Antud artikliga tõlkijate, toimetajate ja kirjastuste kapsaaeda visatud kivi on kahtlemata kaalukas ning peab kindlasti suuremas osas paika.
Tõlkijate kaitseks tahan aga lisaks tuua veel paar argumenti. Autor tõi artikli alguses paar väidet, millega tõlkijad end õigustavat.
Nendele lisandub tähtaeg: kirjastused jätavad tõlkijale pahatihti minimaalse tähtaja, millega raamatu saab küll tõlgitud ja ka paar-kolm korda üle loetud, kuid selleks, et tõlkija saaks teose võimalikult heaks lihvida, vajab ta lisaks tõlkeperioodile vähemalt paarinädalast puhkeperioodi, mil ta teosega tööd ei tee, et seda siis hiljem värske pilguga üle vaadata ning endalegi üllatavad lapsused välja rookida.
Konsultantide palkamist peavad vajalikuks vähesed kirjastused. Minu kogemuse kohaselt on ses osas kõige eeskujulikum TEA: raamatu tõlkematerjaliga tegeleb neil vähemalt kolm inimest – tõlkija, toimetaja, konsultant.
(Tean üht kuulujutu tasemel näidet väikekirjastusest, kes piirdus raamatu ilmutamisel vaid tõlkija teenetega ning üritas hiljem viimaselt paarituhandese lörriläinud tiraaži kulusid sisse nõuda. Oleks nad aga vaevunud varem konsultanti palkama, poleks vigane tõlge trükki jõudnudki.)
Oma ala spetsialistid on tihtipeale oma valdkonnaga sedavõrd hõivatud, et tõlkimiseks neil aega ei jää ja ka suhteliselt väike honorar neid ei motiveeri, seega tõlgivadki raamatuid
laia silmaringiga inimesed, mitte vastava teema asjatundjad.
Samuti on neist asjatundlikest kriitikutest sageli kuulda vaid siis, kui on vaja mõnd untsuläinud teost maha teha. Samas ei teki neist enamusel piisavalt missioonitunnet loomaks laiahaardelist ja põhjalikku oskussõnastiku andmebaasi, mida ka pidevalt uuendataks.
Näide: tõlkides raamatut loomadest piisas lindude nimede otsimisel enamjaolt üsna põhjalikust veebilehest
http://www.eoy.ee/birdnames/
Putukate ja imetajate juures tuleb aga valdavalt tugineda suures osas aegunud ning lahjadele varem ilmunud raamatutele.
Militaarsõnastiku koostamise, mis hõlmaks nii minevikku kui olevikku, võiks enda hooleks võtta ju Kaitseministeerium, selle asemel, et mingi klaaskulina ümber kemplemiseks miljoneid tuulde loopida...
2006. aastal ilmunud artikli vastulauses märgib ka toimetaja, et tõlkega ta rahule ei jäänud, aga tõlget ikkagi tagasi ei saatnud. Loodan siiski, et ta andis oma toonasest rahulolematusest tõlkijale märku. Tõlkijale on vaja tagasisidet, et ta saaks areneda ja vähemalt tulevikus tüüpvigu vältida.
Ses osas on Varraku metoodika tervitatav (kuigi paljude tõlkijate seas kindlasti mitte populaarne): toimetaja parandustega käsikiri läheb taas tõlkija kätte, kes peab need vead ise arvutis sisse viima.
Nojah, sattusin hoogu ning kaldusin ehk kohati teemast kõrvalegi.
Kinnitan veelkord, et tõlkijat eeltoodu süüst puhtaks ei pese, aga mõnevõrra peaks tema koormat kergendama küll
