsialistidega, kes ei pea mitte juhtima üksust või automaadiga välishospidali ümber ringkaitset korraldama, vaid tegema sisuliselt sedasama, mida tsiviilarst või –õde – opereerima, ravima, diagnoosima jne päeva jooksul kümneid raskelt purustatud inimkehasid.
Kust sellised inimesed tulevad ja mismoodi nad täna kaitseväkke – olgu siis RA või SA ametikohtadele jõuavad? Tulenevad nad eelkõige Tartu Ülikooli arstiteaduskonnast ning (kui ma ei eksi, siis kahest) meditsiinikoolist, kus õpetatakse õdesid, kes omakorda on enamjaolt naisterahvad ning seetõttu neid ei isegi tavapärases korras ajateenistuse kaudu süsteemi kaasata.
Küsimus on seega eelkõige selles, kuidas saada need inimesed kokkupuutesse kaitseväega ning KV SA üksustesse vajalik arv arste, kirurge ja arstide tööd toetavaid õdesid. Teoreetiliselt võiks nad kõik kutsuda 8-11-kuuks ajateenistusse, aga siin on mitu suurt aga:
- puudub igasugune mõte koolitada nendest spetsialistidest kuulipilduri abisid, jaoülemaid või jalaväerühma reservrühmaülemaid, kuna sõja korral on need inimesed kordadena väärtuslikumad ja vajalikumad arstidena ja õdedena – olgu siis tsiviilsektoris või KV SA meditsiiniüksustes;
- isegi kui oleks olemas 8-11-kuuline ajateenistuse väljaõppekava spetsiaalselt õdedele ja arstidele tööks SA meditsiiniüksustes, puudub igasugune mõte jooksutada KÕIK meessoost õed ja arstid läbi ajateenistuse ja määrata neid SA kohtadele, kuna KV SA vajadus on ainult murdosa Eesti meditsiinitöötajate arvust, kes suures osas peavad ka sõja korral tsiviilmeditsiinisüsteemis tööd jätkama ning pommitamiste jms asjade tsivilistidest ohvreid tohterdama;
- kuna kirurg tegeleks ka sõja korral SA üksuses eelkõige inimeste opereerimisega, oleks 8-11-kuuline ajateenistus ilmselge ajaraiskamine. Arvestades eriti veel seda, ühe arstiks õppimine ei kesta mitte kolm aastat, vaid koos spetsialiseerumise, residentuuride jms ligi kümme aastat. Milleks oleks seejuures vaja veel inimest sisuliselt ligi aasta kasarmus hoida ja teda tööjõuturult eemal hoida? Selleks puudub igasugune vajadus nii riigi kui ka arsti enda seisukohast.
- Enamgi veel – kui inimese ülesandeks saab sõja korral inimeste opereerimine ja ravimine, siis ei anna 8 kuud söösthüpete ja kaeviku kaevamise õppimine talle midagi juurde, sest sõja korral ta seda suure tõenäosusega niikuinii ei tee. Võiks isegi öelda, et see on vastutustundetu, kuna on keskmisest suurem tõenäosus, et 8-11-kuu pikkuse välilaagrite ja õppuste perioodi jooksul saab noormees mingi muul juhul suhteliselt tühise käevigastuse. Puussepal või torujüril pole sellest hullu, kuid tulevase südame- või ajukirurgi karjääri võib purustada ka tavainimese jaoks kõige tühisem vigastus – nende meeste käed on kullast kallimad.
Seega arvestades just SA meditsiinitöötajate töö eripära ning nende niigi pikka meditsiinilist väljaõpet, puudub minu arvates igasugune mõistlik vajadus neid ajateenistusse kutsuda, kust nad ise ka juba täna ülalmainitud põhjustel massiliselt kõrvale viilivad. Küll aga on mõistlik viia vastutasuks nende inimeste ajateenistuskohustuse kaotamise eest meditsiinikoolidesse sisse katastroofimeditsiini kursus (sest sõja korral tekkivad vigastused erinevad natukene rahuaegses tsiviilmaailmas tekkivatest) ning hakata korraldama reservmeedikute kursuseid, mis oleksid ajateenistusest tunduvalt lühemad, kuid kus meedikud saaksid siis selgeks elementaarsed üksikvõitleja oskused, sõjaväeteenistuse eripärad jne. Osa nendest meedikutest tulevad niikuinii ka RA tegevteenistusse ning hakkavad juhtima nii RA kui SA meditsiiniüksuseid – need saavad niikuinii täiendavat sõjalist väljaõpet nii Eestis kui välismaal.
Kuid tavalise reakirurgi jaoks, kes nii rahu kui sõja ajal tegeleb vaid inimeste kokkulappimisega, on täismahus ajateenistuse läbimine nii tema enda kui ka riigi ressursside arutu ja eesmärgipäratu raiskamine.
