Relvajõudude loomine

Vasta
A4
Liige
Postitusi: 1887
Liitunud: 13 Juun, 2005 23:55
Kontakt:

Postitus Postitas A4 »

Kapten Trumm kirjutas:Hillarti küsimuse "miks ei ole" vastamiseks tuleks minuarust vaadata kolme küsimust:

1. Kes on olnud kaitseministrid alates 1991-tänaseni ja kes nende hulgas on asjalik olnud. (Mina peale Aaviksoo kedagi ei tea.....)
2. Kes on olnud KV juhatajad 1991-tänaseni ja kes tegelikult kandsid oma kogemuse-haridusega selle ameti välja? (Mina peale Laaneotsa kedasi ei tea......)
3. Kes on olnud võtmeisikud kaminas 1991-tänaseni ja milline on olnud nende kasutegur/roll punktides 1 ja 2?

Kui need 3 küsimust on igaüks enda jaoks vastanud (jätke minu remargid kõrvale), siis siin peitub ka vastus küsimusele, miks ei ole.

Olen mõelnud, et miks meil pole idanaabrit, kes meid aeg-ajalt suurtükkidest tulistab või reaktiivlennukitega üle Tallinna kimab. Siis oleks vast jalad kõhu alt võetud ja täidetud postid asjalike inimeste, mitte ballasti ja karjeristidega.

Juba Lenin armastas öelda, et kaadrid otsustavad kõik. Me armastame rääkida taktikalisel tasandil, et loeb tankist, mitte soomuse mark. Aga riigikaitset on juhtinud 20 aastat kohati isikud, kelle pädevus on kolmekordsetes jutumärkides.
Ma küll kahtlen, et meie riigikaitse oleks kuidagi eriliselt paremas seisus, kui oleks piisanud vaid sellest, et kaitseväe juhatajaks oleks kõik 20 aastat olnud Laaneots või sama kaliibriga sõjaväelane, kaitseministriks Aaviksoo või sama kaliibriga tegelane ning kamin oleks alates 1991. aastast komplekteeritud sajakonna vanemohvitseriga. (viimase punkti puhul tekib küsimus, et kust sellised inimesed „tühja koha pealt“ või samaväärse kvaliteediga tsiviilametnikud võtta, kellega sellisel juhul mehitada peastaap. Ja üleüldse, selles osas, mismoodi on toimunud puht-sõjalise riigikaitse arendamine, on kaminal võrreldes peastaabiga läbi aastate tegelikult üsna teisejärguline roll olnud).

Aaviksoo ja Laaneots võivad ju kõvad mehed olla, aga kui samadele juhtidele oleks 1991. aastal antud praktiliselt null raha, käputäis erineva taustaga ohvitseri ja sisuliselt mitte mingit relvastust-varustust ja infrastruktuuri, siis oleks tulemus ikkagi kokkuvõttes sarnane olnud. Ma ei taha sellega öelda, et meie riigikaitse areng on kõik need 20 aastat olnud veatu, probleemitu ja ainuõige, aga öelda, et kõik on kinni juhtides, on sama, kui kästa näiteks kompaniiülemal viia läbi rünnak kindlustunud vastase rühmasuurusele üksusele, kuid andes talle selle ülesande täitmiseks vaid 10 ilma väljaõppeta meest, kaks automaati ning aega vaid pool tundi. Ja kui see rünnak läbi kukub, siis targutada tagantjärele, et ilmselgelt oli kompaniiülem käpard ja kui tema asemel oleks olnud mõni parema lahingukogemuse või sõjalise haridusega mees, siis oleks kogu rünnak läinud kui lepase reega.

Keegi minust targem inimene on öelnud, et iga vähegi tõsiseltvõetava plaani elluviimiseks on vaja kolme võrdselt olulist asja:
1. inimesi (ja ma ei pea siinkohal silmas kahte juhti, vaid kogu kaadrit tervikuna);
2. ressursse;
3. aega;

Kui eemaldada või mitte-arvestada ükskõik milline nendest kolmest komponendist, on tulemuseks läbikukkumine. Seega võib öelda, et nii täna kui 20 aastat tagasi on pikaajalise planeerimise sõlmküsimuseks õige tasakaalu leidmine olemasolevate ressursside ja inimeste ning aja vahel. Näiteks kui pole piisavalt palju aega ja inimesi, siis tuleb eesmärgi ajaperspektiivi nihutada kaugemale. Või kui aeg on piiratud, siis tuleb seada selline ambitsioonitase, mis on olemasoleva ressurssi ning inimestega (nii arvult kui kvaliteedilt) reaalselt saavutatav, jne.

