Relvajõudude loomine

[Lemet]

Visioonipuudus siis asja nimi. Huvitav, et igati normaalselt toimiv pangandussüsteem suudeti nullist üles ehitada, KV aga mitte.

[kangelaspioneer]

Tankistide treenimisel on üldiselt kaks järku, esimene on tankiga tuvumine, ehk siis tuvumine sellega, mida üks või teine kang tankis teeb, teine on meeskonna...

Meeskonna väljaõpe koos tehnika selgeks õppimisega on üks asi, taktika teine asi. Meeskonna väljaõpe on ilmselt sama, nagu suurtükiväes- kõik mehed peavad olema võimelised täitma kõiki ülesandeid (mööda platsi sõitmise tasemel juhtida oskama, oskama kasutada sihtimisseadmeid igas variandis, oskama laadida jne). Sõiduõpe on juriidilise poole pealt ilmselt kõige keerulisem, kõik muu võiks olla tehtav maksimalselt ühe kuu jooksul.

... üksuse jne koostöö harjutus, ehk siis taktikaline osa. Tankiga tutvumise osa on üsna lühike, tegelikult ainuke vahe Challanger 2 ja T-90 meeskonna töös on see, et nupud, lülitid ja kangid on erinevates kohtades.Taktikaline osa jääb aga samaks.

Taktikaline osa just ongi see, mis erineb. Igal masinal on omad head ja vead (läbivus, pearelva laskekaugus, soojusjälg, tegevusraadius jne.), sellest sõltuvalt tuleb kujundada taktika. Taktika arendamisel on oma osa ka sellel, milliste üksustega koos tegutseda tuleb. Oluline vahe, kas Bradley-de või BMP-dega jalavägi.

Tanke ja tankitootjaid on läänemaailmas palju, lahtudes läänemaailma printsiibist, et inimelu (enda kodanike elu loomulikult) väärtus on suurem kui tanki väärtus, siis sõjalise abina oleks hulga tõenalisem saada tanke, kui tanke koos tankistidega.

See viimane on oluline point. Selles vallas võiks tööd teha ning vastavad lepingudki ette ära sõlmida.

[metsaline]

Eestil on Läänemerel suur ja uhke moodne reisilaevastik. Kui see suudab fungata, siis mis põhjus võiks olla, et maad pidi liikuvad soomuskoletised ei oleks meil tehniliselt käsitletavad? Millegi pärast on 20 aastat mitte aetud puid ahju, vaid on topitud kaikaid kodaratesse. Kes teeb seda, tahaks ometi lõpuks teada... 1 Simm ei ole argument...

[Hjalmar Nelk]

See teema siin on juba niikaugele igasugusest mõttest kandunud, et pisuke risustamine ei tee enam kurja. Niisiis tankidest (miks kõik küll sinna välja jõuab?).

kpt Trumm

Millega ja kuidas põhjendad oma väidet, et loomulikult on tankide hankimine kallis juhul kui me tegutseme nn maksimumprogrammi järgi (tunnistan kohe üles, et sellist sõna Sa ei kasutanud, aga äkki lepime kokku, et see on see mida mõtlesid)? Mida see peab siis tähendama? Et niimoodi:
- ei organiseeri oma kasutajatele tootja poolset väljaõpet kasutamiseks ja hooldamiseks (see on kallis - tavaliselt tehasemehed või äärmisel juhul mõni erusõjaväelane), vaid õpime ise katse-eksituse meetodil?
- ei hoolda oma tanke (vaheta välja sõlmi) tootja poolt sertifitseeritud ettevõttes, vaid otsime kus saaks odavamalt ka ilma sertifikaadita?
- ei hangi tootja poolt aktsepteeritud tagavaraosi, vaid üritame ise teha?
- ei ehita tänapäevaseid keskkonna-, tööohutusnõuetele jms vastavaid ladustamise ja hooldamise tingimusi, vaid teeme nö kuuri all
- ei kasuta sertifitseeritud tööriistu (kallid) vaid ostame odavad hiina omad ja puuduolevad laseme lukksepal teha?
- ei tee muudatusi meie keskpolügonile, siinkohal eelkõige teid ja spetsiaalselt ettevalmistatud harjutusväljakuid, vaid tegutseme põhimõttel "pärast meid tulgu või veeuputus"?
- sama võin lisada laskemoona, kütuse jms kohta
- simulaatoreid ei hangi üldse (kallid)?

See kõik käib ainult tankide kohta. See on teadagi odav. Pioneeri- ja remondimasinad - need on kallid. Ah jaa, neid kah ei telliks.

Mida Sa üritad tõestada? Palun läheksime konkreetsemaks.

P.S. Ja loomulikult võime vestluse pooleli jätta või mõnesse teise teemasse üle kolida. Ütle ainult.

[hillart]

Mida Sa üritad tõestada? Palun läheksime konkreetsemaks.

Ärme, palun, lähme jälle sellele libedale teele oma vestluses! Tankide jaoks on oma teema ja jäägu taoliste asjade detailne lahkamine sinna.
Arvan, et selline soovitus on selle teema raames küll asjakohane.

See viimane on oluline point. Selles vallas võiks tööd teha ning vastavad lepingudki ette ära sõlmida.

Oot-oot! Kuidas see nüüd kõlaski?
Kas siis nii, et valmistame aga tankimeeskondi ette. Ilma ise mitte ainumastki omamata. Ja siis, kui X-päev kätte jõuab - siis istuvad need meeskonnad mikimaaalt saabuvatesse Abramsitesse ja purustavad halastamatult ning kindlakäeliselt meie iseseisvuse kallale kippujate lugematud hordid? Kõik viimseni, muidugi.
Noh, ja nende palju kõneainet andnud lennukitega võiks ju samamoodi olla. Simulaatorites õppinud mehed olemas ja muret ei miskit.
Aga ega siin miskit uut ju pole. Ikka samuti, nagu meie juba 20 aastat ettevalmistatud sadade vaprate tankitõrjujatega, kes siis sellel samal X-päeval esimest korda oma maises elus n.ö. elusaid tanke näha saavad, millised nad aga täie enesestmõistetavusega kindlakäeliselt Kuusakoski kandidaatideks muudvad?

Ma saan aru, et - panustame aga simulaatoritesse, ülejäänu annavad meile meie võimsad sõbrad sõrmenipsu peale.
Meie liitlastel on rauda küllaga (tuttav fraas, või mis?), meie osaks on anda "kahuriliha".


P.S.
Väike mõtteaine siiski. Edaspidiseks aruteluks.
Nagu olete ehk tähele pannud, siis tänapäeva nii suuremad sõjalised operatsioonid, kui ka pisemad lokaalkonfliktid on reeglina planeeritud väga lühiajalisteks ja sama reeglipäraselt selliselt ka läbi viidud. Nii, et ajafaktor ongi tegelikkuses just see, mis sunnib meid meie esmasesse kaitsevalmidusse panustades just siin ja oma vastavat tehnikat ning tagamissüsteeme omama. Koos kogu ülejäänud toimiva süsteemiga muidugi. Ning siin meid NATO artikkel 5 ei aita mitte üks raas. Ja nii ongi.

Toon ka paar n.ö.igale matsile arusaadavat näidet. Oma kitsamast erialavaldkonnast seda tehes ma ei eksi kohe kindlasti mitte.
Olete kuulnud midagi nn. kuldsest tunnist sõjameditsiinis? Või siis, kas teate, et ca. 75-90% surmadest lahinguväljal on tingitud kontrolli alla saamata verejooksudest esimese 5-10 min jooksul peale vigastuse saamist? Vaat nii. Kui me nüüd loodame (ja kahjuks on mitmed taolised asjad ka lausa ametlikult paberisse pandud), et vstavalt art 5-le on NATO poisid vajadusel kohe 5-10 minutiga nagu sõrmenipsu peale kohal, siis... Noh, peab ikka loll küll olema, et taolist väidet tõe pähe võtta. Või, et "kusagilt" NATO piiramatutest varudest ilmub tunni aja jooksul välja hambuni relvis ja varustuses eriväljaõppega sõjaväearst, kes siis asja ära korraldab (kuna EKV-l endal arste, sõjaväearstidest rääkimata, enam praktiliselt pole - NATO sõbrad ju aitavad ja tagavad). Absurdne.
Eks samalaadne analoogia kehtib ka kõigi teiste riigikaitsevaldkondade ja -komponentide kohta, millised me tänase päeva seisuga just-kui oma NATO sõprade hooleks jätnud oleme. Kus rohkem, kus vähem.
Peab muidugi tunnistama, et mõnes osas oleme ikka päris tasemel kah, aga kahjuks on nii, et - ega näiteks jooksusooritust ei tule, kui 1 jalg on küll musklisse treenitud, kuid teine? Teist polegi. Või siis jalad on küll pikamaajooksuks lihastest pungis, kuid süda, mis neid jalgu hapnikurikka verega jõuliselt varustama peaks, on vaevaliselt hingitsev (või mis veel hullem - oma südant polegi ja seda asendab hoopis raamtukapi suurune nn. kunstsüda).

Saate aru, mis ma öelda tahtsin?

[uusmario]

Taktikaline osa just ongi see, mis erineb. Igal masinal on omad head ja vead (läbivus, pearelva laskekaugus, soojusjälg, tegevusraadius jne.), sellest sõltuvalt tuleb kujundada taktika. Taktika arendamisel on oma osa ka sellel, milliste üksustega koos tegutseda tuleb. Oluline vahe, kas Bradley-de või BMP-dega jalavägi.

Hädapärast saab sama taktikat rakendada praktiliselt kõikidel ühe põlvkonna sarnaste parameetritega masinatel. Näiteks puht lahingulises mõttes ei oleks radikaalset vahet kas sa oled väljaõppinud näiteks Challanger 2 ja seejärel istud ümber näiteks Leopard 2, M1A1, Type 90, K1A1, Ariete, Merkava 3,Leclerci põhimõtteliselt on nad kõik väga sarnased nii kiiruse, kiirenduse, vaatlusseadmete, laskekauguse jne poole pealt.

Selle jutuga tahtsin jõuda sinna, et kui omada tankiüksust on siiski mõtekas treenida reserve, mitte et igale tankile ainult üks kutseline meeskond, isegi kui rohkem tanke ei ole plaanis osta.Sest tõenaliselt annaks liitlased sõjaliseks abiks palju parema meelega tanke, mitte enda tankiüksusi.Isegi kui nt Leo2 asemel saaks nt Ariete tanke. ei oleks midagi hullu.

Selline näide pärineb Yom Kippuri sõjast kus paljud Centurioni peal väljaõppinud reservistid said Centurioni asemel M-60, mille USA Operatsioon Nickel Grassi raames Iisraelile saatis.

[hillart]

Selline näide pärineb Yom Kippuri sõjast kus paljud Centurioni peal väljaõppinud reservistid said Centurioni asemel M-60, mille USA Operatsioon Nickel Grassi raames Iisraelile saatis.

Väga põlgusväärne näide igatahes.
Aga eesti mees pole ju selline. Paljud asjad, mis mujal maailmas iseenesestmõistetavad on, on meil ju ilmvõimatud.

P.S.
Nali muidugi. Peab ikka seda ütlema, muidu mõtlevad kes teab mida. Pärast hakka veel tõestama, et kaamel ei ole. Nii ära ameriakaniseerutud jus siin pisikeses USA osariigis.

[kangelaspioneer]

- ei hoolda oma tanke (vaheta välja sõlmi) tootja poolt sertifitseeritud ettevõttes, vaid otsime kus saaks odavamalt ka ilma sertifikaadita?
- ei hangi tootja poolt aktsepteeritud tagavaraosi, vaid üritame ise teha?
- ei ehita tänapäevaseid keskkonna-, tööohutusnõuetele jms vastavaid ladustamise ja hooldamise tingimusi, vaid teeme nö kuuri all
- ei kasuta sertifitseeritud tööriistu (kallid) vaid ostame odavad hiina omad ja puuduolevad laseme lukksepal teha?

Kõlab nagu tehnika hoolduse tänane seis. Ainult kuuri ei ole, on lumehang.

[Kapten Trumm]

Siin üks kodanik üritas mind vist eelmisel lehel paika panna, well- hetkel kiire ja pole eriti aega siin möliseda...aga mis ma ütlen nende tankide kulude ja pioneeri eelmise posti juurde.

Ma ei oska öelda millises järjekordses surematus teemas ma sellele ideele tulin, aga KV-s puudub selline tore asi nagu üks korralik remondikeskus ja see on vana tehnika puhul väga oluline kokkuhoiu koht muideks. Ei ole mingit saladust, aga Unimogide massilise tulekuga sai Silberauto veoautode department hulka kliente juurde. Nagu oli seda ka Chevydega omal ajal.

Ehk vaegvõimekus juba keskmise keerukusega remonte ise ära tehka. Et me käime Patrias ehitamas Pasidele mingit elementaarset lehtterasest pooltorni, on normaalse riigikaitse puhul NALI

Võib-olla siis pole vaja Leopardi esimese õlilekke puhul vaja ka eurode pakke tuulutada ja MTU tehasest uus mootor tellida. Soomes on selline omamaine tegemine väga kõval järjel, nii Patrias kui KV endapoolse visiooni kokkupanekul.

Kui viimati kokkupuudet oli, siis peastaabi asjamehed ei teinud vahet pulbervärvil ja aküüdvärvil.

Kui paljud teist jõuaks ülal pidada 15 aastat vana autot seda firmateeninduses parandamas käies? Ma võin kommerts-rasketehnika puhul oma kogemusest öelda, et pruugitud 10-15 a mitte esimeses nooruses masinat pole mingit mõtet osta kui sul omal firmas töökoda ja üht asjalikku remondimeest pole, igat miljonit pisiasja Silberautos ajamas käia on VÄGA-VÄGA kallis.
Tänase remondivõimekuse aktuuaalne näide on kasvõi nende reaktiivtreeninglennukite "täisteenusliising" (mida juba tehtud on), kus ÕV ei suuda sisuliselt kahte mutritki kinni keerata ise. Selle asemel, et osta need lennukid (100 tuh USD tükk), leida paar mehhaanikut (kus kuradi kohast see OÜ Musket need siis leidis???) ja panna asi jooksma.

[hillart]

... kus ÕV ei suuda sisuliselt kahte mutritki kinni keerata ise. Selle asemel, et osta need lennukid (100 tuh USD tükk), leida paar mehhaanikut (kus kuradi kohast see OÜ Musket need siis leidis???) ja panna asi jooksma.

Ei ole asi mitte selles, et ei suudaks. Anna mehhaanikutele käsk kätte ja töö läheb käima. (Eks mul endal ju omal ajal Peetritega see kogemus olemas. Ja masinad sõitsid. Hästi sõitsid, muideks.) Pigem ikka selles, et ei taheta vastutust võtta. Sedavõrra kardetakse, et ei julgeta mitte väiksemtki liigutust iseseisvalt teha.See vastutuse küsimus omandab nii mõnigi kord lausa sedavõrd lapsikult naljaka kuju, et võiks ju lausa end ribadeks naerda, kui see mitte riigi jaoks nii tõsise asja, nagu riigikaitse, juurde ei kuuluks. Ja seepärast ajabki mitte naerma, vaid nutma. Salaja nutangi, patja nutan.

... ainus mida sa seni oled kirjutanud on "kuidas asjad p.. on" ja "et oleks vaja muutusid", samas pole sa siiani suvatsenud kirjutada ise, et "mis edasi".

No-no-no, kuidas siis nii? Loe ikka mu eelnevaid postitusi ja saad ise väga hästi aru, et vastused sellele sinu küsimusele on seal sees täiesti olemas. Sinu senise kirjapandu alusel ei eelda ma ju põrmugi mitte, et ka sulle peaks lausa "puust ja punaseks" ning lihtlausetes asju selgitama (kuigi, jah, see lihtsustatud selgitusviis ei kuku mul vist tõepoolest eriti hästi välja kah ).
Ja tõele au andes - nii mõnedki põhitõed olen oma postitustes siiski lausa märksõnadena välja toonud. Must-valgel. Fakt, mida eitada ei saa.

Tsiteerin::
Toon mõned sellised ka igale pragmaatikule selged näited, et oma eelnevat juttu näitlikustada.
Erinevad ametkonnad teevad püstolite hankeid ja mõlemile tarnitakse nende tulemusena erinaevat tüüpi torud.
Erinevad ujuvaluseid ...

Selgitan. Need näited minu poolt ei olnud toodud hoopistükki mitte, kui näited "kui p...s meil kõik on", vaid kui näited üldise ja ühtse riigikaitseplaani, -strateegia ning selle läbiviimise koordinatsiooni puudumisest (mida ma samas postituses ka rõhutasin, muideks).
Kuna ma seda nende näidete varal (ja mitte ainult nende näidete varal) konstateerin, siis ... On ju elementaarne tuletada sellest edasi, et eelpoolnimetud nö. p...s oleku tunnused oleksid olematud vastava XXX (vt. eelmine lause) olemasolul. Ja see ongi minu nägemus asjast. Kõik muu, kuni miinipildujate, digimustri ja püksinööpideni tulenevad juba sellest. Ainult, et need "püksinööbid" on hoopis-hoopis madalamal olevad tasemed. Ja meeleheitlikud (aga meeleheitlikeks ma neid igapäevaseid "kas või veri tagant välja" tõmblusi just nimetangi) päevast-päeva kestvad püüded muuta ja revideerida asju just neil "püksinööpide" tasemetel, on paratamatult mõistetud läbikukkumisele (mida me juba aastaid reaalselt oma silmaga ka näeme).
Pean ma tõesti veel miskit vee-ee-ee-ee-ee-eel peenemalt lahti kirjutama ja punasest punasemaks värvima?

[Kapten Trumm]

Kuna teema läheb kole minoorsetesse toonidesse.....

Tuleme jälle A ja B juurde tagasi - kas siis see kõige aluseks olev "tahe" on iseenesest kasvav (nagu seen metsas) või on see arendatav suurus?

Ühest teisest teemast

Võttes siinkohal arvesse asjaolu, et pea 80 protsenti meeskodanike aastakäigust läbib ajateenistuse ja hiljem ka reservõppekogunemised, on riigikaitselistes küsimustes ühiskonnale raske puru silma ajada. Näiteks 2004. aastal läbis ajateenistuse 27 000 sõdurit (neist 500 naist) ja õppustele kutsuti 30 000 reservväelast.

Ehk siis kumba pidi ikka asi on, kas metsast ise kasvav kaitsetahe (Talvesõja vaim) tingitub ühiskondliku toetuse riigikaitsele või on Soome riik seda toetust kui kaitse vältimatut eeldust ise süstemaatiliselt aastakümneid kasvatanud (Eesti EI OLE)?

Tegelikkus on see, et kui Soomes olnuks peale viimast rahu venelastega selline asja ülesehitus nagu siin (kus 2/3 meestest jääb lihtsalt kõrvale), siis täna poleks Soomes mingit Talvesõja vaimu enam. Soome oleks oma kaitse-mentaliteedilt täna samasugune nagu mõned "pehmed" Euroopa riigid. Ei maksa unustada, et igas heaoluriigis on tohutu surve kaitsekulude ümberjagamiseks sotsiaalkuludeks (Soomes samuti).

Tegelikult sõjaväeteenistus Soomes ei ole ainult ajateenistus nagu meil olema kipub, selle juurde käib ja regulaarne töö reservidega, Jussi ja Pekka saavad mõne aasta takka kokku, sõidavad võibolla Timo tööandja juurest "rekvireeritud" Scania kastis mööda Soome männimetsi ja see ongi üks osa "ühiskondlikust liimist", ühisosa, "meie". Ühiskondlik ühisosa ei saa piirduda laulupeo, kord 4 a takka valimas käimisega (just valimistel paistab selgelt välja MEIE puudumine - mis näiteks kodakondsusega muulastel on selgelt paremini arenenud) ega papi kokku ajamisega, sedavõrd lobeda seosega ühiskond pudeneb iga suurema katsumusega lihtsalt laiali.

Ehk siis küsimus endiselt: kas (kaitse)tahe on iseenesest (või mingi ajaloo mõjul) arenev nähtus - või saab seda ikka süstemaatiliselt kasvatada-arendada? Tegelikult Soomes asi lihtne - julgeolekupoliitika=poliitiline laveerimine+usutav heidutus.

Tulles tagasi kandepinna kasvatamise ja "punapolkovnikute" juurde. Üks õige polkovnik peaks ju mõne mehe käsitluse järgi olema üks eriti mõtlemisvõimetu kuju. 2-3 aastat tagasi kaaluti vabatahtlike reservohvitseride kursuse tegevuse lõpetamist selle vähese sõjalise kasuteguri tõttu. Ometi oli üks endine N. armee tankidiviisi staabiülem see, kes asjale käe ette pani - selgelt mõistes selle nn promokursuse tähtsust. Selle kursuse üle ilkumist nii vormikandjate kui kamina esindajate poolt on siin ja paralleelfoorumis..... ning üleskutseid see jama lõpetada. Samas võib arvata, et kui läheb lahti järgmine palgaarmee trall, võivad selle kursuse lõpetanud olla need "sissid", kes selle asja seisma panevad. Jutt on tänase seisuga sadadest inimestest, kellest paljud on ka võtmepositsioonidel ja kellel tänu sellele kursusele on tekitatud elulähedane arusaam EKV elust, kaugelt parem kui mõne suurpartei propagandistidel. See seltskond võib olla ka peamine takistus igasugu palgaarmee-fantaasiate teel. Seega - riik on ise kas teadlikult või teadmatusest kasvatanud seltskonna inimesi, kes ei lase läbi kahjulikke ideid.

[Lemet]

Kaitsetahe on suurus, mida tuleb ja saab kultiveerida riikliku retoorikaga (ja sel juhul on olulised paljud suurused - ajalugu, süsteem, lauspropaganda jne) kui ka süsteemse kasvatusega. Kuid alguse ja vundamendi saab "tahe" ikka kodust ning vanemliku eeskuju on siin mitte vähe oluline.

Kumb oli enne, muna või kana...

[hillart]

Ehk siis kumba pidi ikka asi on, kas metsast ise kasvav kaitsetahe (Talvesõja vaim) tingitub ühiskondliku toetuse riigikaitsele või on Soome riik seda toetust kui kaitse vältimatut eeldust ise süstemaatiliselt aastakümneid kasvatanud (Eesti EI OLE)?

Seega saab "süsteemne kavatus-arendus" olla ikka lähtuv kodust, mida peab toetama riiklikest institustioonidest lähtuva kasvatusega (kool, sõjaväegi jne). Ehk kaitsetahe on samasugune suurus nagu paljud muud elementaarsed ellushutumised ja hoiakud, mida saame taandada ühise nimetaja ehk inimese-kodaniku kasvatuse alla.

Tollal ei jugletud vast liiga väikese (ja veel naiivselt kõiki usaldava) tegelase õige kasvatusega juba maast madalast pihta hakata, mis takistab sellist tegevust täna?

Näe-näe, hakkab juba tulema.
(Nagu teate, siis ka rakenduspedagoogika alused nendivad tõsiasja, et kõige efektiivsemaks meetodiks, paraku küll ka kõige aeganõudvamaks, on see, kui õppuril lastakse katse-eksituse meetodil ise ainuvõimalikule ja vajalikule järeldusele tulla. )

Ehk siis, tulles tagasi teemat algatanud artikli juurde - ka Singapuris hakati esimese asjana, paralleelselt oma relvajõudude loomisega, looma oma riigile kodanikkonda. Seal saadi riigi kõrgema juhtkonna tasemel aru, et ilma kindla ja lojaalse kodanikkonnata pole "riigi mängimisel" mõtet. Riigikaitsestruktuuridele nähti selle ühtse kodanikkonna ja rahva loomisel ette ühte otsustavamat rolli. Lisaks sellele loodi koheselt riigikaitsevälised struktuurid, mis omakorda toetasid riigikaitset. Jne., jne. Ehk siis - kogu see protsess oli planeeritud komplektse ja igakülgsena, ning selliselt ka läbi viidud. Tulemus on meile teada.
Ei pajata ma siin hoopistükki 100% kopeerimise ideest, kuid ... (Kuigi! Nagu artiklist lugeda võisite, kopeeris Sinagpur, mis on Iisraelist nii kultuuriliselt, kui etniliselt ikka väga erinev riik, Iisraeli süsteemi peaaegu 100%. Ja edukalt, muideks.) Ärge ometi hakake jahuma mingitest kohalikest oludest ja "objektiivsetest" tingimustest, mis just-kui meil selle ja teise arengu välistaksid! See ei ole pädev asjale lähenemine. (Oleme ju korduvalt konstateerinud tõsiasja, et - loll on see, kes põhjust ei leia, ja - ärme tegeleme põhjenduste otsimisega, miks seda ja teist asja teha EI SAA, vaid arutleme võimaluste üle, kuidas seda ja teist teha saab.)
(Näiteks: EV-s puuduvad tsiviilkaitsestruktuurid, võimekustest rääkimata. Need on olemas Soomes, Rootsis, Sinagpuris, Iisraelis jt. väga erinevates riikides . Huvitav küll, mis on need "objektiivsed tingimused" ja Eesti rahvastiku eripärad, mis samalaadse struktuuri olemasolu meil välistab?)

Tegelikult võtaks ma eelpooltoodud konstateeringust veel ühe astme võrra kõrgemale. Kas meie (s.t. EV) üks peamisi hädasid pole mitte päris sügavalt juurdunud (miks, kuidas jne. on omaette teema) rahvusliku alaväärsuse tunne, mis ei lase meil kõiki neid eelpool korduvalt äratoodud eesmärke saavutada (k.a. lojaalsetest kodanikest koosnevat ühiskonda)? Sest sellest tuleneb juba nii omamaise majanduse areng, haritud kodanikkonna osakaalu kasv Eestis, sündivuse tõus (e. rahvuse kestvuse jätkusuutlikkus jne.). Eelpoolloetletust on aga otseses sõltuvuses ka riigikaitsevõimekus. Nii selle elav-(elanikkond), kui elutu (tehnika, relvastus) jõud.
Kuidas aga võidelda selle rahvusliku alaväärsuse tundega? Tundega, et me pole nii väiksed, võimetud, haledad, nii-kui-nii kadumisele määratud jne.?
Noh, ühe sõnaga - see on minu nägemuse alusel see põhiprobleem, mis tuleb EV edasise eksistentsi tagamiseks lahendada. Ja sellest tuleneb juba kõik muu. Missugust kodanikkku me tahame saada? Mis selleks teha? Missugused on need meetodid, et seda eesmärki saavutada?
Paraku tuleb konstateerida tõsiasja, et ega meie sudimisest siisn foorumis just miskit sõltu, kuid - mida rohkem probleemi olemust mõistvaid kodanikke, seda suurem on tõenäosus, et meie probleemide algpõhjus leiab teadvustamist ka neis sfäärides, millistel on võimekust selles osas miskit ära teha. Igapäevaselt aga näeme küll kahjuks ka sellel tasemel vaid "nüüd ja kohe" vormis siplemist, mis vist ei annagi võimalust laiema plaani nägemiseks. Või oleks sellel tasemel siiski seda võimekust? (kui vaadata näiteks TV-st RK istungite salvestisi, siis jääb mulle küll tunne, et seda rahvaesindajate potentsiaali ei kasutata just eriti efektiivselt ja EV hüvanguks. S.o. minu isiklik arvamus).
Ilma riigi kõige kõrgemal tasemel tunnustatud konkreetse plaani olemasoluta (ja ka selle väga range järgimiseta) aga jäädaksegi alamatel tasemetel erinevate probleemide ja probleemikestega tegelema, sest - algpõhjust pole ju likvideeritud. Selline tegevus on küll väga rahvalähedane ja ka n.ö. igale matsile arusaadav, kuid sageli võib seda nimetada ühe väga negatiivse vrjundi omandanud "tühikargamise" terminiga - populism. Samale aspektile tähelepanu juhtiva näite tõin ju teile juba eelnevalt EKV kontekstis. Päevast-päeva kestev "kas või veri tagant välja" plaanipäratu tõmblemine, kus kõik palehigis tegelevad ja sajad miljonid kuluvad ... (Paralleel ehitusest, kus näiteks üritatakse seinale, mida veel ehitatudki pole, pakettaknaid paigaldada. Ja pannaksegi suure-suure pungestamisega paigale. Pingutatakse traatidega paika. Riputatatakse üles. Aga kas sellel oli mõtet? )

Äh! Läks jälle kuidagi liiga kaugele ära see arutlus.
Siiski veelkord sellest nn. rahvuslikust äalaväärsuse tundest, millist vähemalt mina küll meie kõigi hädade (nii riiklike, kui ka tiba madalamal tasemel, riigikaitse) peapõhjuseks pean. Ja, et ilma riigipoolse tsentraalse järjekindla poliitikata selles valdkonnas läbi ei saada, on näiteks meie EW, kelle järjepidavuse kandjad me just-kui formaalselt oleme. Ilma toonase vastavasisulise üldise riigipoolse tegevuseta (kodanikkonna kasvatamine eesti meeles ja keeles) vaevalt, et me olekski praegust EV tegema hakanud.
Toon selle fenomeni ilmingute näiteid, missuguseid hea tahtmise korral igaüks ümbritsevas elus näha võib. (ja ega see nüüd täielik loetelu küll ei ole mitte).
Eesti keele staatus nii riiklikult ametlikul, kui ka igapäevakasutuse tasemel. - Üha enam üleminek inglise keelele, nii igapäevasuhtluses, kui ametlikus asjaajamises (N: EKV-s on paljud kehtivad normatiivdokumendid vaid ingliskeelsed). Eesti keele taandareng n.ö. köögikeele staatuse poole, sest sageli on enesestmõistetav ka omavahelises jutuajamistes kasutada vaid ingliskeelseid termineid ja lausa pikemaid lauseid ning terveid lõike. Ise Eestis elades on eestlasele iseloomulik vestluspartneripoolse esimese märguande peale (ilmneb näiteks võõras aktsent) üle minna selle keelele, mis küll rääkijal sageli kordades hullem on, kui vestluspartneri eesti keel. Kõrghariduses üha suurem eesti keelest loobumise tendents (ja ometi oli EW kunagi väga uhke eestikeelse kõrghariduse üle).
Vaid välisfirmade aktsepteerimine, kui kõne alla tuleb usaldusväärsus ja kindlus kokkulepetes (ja pole õpitud ka oma kogemustest, kus keeruliste välismaiste nimetustega firmad on EV-l n.ö. naha üle kõrvade tõmmanud). - Igasugusne omamaise majanduse mittetoetamine, eelistamisest rääkimata. Arusaamad (praktiliselt kõigil juhtimise tasemetel), et vaid välismaine on see õige ja aktsepteeritav.
Kindlasti olete ka ise tähele pannud huvitavat tendentsi, kui näeme, et nii, kui mingil omamaisel (ja ka eestimaiste omanikega) firmal või ettevõttel hakkab hästi minema, nii otsemaid püüavad selle omanikud selle võimalikult ruttu kuhugile-kellegile välismaalasele maha parseldada, selmet seda ise edasi arendama hakata. EKV-s aktsepteeritakse vaid välismaist tehnikat ja ka välismaiste omanike teenindust, selmet vastavaid kodumaiseid võimekusi välja arendada.
Noored ja haritud lahkuvad välismaale põhimõtteliselt. Ja mitte ainult majanduslikel põhjustel (on ka neid, kuid ilmne vähemus), vaid kuna (oma mõtteavaldustes verbaalselt väljendatuna) ei leia endal mingit seotust just Eestiga, kus ollakse juhuste kokkulangemise tõttu vaid sündinud.
Jne., jne. Muidu läheb jälle n.ö. destruktiivseks halaks kätte. Aga rõhutan veelkord! See loetelu ei ole mitte sellisena võetav. See on vaid näitlikustav ilmingute suvaline reastus, et oma eelnevat seisukohta argumenteerida.

Ja kõige selle olemasoleva juures ongi küsimus - Kuidas tõsta Eesti inimeste rahvuslikku eneseteadvust ja kaotada see rahvuslik alaväärsustunne?
Lahendades selle probleemi (või vähemalt seda endale teadvustades vastavas suunas tegutsema hakates), lahendame ka enamuse (kui mitte kõik omast riigist sõltuvad) olemasolevatest riigikaitseprobleemidest.

Saavutame -
Rahvuse juurdekasvu näitajate tõus. Rahvusliku majanduse kvantitatiivne ja kvalitatiivne tõus. Rahvastiku haridustaseme tõus. Eesti keele staatuse ja autoriteedi tõus. Riigikaitse tugevnemine. jne.

Aga kuidas?

Mõni mees siin küll ütles, et ma peaks vajalikest tegemistest nimekirja esitama, et mis siis konkreetselt eesmärgi saavutamiseks vaja teha on, ja et muidu pole mu jutt aktsepteeritav, kuid ...
Aga eks te ise tea. Kui tahate neid asju endale teadvustada, siis teete seda, kuid ei, siis ...
Igaks juhuks siiski lisaks veel, et pole need asjad mitte nii primitiivselt lahendatavad, et teen aga nimekirja: 1) annan KL-ne X-le 3 xxx, 7 yyy jne, 2) trükin 21 584 A4-formaadis 3-värvitükis lendlehte, 3) vahetan kõigi EKV Unimog´ide rehvid H-rehvimustriga rehvide vastu, jne

P.S.
Ja pealegi - Kogu see meie arutelu on ju rubriigis "Et juttu jätkuks", mis peaks ju tegelikult antud teemavaldkonnale sobiv olema. Iseasi oleks, kui me,siinsed arutlejad, sellel teemal ka mingit reaalset väljundit võiksime omada. Siis võiks see teema tõepoolest hoopis kusagil konkreetsemas kohas olla.

[Kapten Trumm]

Ja kõige selle olemasoleva juures ongi küsimus - Kuidas tõsta Eesti inimeste rahvuslikku eneseteadvust ja kaotada see rahvuslik alaväärsustunne?
Lahendades selle probleemi (või vähemalt seda endale teadvustades vastavas suunas tegutsema hakates), lahendame ka enamuse (kui mitte kõik omast riigist sõltuvad) olemasolevatest riigikaitseprobleemidest

Ma ei tea, kas see on eneseteadvuse probleem, aga millega seletada nt kommentaariumites neid taas ja taas tekkivaid teemasid, kuidas KV on raharaiskamine ning 76. VDV diviis kõik minutitega vallutab?

Need inimesed, kes on Eesti riigis mingitsorti sõjalise õppe saanud, küll sellist jama suust ei aja ning päris kindlasti seda ka ei usu. Äkki oleks ikka sellse sõjalise halisemise alaväärsuse adekvaatne ravim iga mees õpetada mingil tasemel välja sõjaliselt?

Tegelikult paistab see madal enesehinnang kaudselt välja ka nendes kirjutistes, mis panevad Soome, Iisraeli või kelle iganes paremuse mingite justkui maaväliste tegurite arvele, mida meil ei ole ega tule. Eksite. Kõige alus on TAHE.

[hillart]

Need inimesed, kes on Eesti riigis mingitsorti sõjalise õppe saanud, küll sellist jama suust ei aja ning päris kindlasti seda ka ei usu. Äkki oleks ikka sellse sõjalise halisemise alaväärsuse adekvaatne ravim iga mees õpetada mingil tasemel välja sõjaliselt?

Loomulikult. Elementaarne. 100% ajateenistuse läbimine oleks selle suurprogrammi üks osa. Kas siis relvaga, või relvata, alternatiivteenistuses. (kuid see alternatiivteenistus ei peaks mitte selline olema, nagu uus KVTS ette näeb).