Seetõttu oleks minu arvates tegemist vägagi mõistliku seadusemuudatusega. Pigem on kurb ja arusaamatu tänane süsteem, kus kõik meessoost meditsiinitöötajaid peaksid idee poolest läbi ajateenistuse, kuigi seal ajateenistuses ei pakuta neile sisuliselt midagi, mis nende hinnalise erialaga kuidagigi suhestuks – isegi rühma parameedikuks pole ju mõtet suunata arstiteaduskonna tudengit, kes oleks sõja korral 100 korda kasulikum kirurgina läbilastud ajusid opereerides. See on ka peamine põhjust, miks meessoost meditsiiniõppurid ajateenistusest nii massiliselt (ja efektiivselt) kõrvale viilivad, kuna nad teavad väga hästi, et ajateenistuse kaudu ei suuda KV neid efektiivselt kasutada ning nad kaotavaid terve aasta, mis lisandub nende niigi pikale meditsiinilise hariduse ja oskuste omandamisele. Pluss võimalus oma arstikarjäär mingi mõttetu pisivigastuse läbi üldse eos hävitada. Küll aga kaotab KV ise täna selle süsteemi tõttu meedikutega igasuguse tõsisema sideme ning seetõttu valitseb nii RA kui SA üksustes karjuv põud tasemel meedikutest. Mis omakorda on ka üheks põhjuseks, miks kogu meie meditsiiniteenistus on sellises kurvas olukorras, nagu hillart eelpool on kirjeldanud.
Ideaalis hakkaks uus süsteem toimima järgmiselt. Kõik medõdedeks ja arstideks õppijad on ajateenistuskohustusest vabastatud, kuid kõik peavad läbima õppeasutuses katastroofimeditsiini kursuse, et osata paremini ravida sõja korral inimestele tekkivaid vigastusti. Teatud arv meditsiinitöötajaid läbivad lühiajalised sõjalised kursused KVÜÕA juures või Meegomäel, kus nad omandavad elementaarsed kaitseväeteenistuseks vajalikud põhiteadmised ja oskused, kuid mis samas on piisavalt lühike, et mitte häirida arstide 10-aastast õppetsüklit. Kursused läbinud arvatakse SA meditsiiniüksuste koosseisu vastavalt oma erialale, samuti arvestatakse samas, et tsiviilhaiglad sõja korral arstidest lagedaks ei jää. Sõjanduse vastu sügavamat huvi tundma hakkavad meditsiinitöötajad saavad võimaluse asuda tegevteenistusse – nemad hakkavad RA-l juhtima meditsiiniüksuseid, omandama natukene sügavamat sõjalist haridust ning SA koosseisudest saavad nendest meditsiiniüksuste ülemad, kes mitte niivõrd ei opereeri ise, vaid juhivad üksust tulenevalt oma meditsiinialasest ja sõjalisest väljaõppest. Rea-arstide ja –õdede kohad mehitatakse SA üksustes mobilisatsiooni korral varem vastavad kursused läbinud meedikutega.
Esiteks ei puuduta see seadus jao laskur-sanitare ja rühma parameedikuid, kes on tõesti need kaitseväelased, kes peavad lahingus sõna otseses mõttes tule alt haavatuid minema tassima ning nendele esmast abi andma, kuni need natukene tagalapoole statsionaarsemasse esmaabipunkti või välihospidali jõuavad. Rühma-parameedikud valitakse välja endiselt ajateenijate hulgast (ning nende puhul pole eelnev meditsiiniline väljaõpe vajalik), nad saavad korraliku sõjalise kui ka meditsiinilise väljaõppe (+ vist üsna tugeva füüsilise mahvi) – sellest kõigest teab kaasfoorumlane hillart ilmselt täpsemalt rääkida.
Küll aga tuleneb see seadusemuudatus vajadusest tagada kaitseväe (meditsiini)üksustele eelkõige just sõja-aja koosseisudesse piisav arv arste, kirurge ja õdesid, kelle ülesanne pole mitte vigastatute väljavedu lahinguväljalt või neile esmaabi andmine, vaid nende tohterdamine ning võimalikult kiire ja professionaalne opereerimine välishospidalides, st pataljoni taseme meditsiinipunktis või sellest kõrgemate üksuste juures. Tegemist on spetsialistidega, kes ei pea mitte juhtima üksust või automaadiga välishospidali ümber ringkaitset korraldama, vaid tegema sisuliselt sedasama, mida tsiviilarst või –õde – opereerima, ravima, diagnoosima jne päeva jooksul kümneid raskelt purustatud inimkehasid.
Kust sellised inimesed tulevad ja mismoodi nad täna kaitseväkke – olgu siis RA või SA ametikohtadele jõuavad? Tulenevad nad eelkõige Tartu Ülikooli arstiteaduskonnast ning (kui ma ei eksi, siis kahest) meditsiinikoolist, kus õpetatakse õdesid, kes omakorda on enamjaolt naisterahvad ning seetõttu neid ei isegi tavapärases korras ajateenistuse kaudu süsteemi kaasata.