Kui me nüüd neid kolme tegurit silmas pidades vaatame, mis seisus oli Eesti riigikaitse 20 aastat tagasi, siis väljaõppinud ohvitserkonda ja allohvitserkonda praktiliselt ju polnudki. Ressurssidega on sama lugu – kaitsekulude osakaal riigi-eelarvest oli kogu 1990. aastate ja veel ka 2000. aastate esimesel poolel selline, millest piisas vaid olemasoleva struktuuri eluspüsimiseks, mingist tõsisest ehitustegevusest või hangetest (peale peamiselt kergerelvi toonud Iisraeli relvatehingu) ei saanud rääkidagi. (Ja nüüd tuleb kapten Trumm kohe jutuga, kuidas lollid eestlased ei suutnud üle võtta siinset NA tehnikaparki ja linnakuid, unustades ära, et suurem osa sellest tehnikat oleks tänaseks amortiseerunud ning nõuaks väljavahetamist uuemate ja kallimate Lääne analoogide vastu; küll aga oleks selle tehnika ülalpidamine söönud ära kogu niigi vähese raha).

Siin võib tuua näite, kuidas 1990. aastate keskel plaaniti kaitseväe SA suuruseks 100 000 meest – seega ei saa öelda, et meie inimestel poleks juba tollal suuri visioone ja laiahaardelisi plaane olnud. Aga täielikult jäeti tähelepanu alt välja see, kust selline inimeste arv kokku ajada, kuidas neid välja õpetada, mis raha eest neid relvastada-varustada ning mille arvelt sellisele hordile vähemalt paari päeva suurune laskemoonakomplekt hankida. Hiljem osati ka sellistele pisiasjadele hakata mõtlema ning seetõttu langeski see SA suurus kiiresti 60 000-le, siis 40 000-le, siis 23 000-le ja lõpuks 16 000-le, mida 2000. aastat esimesel poolel võiski pidada selleks realistlikuks suuruseks, mida pole piiratud ajaga mitte ainult võimalik korralikult välja õpetada, vaid ka elementaarsel tasemel varustada nii individuaal- kui üksusvarustusega, sidevahenditega, veokitega, DOS-idega. Tänaseks oleme natukene rikkamaks saanud ja alles see on lubanud hakata SA struktuuri järk-järgult taas suurendama ning hakata mõtlema ka sellistele miljardeid maksvatele asjadele nagu tankid ja soomukid või keskmaa-õhutõrje.

Kõikidele nendele asjadele võis ju mõelda ka 10, 15 või 20 aastat tagasi (ja eks mõeldigi), aga kui vaadata nende aastate kaitse-eelarveid, siis ei paista küll kuskilt seda raha ega väljaõppinud kaadrit, millega need hoogsad plaanid oleks saanud reaalselt ellu rakendada.

Neid kolme tegurit silmas pidades tuleks teha võrdlusi ka Soome, Sveitši, Iisraeli ja Singapuriga, mitte mõtlematult taguda mingit alaväärsuskompleksi-järgi lõhnavat juttu sellest, kui targad ja võimekad on ikka soomlased, juudid või needsamad Singapuri kilid ning kui lollid ja saamatud on eestlased oma riigikaitse ülesehitamisel. Soomlastel on (suhtarvudes) üsna väiksed kaitsekulud, kuid nende riigikaitsesüsteem on nautinud 90-aastast järjepidevat arengut, mille tagajärjel ongi nad jõudnud sinna kuhu meie. Iisraelil on aega olnud vähem, kuid nende kaitsekulude osakaal on pidevalt olnud selline (9-25% SKP-st versus meie 0,5-1,8%), millest meie võime vaid unistada. Jah, paljusid asju on võimalik teha odavalt, kuid päeva lõpuks maksab palju raha ka kingitud rasketehnika hooldamine ja uuema vastu väljavahetamine, laskemoona ja kütuse ostmine jne. Samuti on Iisraelil „õnneks“ õnnestunud vähemalt kord kümnendi jooksul pidada maha üks suurem madin oma naabritega, mis väga mitmes mõttes on igasugusele armeele üheks parimaks arengumootoriks. Singapuril on aeg olnud veel vähem, kuid samuti väga suured kaitsekulutused (nii suht- kui absoluutarvudes) ning värske sisulise sõja- ja armee ülesehitamise kogemusega juudi instruktorid.

