Pole mõtet ajada, et sõja korral pole nagunii midagi teha jne. Selle loogika järgi võiks meile lõpuks ainult kuulipildujaid, granaadiheitjaid ja ka ragulkasid hankida. Ehitame oma minimarmee võimekusi vaikselt ja järjekorras, aga kindlalt ja laiapõhjaliselt. Usutav armee peab olema relva- ja väeliikide mõistes täisväärtuslik.
Midagi kallihinnalist ei tasuks kopteritest küll muretseda. Parem odavamaid-vanemaid, aga selle eest rohkem. Reaalselt on sõjaline võimekus meie mõistes enam-vähem sama nii uuel kui vanemal masinal. Uus on lihtsalt seksikam ja mitu korda kallim osta ning pidada (kas keegi suudaks need täpsed hinnad siia meelde tuletada?). Milleks raha raisata. 3-4 ülimoodsa Agusta või Black Hawki asemel saaksime terve portsu UH-1/UH-1N. Vb isegi paarikompaniilise kopteripataljoni Maaväe koosseisu.
Ei tea, kui palju võtab aega UH-1 pardapersonali väljaõpe, aga äkki saaks osa antud üksuse-allüksuse koosseisust isegi vastava tsiviilettevalmistusega ajateenijate (reservistide) baasil komplekteerida. Ei tea, palju see lennutunni hinne on, aga poleks ka ju paha, kui näiteks allüksuse isikkoosseisu kuhugi metsalaagrisse viimiseks tellitaks koperdiste rühm, mis paari lennuga asja ära teeb. Ajaline kokkuhoid eksole. Allüksusevarustus võib veokaga järgi tiksuda.

Üks uitmõte oli veel, et endisest idablokist paar Mi-24 muretseda. Sobiks juhul, kui saaks odavalt kätte ja oleks mootoriressurssi. Maaväe väljaõppe ja know-how arengu mõttes...