Miks 1944. a. kaitselahinguid pole riiklikult tunnustatud?

[Raymond Woloszyn]

Kuigi ajalugu 1944 mobilisatsiooni ja lahing Narva on hästi tuntud Eesti-Ameerika välislähetuses üldsus, mina nagu amatöör ajaloolane Amerikas loen harva kui üldse midagi lahingust Narva ja kunagi midagi geopoliitilist laadi meetmeid, mida eestlased oli võetud 1944. Huvitav kokkuvõte.

[Arnold]

Welcome! It is nice that you found militaarneti, sorry that we are united in Google Translate!

[Raymond Woloszyn]

Muidugi Google Translate on hea sõber, kuid ilma töö kogemus Tallinnas poolteist aastat ja üritab eesti keelt õppida, see on ohtlik vahend.

[kanakukk]

While practising Estonian in forums is a good way to learn a language, but maybe you should add your thoughts in English at the end of your post too.. no offence, just that your Estonian is not very good..

Mis nüüd teemasse puutub, siis ajalooõpikutes (Eesti ajalugu II, autorid Pajur ja Tannberg) on 20. diviisi ja Sinimägesid mainitud. Mul pole küll hetkel võimalik kontrollida, aga kui ma õigesti mäletan, siis Kuperjanovist oli 9. kl õpikus 2 rida.. eks ajalugu olegi mahukas teadus, aga pelgalt õpiku abil seda endale selgeks teha, kahtlen, kas siit midagi head välja tuleb.

Probleem on hoopis minu meelest selles, et õpetajad (tegelikult on süüdi ka ametnikud haridus- ja teadusministeeriumis ja küllap ka Eesti Ajalooõpetajate Selts) ei propageeri perekonnaajaloo uurimist. Siit-sealt on ikka kuulda olnud, et igas peres on rääkida oma küüditamise lugu, aga võin julgelt väita, et paljud tänased gümnaasiumi lõpetajad ei tea sugugi neid lugusid. Kuigi võiks.

Oma loo kirja panemiseks ei ole vaja kasutada SAAGA-t või arhiive (mille loomise eest, hää Eesti Vabariik, olen sulle ääretult tänulik, aga miks sa neid abivahendeid ei propageeri?!). Piisab ainult vanavanemate juures käimisest ja diktofonist. Ruhnu saare või Kapa-Kohila elanikud saaksid end tõesti sellega välja vabandada, et nemad ei saa arhiivile nii hästi ligi, kui mina, kes ma päälinnas elan ja kes ma võin vaat et iga päev arhivaale laenutada, aga kuidas õigustada seda, et mul on võimalik gümnaasium nõnda läbida, et ajalooõpetaja isegi mitte nii möödaminnes ei soovita mul vanavanemate mälestusi kirja panna? Vanadele fotodele nimesid taha kirjutada?

Genealoogia (teaduslik nimetus suguvõsa uurimisele) on ääretult hõlbus viis ajalugu selgeks saada. Kui ikka tead, et keegi vanavanematest on metsavend olnud või küüditamisele määratud, oled uurinud tema uurimistoimikut, siis on võimatu nendest sündmustest eimidagi teada.

Olen ise mitmeid sugulasi külastanud. Paljudel juhtudel olen hiljaks jäänud (eriti kisub süda kokku, kui kuuled sõnu... just alles kuu aega tagasi... veel eelmine nädal...). Paraku on just sedamoodi, et surnud enam suurt midagi ei räägi. Kuigi, kui nüüd ilukirjanduslikuks minna (s.t natuke fantaseerida), siis vahel siiski veel antake meile teispoolsest elust endast märku (nt 2010. aastal ilmus trükis Kaugveri "Põhjavalgus"). Aga alati nii hästi ei lähe. On vaja, et juba täna noored käiksid ja uuriksid, kuidas nende esivanemad elasid. Lalisetakse midagi, et noored on oma vanavanemad unustanud, aga niisugune võimalus lastakse mööda...

2014. aastal toimub neis asjus mõnesugune pööre. Uus riiklik õppekava näeb ette uurimistöö kirjutamist. Küllap üks osa töid on oma suguvõsast. Aga mitte kõik. Ma olen rangel seisukohal, et perekonnaajalugu peaks jääma vabatahtlikuks. Ivan Denissovitš jutustab küll enesekindlalt: "Jah, räägitakse küll, et rahvus ei loe midagi, et eks iga rahva seas ole halbu inimesi. Aga nii palju kui Šuhhov oli eestlasi näinud – paha inimest polnud nende sekka trehvanud.", aga kahjuks ei pea see päris täpselt paika (Lennart Meri on koguni öelnud, et tal oli seda lõiku "Ivan Denissovitšist" ebameeldiv tõlkida). Me ei saa sugulasi valida ja seetõttu ei tohi ka kedagi sundida sugulastega kohtuma, aga samas sellest täiesti mööda minna ning siis nentida, et õpilaste teadmised on viletsad või et 1944. aasta lahinguid ei tunnustata...

[LeBon]

Sinu arutluse kohta eesti järjepidevusest meenutan ühe valitseja sõnu, et tähtis on võit. Pärast võitu palgatakse juristid kes tõestavad, et võitjal oli õigus ja leiavad juriidilised alused just nii nagu võitjale on vaja.

Tõsiselt tore ja liigutav jutt...

Endast lugu pidavatel valitsustel ei ole üldiselt kombeks austada sõdureid kes sõdisid oma riiki okupeeriva võõrriigi vägedes!
Kas tead mõnda Euroopa riiki peale saksa kus peetakse lugu saksa väes sõdinutest? Mida Norra tegi oma kodanikuga kes sakslastega koostööd tegi

?
Ahsoo? Kas sa parodeerid midagi või kedagi või mõtledki nii? Tean küll muidu - Läti. Mida kuradit puutub asjasse see, mida Norra või norralased tegid?

[TTA]

While practising Estonian in forums is a good way to learn a language, but maybe you should add your thoughts in English at the end of your post too.. no offence, just that your Estonian is not very good..

I wouldn't say it's bad, it's tolerable, especially if he has only learnt Estonian for 1,5 years. And one can understand the point that he is trying to make.

Aga nüüd tagasi eesti keele juurde.

[oleeg]

Proovime veelkord...
Teema algul kirjutasin:

Eetoodu on üks versioon toimunust... Kummaline ja paljude tühimikega - kuid tuttav.

Siis ei olnud veel eesti keeles ilmunud see raamat, mida oleksin toona tahtnud Vaikalile aukude täitmiseks ja vigade parandamiseks soovitada... Nüüd on. Vaata seda teemat ja tutvu raamatuga: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 55&start=0

terv
o