Tõmmates paralleele Singapuri kaitseväe loomise aegadega, on väga huvitav, et keegi eelpool kirjutajatest ei ole ühegi sõnagagi meenutanud seda, millist hindamatut abi, tuge ja nõu andsid meie riigikaitse ülesehitamisel soomlased ning kui palju meie riigikaitsesüsteem vaatamata mitmetele erisustele sarnaneb tegelikult Soome süsteemile. Soomest tulid nii peastaapi kui ministeeriumisse algul Soome reserv-, hiljem juba tegevohvitserid. Juba kaitseväe taasloomise esimestel aastatel hakati lootustandvaid mehi saatma Soome sõjakooli ja tänaseks on sealt läbi käinud üle saja ohvitseri ja allohvitseri, kellest paljud on täna rohkem või vähem võtmekohtadel olevad vanemohvitserid. Soomlastelt võeti üle mitmeid taktikalisi võtteid kui ka mõtteid väeosade igapäevaelu korraldamiseks, õppekogunemiste süsteem ja territoriaalne juhtimisskeem, kaitseväe kõrgema juhtkonna jaoks korraldati Soomes erikursuseid jne jne. Ühesõnaga – kui EKV üldse on mõne teisi armee „nägu“, siis on see kahtlemata Soome.

Iseküsimus on muidugi see, kas mõnes vallas ei võinud see soomlaste abi ja nõu anda soovitule vastupidist efekti – Soome süsteem oli küll piiratud ressurssidega väikeriigi süsteem, kuid siiski arenenud ja 90 aastase katkematu militaartraditsiooniga süsteem, mis mitmeski mõttes ei pruukinud sobituda vastloodud ja väga vaesele armeele, millel olid alles n-ö sünnitusjärgsed valud. Võibolla oleks tõesti tulnud tõesti võtta rohkem eeskuju nendest samadest singapurlastest, kes enne staapide ja reaalsete üksuste moodustamist panid kogu rõhu esimestel aastatel elementaarsele väljaõppele, väljavalitud ja kõrgelt motiveeritud juhtide kaadri loomisele ning hakkasid alles pärast seda „liha musklite külge“ kasvatama. Aga samas on see kõik tagantjärele tarkus.
Kasutaja avatar
hillart
Liige
Postitusi: 3288
Liitunud: 07 Jaan, 2005 15:02
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas hillart »

Ma küll kahtlen, et meie riigikaitse oleks kuidagi eriliselt paremas seisus, kui oleks piisanud vaid sellest, et kaitseväe juhatajaks oleks kõik 20 aastat olnud Laaneots või sama kaliibriga sõjaväelane, kaitseministriks Aaviksoo või sama kaliibriga tegelane ...

... aga öelda, et kõik on kinni juhtides, on sama, kui kästa näiteks kompaniiülemal viia läbi ...

... nii täna kui 20 aastat tagasi on pikaajalise planeerimise sõlmküsimuseks õige tasakaalu leidmine olemasolevate ressursside ja inimeste ning aja vahel. ...

... (Ja nüüd tuleb kapten Trumm kohe jutuga, kuidas lollid eestlased ei suutnud üle võtta siinset NA tehnikaparki ja linnakuid, unustades ära, et suurem osa sellest tehnikat oleks tänaseks amortiseerunud ning nõuaks väljavahetamist uuemate ja kallimate Lääne analoogide vastu; küll aga oleks selle tehnika ülalpidamine söönud ära kogu niigi vähese raha). ...

... Neid kolme tegurit silmas pidades tuleks teha võrdlusi ka Soome, Sveitši, Iisraeli ja Singapuriga, mitte mõtlematult taguda mingit alaväärsuskompleksi-järgi lõhnavat juttu sellest, kui targad ja võimekad on ikka soomlased, juudid või needsamad Singapuri kilid ning kui lollid ja saamatud on eestlased oma riigikaitse ülesehitamisel. ....

Tõmmates paralleele Singapuri kaitseväe loomise aegadega, on väga huvitav, et keegi eelpool kirjutajatest ei ole ühegi sõnagagi meenutanud seda, millist hindamatut abi, tuge ja nõu andsid meie riigikaitse ülesehitamisel soomlased ning kui palju meie riigikaitsesüsteem vaatamata mitmetele erisustele sarnaneb tegelikult Soome süsteemile. Soomest tulid nii peastaapi kui ministeeriumisse algul Soome reserv-, hiljem juba tegevohvitserid. Juba kaitseväe taasloomise esimestel aastatel hakati lootustandvaid mehi saatma Soome sõjakooli ja tänaseks on sealt läbi käinud ...
Nagu eestis üks hea ja tabav ütlemine on:"Tule taevas appi!", sest miskit muud ikka ei aita vist küll.

Ikka nopitakse siit ja sealt välja mingid detailid ja - läheb lahti.
Mis muud kui - objektiivsed asjaolud.

Hea küll. Ma püüan nüüd veelkord ja kui ka nüüd ei õnnestu, siis ... :wall:

Ma püüdsin seda kirjatükki sõna-sõnalt ära tõlkides viidata vägagi konkreetsetele asjadele. Nimelt üldplaanile Singapuri relvajõudude loomisel. Selle loogilisele planeerimisele ja selle samaloogilisele teostusele jne. Ja mitte ainult relvajõudude. Ka ühiskonna erinevate kihtide ja gruppide kujundamisele. Ja riigi juhtivkaadri kujunemise protsessile. Armee pole ju mitte mingi isoleeritud maailm riigis. Seda enam meil, Eestis.
Eeldasin et inimestel, kes seda loevad on olemas ka lugemisoskus ja iseseisev üldistus- ja analüüsivõime, aga ... :cry:

Lisaks on sama teema minu teises kaunis pikas sõnaseades, kus ma konkkreetselt meie kodumaiseid tegemisi kirjeldasin, vist ikka päris "puust ja punaseks" ära seletatud (noh, mina ise küll arvasin selliselt, et peaks nagu selge olema, sest veel primitiivsemalt ma enam ei osanud) need kõige jamamad valdkonnad meie toimetamistes.
Aga ei saada aru. Võib-olla küll loetakse, kuid klammerdutakse ikkagi kontekstist väljarebitusse.
Ikka ja jälle, ette ja taha - objektiivsed asjaolud, mis teha.

Soovitaksin foorumlastele pisukest mõttegümnastikat. Võtke puhas paber ja pastakas. Kõige ülemisele reale kirjutage ühe lausega meie põhieesmärk. See oleks siis umbes täpselt - Riigikaitse. Siis kirjutage see omakorda lahti 5-6 alapunktiks. Ja nii edasi minnes jõuategi igat järgnevat ja järgnevat punkti lahates lõpuks detailideni - sokinumbrite ja digimustrite ning muu taolise kraamini. Kuhugile jäävad vastavad normatiivaktid (seadused, määrused jne.) ning kuhugile vahepeale ka tsiviilkaitsevarjendid, uusehitiste riigikaitselised normatiivid, vastav seadustik jne.
Ja kui selle üldpildi endale ette loote, siis hakkate kindlasti ka ise aru saama, milles asi ja paremal juhul võib-olla ka, et mida tänase päeva seisu juures edasi teha.

Küsimusi on? Ei ole. Tehke! :lol: :lol:
Nii. Aeg on täis. Olete valmis? Näidake ette! Selge. Kas on küsimusi? Ei ole. Kui teil neid pole, siis küsin mina. Miks ... Kuidas ... Põhjendage oma sõnadega ...
(peaks nagu tuttav protseduuride järjekord olema, või kuidas? :lol: :lol: )

P.S.
A4 - viimane postitus on ilmne demagoogia. Selle klassikalisel kujul, muideks. Silm lausa puhkab seda vaadates ja keel naudib lugedes. Kohe algul võetakse mingi kontekstist meelevaldselt väljarebitud fraas, või siis iseenda krt teab kust võetud järeldus või tuletis ei tea millest, mis seejärel tema enda poolt sügavalt ekslikuks kuulutatakse ning kogu ülejäänud 3/4 postitusest moodustabki siis nende iseenda meelevaldselt väljamõeldud väidete sarjamine.
Kas seda nüüd just teadlikult tehtud on või lihtsalt ... on iseasi. :roll:

Paar märkust siiski veel. Näiteks, kui me toona selle vene tehnika oleksime üle võtnud, või siis need paar tankigi 10 aastat tagasi, siis ... Siis oleks meie foorum siin ühe ülipopulaarse teema võrra vaesem. Sest siis oleks meil praeguseks juba oskusteave, kaader ja tehniline baas roomikmasinatega tegelemiseks olemas, ja polekski praegu võimalik selle teema ümber mingit juttu veeretada. Vaat, see oleks juba tõeline õnnetus olnud, või kuidas? :lol: :lol:

Peaksin siiski ütlema ka seda, et kui midagi teha, siis peaks see tegevus siiski ka eesmärgipärane olema. S.t., et meie millegi tegemine ei ole selle tegemise enda pärast, vaid sellel tegevusel peab olema ju mingi selge tulem. See tulem peab olema midagi väga konkreetset. Ja keda krdit huvitab see, et kõik just-kui midagi teevad, kuid ainuke, mida pole, see on tulemus. Seepärast polegi mõtet kärada, et - me ju teeme ja palehigis teeme, muudkui toimetame usinasti - kui soovitud tulemit pole. Aga seda ju pole. Pole, noh. :wall:
Postitusi lugedes kasuta kôigepealt oma aju (NB!! peaaju) HOMO SAPIENS !!! (e. foorumlane)

Stellung halten und sterben!!
A4
Liige
Postitusi: 1887
Liitunud: 13 Juun, 2005 23:55
Kontakt:

Postitus Postitas A4 »

Vabanda hillart, aga ma eelneva postitusega diskuteerisin pigem kapten Trummi „juhtivkaadripõhise“ lähenemise jutuga ning minu kommentaari eesmärgiks ei olnudki niivõrd Singapuri-teema üle arutamine.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 43807
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Kodanik A4, ilmselt pole te taibanud, et protsesse hinnatakse sisendi/väljundi suhtega, kuid sellel teemal pole riigikaitses keegi eriti punnitanud. Kõige tabavamalt ütleski Laaneots (mulle ta ütlused meeldivad, sest ta on läbi ja lõhki sõjamees 8) ) peale aprillimäsu, et mul on kasutada 200 sõdurit. Soomlastel on input/output suhe kõvasti parem kui meil ja on seda ka 10 aasta pärast.

Miks peale 20 aastast arengut on kuidagi vähevõitu seda produkti ja 10 aasta pärast pole ka asjad kiita, siis selle põhjuse on hillart siin kuskil ka välja öelnud - edasi-tagasi tõmblemine (vene keeles 'tussovka"), mida täiendaks sellega, et iga tõmblus kulutab kõvasti raha, aga edasiliikumine on....juhuslik.

Mis puudutab riigiasutustele igiomast nutulaulu ressurssidest, siis ma tuletan meelde, et selles toiduahelas kõige odavamad komponendid nagu reservide kordusõpe on seni kahte jalga longanud ning neile poolmuidu/kingiks saadav varustus on justnimelt kamina poolt korduvalt nina kirtsutades tagasi lükatud. Seevastu on täiesti kriitikavabalt laristatud igasugu ühisvõimekustega, mis mille sõjaline efekt on usutavat abi saabumise ajaviivet arvestades küsitav.

Kokkuvõttes, kui Tallink, Skype ja BLRT oleks samamoodi asju ajanud nagu meil riigikaitsevaldkonnas on käinud, siis esimene ja kolmas oleksid täna teise järgu tegijad ja teist ei oleks olemas.

Seega kordan:

Sisend (raha) ------>väljund (võitlusvõime, heidutus, võitlusvõimeliste üksuste arvukus vms) peab olema maksimeeritud. Meil ei ole ja ei ole ka aastal 2018. Raha või ohvitseride puudus pole siin üldse põhjuseks. Kõiki tegevuste kohta tehakse sisendi/väljundi arvestus (võttes arvesse näiteks seda, mida antud tegevus kaotustena vaenlasele tekitab) ja tegevused pingereastatakse selle alusel. Võin kohe öelda, et ei radarid, kiirkaatrid ega soomusbrigaad ei ole selles pingereas kindlasti esikolmikus, võimalik, et pole isegi esikuuikus. Tegelikult võiks ka keskmaa õhutõrje vabalt asendada relvade ja varustuse hoidmisega reservistide juures kodus nagu Sveitsis tehakse. Võimalik, et moodsa, kuid kergesti lollitatava elektroonilise seire asemel tuleks hoopis panustada kaitseväe HUMINTi võimesse piirialadel. Jne jne.

Puhas juhtimise mantra küsimus, seega "personalipõhine lähenemine" on igati asjakohane. Sellised kriteeriumid kehtestab eelkõige juht ja kui kaitsevaldkonnas pole neid nähtavalt kehtestatud (miks muidu leiame plaanidest ikka ja jälle tegevusi, mille kulu/väljundi suhe on ebasoodus). Võimalik, et küsimus on selgesti tajutava ohu puudumises või selle mitte adumises, mis erinevalt nt Iisraelist meil tõesti täna üle piiri rakette ei lase. EV peaks lähimal ajal ühe valusa laksu ära saama, siis loksuvad ka meil asjad paika ning fantaasia asendub reaalse tegevusega.
Viimati muutis Kapten Trumm, 16 Veebr, 2011 9:20, muudetud 1 kord kokku.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Lemet
Liige
Postitusi: 20799
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Postitus Postitas Lemet »

Tundub, et riigikaitses on olnud kogu tähelepanu protsessil, mitte tulemusel.Kui viimased paar aastat maha arvata. Või nagu vene humoristid korduvalt ametkondade tormilise tegevuse kohta on täheldanud- "protsess vsegda važneje rezultata" ja "delajet vid dikii ozabotšennosti, kak vse, kto nikomu ne nužnõ..."
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 43807
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Üks väike näide ressursside vähesusest. Sissitegevus. 90ndatel õpetati seda Eestis päris mastaapselt, nii PV-s, KV-s kui KL-s, kompaniide kaupa kohe. Vahepeal tuli NATO fantaasia periood, kus asi kuulutati valge ilma sõjapidamisse ebasobivaks, lühendati teenistusaegu jne.

Nüüd hakatakse kuuldavasti uuesti otsast peale. Jah, kuulsite õigesti. Varsti ehk hakkavad toimuma sissiõppe algkursused.

Miks? Mõistus tuli vahepeal tagumikust pähe tagasi. Egas võitlusviis pole vahepeal kuskile kadunud. Ja see on VÄGA odav (tulles A4 jutu juurde varustuse, DOS-ide jne kuludest), kõige odavam sõjapidamisviis, mis ei vaja eriti palju väljaõpet ega nänni. Seepärast seda igasugu kaltsakad praktiseerivadki. Meie rahaliste ja väljaõppeliste võimaluste juures oleks see aga tõeliselt ohtlik nali igale vastasele.

Aga 90ndatel kulutatud miljonid on allatuult juba lennanud. Tegelikult pidigi olema kõige parem siss 30-40ndates aastates, piisavalt ettevaatlik ning piisavalt suure sotsiaalse võrgustikuga. Nendest 35stest, kes jalaväe rünnakuks enam ei päde, saab mõningase täiendõppega suurepärased pommide panijad ja sidekaablite lõikajad.

Üks näide.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kasutaja avatar
setu
Liige
Postitusi: 1108
Liitunud: 11 Mär, 2009 10:32
Kontakt:

Postitus Postitas setu »

Mul tekkis eile üks mõte.

Me oleme rääkinud EKV ja EKLi kesisest võimest üldse kaasata oma riigi kodanikke ja meil pole tehnikat ega vastavaid väljaõppe know-how'd. Meenusid kangesti mulle erinevad riiklikud "überretoorilised" projektid. Näiteks me teame unepealt meie välispoliitilist ideed "oleme kõige integreeritub ELi riik" ja meie olemegi NATO väed jne.

Mõte selles, et teeme programmi, mille abil saaks (tööbörs :lol: ) tavalisi kodanikke saata (näiteks juhul kui EKV on nad ukse taha jätnud) saata mõnda teise NATO riiki aega teenima. Mujal on tankid, mujal on hävitajad jne. Nojah las siis annavad igale maale oma vande...palju see ikka muudab.
otsin eestlasi, kes teenisid eskadrilli ülema major Toompuu all (sinised baretid) / (üksus Alfa); Taškendis, operatsioonid-patrullid: Pakistanis, Afganistanis, Vene-Hiina piiril; Vietnami operatsioon USA "guerrillas" vastu (1960ndad - 1970ndad).
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 43807
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Paradoksina tooksin välja selle, et 90ndatel (selgelt oli midagi vaja, aga raha puudus) tegeleti sellega, mis antud olukorras oligi ainuõige - väikesed üksused, kerged kantavad relvad ning suur roll sissilikel võtetel. Tollal oli muidu kombeks ka see, et väeosa pidi olema kogu aeg lahinguvalmis ja mõnegi pataljoni seltskond jooksis oksendamiseni oma lähikaitsepositsioonidele. Minumeelest Lahingukoolis on tänini püsti liivakottidega kindlustatud valvetornid, kus ajateenijad ise relvaga valvet pidasid.

Asi minu arust kadus käest ära vahepeal, kui hakkas pihta NATO onaneerimine kõikvõimalikel tasanditel (nn Kõutsi periood), totruse tipp oli vast katse KL-st regulaararmee jalaväepataljone saada, vahepealsed ajateenistuse lõpetamise plaanid jne. NATO MAP-i saamisega loeti vist julgeolekuküsimused ammendatuks ja sõjaline oht kadunuks. Too oli see aeg, kui kodaniku küsimusele rasketehnika puudumisest vastati "meie liitlastel on seda küllalt, meil pole vaja".

Seega ei saa väita, et 90ndatel ei teatud midagi ja vahepeal tarkus muudkui kogunes. Selle loogika järgi pidanuks asja "mõistuspärasuse graafik" minema tõusuteel, aga minuarust tegi see 2000ndate esimeses pooles tubli jõnksu allapoole. Nüüd mõistagi tõuseb (kuigi mitte nii kiiresti kui võiks ja peaks). Mingi jõnksu "üles" tekitas kahtlemata ka Gruusia sõda.
ja sovietiaja polkovnikud, parimal juhul. Nagu me ajaloost teame jäid mõlemad suurused strateegilises mõtlemises nagu ka mõjuavaldamises kaitsepoliitikale jalgu kauboimajanduse ja sovietiaja päranduse fenomenile...
Sovjetiaja polkovnikuid oli juhtkonnas ju üksainuke, Laaneots. Nagu hiljem selgus, oli tal ikka märksa konkreetsem arusaam kui kilukooli admiralil? Mul lihtsalt tekkis küsimus, et kui mees praegu kõlbab, siis miks ta vahepealsel ajal ei kõlvanud? Ei saanud kamina tegelinskitega läbi? Huvitav on märkida, et "mõistuspärasuse graafiku" jõnks alla sattus kokku ikka selle ajaga, kui sovjetiaja polkovnikud out olid.
Viimati muutis Kapten Trumm, 16 Veebr, 2011 14:07, muudetud 1 kord kokku.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kasutaja avatar
Qtec
Liige
Postitusi: 666
Liitunud: 08 Veebr, 2008 10:34
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Qtec »

Hillart:
Värskelt loodud riigi esmaseks probleemiks oli riigikaitseküsimus: nagu juba öeldud, olid suhted Malaisia ja Indoneesiaga pinevad, kuid kogu Singapuri armee moodustasid kõigest pisut üle 1000 sõdurit ja ohvitseri, kes omakorda olid koondunud kahte jalaväepataljoni ning needki olid komplekteeritud peamiselt malailastega, kaasa arvatud juhtkond. Peale selle paiknes Singapuris 1 Malaisia brigaad. Arvestades mõjuvõimu, millist omasid selle ülemale sellised poliitilised liidrid, nagu Said Djafar Albar ( X partei peasekretär), kes oli Singapuri iseseisvuse äge vastane, oli olemas reaalne oht, et see iseseisvus lõpeb veel enne, kui on jõudnud alatagi. Praktiliselt mittemillestki oli riigi kaitseks tarvis ülesehitada reaaalselt võitlusvõimeline armee.
Go Ken Svi, kes oli kaitseminister, pöördus Mordechai Kidroni, endse Iisraeli saadiku poole Tais. Viimane tuli Singapuri ning kaitseminister esitades talle omapoolsed ettepanekud sõjaväelise väljaõppe organiseerimiseks. Iisraelil oli selleks ajaks olemas juba rikkalik kogemustebagas relvajõudude instrueerimisel Aafrika ja Aasia noortes riikides, ja ka ta ise seisis edukalt vastu riiki ümbritsevale arvuliselt ülekaalukale vastasele. Seepärast oli ka pöördumine abipalvega just Iisraeli poole täiesti seaduspärane.
corvus kirjutas: Eesti alustas 90ndatel (vana ja uue) poliitilise eliidiga, kellel puudus kõige elementaarsemgi arusaam, mis loom on riigi kaitsestruktuur (sealhulgas ka Kaitseliit*). Jah, udune aimus oli, kuid sisuline arusaam puudus. ...
Jätkame aga endiselt õigustustega miks ei sannud. Kohe mitte kuidagi ei saanud, samas, kui on selgeid näiteid, et tegelikult saab ikka küll. Kui omal mõistust pole, siis küsi kelleltki, kellel on...
Kuhu jõuti välja Singapuris 10 aastaga ning kuhu meil pole välja jõutud ka 20 aastaga?
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 43807
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Minuarust puudub Eestis selge riigikaitseline eesmärk ja mantra, seda asendavad tegevused. Eesmärgi puudumine tuleneb sellest, et otsest ohtu pole või vähemalt seda ei tajuta. Erinevalt Singapurist või Iisraelist. Tegevus pole aga eesmärk. Selline eesmärgita edasi tagas tuiamine on vahelduva eduga käindki sellest 20 aastast vähemalt 15. Seepärast polegi me kuskile jõudnud, kuigi ketse kulutatud on mehemoodi.

Iga armee on väga autoritaane ja autoriteedil põhinev organisatsioon ning kui selle etteotsa pannakse (küll poliitikute toetusega) lammas või neid juhte vahetatakse nagu sokke, siis ei saagi mingit tulemust olla. Arvestades teatud seadusandlikke käike, on selline olukord vist eesmärgiks lausa võetud?
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kasutaja avatar
Qtec
Liige
Postitusi: 666
Liitunud: 08 Veebr, 2008 10:34
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Qtec »

Ometigi ju eksisteeris vägagi tugev sõjaline oht äsja iseseisvuse välja kuulutatud vabariigis. Ärgem nagu väga enesepettusse küüsi ka nüüd vajugem. Need ajad olid ikka päris ärevad ajad ning vabadus ei saabunud meile vaid päiksepaistelise ilma ja koorilauluga...

Suur pluss on muidugi see, et suurt ja avalikku konflikti suudeti vältida, kuid...
Viimati muutis Qtec, 16 Veebr, 2011 14:43, muudetud 2 korda kokku.
Kasutaja avatar
oleeg
Liige
Postitusi: 5193
Liitunud: 23 Jaan, 2006 14:10
Asukoht: Kodutares
Kontakt:

Postitus Postitas oleeg »

Eesmärgi puudumine tuleneb sellest, et otsest ohtu pole või vähemalt seda ei tajuta.
Ei saa nõustuda. Pigem tooksin sisse mõnevõrra teistsuguse sõnastuse:
tänaseni ei ole julgetud paberile panna eesmärki, mis oleks Eestile parim.

Kindlasti on sellele mõeldud, kuid paberile satub selle kohitsetud-hillitsetud versioon... Senised versioonid pole aga kedagi rahuldanud: ei poliitikuid, rahvast ega ka sõjaväelasi endid.

Ei pretendeeri esitatud mõtete autorlusele...

terv
o
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 43807
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Tegevused äsja iseseisvunud vabariigis olid täiesti adekvaatsed (vähemalt antud oludes), minuarust kadus asi käest ära siis, kui oht tundus kadunud olevat.

Siis kõik laulsid.

2007 ja 2008 sündmused tuletasid taas karmi reaalsust meelde.

Nüüd jälle kisub lauluks - palgaarmee teemal.

Loodame, et järgmine reaalsus üle meie piiri ei tule, vaid ehk juhtub see kuskil ohutus kauguses. Kuigi järgmine pronksmees - vene koolide "ootamatu" üleviimine Eesti õppekeelele on juba eemalt terendamas. Kui Moskvas oleks tahtmist, siis küll see mäsuks läheks. Praegu õnneks vist pole tahtmist.

Asjast. Vaataks Singapuri asemel ennast, aastatel 1918-1939, ka siis polnud siin mingit ressursside uputust, ometi suudeti omas aegruumis päris tegus armee püsti panna. Seejuures pandi püsti 85 000 meheline armee umbes pooleteist aastaga, mitte mingi pakasuhha, tappa said nii venelased kui sakslased.

Eestlaste sooritus Vabadussõja ajal on igati võrreldav Iisraeli sooritusega peale 1948-1949. Kui tollal oleks senise mantraga tehtud nagu praegu, siis poleks ei soomusronge (liivakotid pole kaasaegne soomus ja üldse on neil suured ülalpidamiskulud) ega muud.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Hjalmar Nelk
Liige
Postitusi: 548
Liitunud: 01 Apr, 2005 7:47
Kontakt:

Postitus Postitas Hjalmar Nelk »

Trumm - polkovnikuid oli alguses vaid üks?!?! Sirel, Mark, Hirvlaane jms. nagu ei tulegi arvesse? Ei tasu lahmida, kui keegi Sulle vastu vaidleb. Ja pealegi - ühe lahmimise eest (enamus vanemohvitsere on ebapädevad) ootaks ikkagi vabandamist/selgitamist või siis tõestamist.

Austet kaasfoorumlane Trumm on ikka puhtalt hõbekuuli mees - igale probleemile on ainult üks lahendus ja vastus. Elu on keerulisem. Ja palun lõpeta lahmimine.
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 43807
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Postitus Postitas Kapten Trumm »

Kui sa seda 90% asja silmas pidasid, siis vaevu vaatama vastavat teemat, vähemalt teine kannatanu sai asjast aru ja vabandas ise. Leian, et ma ei ole seal lahminud, vaid võibolla kahetimõistetavalt väljendunud. Kuna pedagoogiline pidi olema lasta ise otsida, siis leiad ehk selle teema ka ise.

Tõepoolest, olen lahminud, KV võtmeisikute (KVJ+KJPS ülem) hulgas on olnud 2 polkovnikut, Laaneots ja Loemaa. Sirel oli N. armees leitnant, Mark võis olla polkovnik (akadeemia), kuid ei tema ega ükski nimetatud isik polnud kahe võtmeisiku hulgas.

Hõbekuulist - ei arvagi, et on üks lahendus. Lihtsalt tean, et probleemi lahendamise metoodika on üsna universaalne ning kui sellest on puudu probleemi tunnistamine (nimetage üks võtmeisik, kes on avalikult julgenud väljendada, et kaitsevõime võiks olla tublisti tegusam) ja eesmärgipärase lahendamise asemel on erisuunalised tegevused, siis ei maksagi lahendust oodata.

Tulemuseks ongi see, et teised riigid panevad samadelt stardikingadelt püsti tegijaid armeesid, meie harrastame armeelaadseid tegevusi ning lõpuks tunnistame, et resultaat on mjnah...... nagu on. Kui ühest otsast ei jätku üksikmehe varustust ega raha RÕK-idele ja teisalt lendavad sajad miljonid mängleva kergusele küsitava kasuteguriga projektidele, siis me ei saa rääkida ka mingist eesmärgistatud arengust, sest....nagu ütleb taas teooria, first things first.... :roll:
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline