Soome armee vähendab relvastust!!!

[tommy]

Kas on kusagil väidetud, et kõik mis saadud on rämps..??
Pigem ikka, et lisaks kasutamiskõlblikule varustusele tuli kaasa ka mitte väikestes kogustes mitmesuguse träni, millega tõesti midagi peale pole hakata.
Mis nüüd laopinda okupeerib ja millest lahti saamiseks tuleks korralikke kulusid kanda.

[Qtec]

Kas keegi ennem ikkagi teeks kindlaks selle osa varustusest, millest tuleks lahti saada? Mis asjad need on? Äkki saab mingi osa sellest lihtsalt eraisikutele a'la oksjonitega maha müüa? Sellisel juhul võimalik hoopiski midagi teenida, selle asemel, et kulutada...
Lisaks, alati on ka meil võimalus lihtsalt rämpsu edasi kinkida. Umbes nii, et tulete oma kulude ja kirjadega järgi. Näiteks anname tasuta oma H61-37 105mm haubitsad kellelegi ära ning kuhjame sinna juurde ka ladudes seisva mittevajaliku ning asjaga võibolla isegi mitte seotud träni.
Asemele aga Soomest D-20 haubitsad...
Hiiglama lihtne on tõsta käed ning halada, selle asemel, et midagi korda saata.

[kangelaspioneer]

Olen täheldanud, et laomehed ei tea sageli isegi, mis neil laos on, mis millegi jaoks vajalik jne. Siis võrdsustatksegi väga head ja vajalikud asjad rämpsuga ja hullemal juhul saadetakse hävitamisele.
Kui midagi saab rämpsuks nimetada, siis hoiustamistingimuste tõttu tekkinud kahjustuste pärast, mitte asja olemuslikkuse tõttu. Mõned asjad on küll moraalselt vananenud (ennekõike Rootsi päritolu riietus), samas on tegemist väga funktsionaalsete asjadega, mida peab lihtsalt kasutada oskama. Meil enamasti ei osata.
Jah, raadiojaamad ja nende akud on tõesti enamasti vananenud, aga ka neile on jätkuvalt funktsioonid olemas. Valdkonnas, mida meil siiani põhimõtteliselt ei eksisteeri.

[Tiam]

http://www.postimees.ee/?id=414563
Miks selle vanarauaga on vaja ettevaatlik olla.

Võhikud ei peaks sel teemal suud täis võtma!

Lihtsalt tosin asja, mis meelde tulid

-rootsi katelok
-rootsi magamiskott
-rootsi telgid
-rootsi välipliidid
-rootsi välitelefonid ja telefonivarustus
-AK-4
-KSP-58
-M-45 (püstolkuulipilduja)
-Carl Gustav M2
-90 mm TT kahur (vist 110 tk tuli)
-120 mm miinipilduja (vist 170 tükki tuli) - andmed Janes'i raamatust
-koormate kaupa laskemoona

Kas keegi üritab väita, et see nimekiri on rämps?

Sellised karjatused hoia heaga endale- kus ma olen väitnud, et need sinu toodud asjad seal nimistus on rämps või kas ma omas postituses üldse otseselt midagi rämpsuks tembeldasin. Lihtsalt tõin selle artikli välja, et rõhutada: alati ei ole kinkija kavatsused 100% omakasupüüdmatud, pigem vastupidid ning kõike pakutut ei tasu kohe ära vedada arvestades selle hilisemat kasutatavust ning hilisem utiliseerimine võib omal palju maksma minna. Kasutasin ju sõnastust "miks on vaja olla ettevaatlik", mitte "miks on vanaraud rämps" nagu sa üritad siin mulle oma "puusaltlaskmise" tulemusena omistada. Seda enam on need argumendid tugevad, sest need ei põhine ajakirjaniku sulest välja imetud tarkusel, vaid seda asja KVs korraldavate isikute arvamustel.

[Lemet]

Vast peeti võhikute all ikka silmas ajakirjanikku, mitte lugupeetud kaasfoorumlast...

[Kapten Trumm]

Niipea kui selle varustusega kedagi ennast lahingülesannet täitma pandaks, muutuks see kähku rämpsulaadseks, ja arvan, et Kapen Trumm ei oleks erand.

Kapten Trumm on seda varustust küll kasutanud (küll mitte päris lahingus), ole mureta. AK-4, Ksp-d, Carl Gustavit, katelokki, rakmeid, telkmantlit, lebomatti, magamiskotti, taskulampi, seljakotti, välitelefoni, külgmiine, Volvo autosid, jao telki, staabi telki. Vananenud, kuid täiesti kasutatavad asjad. On täitsa võimalik nendega sõdida, on mu isiklik arvamus.

[Kapten Trumm]

Kas on kusagil väidetud, et kõik mis saadud on rämps..?? Pigem ikka, et lisaks kasutamiskõlblikule varustusele tuli kaasa ka mitte väikestes kogustes mitmesuguse träni, millega tõesti midagi peale pole hakata. Mis nüüd laopinda okupeerib ja millest lahti saamiseks tuleks korralikke kulusid kanda.

Küsimus on mõistagi ka selles, et kas tõesti on rämps või on see rämps vaid mõne inimese kõrvade vahel? Minuarust on nii ja naa.

Rootsist tuli ka tohutu kogus vanamoelisi jalgrattaid, mille jäänuseid ka täna mõne KL maleva laos vedeleb. Meie KV "hundid" naersid selle saasta mõistagi välja ja neid jagati otse Paldiskis, kes vaid soovis. Näiteks meedias tuntud Ämari vangla endise direktori Bergvaldi jalgrattamatkad tehti justnimelt nende samade ratastega. Vangid putitasid neid väheke ja kärutasid kaks suve Kurkse vahet, ilma et neid rattaid tulnuks seljas tassida.

Selle asemel, et 50 km 2-3 tunniga maha vuhiseda, trambib õige Eesti jalavägi sõja korral ilmselt jalgsi. Rootslased nii lollid polnud ja said aru, et peale 50 km marssi pole reservlasest sõdur teab mis võitlusvõimeline.

Samuti tuli Rootsist üüratu kogus armee suuski. Paljud olid tuliuued. Ega siis õige jalavägi kasuta mingeid külma sõja suuski (viimaste talvedega on mõistus taguotsast pähe tagasi hakanud tulema). Siis jagati välja hooldamata (tõrvamata) suuski, mis ei libise edasi ega tagasi.....

[A4]

http://www.postimees.ee/?id=414563
Miks selle vanarauaga on vaja ettevaatlik olla.

Võhikud ei peaks sel teemal suud täis võtma!

Lihtsalt tosin asja, mis meelde tulid

-rootsi katelok
-rootsi magamiskott
-rootsi telgid
-rootsi välipliidid
-rootsi välitelefonid ja telefonivarustus
-AK-4
-KSP-58
-M-45 (püstolkuulipilduja)
-Carl Gustav M2
-90 mm TT kahur (vist 110 tk tuli)
-120 mm miinipilduja (vist 170 tükki tuli) - andmed Janes'i raamatust
-koormate kaupa laskemoona

Kas keegi üritab väita, et see nimekiri on rämps?

On puhas demagoogia tõmmata võrdusmärki või paralleeli Rootsist abi korras saadud sõduri individuaalvarustuse ja NATO kaliibriga moona kasutavate käsitulirelvade vahel ning teisalt Nõukogude päritolu (ja vastavat laskemoona kasutavate) raskete meeskonnarelvade ja liikuvtehnika vahel.
Näiteks sõduri väljaõppe seisukohast pole ju vahet, kas tema katelok, magamiskott, telk, rakmed ja seljakott on saadud humanitaarabina Rootsist või valmistatud ja ostetud tutt-uuena ja kalli raha eest Eesti ettevõttelt. Kasutab sõdur neid ikkagi samamoodi ning mingit eraldi ümberõpet nt. Rootsi magamiskotilt USA omale üleminekul vaja ei ole. Samuti on need asjad, millede ladustamise, kasutamise, säilitamise jne ei teki mingeid erilisi täiendavaid kulutusi – erinevalt nt. laskemoonast aeguvad need asjad üsna aeglaselt. Laias laastus sama kehtib ka nt. Rootsist saadud automaatide, kuulipritseide, TT-granaadiheitjate ja miinipildujate kohta – 2000. aastate alguses pidid instruktorid ja ohvitserid läbima mingid lühikesed ümberõppekursused nende relvade hingeeluga tutvumiseks, aga kuna universaalet laskemoona hankimisel sõbralikest riikidest pole probleeme ei 7,62mm tulirelvade, Carl-Gustafite ega 120mm miinipildujate puhul, siis võib öelda, et nende kasutamine on jätkusuutlik ka keskpikas perspektiivis. Samuti ei nõua need relvad ja varustuselemendid pea mingeid varuosasid ega keerulist remonti ja hooldust, mis põhimõtteliselt oleks erinev või kallim mõne teise analoogse relva või varustuselemendi hooldusest.
Hoopis teine lugu on raskemate meeskonnarelvadega nagu erinevad suurtükisüsteemid. Teistsugusele haubitsale üleminek tähendab mitte seda, et ümber ei pea õppima mitte üksiksõdur (nagu nt. teistsuguse tõõpõhimõttega automaadi puhul), vaid terved relvameeskonnad ja allüksused. Erinevate relvasüsteemidega kaasneb ka erineva nomenklatuuriga tabelvarustus, st. tuleb muuta üksuse suurust ja erinevate erialaspetsialistide arvu. Veel „vahvam“ lugu on laskemoonaga, mis teatavasti igavesti ei säili, vaid vajab relgulaarselt uuendamist. „Lääne kaliibritega“ on asi suhteliselt lihtne – teatud ajani saab (või sai) kasutada NATO riikide külma sõja aegseid varusid; kui need aga otsa saavad, siis on sõbralikes riikides laskemoonatootjaid ikkagi piisavalt palju, et teha valik odavaima pakkumise kasuks. Sellest ei hakka ma rääkimagi, et nt. täiemahulise ja pikaks veniva konventsionaalse konflikti korral pole NATO-st lääne standaritele vastava laskemoona tarnimine mingi probleem, mida ei saaks aga öelda Nõukogude kaliibrite kohta.
Seetõttu tekib minul maksumaksja ja reservväelasena küll küsimus, et kustkohast me saame pikemas perspektiivis 122mm moona D-30-tele ning kustkohast me saaksime pikemas perspektiivis 152mm moona D-20-tele? Venemaa ei ole riik, mille puhul võiks olla kindel, et nad müüksid moona meile täna, rääkimata olukorrast, kus suhted pingestuvad. Endised Varssavi Pakti riigid on „mingil põhjusel“ loobumas või juba loobunud nendest kaliibritest ja seetõttu selle moona tootmisest. Ilmselt oleks üheks variandiks Hiina, kuid olukorras, kus neid kaliibreid kasutavate riikide arv pidevalt väheneb, muutub nõudlus selle moona järele järjest väiksemaks ning hind seetõttu aina suuremaks. Äkki tasuks võtta õppust soomlastest, kes loobuvad nendest relvadest vananeva laskemoona tõttu, st. nad peavad uue moona hankimist kas võimatuks või liiga kalliks? Samuti ei pea nad mingil põhjusel mõistlikuks moona ise toota, kuigi võimalused selleks on neil olemas.
Samuti ei maksaks siinkohal hakata rääkima sellest, et soomlastel on lihtsalt nii palju raha, et endale kallimaid ja keerulisemaid Lääne relvasüsteeme hankida ja ülal pidada. Vastupidi – Soome kaitse-eelarve on põhimõtteliselt külmutatud 1,3% peale SKP-st, samas kui uue lahingutehnika hind maailmaturul kasvab umbes 7% aastas. See kõik sunnib kaitseväge oma SA suurust tõsiselt vähendama ning vananevast tehnikast loobuma. Raha oskavad soomlased tänu 90-aastasele kogemusele vägagi hästi lugeda ning kui vana Nõukogude tehnika ülalpidamine ja nendele laskemoona hankimine oleks kuidagigi odavam kui uuema Lääne tehnika ja moona hankimine, siis nad seda ka teeksid. Kuna nad seda aga ei tee, tuleb järeldada, et need „sõbrahinnaga“ saadavad asjad ei ole teps mitte nii odavad, kui esmapilgul tunduvad. Ja seetõttu oleks äkki ka meil mõistlik keskenduda esmapilgul kallimatele, kuid pikas perspektiivis jätkusuutilikutele ja seetõttu odavamatele Lääne lahendustele.
Veel suurem mõttetus oleks seda vanarauda võtta endale põhimõttel „võtame paariks aastaks või koheseks kasutamiseks välismissioonidel, kuni laskemoon veel kõlblik on, pärast seda laseme kogu värgi utiili“. Esiteks, uue relvastuse kasutuselevõtmine ka kõige lühemaks ajaks tähendab selle kasutajatele siiski ümberõpet ja meeskonnarelvade puhul ilmselt ka seniste koosseisu- ja varustustabelite ümbertegemist. Ning halvimal juhul „eelmise“ relvasüsteemi kasutuselt mahavõtmist ning selle utiliseerimist koos moonaga. Miks kahjuks maksab. Kui loetud aastate puhul uus relvasüsteem ise või selle moon siiski aegub, tuleb ette võtta selle moona ja relvade hävitamine, mis taaskord maksab midagi. Ning seejärel on vaja hankida uus, järgmine relvasüsteem, mis jälle maksab midagi. Ning viia läbi taas ümberõpe, koosseisu- ja tabelvarustusetabelite muutmine jne.

[kaur3]

Kas keegi teab kuidas nüüd näeb välja TT-relvade struktuur soomlastel? Brigaadi TT-kompaniis on Spiked. Apilased vahetatakse välja NLAW'ide vastu. Mis tulevad M72 asemele? Või tehakse lihtsalt ruumi värskematele M72'le?



Meie seisukohast oleks veel parem teada, et kuidas on Rootsis erinevad TT-relvade kihid? Kus neil on TOW'd, NLAW'id ja kus on CG'd?

Kiire surfiga ujus välja selline info.

2 x Mechanised Companies, each: CHQ: 1 x CV-90-40, 1 x eight-man squad. 3 x platoons, each of; 3 x CV-90-40, 3 x eight-man squads, 6 x GPMG, 3 x 84mm S.550 Carl Gustav, 18 x AT-4 disposable LAW.

One Anti-Tank Battalion:
BHQ: 2 x Stripbv-302 APCs, 1x command squad with 6x AT-4 LAW.
1x Company: CHQ. 3 x platoons, each: 3 x Pbrbv-551 (TOW).
2 x Companies, each of: CHQ: 1 x CV90-40. 3 x platoons, each of: 3 x CV90-40 + Bill ATGW.
1 x Mortar Company of: 3 x batteries each: 4 x 120mm M41/D mortars carried in trucks.

http://modernspearhead.net/blog/probabl ... rld/Page-3

Meil siis on vastavalt Milan/Mapats, ..., ja CG/Hispaania lasud

[Kapten Trumm]

A4 post on ehe näide sellest, kuidas aetakse puru silma.

1. viidatakse minu postile rootsi varustusest ja sinna tuuakse sujuva liigutusega juurde nõukogude meeskonnarelvad, millest ma pole sõnagi rääkinud.

2. siis räägitakse Soome relvastuse vähendamise programmist sootuks valedes värvides (Soome võtab relvastusest maha suurtükisüsteeme vananemise järjekorras, kusjuures "alamvalikus" läheb enne see, millel laskemoon aegumas on). D-20 pärineb 50ndatest aastatest (konstrueeriti 40ndate lõpus), olles sisult D-30 eakaaslane. 6-tollistest süsteemidest on see Soomes kõige aegunum.

3. siis lisatakse siia müüt sellest, kuidas 122 ja 152 mm moona pole saada (tegelik põhjus on meie sisemaine mugavus ja mõttelaiskus - puudutab muide ka vene veoautode probleemi, mida miskipärast erasektor edukalt parandab).

4. Vene ebausaldusväärsuse (mis on muidugi tõsi) kõrval jäetakse märkimata, et konflikti korral on selle kiidetud NATO moona tarnijad riigid, mis võivad rahulikult põõsasse pugeda (eelkõige Saksamaa ja Rootsi), sest meie 155 varud pole nüüd teab mis pika sõja jaoks.

5. kogu asja puändija vaikitakse sellest, miks neid FH-70'id rohkem ei ostetud, kui valitseb üldine suurtükiväe vähesus (hetkel olemasolevast suurtükiväest ei piisa isegi 2009 aastani kehtinud struktuuri toetamiseks) -kui neid saada oli (ega kavatsetagi juurde osta).

6. me ei osta nt padruneid (igati NATO standard) NATO riikidest? Mina olen näinud karpe made in Brazil. Mis segab seda 152 moona kolmandatest riikidest osta (padruneid ostame), või üritab keegi väita, et seda tehakse ainult Venemaal?

Ma ei ole mingi vanakraami fänn, aga loogika on korras - enne võtta 1950ndate oma ja otsida kuskilt mürske taga, kui tegeleda siin verbaalse onaneerimisega kaitseplaneerimise ning kaasaegsete relvade teemal (mida keegi ei kavatsegi osta). FH-70 on kindlasti parem kui see vene vanakraam - aga miks neid siis siiani pole??? Ja miks neid ei kavatseta osta? Vajadus ju selgelt on?

[setu]

Masendav selge möla A4lt, mis paraku on väga tervitav, sest näitab sisuliselt sisehoiakuid ja arusaamu.

Esiteks, enamuses NATO riikides võetakse ikka uut ja vana tehnikat kolossaalsel hulgal väga erinevates valdkondades uute upgradede, uuemate relvaplatvormide vms näol kasutusse, mis tähendabki selget arenemist ja ümberõpet, iga tuuninguga sh erinevalt. Teadupärast juba valdkond eeldaks kiiret kohanemist ootamatustega ja järjepidevat analüüsi ja vajadusel ümberhindamist" - mistõttu ka kaitsealase inimressursi eesmärk peaks olema eeltoodu põhjal komplekteeritav. Siinkohal justkui lõpeks Kamina ja EKV mõistus. Me räägime oma hapuks läinud konnatiigis miskist väga "kuulikindlast" tehnikast, mis on siiani väga edukalt kasutatud ja elab veel väga pikalt maailma erinevates paikades kaua-kaua veel. Aga meil niidab jalad ja kurat-teab-mida-veel. Eestis on üleüldse elukaare teema kuidagi müstikasse valguv teemakäsitlus.

[kangelaspioneer]

Vähemalt 105mm ja D-30 varustuskomplekti erinevus seisneb relvas ja laskemoonas, kõik muu, kaasaarvatud sihikud, mõõdistusvahendid jne on 1:1 kasutatav. Meeskonna ümberõppeks kulub x, mitte xx päeva. Sama teema peaks olema ka D-20-ga. Võimalik, et see vajab ka tugevamat vedukit, aga eks Hummel oskab täpsemalt kommenteerida.

A4 laskemoonajutt on möla.

[Tiam]

Üks leid:

M109L52
Jointly developed by the Dutch firm RDM and the German firm Rheinmetall, the M109L52 was first revealed in 2002. The main improvement was replacing the M126 series gun with the longer 52-caliber cannon from the PzH 2000, so that the MTLS ammunition of the PzH 2000 can be used. In addition, improvements to the loading system were made. This resulted in an increase of the rate of fire to 9–10 rds/min from the original 3 rds/min, and this high rate of fire can be sustained for up to 2 minutes. A total of 35 rounds can be carried and trials have revealed that the M109L52 is 90% as effective as the PzH 2000, while the unit price of the M109L52 is only 15% to 30% of the PzH 2000. The M109L52 provides an attractive alternative to customers with financial constraints that prevent them from replacing older M109s with the PzH 2000 on a one-to-one basis.

Nii Austria kui Belgia on ühtedena viimastest Lääne-Euroopa riikidest oma M109d maha kandmas. Laseme selle võimaluse käest ning ma ei näe kusagilt seda kohta, kus me võiksime saada relevante hulga heal tasemel liikursuurtükke nii odavalt. Siin ongi vahe vanametalli ja vanametalli vahel- on jätkusuutlik ja ehk isegi suurel määral upgradetav vanametall nagu FH-70 ja M109 ning tupiktee vanametall soomlaste D-20 näitel. Valides M109 sarnase vanametalli maksad algul küll enam, kuid sad ka pikas perspektiivis tasemel hoitava relvasüsteemi. Samas D-20 on laen tuleviku arvelt- vead need kohale, ehitad sinna ümber struktuuri ja laskemoonavarud ning mis edasi????? 10a pärast on tegemist sama vananenud lahendusega kui 105mm suurtükid nüüd, kuid nende D-20te struktuuri saamisega ja seal hoidmisega on tehtud olulised kulutused. Selles suhtes saan ma aru sellest, kui räägiti kuidas KMini planeerijates tekitas õudu ja ajas vb plaanid sassi Laaneotse veetud D30 relvastusse võtmine- vb need kulutused, mis tehti D30-le perioodiks 2010-2020 maksavad meile vb 2018 täiendavad FH70 ja M109d.

[Kapten Trumm]

Minuarust on hetke seisuga D-30 meie ainus võimalus teha mingit hädapärast rannakaitset, võibolla oleks vaja ette näha kahuritele topeltrattad (veeremiseks pehmetel rannaäärtel) ja nagu ma olen aru saanud, pole relvadel otsetule andmiseks panoraamsihikut (mida vast mõne ida-euroopa riigi kolilaost leiaks) ja vaja on tekitada mingi elementaarne kaugusmõõte võimalus (Leica jääb nendel kaugustel väikeseks). Topeltrattad on ehitatavad ka kohaliku tööstuse jõududega.

Seega mõistlik peremees suudab rakendada kõik (nagu rakendas Soome veel hiljaaegu püsitulepunktidena maasse kaevatud ilmasõja aegseid tanke) ja ükski lahinguvõimeline relv pole tupiktee.

Muidugi haubits pole kahur ja otsetulega on tal mitmeid probleeme (eelkõige madal mürsu algkiirus) - vene 100 mm ja 125 mm tankikahuritel põhinevad TT kahurid oleks kindlasti pädevamad selles rollis. Meie kaitseplaneerimises mõistagi vastane merelt ei tule (nagu ei tulnud jaapanlased Pear Harbouri).

Avastamisest käepäraste jõududega - nt tsiviilkasutuseks (väikelaevadel) müüdavad mõne km avastamiskaugusega 2D radarid maksavad poes alates 2500 eurost ning miski ei sega seda osta ning Unimogile külge kruvida ning saada sedasi hädapärane radaripost (et uduse ilmaga vastane päris nina alla ei sõidaks).

Lihtsalt väike mõttearendus, kuidas saaks midagi ära teha.... vanasõna ütleb, et ärge katke raskusi, vaid nähke võimalusi...nagu näete, hädapärane rannakaitse vedeleb lausa nina all, kui vaid ilmutada soomlaste loogikat. Seda meil kardetavalt ei ole, meil rohkeb GB ja USA loogika domineerib....et kui hüpersuper viimase põlve tiibraketti pole, siis asjaga keegi ei tegele, vaid käib verbaalne onaneerimine (mida ka siin palju näha on).

[hummel]

Arvan, et tunnen M109 siseelu võrreldes teiste eestimaalastega ja ka kaitseväelastega üsna hästi. Selle rimaka põhimureks on amortiseerunud ja nõrk veermik ning käiguosa.
Alates valmistamisest 1960ndail on masina maksimaalkaal iga modifikatsiooniga juurde lisatavate seadmete arvelt kerkinud ja laskeseadme löögijõud pidevalt tugevnenud. Veermik ja jõuseade on aga jäänud praktiliselt samaks. Juba L39 rauaga oli sakslastel keelatud lasta RA suuremas sektoris, kui +/- 1000 (üle roomiku), sest veermik hakkas kiirendatult lagunema. Tegelikult lagunes kogu see värk niigi pidevalt. Huvitav, keda nad selle L52 rauaga lollitada püüavad?

Kui saksast liikurite ostuks peaks minema, loodan, et seda tehakse mõistust ja spetsialiste kaasates. Mida tasuks valida, oleks M109A3GEA1 või -A2.
http://www.panzer-modell.de/referenz/in ... 1/m109.htm
http://www.panzer-modell.de/referenz/in ... 2/m109.htm
Mõlemal on omad eelised ja puudused sõltumata modernsuse astmest, kuid eriti suurt raha ei tasuks kumbagi eest välja käia. Positiivne on, et laskeandmete ja sihtimise süsteem on sarnane FH-70-nega.
Vaevalt meile rohkem liikureid muretseda suudetakse, kui 1 pataljon, mis kuuluks kokku soomusbrigaadiga. Kui tankid tulevad Leo-d, poleks paha Hollandist jupi kaupa 18-20 PzH2000 pigistada, aga see hange tuleks vanas rahas vist sinna miljardi kanti...
Kui muud ei saa, siis M109 kõlbab ka. Vähemalt esialgu.

D-30 -l on olemas nii panoraamsihik, millega lastakse kaudtuld ja vajadusel ka otse, kui teleskoopsihik, mis on otselaskmiseks. Otsetule efektiivne kaugus (arvestatakse haubitsatele mürsu algkiiruse järgi) jääb aga maamärkide vastu vaid 700 m peale. Merel võiks tabada laevu, kui suurema siluetiga ja aeglasemaid märke, ka 1,5-2 km kauguselt, kuid sedagi on nagu vähevõitu. Kui mõelda, et laseks hoopis kaudtuld 10 km kaugusele, siis D-30 on olemuselt suhteliselt ebatäpne ja ma kahtleks, kas patarei suudaks sellelt kauguselt mõneminutise pommitamisega mõne tabamuse ka suurde dessantpraami saada. Ja kuidas seda tuld juhtida... Lisaks on meie rannajoon üsna liigendatud, suurtükkidega halvasti juurdepääsetav ja suurtükkidel laskevalmis susserdamine võtab minimaalselt 15 min. Selle ajaga liigub 15-sõlmelise kiirusega dessantpraam 6-7 km.

Rannakaitset on kindlasti võimalik kuidagi olemasolevate vahenditega teha. Selleks võiks kasutada näiteks MAPATS-eid. Need saab paigutada autole ja kihutada sinna samakiirelt vastu, kuhu vastane eeldatavasti suundub. Kohapeal pole vaja teha ilmselt rohkem ettevalmistusi, kui mõned minutid ja peale rakettide teelesaatmist saab veel kiiremini lesta lasta, et vastase kahuritulest pääseda. Isikliku arvamuse kohaselt ei ole MAPATS meie tingimustes maamärkide vastu väga efektiivne, sest maastik enamasti kinnine.
Rannakaitseks võiks lätakatelt küsida neid TT-kahureid ühe patarei jagu vb.


152mm moona oleks huvi korral kusagilt kindlasti võimalik hankida. Näiteks endisest idablokist. Meeskonna tegevuse juures on alati erisused, kuid ka alati mingid pidepunktid. Kes on FH-70 selgeks saanud, saab kindlasti hakkama ka D-20-nega, kui päev otsa õpet teha. D-30-nest eristab pisut suurem tulejõud ja laskekaugus. Loomulikult oleks tore, kui meil oleks kõigile väekoondistele anda 155mm (või 105mm) järelveetav pataljon, aga huvitav kust neid torusid küll taskukohaselt ja veel kümnete kaupa saada?

D-20netega on nii, et teoorias oleks vähemalt võimalik tulevikus nende 152mm/L25 rauad kunagi hiljem hankega ümber vahetada 155mm/L39 vastu, tõstes nii laskekauguse 17-lt 24 km-ni. Võiks osutuda odavamaks, kui uute relvade soetamine ja lafett on vene kobakatel üldiselt kestev.
122mm puhul sellist taktikalist progressi modimisega saavutada pole võimalik.