Küsimus on seega eelkõige selles, kuidas saada need inimesed kokkupuutesse kaitseväega ning KV SA üksustesse vajalik arv arste, kirurge ja arstide tööd toetavaid õdesid. Teoreetiliselt võiks nad kõik kutsuda 8-11-kuuks ajateenistusse, aga siin on mitu suurt aga:
- puudub igasugune mõte koolitada nendest spetsialistidest kuulipilduri abisid, jaoülemaid või jalaväerühma reservrühmaülemaid, kuna sõja korral on need inimesed kordadena väärtuslikumad ja vajalikumad arstidena ja õdedena – olgu siis tsiviilsektoris või KV SA meditsiiniüksustes;
- isegi kui oleks olemas 8-11-kuuline ajateenistuse väljaõppekava spetsiaalselt õdedele ja arstidele tööks SA meditsiiniüksustes, puudub igasugune mõte jooksutada KÕIK meessoost õed ja arstid läbi ajateenistuse ja määrata neid SA kohtadele, kuna KV SA vajadus on ainult murdosa Eesti meditsiinitöötajate arvust, kes suures osas peavad ka sõja korral tsiviilmeditsiinisüsteemis tööd jätkama ning pommitamiste jms asjade tsivilistidest ohvreid tohterdama;
- kuna kirurg tegeleks ka sõja korral SA üksuses eelkõige inimeste opereerimisega, oleks 8-11-kuuline ajateenistus ilmselge ajaraiskamine. Arvestades eriti veel seda, ühe arstiks õppimine ei kesta mitte kolm aastat, vaid koos spetsialiseerumise, residentuuride jms ligi kümme aastat. Milleks oleks seejuures vaja veel inimest sisuliselt ligi aasta kasarmus hoida ja teda tööjõuturult eemal hoida? Selleks puudub igasugune vajadus nii riigi kui ka arsti enda seisukohast.
- Enamgi veel – kui inimese ülesandeks saab sõja korral inimeste opereerimine ja ravimine, siis ei anna 8 kuud söösthüpete ja kaeviku kaevamise õppimine talle midagi juurde, sest sõja korral ta seda suure tõenäosusega niikuinii ei tee. Võiks isegi öelda, et see on vastutustundetu, kuna on keskmisest suurem tõenäosus, et 8-11-kuu pikkuse välilaagrite ja õppuste perioodi jooksul saab noormees mingi muul juhul suhteliselt tühise käevigastuse. Puussepal või torujüril pole sellest hullu, kuid tulevase südame- või ajukirurgi karjääri võib purustada ka tavainimese jaoks kõige tühisem vigastus – nende meeste käed on kullast kallimad.
Seega arvestades just SA meditsiinitöötajate töö eripära ning nende niigi pikka meditsiinilist väljaõpet, puudub minu arvates igasugune mõistlik vajadus neid ajateenistusse kutsuda, kust nad ise ka juba täna ülalmainitud põhjustel massiliselt kõrvale viilivad. Küll aga on mõistlik viia vastutasuks nende inimeste ajateenistuskohustuse kaotamise eest meditsiinikoolidesse sisse katastroofimeditsiini kursus (sest sõja korral tekkivad vigastused erinevad natukene rahuaegses tsiviilmaailmas tekkivatest) ning hakata korraldama reservmeedikute kursuseid, mis oleksid ajateenistusest tunduvalt lühemad, kuid kus meedikud saaksid siis selgeks elementaarsed üksikvõitleja oskused, sõjaväeteenistuse eripärad jne. Osa nendest meedikutest tulevad niikuinii ka RA tegevteenistusse ning hakkavad juhtima nii RA kui SA meditsiiniüksuseid – need saavad niikuinii täiendavat sõjalist väljaõpet nii Eestis kui välismaal.
Kuid tavalise reakirurgi jaoks, kes nii rahu kui sõja ajal tegeleb vaid inimeste kokkulappimisega, on täismahus ajateenistuse läbimine nii tema enda kui ka riigi ressursside arutu ja eesmärgipäratu raiskamine.
Seetõttu oleks minu arvates tegemist vägagi mõistliku seadusemuudatusega. Pigem on kurb ja arusaamatu tänane süsteem, kus kõik meessoost meditsiinitöötajaid peaksid idee poolest läbi ajateenistuse, kuigi seal ajateenistuses ei pakuta neile sisuliselt midagi, mis nende hinnalise erialaga kuidagigi suhestuks – isegi rühma parameedikuks pole ju mõtet suunata arstiteaduskonna tudengit, kes oleks sõja korral 100 korda kasulikum kirurgina läbilastud ajusid opereerides. See on ka peamine põhjust, miks meessoost meditsiiniõppurid ajateenistusest nii massiliselt (ja efektiivselt) kõrvale viilivad, kuna nad teavad väga hästi, et ajateenistuse kaudu ei suuda KV neid efektiivselt kasutada ning nad kaotavaid terve aasta, mis lisandub nende niigi pikale meditsiinilise hariduse ja oskuste omandamisele. Pluss võimalus oma arstikarjäär mingi mõttetu pisivigastuse läbi üldse eos hävitada. Küll aga kaotab KV ise täna selle süsteemi tõttu meedikutega igasuguse tõsisema sideme ning seetõttu valitseb nii RA kui SA üksustes karjuv põud tasemel meedikutest. Mis omakorda on ka üheks põhjuseks, miks kogu meie meditsiiniteenistus on sellises kurvas olukorras, nagu hillart eelpool on kirjeldanud.
Ideaalis hakkaks uus süsteem toimima järgmiselt. Kõik medõdedeks ja arstideks õppijad on ajateenistuskohustusest vabastatud, kuid kõik peavad läbima õppeasutuses katastroofimeditsiini kursuse, et osata paremini ravida sõja korral inimestele tekkivaid vigastusti. Teatud arv meditsiinitöötajaid läbivad lühiajalised sõjalised kursused KVÜÕA juures või Meegomäel, kus nad omandavad elementaarsed kaitseväeteenistuseks vajalikud põhiteadmised ja oskused, kuid mis samas on piisavalt lühike, et mitte häirida arstide 10-aastast õppetsüklit. Kursused läbinud arvatakse SA meditsiiniüksuste koosseisu vastavalt oma erialale, samuti arvestatakse samas, et tsiviilhaiglad sõja korral arstidest lagedaks ei jää. Sõjanduse vastu sügavamat huvi tundma hakkavad meditsiinitöötajad saavad võimaluse asuda tegevteenistusse – nemad hakkavad RA-l juhtima meditsiiniüksuseid, omandama natukene sügavamat sõjalist haridust ning SA koosseisudest saavad nendest meditsiiniüksuste ülemad, kes mitte niivõrd ei opereeri ise, vaid juhivad üksust tulenevalt oma meditsiinialasest ja sõjalisest väljaõppest. Rea-arstide ja –õdede kohad mehitatakse SA üksustes mobilisatsiooni korral varem vastavad kursused läbinud meedikutega.
Olen erialalt maaehitus-insener. Enne kui mulle hakati õpetama inseneri-eriala süvateadmisi, õpetati pikalt, laialt, põhjalikult liikide kaupa, mis asjad on koduloomad, millest nad koosnevad, toituvad, kuidas elavad ja sigivad. Õpetati, kuidas arvestada korraga sadade loomade vajadustega ja seda lähtuvalt mitte sellest, kuidas minul on mugav projekteerida ja ehitada, vaid lähtuvalt sellest, kuidas mina saan nende loomade elutegevust tagada.
Meediku ülesanne sõjas ei ole mitte ainult ravida ja opereerida. Keegi peab ka kogu seda meditsiinilise tagamise võrgu tegevust kõigil tasanditel korraldama ja koordineerima. Selleks peavad neil olema ühest küljest põhjalikud teadmised oma erialast, et teada, mida enda tegevuse tagamiseks vaja läheb, kuid peab ka ühtlase teadma, mis süsteemi toimimist tagatakse. Peab teadma, kuidas ja millest elab sõdur eesliinil, kas ja kuidas ta selle esmaabi saab jne. Meedik peab selle osa piisavalt põhjalikult selgeks saama, et tema tegevus ühilduks eesliinil toimuvaga, ei hakkaks seda häirima ja samas ei jääks sellest ka nii kaugele, et tast eesliinile kasu ei oleks. Meditsiinilise väljaõppeta ohvitser ei tea, millised on meedikute vajadused ja sõduri väljaõppeta meedik ei tea, millised on sõdurite vajadused. Selleks, et juhtida meditsiiniüksust, millest oleks sõduritele kasu, peavad med-üksuste ülemate mõlema valdkonna teadmised piisavalt põhjalikud olema.
Meediku ülesanne sõjas ei ole mitte ainult ravida ja opereerida. Keegi peab ka kogu seda meditsiinilise tagamise võrgu tegevust kõigil tasanditel korraldama ja koordineerima. Selleks peavad neil olema ühest küljest põhjalikud teadmised oma erialast, et teada, mida enda tegevuse tagamiseks vaja läheb, kuid peab ka ühtlase teadma, mis süsteemi toimimist tagatakse. Peab teadma, kuidas ja millest elab sõdur eesliinil, kas ja kuidas ta selle esmaabi saab jne. Meedik peab selle osa piisavalt põhjalikult selgeks saama, et tema tegevus ühilduks eesliinil toimuvaga, ei hakkaks seda häirima ja samas ei jääks sellest ka nii kaugele, et tast eesliinile kasu ei oleks. Meditsiinilise väljaõppeta ohvitser ei tea, millised on meedikute vajadused ja sõduri väljaõppeta meedik ei tea, millised on sõdurite vajadused. Selleks, et juhtida meditsiiniüksust, millest oleks sõduritele kasu, peavad med-üksuste ülemate mõlema valdkonna teadmised piisavalt põhjalikud olema.
The laws of physics is more what you'd call 'guidelines' than actual rules.
-
Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 43808
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Üleeelmine post on ehe näide, kui vähe kamina ja peastaabi "olümposel" teatakse, mis tegelikus elus toimub. Miks ma nimetasin siia peastaapi - et ei tuleks traditsioonilist vastuargumenti "eelnõu töötati välja koostöös kaitseväealastega".
Juba Kevadtormid on korduvalt tõestanud, et isegi 2 kuulise VROK-i läbinud (seal tehakse söösthüpped, kaevatakse kaevikut ja magatakse lumehanges - mida A4 peab raiskamiseks) tsiviilarstid ei päde, sest kui nende meditsiinirühma killavoor satub vastase otsa (jah, sõjas pole ainult rinne ja tagala), siis tapetakse maha nii juhtimisvaeguses meditsiinirühm kui ka (idanaabri kultuuri arvestades) ka nendega kaasas olevad haavatud. Kes veel kursis pole, siis Meegomäe VROK peaks praegu õpetama ainult NAK programmi järgi. Ja isegi see elementaarne nõuab pädevuse saamiseks mõned aastat praktikat nt KL-s (arvake, kui paljud seda tegelikult saavad?)
Et arst ainult lõikab ja seob, on lihtsalt eluvõõras fantaasia. Olukorras, kus puudub stabiilne "rinne" ja vastase soomuskiilud liiguvad kiiresti edasi, saab hetkega tagala-alast kontakti piirkond ja kes seal hakkama ei saa, surevad. Reaalses elus on need "meditsiiniohvitserid" sellised vennikesed, kes ei leia pimedas "olukorras" rühma välikäimlatki ilma taskulambita üles!
Aru saamiseks, et meditsiiniallüksused ei olnud soojas tagalas ka WWII ajal (kus oli rindesõda), tasuks vaadata meedikute kasutuses olnud relvastust (nt kuulipildujate arvu) - eriti võrreldes sõja algust ja lõppu....
Jutt, et pole mõtet koolitada õdedest kuulipildurite abisid on udujutt - õigustamaks (ebaõiget ja eluvõõrast) agendat....lihtsalt ei viitsi sellist eluvõõrast lollust rohkem kommenteerida - lihtsalt relva ja elementaarsete üksikmehe-allüksuse oskuste omamine on PEAMINE EELDUS selleks, et see meditsiinipersonal peale esimest kontakti on elus ja suudab kedagi siduda-õmmelda. Mingist katastroofimeditsiini kursusest kui sõjas toimetuleku tagajast.....tule taevas appi
Juba Kevadtormid on korduvalt tõestanud, et isegi 2 kuulise VROK-i läbinud (seal tehakse söösthüpped, kaevatakse kaevikut ja magatakse lumehanges - mida A4 peab raiskamiseks) tsiviilarstid ei päde, sest kui nende meditsiinirühma killavoor satub vastase otsa (jah, sõjas pole ainult rinne ja tagala), siis tapetakse maha nii juhtimisvaeguses meditsiinirühm kui ka (idanaabri kultuuri arvestades) ka nendega kaasas olevad haavatud. Kes veel kursis pole, siis Meegomäe VROK peaks praegu õpetama ainult NAK programmi järgi. Ja isegi see elementaarne nõuab pädevuse saamiseks mõned aastat praktikat nt KL-s (arvake, kui paljud seda tegelikult saavad?)
Et arst ainult lõikab ja seob, on lihtsalt eluvõõras fantaasia. Olukorras, kus puudub stabiilne "rinne" ja vastase soomuskiilud liiguvad kiiresti edasi, saab hetkega tagala-alast kontakti piirkond ja kes seal hakkama ei saa, surevad. Reaalses elus on need "meditsiiniohvitserid" sellised vennikesed, kes ei leia pimedas "olukorras" rühma välikäimlatki ilma taskulambita üles!
Aru saamiseks, et meditsiiniallüksused ei olnud soojas tagalas ka WWII ajal (kus oli rindesõda), tasuks vaadata meedikute kasutuses olnud relvastust (nt kuulipildujate arvu) - eriti võrreldes sõja algust ja lõppu....
Jutt, et pole mõtet koolitada õdedest kuulipildurite abisid on udujutt - õigustamaks (ebaõiget ja eluvõõrast) agendat....lihtsalt ei viitsi sellist eluvõõrast lollust rohkem kommenteerida - lihtsalt relva ja elementaarsete üksikmehe-allüksuse oskuste omamine on PEAMINE EELDUS selleks, et see meditsiinipersonal peale esimest kontakti on elus ja suudab kedagi siduda-õmmelda. Mingist katastroofimeditsiini kursusest kui sõjas toimetuleku tagajast.....tule taevas appi
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
-
Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 43808
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Jutt eri asjust. Selle kuldse tunni vastu pole ma midagi väitnud. Mida ma väidan, et meditsiiniüksus (veel enam "moodsas 360 kraadises sõjas") ei saa hakkama ilma (enese)kaitsevõimeta. Enesekaitsevõime eeldab ka meditsiiinitöötajatelt sõduri- ja allüksuse oskusi ja relvastust, sh ohvitseridelt ja allohvitseridelt vähemalt elementaarset lahingu juhtimise oskust.
Vastasel juhul tuleb esimene diversioonigrupp, tapab selle rühma lagedaks ja siis pole enam kedagi kuldset tundi järgimas. Selleks, et nad saaks kedagi aidata, peavad nad ise ellu jääma.
Olen seda ka ise kunagi ühel RÕK-il kogenud, kus üksused olid "häires" positsioonidel, valitses piinlik vaikus....ja ühtäkki paistab tagant poolt taskulamp ja positsioonidele tatsab üks pagunitega tsiviilarst ja nõuab valjul häälel, et rajatud käimla tuleb sügavamaks teha....vat selline on see meie rindemeditsiin.... päris sõjas oleks ta ilmselt tina saanud ja tema võimalused sellega pataljoni haavatuid abistada oleks kindlasti nulliks muutunud. Ja sellised nullilähedaste maastikuoskustega tippkirurgid lastakse esimeses kontaktis sõelapõhjaks ja nende oskustest pole kellelegi enam kasu.
Vastasel juhul tuleb esimene diversioonigrupp, tapab selle rühma lagedaks ja siis pole enam kedagi kuldset tundi järgimas. Selleks, et nad saaks kedagi aidata, peavad nad ise ellu jääma.
Olen seda ka ise kunagi ühel RÕK-il kogenud, kus üksused olid "häires" positsioonidel, valitses piinlik vaikus....ja ühtäkki paistab tagant poolt taskulamp ja positsioonidele tatsab üks pagunitega tsiviilarst ja nõuab valjul häälel, et rajatud käimla tuleb sügavamaks teha....vat selline on see meie rindemeditsiin.... päris sõjas oleks ta ilmselt tina saanud ja tema võimalused sellega pataljoni haavatuid abistada oleks kindlasti nulliks muutunud. Ja sellised nullilähedaste maastikuoskustega tippkirurgid lastakse esimeses kontaktis sõelapõhjaks ja nende oskustest pole kellelegi enam kasu.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kõnealusel seadusemuudatusel on minu silmis küsitavusi, mis ehk siiski lahendatavad. Näiteks milline on ajateenistuse läbinud arsti vahekord ajateenistust mitte läbinuga? Mina ei saanud ajateenistuses enne õpingute alustamist reservlipnikuks, ju olin liiga blokk, kas siis nö automaatselt ohvitseriks saanu on minu ülemus vaatamata minu tõenäoliselt veidi paremale sõjaväelisele kogemusele? Teiseks: kirurgid kirurgideks, rohkem loevad siiski ajud, ka kirurgide puhul. Meil puudub oskus adekvaatselt reageerida enamusele eriolukordadele ja üldiselt arstidel ei ole ka õiget kogemust, kuidas reageerida näiteks tõsisele nakkuspuhangule (õnneks on tänu seagripile selles osas mõned stsenaariumid läbi mängitud), või sellele, kui 20.000 tegusat inimest on paralüseeritud posttraumaatilisest stressihäirest, mis võib aktiivse sõja jooksul juhtuda. Selle viimase kohta: staap ütleb, et Afganistaani meestel seda pole, samas eelmise kontingendi ülem ütles intervjuus, et meestel on mälupilte toimunust, magamisprobleeme, ma ei mäleta, kas ka meeleolu häireid nimetas, aga need ongi ju PTSD sümptomid. Lisaks veel see, et psühhiaatria (erinevatel tasanditel) möödalaskmised ei mõjuta vaid patsienti, vaid ka tema lähedasi. Kõik ei lähe oma peret püstoliga laskma, aga närviline õhkkond kodus mõjutab ka laste psüühilist arengut, ja 20. a hiljem saame omale neurootikud, kes räägivad kuidas isa ja ema tülitsesid kogu aeg või isa õieti polnudki.
otsin puude taga metsa
-
Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 43808
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Vigisema ajab see, et (taas)kord on kamin/peastaap läinud kergemat/lihtsamat teed ja tõsisema meditsiini(reserv)ohvitseride pealekasvatamise asemel on joonistatud lihtsalt kaste struktuuri. Ehk maakeeli on tehtud pakasuhhat. Samamoodi lähenedes võiks ju pataljoni/brigaadi staapi võtta kah aktiivsemaid juhtimiseriala tudengeid - vabastada nad ajateenistusest, kuulutada ohvitserideks ja võimalik, et osa neist tönkabki asja. Või lugeda kõik side ja IT erialade tundengid sideala reservohvitserideks ja vabastada ajateenistusest.
Meditsiinitudengite 100% kohustuslikku ajateenistust ilmselt korraldada ei õnnestu. Sellest tuleb endale selgelt aru anda. Seda võiks taotleda siis, kui Eestis oleks korraldatud kõikehõlmav (aja)teenistuskohustus (võrdse kohtlemise printsiip). Selle sihtgrupi "represseerimisel" eriala pärast juhtub lihtsalt see, et teenistusest kõrvalehoidjate % meditsiini(üli)õpilaste hulgas lihtsalt kasvab näiteks 3,5 (meelevaldne arv) korda. Seda enam, et arsti väljaõpe kestab hulka kauem kui muudel erialadel.
Tõenäoliselt ainus reaalne moodus sõjaväearstide puuduse leevendamiseks võiks olla ikkagi reservisüsteemi kasutamine. Ainult selle vahega, et arstidiplom ise ei tagaks mingit auastet ega ametikohta reservis. Ja kui tegemist on mingi väga kriitilise valdkonnaga (arst on vist meie kergjalaväearmees üks kvalifitseeritumaid asjatundjaid), siis tuleb arstide pürgimist reservsõjaväearstideks ka korralikult motiveerida. Vajadusel ka ametis palka makstes näiteks 1,5 kordse koefitsendiga. Mida võiks näiteks järk-järgult tõsta teatud sõjalise kvalifikatsiooni omandamisega.
Ja selleks, et meditsiinirühm Kevadtormil esimese vastase patrulli kohtamisel ei "hukkuks", tuleb lihtsalt hulka tööd teha. Ma kipun arvama, et olukorras, kus inimestel on kaelas igasugu kohustused, on vast palju tahta lihtsalt aitähi või lipniku näljapalga eest (head arstid teenivad kordi rohkem) aastas näiteks 2 kuud kodust ära olla. See on ju teada, et rühma tase eeldab aastas vähemalt 30 päeva väljaõpet ja kõrgemad tasemed veel rohkem. Et niisama 2 kuud kuskil metsas vegeteerida, selleks peab lihtsalt sõjaväe friik olema. Tavainimene ei viitsi, eriti kui väga käsukorras.
Samas kui lihtsalt olemasolevale arstkonnale jõuga mahukaid kohustusi kaela panna, toob see kaasa 1. eri meetoditega viilimise 2. välismaale tööle minejate arvu kasvu.
Arvestades planeeritud KV arvukust, on pataljoniarste vaja ca 30 (koos reserviga koolitada 60) ja brigaadi/rindkonna taseme arste teist samapalju juurde. Vaadates, et meil makstakse iga aasta 60 milli ajateenijale taskurahaks ja kaminas asekantsleritele 40+ tuhat palka, ei tohiks see rahake nüüd takistuseks saada.
Meditsiinitudengite 100% kohustuslikku ajateenistust ilmselt korraldada ei õnnestu. Sellest tuleb endale selgelt aru anda. Seda võiks taotleda siis, kui Eestis oleks korraldatud kõikehõlmav (aja)teenistuskohustus (võrdse kohtlemise printsiip). Selle sihtgrupi "represseerimisel" eriala pärast juhtub lihtsalt see, et teenistusest kõrvalehoidjate % meditsiini(üli)õpilaste hulgas lihtsalt kasvab näiteks 3,5 (meelevaldne arv) korda. Seda enam, et arsti väljaõpe kestab hulka kauem kui muudel erialadel.
Tõenäoliselt ainus reaalne moodus sõjaväearstide puuduse leevendamiseks võiks olla ikkagi reservisüsteemi kasutamine. Ainult selle vahega, et arstidiplom ise ei tagaks mingit auastet ega ametikohta reservis. Ja kui tegemist on mingi väga kriitilise valdkonnaga (arst on vist meie kergjalaväearmees üks kvalifitseeritumaid asjatundjaid), siis tuleb arstide pürgimist reservsõjaväearstideks ka korralikult motiveerida. Vajadusel ka ametis palka makstes näiteks 1,5 kordse koefitsendiga. Mida võiks näiteks järk-järgult tõsta teatud sõjalise kvalifikatsiooni omandamisega.
Ja selleks, et meditsiinirühm Kevadtormil esimese vastase patrulli kohtamisel ei "hukkuks", tuleb lihtsalt hulka tööd teha. Ma kipun arvama, et olukorras, kus inimestel on kaelas igasugu kohustused, on vast palju tahta lihtsalt aitähi või lipniku näljapalga eest (head arstid teenivad kordi rohkem) aastas näiteks 2 kuud kodust ära olla. See on ju teada, et rühma tase eeldab aastas vähemalt 30 päeva väljaõpet ja kõrgemad tasemed veel rohkem. Et niisama 2 kuud kuskil metsas vegeteerida, selleks peab lihtsalt sõjaväe friik olema. Tavainimene ei viitsi, eriti kui väga käsukorras.
Samas kui lihtsalt olemasolevale arstkonnale jõuga mahukaid kohustusi kaela panna, toob see kaasa 1. eri meetoditega viilimise 2. välismaale tööle minejate arvu kasvu.
Arvestades planeeritud KV arvukust, on pataljoniarste vaja ca 30 (koos reserviga koolitada 60) ja brigaadi/rindkonna taseme arste teist samapalju juurde. Vaadates, et meil makstakse iga aasta 60 milli ajateenijale taskurahaks ja kaminas asekantsleritele 40+ tuhat palka, ei tohiks see rahake nüüd takistuseks saada.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
-
Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 43808
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Sa võiks enne vestelda mõne (meditsini)ohvitseriga, kes on õppinud Soomes ja kes on natukenegi näinud Soome sõja-aja sõjaväemeditsiini ettevalmistuste mastaapsust. Soomes on näiteks olemas konserveeritud tehas füsioloogilise lahuse (üks enamvajaminevaid asju verekaotuse korral) tootmiseks sõja (ja arvatavasti ka muu suurema jama) puhuks. Samuti meditsiinivarud on seal tohutud. Mina küll ei julgeks suud täis võtta teemal, et Soomel polnud midagi või meie oleme paremad.corvus kirjutas:
Tegelikult näitas ka reaalne tegevus seagripi kontekstis, et meie süsteem teatavast aspektist on isegi parem kui Soomes. Sealne süsteem oleks võinud tegeliku epideemia korral alt vedada, sest nende süsteemi puhul ei pääsenud patsient üldse arsti jutule... ennem kui alles diagnoos laboris kinnituse sai. Loomulikult oleks Soomes hiljem, juba tagajärgedega võideldes, saanud kasutada vajadusel lisaks tsiviilmeditsiini võimalustele militaarmeditsiini võimalusi (kasvõi kogu potensiaali), mis meil on puudulik v.a. varustus. Samas poleks olnud veel kümme aastat tagasi Soomeski militaarmeditsiin suuteline adekvaatselt abistama erakorraliste sündmuste puhul tavameditsiini v.a. varustus. Kuigi tavameditsiinilt nõuti vastupidist.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
-
Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 43808
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
See, et sõja-ajal tsiviilisikutele teenuste kättesaadavus halveneb, ei ole küll mingi paariariigi tunnus. Igas riigis on see sedasi. Viimase aja trend on lihtsalt see, et tsiviilisikute vajadustega tuleb rohkem arvestada.
Näiteks võib tuua kasvõi transpordivahendite, kütuse või toiduvarude rekvireerimise KV tarbeks - piiratud ressursi korral tsiviili arvelt. Ka näiteks mobilisatsioon, bussijuhtide, katlakütjate või pagarite mobiliseerimisel kannatab taas tsiviil.
Sõda on "eriolukord", kus võib piirata tsiviilisikute hüvesid ja seda päris tugevalt - ka arenenud riikides. Ilmselt enamikus Euroopas pole ressursse nii hunnikus laonurgas, et kõik elaks ka sõja korral mõnusalt ära.
Näiteks võib tuua kasvõi transpordivahendite, kütuse või toiduvarude rekvireerimise KV tarbeks - piiratud ressursi korral tsiviili arvelt. Ka näiteks mobilisatsioon, bussijuhtide, katlakütjate või pagarite mobiliseerimisel kannatab taas tsiviil.
Sõda on "eriolukord", kus võib piirata tsiviilisikute hüvesid ja seda päris tugevalt - ka arenenud riikides. Ilmselt enamikus Euroopas pole ressursse nii hunnikus laonurgas, et kõik elaks ka sõja korral mõnusalt ära.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Ehk mu postitus kõlas liiga morbiidselt, aga KV-meditsiini osas rohkem pingutatakse tsiviilmeditsiini poolt riskistsenaariumitega toime tulemisel, kuna KV-s nagu hästi ei mõisteta, milline osa meedikul peaks olema ja kuidas teda võimalikult hästi struktuuri integreerida. Üks tõestisündinud näide - pataljonis töötaval arstil tekkis konflikt rühmaülemaga selliselt pinnalt, et arsti korraldus oli patsienti tervislikel põhjustel mitte õppustele lubada, kuna aga rühmaülem seadis sellise otsuse tegemise kahtluse alla ja soovis anda korralduse sõduri rivisse saatmiseks. Tagajärjeks mõttetu tüli ning vastastikune autoriteedi kahtluse alla seadmine, mis küll õnneks ülemate juures ei päädinud. Arst oli ajateenistuse läbinud ja slangimist ei sallinud, ehk re´ziimikorralduste usaldusväärsuses pole mõtet kahelda. Teine näide: KV nö hästi integreeritud arstil puudub meditsiiniline spetsialiteet, ta pole läbinud residentuuri, oma tegevuses ta alahindab noorema kolleegi vajadust end meditsiiniliselt täiendada ja eriarsti kutse omandada. Kolmas näide - psühhiaatriataustaga arst läheb reservohvitseride kursustele, käib usinalt õppustel. Nö. päris ohvitserid täpsustavad - te olete siis psühholoog? Vastus: ei , olen arst, psühhiaater. Sellel järgneb möh? See on tsiviilkaitse teema, aga siiski kas keegi on mõtelnud, kuidas tagatakse nende ravi, hoolitsust, kes ei ole võimalised enda eest vastust kandma - lapsed, psühhiaatrilised haiged jne? Teades peninukkide tavasid, siis nende tablett on tinast, ebaeetiline on oma haigeid jätta vaenlase territooriumile.
otsin puude taga metsa
-
Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 43808
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Vahepeal oli kuulda, et riigikaitse olümposel oli "seisukoht", et sõjaväearstid ei tohiks praktiseerida tsiviilhaiglates, kuna see kurnavat ressurssi (huvitav, mida see villide ja simulantidega jamamine siis nii väga annab?). Mis sellest "seisukohast" saanud on? Või kas see rahvajutt üldse tõsi on?
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Minuteada KV medpersonal lausa PEAB käima iga teatud aja tagant tsiviilhaiglates praktikal et mitte oma oskusi rahuajal minetada.Kapten Trumm kirjutas:Vahepeal oli kuulda, et riigikaitse olümposel oli "seisukoht", et sõjaväearstid ei tohiks praktiseerida tsiviilhaiglates, kuna see kurnavat ressurssi (huvitav, mida see villide ja simulantidega jamamine siis nii väga annab?). Mis sellest "seisukohast" saanud on? Või kas see rahvajutt üldse tõsi on?
-
kangelaspioneer
- Liige
- Postitusi: 1065
- Liitunud: 30 Dets, 2004 13:13
- Asukoht: Tallinn/Tapa
- Kontakt:
Ainult kohalikest oludest rääkides- meedikute lisatööle tsiviilis vaadatakse viltu, aga ära keelata ka ei saa, sest siis oleks kabinetid hetkega tühjad. Palgavahe on ilmselt üheks oluliseks märksõnaks.
Värsket verd igatahes peale ei tule ning vanad olijad on paigal veel selgelt subjektiivsetel põhjustel.
Värsket verd igatahes peale ei tule ning vanad olijad on paigal veel selgelt subjektiivsetel põhjustel.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline